Mõnus nädal

Hampton Court Palee ja aed ja ähvardav äike

Meie kodune elu hakkab jälle rütmi minema. Lapsed küll kooli veel minema ei pea (neil algab kool 4.septembril), aga et meie Kallega jälle tööpostil oleme, siis ei ole enam sellist teeme-mis-tahame tunnet. Tegelikult polegi see väga halb. Rutiin on vahel päris tore.

Rutiinist aga ei saanud rääkida eelmisel nädalal, kui me koos minu tädi Heljaga Londonist viimast võtsime. Hommikul olin tööl või tegin tööd kodunt, aga alates pealelõunatest avastasime Londonit iga kandi pealt. Käisime Harrodsi kaubamajas ja hiinalinnas ennast lõhki söömas (seal on sellised söögikohad, kus maksad 9 naela ja sööd palju tahad. Õnneks päris lõhki ikka ei läinud). Vaatasime Palee Teatris muusikali „Lauldes vihmas“ (Singin’ in the Rain), mis oli lõbus ja lihtne looke sellest, kuidas tummfilmi staarid peavad hakkama häälega filme tegema. Kõik näitlejad olid imeilusad ja tantsud võrratud ja lauluhäältel polnud ka viga. Ostsime kõige soodsamad piletid ja istusime päris viimasel rõdul. Esimesel hetkel hakkas sinna jõudes pea ringi käima, sest no olime tõesti peaaegu lae all ja pidime lava ülevalt alla vaatama. Huvitaval kombel see etenduse vaatamist ei seganud üldse ja mõned tantsunumbrid olid ülevalt vaadates isegi efektsemad. Minu meelest oli kõige ägedam see, et laval hakkas ühel hetkel tõesti vihma sadama, nii et peaosaline lauliski vihmas ja kuna lava oli veega täiesti kaetud, siis pritsis tantsides ka esimestes ridades istujaid. See tekitas muidugi suurt elevust ja kilkeid saalis. Viimases loos tulid kõik näitlejad vihmavarjudega lavale ja vihma hakkas jälle sadama. Uskumatu, et sellist asja saab teatris korraldada. Pärast jalutasime öises linnas ja nautisime öise linna tulesid.

Käisime ka Olümpiastaadionit piilumas. Seda sai endiselt kõige paremini teha kaubanduskeskuse olümpiapoest. Ja kuna me juba kaubanduskeskuses olime, siis pidime ju natuke ikka shoppama ka. Londonis käies on shoppamine vist sama kohustuslik element, kui mõne siin asuva muuseumi või palee külastus. Seni, kuni mina tööl olin, sai Helja kaifi Victoria & Alberti muuseumist ja Loodusmuuseumist. Loomulikult ei jõudnud ta neid päris põhjalikult läbi uurida. Kes jõuaks? Ma arvan, et selleks kuluks päevi. Briti muuseumis käisime koos, aga see oli tõesti ainult korraks, sest muuseumi hakati juba sulgema. Imeilusat fujeed saime aga küll imetleda ja isegi ühte väikest näitust pärismaalaste kunstist näha.

Päris põhjalikult uurisime laupäeval aga Hampton Court Paleed. Agnes ja Robert olid selleks ajaks juba koju jõudnud, nii et läksime sinna kõik koos. Kalle meiega ei liitunud, sest ta on seal juba mitu korda käinud. Meie lastega olime seal korra varem käinud, aga et siis oli kas varakevad või hilissügis (enam ei mäleta kumb neist), siis ei olnud lilleaiad oma täies hiilguses ja üldse oli väljas nii külm, et meil jäi käimata isegi kuulsas labürindis. Nüüd oli aga soe ja suvine, nii et just mõnus aias ringi jalutada ja kogu seda ilu nautida. Ja ilu on seal kohe küllaga! Alates imeilusast roosiaiast ja lõpetades peene prantsuse stiilis iluaiaga. Labürint, millest on juttu isegi Jerome K. Jerome kirjutatud raamatus „Kolm meest paadis koerast rääkimata“, oli tõesti lahe. Roberti juhtimisel jõudsime sealt kenasti ka välja ja läksime valesti vaid korra. Selleks, et asja põnevamaks teha, oli heki sisse sätitud valjuhääldid, millest kostus erinevaid hääli – vahel muusikat, vahel narupahvakuid või linnulaulu. Päris põnev kohe. Loss ise on ka tore. Mitte küll nii uhkeldav, kui Windsor või Buckinghami Palee, aga aimu kuninglikust toredusest saab sealgi. Kõige ägedam oli köögikompleks, kus kokad tõepoolest vanade keskaegsete retseptide järgi süüa valmistasid. Üks mees grillis isegi suures kaminas varda otsas lihakamakaid. Olime lossis isegi veidi kauem, kui oleks ehk esialgu planeerinud, sest äkitselt hakkas tohutult sadama ja algas meeletu äike. Kahe vihmahoo vahel saime siiski tulema.

Lisaks kõigile neile ekskurseerimistele, veetsime Heljaga niisama ka mõnusalt aega. Käisime pubis, sõitsime kahekordse bussi esiistmel, istusime aias ja jõime ohjeldamatult kohvi, lobisedes maast ja ilmast või siis ei lobisenud üldse ja lugesime kumbki hoopis oma raamatuid. Niitsime muru ja korrastasime muul moel aeda, sest see oli kuu ajaga, mis me ära olime olnud, päris võssa kasvanud. Käisime lillepoes, et osta uusi taimi nende asemele, mis soojade ilmade tõttu otsad olid andnud ja vaatasime õhtuti häid filme ja limpsisime sinna kõrvale veini. Meil oli tõesti mõnus nädal!

Palju päikselisi tervitusi!

Meie Eesti

                                                                             

Minu jaoks on selle aasta Eesti suvi läbi saanud. Lapsed ja Kalle saavad veel meie ilusat kodumaad nautida kuni reedeni ja siis oleme kõik siin jälle tagasi. Ma pole harjunud üksi olema ja et see nädal lõbusam oleks, siis kutsusin oma armsa tädi Helja endale seltsiks kaasa. Elame siin nüüd mõnusat elu. Mina teen hommikupoole tööd ja alates pealelõunast naudime Londoni võlusid. Eile tegime pika jalutuskäigu Richmondis. Mul on nii kahju, et paljud meile külla tulnud sõbrad Richmondisse ei jõua. Asi on lihtsalt selles, et see on liiga lähedal. Sellepärast me otsustasimegi kohe esimesel päeval selle kauni paiga üle vaadata. Jalutasime ikka mehe moodi. Kõigepealt linnakeskuses, siis jõe ääres ja siis läbi pargi koju tagasi. Hirvi kahjuks ei õnnestunud pargis näha. Ei tea, kus nad kolasid. Tavaliselt tolknevad nad igal pool jalus. Oravaid ja papagoisid oli selle eest aga virnade viisi.

Sanssouci palee Potsdamis

Meie suvi möödus väga mõnusalt. Seekord läksime Kallega Eestisse hoopis autoga. Läbi Prantsusmaa, Luksemburgi, Saksamaa, Poola, Leedu ja Läti. Prantsusmaale sõitsime rongiga, mere alt. Me polnud varem sellist atraktsiooni kogenud. Sõitsime autoga justkui loomavagunisse, mis siis vähem kui poole tunniga meid Prantsusmaa pinnale viis. Tohutu mõnus ja kiire viis kohale jõudmiseks. Prantsusmaal veetsime ühe päeva Champagne piirkonnas veinikeldreid uudistades ja šampust maitstes. Tohutu põnev oli ekskursioon Moët & Chandon’i veinikeldrisse. Kes sinna kanti satub, siis tasub kindlasti seal ära käia. Veinikeldreid asub selle tehase all 28 kilomeetrit. Minu meelest on see lausa uskumatu number! Õnneks me kõiki neid läbima ei pidanud. Ekskursioon kestis tund aega, nii et saime nuusutada kõigest väikest osa neist keldritest. Maru põnev oli! Nüüd ma saan aru küll, miks šampus nii kallis on. Selle tegemiseks kulub ikka meeletu aeg ja palju vaeva. Kõige huvitavam teadmine, mille ma sealt aga sain, on see, et erinevalt veinist, ei lähe šampus ajaga paremaks. Kui see kuidagi üldse muutub, siis ainult halvemaks. Sel hetkel, kui punn pudelile ette lüüakse, on šampus oma parimas vormis, nii et kui teile pudel kingitakse ja kui päev ja tähistamise põhjus on õige, siis tuleb punn pealt lüüa. Milleks head kraami hoida ja riskida sellega, et see halvaks läheb. Edasi sõitsime Luksemburgi, et peatuda minu kalli õekese juures ja mekkida tema võrratuid roogasid ja pärast linna peal kohvikus veel aega veeta. Hommikul võtsime suuna Potsdamile. See on väga armas linn, mis asub 25km kaugusel Berliinist. Nii sooja vastuvõttu, nagu sealses hotellis, kohtab harva. Üldse jättis meile Saksamaa imehea mulje. Inimesed olid sõbralikud ja rõõmsameelsed ja erinevalt prantslastest, rääkisid väga head inglise keelt. Ärkasime hommikul enne kukke ja koitu ja panime Leedu poole ajama. Sõit läbi Poola kestis terve igaviku. Esimene pool Poolast oli väga üllatav, sest tänu jalgpalli EM’le oli sinna ehitatud suur hulk kiirteid, mida mööda oli lausa lust sõita. Peale Varssavit aga olukord muutus ja saime tunda koledaid, kitsaid ja jubeda liiklusega Poola teid. Mis mind kõige rohkem hämmastas, olid metsa servas kundesid ootavad hoorade hordid. Ma olen loomult sinisilm ja usun kõigist head, nii et ma ei osanud alguses neid metsa servas seisvaid tütarlapsi kuidagi litsideks pidada. Mõtlesin, et tüdrukud ootavad lihtsalt metsapeatust tegema läinud sõpra. Kalle valgustas mind siis tegelikust olukorrast ja eks see tüdrukute rivi oleks mulle ilmselt pikapeale endalegi imelikuna tunduma hakanud. Kahju oli neist. Nad nägid välja kenad ja noored. Kole kohe mõelda, mis tööd nad tegema peavad. Viimasel ööl enne Eestisse jõudmist, peatusime Kaunases. Ma ei olnudki seal enne käinud ja linn jättis väga hea mulje. Veidi räämas see ehk oli ja paljud majad oleksid hädasti renoveerimist vajanud, aga muidu oli seal mõnus. Ja siis Eestisse! Nii tore oli koju jõuda!

Meie selle aastase Eesti suve võiks kokku võtta sõnadega uued muuseumid ja restoranid. Uhke on lausa vaadata, kui palju ägedaid muuseume Eestisse tehtud on. Käisime ära Tartu lähedal asuvas Jääaja muuseumis (ülilahe!) ja samuti Tartu külje all olevas Lennundusmuuseumis, kus on lausa uskumatu hulk lennukeid vaatamiseks välja pandud. Mõnedesse saab isegi sisse minna. Põikasime sisse ka mänguasjamuuseumisse ja käisime renoveeritud Jaani kirikut kaemas. Mulle meeldib, et see näeb välja robustne ja lihtne. Torni andis alles ronida, aga vaated olid seda väärt. Külastasime ka palju kiidetud ja räägitud Lennusadamat Tallinnas. No oli ikka äge küll ja jälle nii kiftilt tehtud. Maailma tase, ma ütleks! Lennusadama juurest sõitsime veetaksoga Tallinna kesklinna. Veetakso kujutab endast kummipaati, kuhu peale mahub 10 inimest sõitma ja mis siis kihutab pööraseid kurve tehes mööda merd. Kiljusime hääled kähedaks ;) 

Põhjaka

Restoranide tuur oli meil aga vist veel vingem, kui muuseumide oma. Kõiki toidukohti, kus käidud sai, ei hakkagi üles lugema. Põnevaim oli Otepää kandis asuv Tammuri talurestoran. See on selline restoran, mida peab üks mees oma talus ja kuhu niisama minna ei saagi. Koht tuleb eelnevalt broneerida ja süüa saab seda, mida peremees ise selleks päevaks on suvatsenud valmistada. Menüüd pole, aga sellest pole midagi, sest kõik oli imemaitsev. Käisime ka palju räägitud/kiidetud Põhjakal lõunal. Põhjaka restoran asub Mäo kandis ja see on tõesti üks armas koht. Igast toidust paistab välja, et tööd tehakse rõõmu ja entusiasmiga. Siis veel restoranid Neikid ja Cru Tallinnas (soovitan soojalt mõlemat, kuigi viimane ehk õige pisut liiga ülehinnatud) ja kõige tipuks Vihula mõis, kus me Kallega kahekesi aega veetmas käisime. No see on ikka ülimalt äge koht. Hoole ja armastusega korda tehtud ja imeilus. Kirsiks koogil La Boheme restoran ja võrratu öko-spa, kus ma nautisin oma elu mõnusaimat massaaži. Oh elu! Eesti on nii mõnus! 

Kõikide nende muuseumide ja restoranide vahele mahtus  mõnus annus külaskäike sõprade juurde ja aja veetmist suguseltsi rüpes. Jõudsime isegi kaks korda Saaremaale telkima ja Kalle ja Robi käisid paadiga merel ja püüdsid sealt ühe täitsa piraka haugi, mille me lõkkel ära grillisime. 

Kas läheb sisse?

Robert avastas enda jaoks aga korvpalli. Niikui me Elvasse jõudsime haaras teda korvpallipalavik. Mu isa oli korvirõnga üles pannud ja Robertist sai andunud korvpallur. Korv on täiesti reeglitepärasel kõrgusel ja väike Robi põrutab palli sinna sisse nagu vana mees. Muidugi nö saianaise stiilis visates, aga no ikkagi vajab see tugevust ja head sihtimist. Ma olen ka korvis päris hea, aga sain Robilt päris ausas võitluses mitu korda viit miinust mängides pähe. Nüüd ei jäänudki muud üle, kui Londoni koju ka korvirõngas ja pall tellida. Siin pole korvpall eriti populaarne ja ma ei ole mitte kuskil avalikul mänguväljakul korvirõngast näinud. Nii, et hüvasti minu muruplats :) Tegelikult ma ei kurda. Aed on ju ikkagi elamiseks, mitte vaatamiseks. 

Suured sõbrad vol 1

Suured sõbrad vol 2

Mehed lähevad merele

Saak kotis!

Linn nagu postkaart

Mina vanatädilt saadud Tartumaa rahvariietes

Vihula mõis

Rõõmsate tervitustega!

Olümpia

Ma tean, et ma lubasin, et ma sellel suvel enam blogilugusid ei kirjuta, aga no kuidas ma saan siis mitte kirjutada, kui olümpiatuli otse õuele toodi. Alates nädalavahetusest rändab olümpialeek mööda Londoni linnaosasid ja täna hommikul jõudis see Richmondisse. Mul vedas, et ma teisipäeviti kodus töötan. Jätsin toimetused, kus seda ja teist ja läksin ka asja kaema. 

Rahvast oli tänavale kogunenud palju. Mehed mootorratastel jagasid kõigile täispuhutavaid torusid, mis kokku lüües helehäälset trummipõrinat teevad. Lipud olid inimestel endil kaasas. Õnneks jagati Twitteri kaudu kogu aeg infot, kui kaugel tuli liigub, nii ei tulnud mõttetult raja ääres seista ja sai rahulikult veidi enne õiget aega lihtsalt kohale minna.

Kõigepealt saabusid eriti sõbralikud, rahvale lehvitavad, politseinikud. Siis suured sponsorite bussid kõva muusika ja tantsijatega, et rahva elevust veelgi tõsta. Mööda sõitsid masinad, mille akendest vaatasid välja Olümpia maskotid. Elevus kasvas...

Ja siis see tuligi! Olümpiatuli! Otse minu silmade ees! Poleks arvanudki, et mind selline meeleliigutus tabab. Pisar just põsele ei langenud, aga kuidagi eriti uhke tunne oli küll. Kahju oli ainult, et ma ei saanud seda elevust Agnese, Roberti ja Kallega jagada. Ax ja Robi mõnulevad juba Pärnu kandis, varbad merevees ja Kalle peab veel viimast päeva tööl olema. No mis seal ikka. Õnneks on olemas see blogi, nii et jagan oma rõõmu siin :)

Olümpia alguseni on jäänud vaid kolm päeva! Ootame põnevusega!

Sõjalaevad ja suvi

HMS Victory

Trotsides vihma, mis justkui oavarrest alla tuli, sõitsime laupäeval Portsmouthi. See on tore mereäärne linn, kus olime varemgi käinud. Eelmisel korral käisime vaateid nautimas Spinnakeri tornis ja sattusime suurde vaimustusse Portsmouthis asuvatest outleti poodidest, nii et selleks ajaks, kui olime valmis minema uudistama vanu sõjalaevu, mis sadamas seisavad, oli kellaaeg juba liiga hiline ja laevale minek jäi ära. Seekord aga teadsime juba poelõkse vältida ja läksime kohe laevadega tutvust tegema. Kõigepealt läksime laevale, mis kannab nime HMS Warrior. Valmis sai see laev aastal 1861 ja oli sel hetkel maailma suurim, kiireim ja kõige relvasatum laev. Viimases tiitlis ei tule hetkeksi kahelda, sest see laev oli otsast otsani täis kahureid, püstoleid ja püsse. Kahur asetses isegi kapteni kabinetis ja iga ca 20m tagant olid püsti postamendid, kus püstolid justkui vaagnal valmis olid, et neid oleks mugav jooksu pealt haarata. Kuigi sõjalaev, oli pealikute „korteris“ kena söögisaal, pika laua, mugavate toolide ja lühtria laes. Tavaliste madruste elu muidugi nii mõnus polnud. Nemad elasid pisikestes vaevu voodit mahutavates kajutites ja sõid söögisaalis, mis esimesel hetkel söögisaali tegelikult ei meenutanudki, sest lauad olid otse kahurite vahele paigutatud. Järgmiseks läksime vaatama kuulsat laeva nimega HMS Victory. See laev on kuulus selle poolest, et see oli Admiral Nelsoni lipulaev, millega ta võitles ka kuulsas Trafalgari lahingus Hispaanias. Just selles laevas, 21.oktoobril 1805 aastal, suri Admiral Nelson Trafalgari lahingus saadud haavadesse. Peale seda, kui Lord Nelson suri, pandi tema surnukeha puust tünni, mis täideti brändiga, et keha roiskuma ei läheks. Kui laev lõpuks Inglismaale jõudis, oli keha täiesti ideaalses seisukorras. Admiral Nelson maeti 09.jaanuaril 1806 aastal St Pauli Katedraali Londonis. HMS Victory valmis 1765 aastal ja oli teenistuses 34 aastat. See on ainus tänapäevni säilinud laev, mis on võidelnud Ameerika Iseseisvussõjas, võtnud osa Prantsuse revolutsioonist ja Napoleoni sõdadest. Laev oli võrreldes HMS Warrioriga palju väiksem, mis on ka mõistetav, sest see on ju palju vanem. Kalle pidi enamuses ruumidest käima kummargil, sest laed olid lihtsalt nii madalad. Eriti uhke oli admirali eluruum. Ikka siid ja samet ja uhke tumedast puidust mööbel, mis kuulus kunagi Admiral Nelsonile. Mulle meeldisid eriti admirali ja kapteni voodid, mis olid justkui lapsehällid, mis rippusid laest alla. Väga kaval idee, sest tormiga oli niimoodi ju palju parem magada. Voodist oleks võinud alla kukkuda. Kahureid oli selleski laevas hullu moodi ja püssirohu jaoks oli eraldatud kogu laeva põhi. Ma pean ütlema, et kuigi ma sõjandusest suurt ei hooli, siis oli isegi minul seal laevas huvitav ringi käia.

Robert sai eile koolist tunnistuse. Tunnistus on tegelikult raport Roberti edusammude kohta. Õpetaja on üksikasjalikult kirjutanud, kuidas Robertil koolis läheb, mis on tema tugevad ja mis nõrgemad küljed ja kuidas ta on aasta jooksul arenenud. Matemaatika ja kunst on õpetaja hinnangul Robi lemmik ained. Lugemine ja õigekiri tahab veel veidi harjutamist, mis on ka loomulik, aga üldiselt olid kõik hinnangud väga positiivsed! Igati tubli poiss! Eriti uhke olen ma selle üle, et õpetaja kirjutas, et Robert on väga heasüdamlik, teistega arvestav ja tore kaaslane ja et tal on koolis palju sõpru ja et on suur rõõm, et selline tore poiss selles klassis käib. No mis sa hing veel oskad tahta! Iga aine juures on hinnang Roberti pingutusele ja ma pean uhkusega ütlema, et kõigis ainetes hinnati Robertit „väga heaga“, mis on parim võimalik hinnang. Oleme uhked!

Meie blogi läheb nüüd suvepuhkusele. Reedel lähme Agnese ja Robertiga Eestisse, aga et ma pean veel veidi tööl käima, siis jätan lapsed minu vanemate juurde suve nautima ja tulen veel ise paariks nädalaks tagasi Londonisse, et siis Kallega koos augusti alguses pikemaks ajaks Eestisse sõita.

Mõnusat, toredat, vahvat ja päikselist suve! Kohtumiseni augusti lõpus!  

Magus nagu Eesti maasikas

Maasikad, maasikad, maasikad! Mulle hakkas ühel hetkel tunduma, et armsad Eesti sõbrad muust enam ei räägigi, kui peenralt korjatud, värsketest, magusatest, päikesesoojadest maasikatest, mida on nii mõnus põske pista ja mis maitsevad nagu soe suvepäev. Tundsin, kuidas väike kadeduseuss minus pead tõstis ja hüüdis klassikute sõnu laenates „ma olen täiesti terve mees ja tahan seda kõike saada!“ Olin kuskilt kuulnud, et siin on olemas farmid, mis pakuvad teenust „Pick Your Own“, mis eesti keelde tõlgituna võiks tähendada „Korja Endale Ise“. Minu suureks rõõmuks leidsingi Google abiga pika nimekirja sellistest farmidest, mis kõik lähemal või kaugemal Londonist sellist teenust pakuvad. Farme oli erinevaid. Mõned olid spetsialiseerunud vaid paarile marja- või köögiviljasordile, teistes oli valik laiem. Valisime välja Weybridge lähedal asuva farmi, mis jääb ca 30 minutilise autosõidu kaugusele meie kodust ja kus saab korjata nii maasikaid, tikreid, vaarikaid jm marju, kui ka porgandeid, ube ja teisi köögivilju. Ilm oli päikseline ja mõnus, aga mitte liiga palav, nii et just mõnus väikse korilusega tegelemiseks. Parkla servas seisis teenindusputka, kust said võtta endale korjamiseks vajalikud anumad ja pärast korjatud marjade/köögiviljade eest maksta. Ei saa ka mainimata jätta, et kilo hind oli peaaegu poole odavam, kui poest ostes. Valisime endile sobilikud anumad. Maasikate jaoks suuremad, 3kg mahutavad papist korvikesed ja vaarikate ja tikrite jaoks väiksemad, plastmassist karbikesed ja läksime otsima, kus need peenrad siis asuvad. Imestusel polnud piire, kui meie ees laiusid sajad meetrid peenraid maasikate, vaarikate ja tikritega! Ma ei ole elu seeski nii palju maasikaid näinud. Peenrad lausa punasid punastest marjadest. Peale meie oli seal endale magusat kraami korjamas veel nii mõnigi pere. Paistis, et see ongi lastega perede atraktsioon. Armas oli vaadata, kuidas lapsed olid suurde korvi korjanud umbes viis maasikat ja ühe rabarberi ja kuidas siis vanemad täiesti rahulikult nende eest maksid mõned sendid ja rõõmsalt lahkusid. Ei mingit higimull otsa ees korilust ja nõuet, et korv tuleb täis korjata. Meie muidugi nii tagasihoidlikult ei esinenud ja korjasime oma korvidele ikka kuhjad peale. Kui olime saagi eest tasunud, siis tegime seal samas pikniku, pikutasime heinamaal ja sõime äsja nopitud marju. Maasikad olid võrratud! Täpselt nagu Eestis! Ka vaarikad olid head, aga kõige üllatavamad olid tikrid, mis olid nii magusad, et ei tulnud mõttessegi neist lihtsalt sisu välja imeda ja kest minema sülitada. Need lausa sulasid suus. Peale marjapiknikut korjasime veel natuke porgandeid ja põldube ja siis sõitsime koju. Kogu sellest käigust jäi äärmiselt hea mulje ja ma olen kindel, et lähme veel teinegi kord sinna tagasi. Mõtlesin, et ei tea, kas Eestis oleks sellisel äril mõtet? Järjest rohkem on ju neid inimesi, kellel ei ole enam maal vanaema ja vanaisa, kellel pikad maasikapõllud maja taga laiumas. Ehk oleks isegi huvilisi, kes tahaksid endale head kraami ise noppimas käia? Põllumehele see erilist kulutust juurde ei tooks ja põld saaks nagu võluväel marjadest poole puhtamaks.

Agnese koolis oli eile selline päev, kus lapsed, kes sügisest 7.klassi tulevad (Eesti mõttes 5.klassi), tulid kooliga tutvuma ja veetsid terve päeva erinevates tundides. Agnes ja teised tublid noored hakkavad neile alates sügisest olema mentoriks ja veetsid ka eilse päeva lastele seltsiks olles. Agnes ütles, et neist oli isegi päris palju abi olnud, sest mõnel väiksel lapsel (10.-11.aastased) oli meel härdaks läinud, nii et Agnes sai kohe kevadel toimunud mentorluse kursustel õpitud nippe ära proovida ja lastega vesteldes neil tuju tõsta. Mõtled küll, et 10.aastane laps on juba suur ja asjalik, aga kui ta on terve elu käinud pisikeses koolis, kus on vaid 300 last, kus tal on olnud oma klassiruum ja oma armas mänguväljak kõik need 6 aastat, mis ta koolis on käinud ja kui ta siis äkitselt satub mammutkooli, kus juba ainuüksi ühes aastagrupis on 200 last, siis võib ikka kõhedaks võtta küll. Nii tore, et neil lapsukestel sügisel suured sõbrad ees ootamas on. Niimoodi on ju hoopis kindlam uues koolis alustada.

Ma ei saatnudki täna Robertit kooli. Tegin talle lihtsalt popipäeva. Ta käib küll rõõmsalt koolis, aga ma näen, et ta on pikast kooliaastast väsinud ja mõtlesin, et las parem mõnuleb ühe päeva. Magab kaua ja kui minu tööpäev läbi saab, siis lähme kalamuuseumisse (Londoni Akvaariumisse) ja võib olla ka London Eye’ga sõitma. Oleneb sellest, kui pikk järjekord seal on. Ma arvan, et mitte väga pikk, sest täna sajab vihma. Milline üllatus, kas pole?  Ilmamehed tegid juunist kokkuvõtteid ja leidsid, et selle aasta juuni oli kõigi aegade vihmaseim, s.o 250 aasta kõige vihmasem. Just nii kaua on ilmavaatlusi kirja pandud. Põud on nüüd lõpuks läbi ja ma võiksin voolikuga aeda kasta, aga sellel pole vajadust, sest aed on niigi kastetud. Võiks isegi öelda, et üle ujutatud. Õnneks paistab päike aeg-ajalt pilve vahelt, nii et olukord ei ole vaatamata kõigele siiski lootusetu :)

Kallid, musid, pikad paid!