Seitse

Päike paistab ja see teeb tuju heaks! Sellel aastal on kevad nii aegalse vinnaga, et selliseid ilusaid ja päikselisi ja sooje päevi võib ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Meie aias olev suur roosade õitega puu pole isegi veel õitsema hakanud. Selle järgi saan aru, et kevad on sellel aastal umbes kolm nädalat oma tavapärasest graafikust maas. Põhjus, miks ma selle roosa mandlipuu õitsemise aega nii täpselt tean on selles, et see puu on alati Robi sünnipäeva ajal õitsenud. Ühel aastal pudenesid sünnipäeval sellelt juba õied, nii et Kalle tegi laste rõõmuks puud raputades aias roosat õievihma.

Laupäeval, kui meie Robi 7 sai, ei olnud õievihmast juttugi, aga õnneks ei olnud juttu ka päris

vihmast, sest päike paistis ja kuigi varjus oli endiselt jahe, siis päikese käes tundus olemine juba õige suvine. Roberti sünnipäevaks olid meile külla sõitnud ka sõbrad Eestist, nii et hommikune laulukoor Robi voodi ees oli kohe eriliselt uhke. Nii vägevat üles laulmist pole meie majas veel enne toimunudki. Kuigi ma olin pannud kella enda meelest väga varajaseks tunniks helisema, siis kahjuks ärkas Robi ikkagi natuke enne mind üles ja ma pidin tal paluma magamist teeselda. Tore, et Robi hea näitleja on. Kui poleks teadnud, et ta tegelikult üleval on, siis oleks küll arvanud, et ta tõesti magab ;) Ma mäletan omast käest, kui raske oli sünnipäevahommikul voodis pikutada ja oodata, kuni perekond mind äratama tuleb. Kuulasin, kuidas emme köögis toimetas ja paberitega krõbistas ja vaiksel häälel teisi üles ajas. Tundus, et neil kulus vähemalt tund aega enne, kui nad mulle laulma tulid. Pissihäda tuli ka alati peale, aga no ei saanud ju teiste üllatust rikkuda ja voodist välja minna. Samas oli see ootus ju ikkagi tore, sest elevus ja rõõm oma sünnipäevast ja ees ootavatest kingitustest kasvas iga minutiga.

Roberti tore päev ei päädinud aga ainult hommikuga. Päeval pidasime pidu koos kogu tema klassiga, kelle me olime kutsunud taaskord kiriku kõrvalhoonesse pidutsema. Alguses jooksid lapsed niisama ringi ja sõid ja siis saabus meelelahutaja, kes neile igasuguseid keemiakatseid ja eksperimente tegi. See naine tundus alguses üsna karm tädi olevat. Kamandas lapsed istuma ja luges kõval häälel ette reeglid, mida nad ei tohi ja mida nad tohivad teha. Mind ennast selline karm kohtlemine veidi hirmutas, aga lapsi ei paistnud see eriti morjendavat. Igal juhul oli kogu programmi vältel kord majas ja sekeldusi ei tekkinud. Tegelikult ilmselt tulebki olla veidi karmim, kui tegemist on ohtlike ainetega. Õnneks proua karmus kadus, kui ta katsete tegemise juurde jõudis, nii et lisaks sellele, et katsed maru kiftilt välja kukkusid, viskas ta ka nalja ja lastel (ja ka vanematel) oli väga lõbus ja huvitav kogu seda asja jälgida.

Kõige ägedam oli see, kui ta purustas kuiva jääd (i.k dry ice) ja sellele keeva vett peale valas. Kuiv jää  ehk süsihappelumi on tahke süsinikdioksiid, mis muutub tahkest olekust otse auruks kui sellele keeva vett peale valada. Maru äge oli vaadata, kuidas suurest kausist justkui nõiakaev sai ja kuidas aur kogu põranda kattis.

Kui katsed läbi said, siis tõime laulu saatel saali tordi. Palusin oma Eestist tulnud sõpradel häid nelinurkseid küpsiseid tuua ja tegin ühe õige küpsisetordi. Siin minu meelest nii häid tordiküpsiseid saada ei ole. Paistis, et tort meeldis kõigile, sest alles jäi seda vaid mõni üksik tükk.

Õhtul tellisime koju sushit ja pidasime maha ühe mõnusa koduse peo, kus põhiatraktsiooniks kujunes õhupallidest heeliumi hingamine ja selle mõjul peenikeseks muutunud häälega rääkimine. Ma pole enam ammu nii palju naernud, kui sellel õhtul. Robi jäi oma sünnipäevaga igal juhul väga rahule ja see ongi ju põhiline.

Meie sõbrad lahkusid eile ja sellega sai ka punkt pandud meie siinsele koduse hotelli pidamisele. Suur rõõm oli kõiki sõpru, kes meile selle pea 4 aasta jooksul külla jõudsid, siin võõrustada ja kes ei jõudnud, no siis nüüd pole enam midagi teha. Rong on läinud ja pood on kinni ;) Ja mul pole sellest põrmugi kahju!!! Ees ootab veel kolm nädalat asjade sorteerimist ja kolimise planeerimist, aga see on ainult puhas rõõm. Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda suuremaks mu elevus läheb.

Kallistan teid kõiki!!!