Kolm päikselist päeva

Ma imestan alati kui ergutavalt võib mõjuda üks pikk nädalavahetus. Tegelikult polegi ju vaja nädalate viisi reisida selleks, et ellu väikest vaheldust tuua. Mitte, et ma saaks vahelduse puudumise üle kurta, aga sellegipoolest mõjus meie kolm päeva kestnud reis Barcelonasse nagu kirss koogil. Seal oli lihtsalt nii mõnus! Eks oma osa mängis kindlasti ka imeilus ilm. Sooja oli just parajalt, veidi üle 20 kraadi, nii et ei olnud liiga kuum, et see ekskurseerimist segaks ja samas oli sooja ikkagi piisavalt selleks, et tuulevaikses kohas päikest võtta.

Barcelona on väga ilus linn. Seal on mõnusaid promenaade ja jalakäiatele mõeldud tänavaid või kui just terve tänav pole jalakäiatele eraldatud, siis on  kahe autosõidurea vahel suur ja lai palmidega ääristatud kõnnitee jalakäiatele. Minu meelest nii mõnus!

Veetsime terve laupäeva Barcelonat avastades. Agnes sai seal kokku vahetusõpilase Albaga, kes meil siin eelmisel kevadel külas käis ja kellel Agnes pärast omakorda ise Barcelonas külas oli. Nii tore, et noored endiselt suhtlevad. Minu meelest tuleb selliseid suhteid väga hoida. Axi hispaania keel on väga palju arenenud, nii et päris mitmel korral oli Agnes meile tõlgiks. Hispaanlased ei ole eriti osavad inglise keele valdajad (kuid kordades paremad, kui näiteks prantslased), nii et Axi keeleoskusest oli suur abi. 

Barcelona jahisadam

 

Barcelonas on mõnusad promenaadid

Kõige vägevama mulje jättis meile Barcelonas turg, kuhu me puhtjuhuslikult sattusime. Turg kandis nime Mercat de Sant Josep/ La Boqueria ja see asus otse jalakäiatele mõeldud La Rambla tänava kõrval. See on suur katusealuses asuv turg, mis lausa kihab melust. Turul müüdi värskeid puu-ja juurvilju, ohjeldamatult sinke, vorste ja muid lihatooteid, kala ja teisi mere-elukaid, saiu ja saiakesi, komme ja muid maiustusi ja kõike muud, mida saab suhu pista. Seal olid pikad letid värkselt kohapeal valmistatud toitudega, mis levitasid hurmavaid aroome, aga kuhu oli täiesti võimatu kohta saada, sest rahvas lausa tungles lettide ääres. Ostsime kaasa värskelt viilutatud sinke ja puuvilju ja jalutasime mere äärde piknikku pidama. Kevadisel ajal reisimise juures on see hea asi, et rahvast on igal pool hulga vähem, kui turismi tipphooajal. Ma kujutan ette, milline inimeste summ seal suvel ringi voorib. Eks rahvast oli nüüdki, aga see oli ikkagi veel üleelatav. 

Turg oli võrratult värvikirev

 

Mõnus melu tänavakohvikutes

Kui need lilled kõik ükskord õitsema hakkavad, siis pole maja enam nähagi

 

Pesu kuivab

Õhtu lõpetuseks läksime Park Güelli, mis on El Carmel’i mäel asuv park, mille projekteeris arhitekt Antonio Gaudi. Park ehitati aastatel 1900-1914 ja see kujutab endast aia-ja arhitektuurikompleksi, kus 17 hektaril asuvad kaunilt kujundatud lillepeenrad ja puudesalud, mille vahel on mosaiikidest kokku pandud kujud ja ehitised. See on midagi enneolematult erilist ja ägedat. Lisaks kõigele on pargist avanevad vaated lihtsalt võrratud. Kogu see park näeb välja nagu mingi muinasjutt. Kahjuks pole mul väga head fotot, et seda muinasjutulisust välja tuua, nii et peate ise kohale minema ja seda imet vaatama.

Park Güellist on ilusad vaated Barcelonale

 

Mosaiikidest kujud...

 

...ja kaunistused

Ma olen juba ennegi tähele pannud, et suurlinn on ikkagi suurlinn. Olgu ta siis kui äge tahes, sügava emotsiooni ja hea tunde hinge jätavad väiksemad paigad ja hoopis lihtsamad rõõmud, kui seda on suurlinna sagin ja hooned, mis panevad sind sipelgana tundma.

Sellepärast  oligi mul hiiglama hea meel, et meie hotell ei asunud mitte Barcelonas vaid Barcelonast 35km edelasse jäävas mereäärses linnas nimega Sitges. See on imearmas linn, kus on nii vanaaegseid kitsaid tänavaid ja lahedaid maju, mille rõdudel ja aknalaudadel lillesülemid ripuvad, kui ka moodsat arhitektuuri ja mugavaid hotelle. Seal on lugematu arv kohvikuid, baare ja restorane ja lausa 17 randa. Nii liivase põhjaga, kui ka kiviseid. Vali, millist tahad! Sitges’i kutsutakse mini-Ibizaks ja Hispaania Saint-Tropezi’ks. Linn pidi olema populaarne geide ja lesbide seas, kes pidid seal armastama puhkamas käia. Meie ei pannud nende eriliselt suurt konsentratsiooni seal aga küll tähele, aga võib olla on ka asi selles, et Londonist tulles ei panegi selliseid asju tähele. Siinne seltskond on ju erakordselt kirju. 

 

Sitges

Sitges'is on mõnusad tänavad

Igal juhul tundsime me endid Sitgesis tohutu hästi. Meie hotell asus otse mere ääres, nii et lainete loksumist oli kuulda ka hotellituppa. Jätsime isegi ööseks rõdu ukse lahti, et mere hääle uinutavat kõla kuulda. Hommikuks ostsime hotelli all asuvast poekesest sooje saiakesi, istusime oma rõdul, jõime kohvi ja sõime saiakesi ja nautisime elu.

Vaade meie rõdult

Pühapäevast saigi meil Sitges’i päev. Meie hotell asus pika rannapromenaadi lõpus. Hotellist sai tasuta rentida jalgrattad ja nendega linna keskusesse sõita. Meile ei pidanud sellist varianti kaks korda pakkuma. Küll oli mõnus mööda mereäärset laia promenaadi sõita! Päike paistis, tuuleõhk silitas juukseid ja naeratus näol oli nii suur, et lind oleks võinud vabalt suust sisse lennata.  

Kolm rõõmsat ratturit (neljas teeb pilti)

 

Sellist promenaadi pidi sõita on lausa lust

Linna jõudes võtsime kohvikus väiksed õlled ja  mõnulesime natuke aega rannas. Axi sõber Alba oli meile öelnud, et Sitges’is tasub kindlasti paellat süüa, sest nii head paellat naljalt kuskil mujal ei saa. Ja me ei pidanud pettuma! See viis tõesti keele alla! Robi paellat ei söönud. Robi sõi kogu reisi jooksul igal võimalusel rannakarpe. Ta on meil juba nii suureks rannakarbi eksperdiks saanud, et kui ühes teises linnas talle karbid toodi, siis Robi nuusutas neid, maitses ja ütles, et need on nii vastikud, et tema neid ei söö. Me maitsesime ka Kallega ja need olid tõesti halvaks läinud. Õnneks ei saanud me neist karpidest mingit kõhuhäda. Hea ikka, kui mees teab, mis mees teeb. Ma natuke kardan mereande (kuigi armastan neid süüa), sest kui need ikka halvaks on läinud, siis võib see väga kurvalt lõppeda. 

Robi oma lemmikutega

Peale kosutavat lõunat sõitsime tagasi hotelli, parkisime rattad ära ja läksime randa peesitama. Robert oli peaaegu kõik need kolm tundi, mis me rannas olime, vees. Ma ei saa öelda, et vesi soe oli. See oli minu meelest põrgulikult külm, nii et ma ei olnud nõus rohkem, kui ainult varbaid, märjaks tegema. Lastel minu meelest puudub külma tunnetus. Päike oli aga mõnus ja väikese jume saime kõik peale. 

Meie rand

Õhtul võtsime uuesti rattad ja sõitsime tagasi Sitges’isse, et kohalikega koos tapas-baaris ennast vaat, et oimetuks süüa. Seda baari märkasime juba päeval, aga siis ei pääsenud me löögile. Õhtul olime kavalad ja läksime kohale veidi enne, kui kohalik rahvas endid õhtusöögile asutab (mis juhtub kuskil 9 paiku). Baariletil oli lugematu arv erinevaid tapaseid – saiaviil all ja selle peal midagi head ja maitsvat. Süsteem käis nii, et igale külastajale anti taldrik ja ta võis ise leti pealt võtta, mida hing ihkas. Iga tapas oli saia külge kinnitatud puust orgiga. Arvet maksma minnes loeti orgid kokku ja selle järgi esitati ka arve. Aeg-ajalt toodi letti sooje suupisteid ja iga kord, kui midagi uut köögist kohale saabus, helistas baarman kella, et kohalolijatele teatada uue hõrgutise saabumisest. See oli tõeliselt mõnus viis õhtustada. Läksime muidugi natuke liiale nende maitsmistega ja kõht sai hirmus täis. Seda mõnusam oli pärast rattal tasakesi läbi tuledesäras linna hotelli veereda.

Esmaspäeval käisime matkamas. Sõitsime Garraf’i rahvusparki, et seal natuke seigelda ja ümbitsevaid vaateid nautida. Tee läks otse mäkke, nii et mul oli vahepeal selline tunne, et kohe kukub auto kummuli ja me lendame uperkuuti. Tänasin õnne, et mina ei pidanud roolis olema.

Jalutusradasid on Garraf’i rahvuspargis päris mitmeid. Me käisime seekord ühel sellisel, mis viis lähikonna kõige kõrgema tipu otsa. Teekond kulges enamasti mööda üsna mõnusat rada ja ei olnud eriti raske. Ainult kõige viimane lõpp nõudis natuke rohkem vaeva ja pisut ronimist, mis aga ennast kuhjaga ära tasus, sest vaated olid imeilusad! Näha olid kõik ümberkaudsed mäed ja ka meri! Me oleme ikka üks kamp vaadete fänne. Oleme neid nüüd viimasel ajal oma vaadete-kogusse kohe palju saanud. Üks ilusam, kui teine! Mäed olid Garrafi’s ilusad, aga ma pean tunnistama, et Šotimaa mäed meeldisid mulle ikkagi natuke rohkem. Hispaanias meeldis rohkem aga see, et ma sain neid vaateid nautida lühikestes pükstes ja särgis ja mitte müts peas ja kindad käes ;) 

Imelised vaated Garaffi rahvuspargis olevatele mägedele

 

Meie olime seal!

Peale matka käisime veel natuke rannas peesitamas ja söömas ja siis oligi aeg Hispaania päike kotti pista ja Inglismaale kaasa võtta. Robert oli lahkumise üle nii nukker, et keegi meist ei tohtinud kogu lennujaamas viibimise aja ega ka hiljem lennukis sõnu „Hispaania“ ja „Barcelona“ suhu võtta, sest Robil tikkus lihtsalt muidu kurbuse pisar silma. Õnneks pole Barcelona kaugel ja me saame sinna teine kord tagasi minna ja ma olen täiesti kindel, et seda me ka teeme.

Hetkel paistab küll, et meil õnnestus osa Hispaania päikesest endaga kaasa tuua. Jäägu see nii!

Palju päikselisi tervitusi teile kõigile!