Fluoriga või fluorita?

Tänast  lugu illustreeriva foto järgi võiks arvata, et jõulud on juba käes. Õnneks (või Roberti meelest kindlasti kahjuks) see nii siiski pole, kuigi poodidesse müügile ilmunud jõulukulinate, küünalde, kaartide ja kingipaberite järgi võiks arvata, et tegemist on juba detsembriga. Õnneks algas alles oktoober ja jõuluhulluseni on veel tükk maad aega. Pildil ilutsevad koogid valmistas aga Agnes hoopis Robi koolis toimunud koogimüügi tarbeks. Roberti koolis toimub paaegu igal kuul koogimüük, mille tulu läheb koolile. Lapsevanemad toovad enda (või siis mõne hea sõbra) küpsetatud või poest ostetud koogid ja muud magusad maiustused kooli, kus need peale tundide lõppu maha müüakse. Ühe koogi hind on 30 penni või 1 nael, kui ostad neli kooki korraga. Hind on ju küllaltki soodne ja valik mõnusalt kirju, nii et paljud lapsevanemad on ennast varustanud suurte karpidega ja ostavad kooke ikka kaheksa ja isegi kaheteistkümne kaupa. Kogu tegevus on sügavalt vabatahtlik. Keegi kooki küpsetama ei sunni ja muidugi ei sunni keegi neid ka ostma, aga melu on suur ja kaup kaob letilt nagu soe sai (või siis magus kook?). Sel korral osalesin ma sellel üritusel esimest korda ka müüja rollis. Mulle meeldis! Rõõmsaid lapsi peale koolipäeva kookidega kostitada oli puhas rõõm!

Mul juhtus selline tobe lugu, et mu hambast tuli suur plomm ära. Ma ei olegi siin veel kunagi hambaarsti juures käinud. Teeme alati Eestis olles hambaarsti ühiskülastusi, nii polegi siin põhjust olnud hambaarsti juurde minna. Nüüd aga oli kuri karjas. Hammas õnneks veel haiget ei tee, aga parem siiski karta kui kahetseda. Kuulasin tuttavatelt maad ja sain soovituse ühe hambaarsti juurde, kes pidi väga hea olema. Seda, kui hea ta on, ma veel kahjuks ei tea, sest esimesel kohtumisel ta augu parandamiseni ei jõudnudki. Tund aega kestnud kohtumisel uuris ta äärmise põhjalikkusega minu suu sisemust, tegi pilti ja pani kõik kirja. Ma oleks hea meelega selle hammaste pildistamise osa vahele jätnud, sest ausalt öeldes ei ole väga meeldiv oma plommita hammast arvuti ekraani suuruselt vaadata.  Kõike selgitati väga põhjalikult. Näidati ära, kust mida tuleb hakata parandama ja kuidas olukord kavatsetakse lahendada. Ma olen tegelikult vahel mõelnud, et huvitav, kas mõni hambaarst nii ei tee, et tegelikult polegi väga midagi vaja paranada, aga siis lihtsalt selleks, et arve esitada, vahetatakse näiteks mõni plomm lihtsalt naljaviluks ära. Sellepärast ilmselt see hammaste pildistamine välja mõeldud ongi, et siis on kohe puust ja punaselt selge, kus see auk on. No minu puhul on seda niisamagi näha, aga no ma mõtlen, et pilt on hea juhul, kui sa ei lähe hädaga vaid lähed lihtsalt niisama kontrolli ja arst avastab sul augu. No igal juhul on mul nüüd kõik hambad üle loetud ja kirja pandud ja osad veel portreepildid ka endast saanud. Eks siis näis, kui hea see hambaarst päris töös on. Hinna küsimises on ta päris osav. Suu vaatlus, mis sisaldas ka nelja röndgenit (fotod olid nö hinna sees) läks maksma 132 naela. Arst andis mulle ka suuhügieeni puudutava soovituse. Ta väitis, et kui oled hambad hambapastaga puhtaks pesnud, siis tuleb üleliigne hambapasta välja sülitada, aga loputada suud ei tohi, sest hammastele jäänud hambapasta kaitseb hambaid. Ta lisas, et kindlasti tuleb kasutada fluori sisaldavat hambapastat, sest see on hammastele parim! Päris huvitav idee, aga ma hakkasin selles kahtlema. Huvitaval kombel juhtusin paar päeva peale hambaarsti juures käiku lugema artiklit, kus arutletakse selle üle, kas fluor üldse on hammastele vajalik. Mingi uuringu tulemusena pidi hammastele fluorist kasu olema vaid ühel inimesel kuuest ja eriti hirmus on see, et see pidi organismile tegema pigem halba kui head. Väidetavalt on fluor närvimürgiks ja pärsib aju ja kilpnääret. Hambapastadesse lisatav naatriumfluoriid on ka rotimürgi osa (!) ja peale selle olevat see veel vähki tekitav kantserogeen ja luuhõrendaja. Need on muidugi äärmuslikud väited ja fluori mõjusid pole veel väga põhjalikult uuritud, aga igal juhul ei tasu fluori sisaldavat hambapastat süüa ja veel parem oleks, kui hambapasta üldse fluori ei sisaldaks.  Ma ei teagi nüüd, mida teha. See on kindel, et ma suud loputamata ei jäta, aga kas hakata ka hambapastat välja vahetama? Mulle nii meeldib, kui hambapasta vahutab ja suhu jääb hea ja värske maik. Huvitav, kas ilma fluorita hambapastaga selline efekt ka võimalik on?

Laupäeval olime taaskord kultuursed ja käisime Kalle ja külla tulnud sõber Siimuga teatris, vaatamas etendust pealkirjaga „Jah, härra Peaminister!“ Samanimeline seriaal jooksis kunagi ka ETV-s. Etendus oli suurepärane! Nalja sai palju ja pinge püsis kuni lõpuni. Näitlejad olid lihtsalt võrratud ja ma pean ütlema, et kui nad üldse seriaalile alla jäid, siis õige pisut. Ma ei hakka sisu siin ümber jutustama, sest võib olla tahab keegi teist seda vaatama minna. Seda pean aga küll ütlema, et killud olid väga päevakohased ja otse kümnesse. Ilmselt muudavad nad jooksvalt etenduse teksti, et asi ajakohane püsiks. Kes Londonisse satub ja head huumorit hindab, siis see etendus on igal juhul väärt vaatamist.

Olge terved!

Vaba tahe

Eelmisel neljapäeval toimus Roberti koolis järjekordne sponsoreeritud jalutuskäik, millest minagi tubli vabatahtliku emmena osa võtsin. Jalutuskäik oli korraldatud selleks, et aidata Afganistanis elavaid lapsi. Jalutuskäigule sai minna tasuta ja otsest sundust annetuste tegemiseks pole, aga soovitav on see küll. Kirjutasin sellest jalutuskäigust pikemalt juba eelmisel aastal ja et selle aastane käik eelmise aasta omast suurt ei erinenud, siis ma sellel pikemalt ei peatugi. Huvitav on hoopis see, et ma sain teada, et mõned firmad on teinud oma töötajatele vabatahtlikuks olemise väga mugavaks. Tuli välja, et nad võivad igal töönädalal oma tööajast mõni tund mõne vabatahtliku tegevusega tegeleda. Sa võid minna ja aidata vanureid, olla abiks mõne heategevusorganisatsiooni juures, pakkuda abi koolile ürituste korraldamiseks, osaleda koos lastega ekskursioonidel,  õpetada neid lugema või teha midagi muud kasulikku, peaasi, et sa teed midagi head ja õilsat ja rahalist kasu selle eest ei saa. Minu meelest on sellise süsteemi sisse viimine firmade poolt äärmiselt armas ja suuremeelne. Pole siis ime, et Inglismaal vabatahtlik tegevus õitseb.

Laupäeval läksime koos oma Eestist külla tulnud sõpradega Londoni loomaaeda. Olime seal vaid ühel korral käinud. Robert oli siis kõigest kolme aastane, nii et polnud ime, et tema jaoks oli seekordne loomaaia külastus vaat, et uus avastus. Lisaks Eesti sõpradele oli meil loomaaias kaasas päris oma ahv. No tegelikult polnud see päris ahv vaid mänguasi ja tegelikult polnud see ka päris meie oma vaid kuulus Robi koolile, aga kaasa reisis ta meiega igal juhul. Roberti klassis on käimas selline vahva üritus, et igal nädalavahetusel antakse ühele lapsele koju kaasa ahvike nimega Charlie Banana, kes peab siis lapsega nädalavahetusel kaasa reisima ja pärast kogetu oma päevikusse kirja panema. Tegelikult paneb loo kirja muidugi laps ise, aga kogu lugu peab olema kirjutatud justkui läbi ahvi silmade ja eriti hea, kui lugu illustreerivad ohtrad fotod. Neid pilte sai meil nüüd loomaaias tehtud küll kohe kõvasti. Ahv poseeris peaaegu kõigi loomadega ;) Meie lemmikud olid pingviinid, kes elavad suures basseinis ja paistab, et nad tunnevad seal ennast väga mõnusalt. Basseini üks külg on klaasist, nii et saab jälgida, kuidas pingviinid vee all ujuvad. Üks sell tegi ilmselt parajasti trenni, sest kui teised ujusid ringi üsna laisalt, siis pani see ringi nagu kuulist lastud, kihutades tohutu kiirusega mööda basseini, tehes aeg-ajalt pikki hüppeid vee pinnale. See oli väga lõbus vaatepilt.

Oleme saanud headeks sõpradeks Robi klassikaaslase perega, kes on pärit Lõuna-Aafrikast. Nad polnud enne meiega kohtumist Eestist mitte midagi kuulnud, aga nüüd on neist saanud suured Eesti fännid. Eriti suurde vaimustusse sattusid nad meie kodumaast siis, kui nad said maitsta meie Vana-Tallinnat, mis võitis kohe pereisa südame. Pidime teda lausa hoiatama, et see kraam on salakaval ja et seda ei tasu väga palju juua. Ta muidugi ei kuulanud meie sõna ja vaevles järgmisel päeval enneolematu pohmelli käes, aga ütles, et ta ei kahetse midagi, sest asi oli seda väärt :) Ta ei suutnud aru saada, miks Eesti sellist imejooki ei ekspordi ja palus endale Eestist kohe mitu pudelit tagavaraks tuua. Täna hommikul, kui me lapsi kooli viisime, siis teatas pereisa, et ta on hakanud nüüd eesti keelt õppima ja ütles peaaegu puhtas eesti keeles „Täna on ilus ilm!“ Vaat siis, milliseid toredaid kõrvalnähte vanake endas peidab ;)

Palju päikest kõigile!

Kapist välja

Robertil on nüüd uus spordivaimustus. Korvpall on hetkel tahaplaanile jäänud ja kogu (spordi)jutt käib vaid rula ümber. Selleks, et ihaldatud sõiduriist endale soetada, kogus Robi isegi taskuraha. Laupäeva hommikul läksimegi siis poodi, et sobiv rula välja valida. Ma arvasin, et need on kallid, aga tuleb välja, et juba 10 naelaga saab üsna korraliku rula osta. Kalle ja Robi läksid koju jõudes kohe mänguväljakule seda proovima. Mina targu kaasa ei läinud, sest ma kujutasin juba ette, milline see kogemus olema saab. Roberti vaimustusel polnud aga piire. See pidi olema üliväga lahe asi! Pühapäeva pealelõunal paluti siis mind ka ikka pealtvaatajaks. Robi juba täitsa sõitis. Mitte muidugi osavalt, aga ikka lükkas hoogu ja sai isegi kaks jalga peal sõidetud. See oli veel täiesti vaadatav etendus, aga siis hakkas Robi trikke harjutama ja no seda ma küll enam vaadata ei tahtnud. Kuigi Robertil olid kaitsmed peal ja kiiver peas, siis ikkagi jättis mu süda iga kord löögi vahele, kui ta tasakaalust välja läks. Tegelikult mul pole selle tema uue hobi vastu midagi ja ma leian, et see on igati lahe spordiala, aga ma tõesti ei taha seda treenigprotsessi ise pealt vaadata. Lumelaud on kuidagi normaalsem. Sellega sõidetakse ju lumel ja kui kukud, pole see nii kõva. Asfaldi peal trikitamist on aga kõrvaltvaatajal ikka liiga jube vaadata. Eriti, kui sa juhtud olema selle trikitaja ema ;)

Agnesest sai eelmisel nädalal ametlikult mentor. Oma abi hakkab ta pakkuma sellel sügisel tema koolis alustanud 7.klassi (Eestis mõistes 5.klassi) lastele. Igale klassile määrati neli mentorit, nii et Ax ei pea seda tööd tegema üksi. Kogunemised hakkavad toimuma kolmapäeva hommikuti. Eelmisel kolmapäeval oligi esimene mentorite tund ja see oli olnud väga tore. Lapsed pidid olema hiiglama armsad ja jutukad. Nad olid just sel päeval teada saanud, millisesse „majja“ nad kuuluvad ja see oli suurt elevust tekitanud. „Majasid“ on Agnese koolis neli ja need pole tegelikult mingid hooned vaid hoopis võistkonnad, kes omavahel aasta jooksul võistlevad, saades punkte heade õpitulemuste, spordivõistlustel võidetud kohtade, koolis käimise protsendi jms eest. Aasta lõpus kuulutatakse välja võitja. Agnes on oma mentori tööst suures vaimustuses ja täitsa ootab juba homset, et oma „lastega“ jälle kokku saada.

Eelmisel neljapäeval toimus FOCUSes iga-aastane sügisese seminarihooaja avapauk ehk Breakfast at FOCUS. See on selline vahva üritus, kus puudub eeskava. Põhiliselt naistest koosnev seltskond tuleb lihtsalt selleks kokku, et suupisteid näksida, kohvi ja teed juua ning muidugi ohjeldamatult lobiseda.Tavaliselt käivad seal alles üsna hiljuti Londonisse kolinud uued FOCUSe liikmed, et meie kontori kambaga tuttavaks saada ja endale teiste liikmete seast uusi tuttavaid leida. Seltskond on seal alati kirju ja põnev. Selle aasta staar, kui nii võib öelda, oli minu jaoks äärmiselt laheda olemisega proua Prune, kes oleks justkui mõnest telesaatest välja astunud. Vanust võis tal olla nii  55-65. Prunel olid lühikesed juuksed ja seljas kandis ta pikki tumedaid pükse, heledat triiksärki ja lehvivat värvilist salli. Ta oli kõigest kergelt meigitud ja tema jutt oli nii elav ja köitev, et seda oleks võinudki kuulama jääda. Ta rääkis äärmise vaimustusega oma tööst, mis, nagu selgus, ongi vaimustust ja imestust väärt. Proua Prune tegeleb nimelt teiste inimeste kappidesse korra loomisega. Ta tõttab appi prouadele, kes ise oma hilbumajandusest enam sotti ei saa ja kes ei oska nende riidehunnikutega, mis nende kappe vallutavad, enam midagi peale hakata.  Siis kutsutaksegi Prune appi ja koos hakatakse kapi sisu kriitilise pilguga hindama, et sealt ebavajalik ja sobimatu eemaldada. Prune ütles, et see on lihtsalt uskumatu, kui palju on inimestel asju! Ei pidavat olema üldse ime, et prouadel on kapid täis veel hinnasiltidega riideid, mida nad ilmselgelt pole mitte kunagi kandnud ja mida nad ka ilmselt mitte kunagi kandma ei hakka. Mõne kapi kraamimine pidi võtma lausa mitu päeva. Proua Prune on kogu oma elu töötanud moe alal, nii et ta oskab anda ka head nõu, mis kliendile selga sobib ja mis mitte. Hunniku, mis kapist üle jääb, saab Prune endale. Sellest enamuse pidi ta edasi müüma ja ülejäänu heategevuseks annetama. Vahel pidi Prune ka kliendiga koos poodi uusi riideid ostma minema. Seda juhul, kui garderoobi jäid mõned nö augud, mida oleks vaja täita. Ma olen näinud telesaateid stilistidest, kes lähevad inimeste koju ja teevad nende kappides suurpuhastuse, aga ma ei kujutanud ette, et sellist ametit pidavaid inimesi päriselt ka olemas on. 

Vaatasin koju tulles oma kapid ka võõra pilguga üle. Postkasti potsatanud heategevusorganisatsiooni kilekott, kuhu paluti panna ebavajalikke riideid ja jalanõusid, sai peale Prunega tutvumist igal juhul kõvasti täidet.

Kõike kõige paremat!

Pidu läbi

Axi ja Robi koolipäevad on väsitavad

Paraolümpia sai pühapäeval läbi ja sellega koos ka kogu olümpiatrall. Kõik läks hästi! Korraldus oli suurepärane, ühtegi katastroofi mängud endaga kaasa ei toonud ja lisaks kõigele esinesid Suurbritanniat esindanud sportlased ehk Team GB, kõigi aegade kõige paremate tulemustega.  Eile toimuski sportlaste tänamisüritus, mis algas läbi linna kulgenud sportlaste paraadiga ja lõppes peoga Buckinghami Palee esisel alal. Mulle meeldis, et peole polnud kutsutud vaid medaleid võitnud olümpialased ja paraolümpialased vaid kõik sportlased, kes (para)olümpial esinesid.  Peale selle olid sinna lausa kutsetega kutsutud ka kõik vabatahtlikud, kes korraldusele kaasa aitasid või nagu Londoni linnapea Boris Johnson oma kõnes ütles, vabatahtlikud, kes tegid Londonist naeratava linna. Minu meelest nii ilusti ja õigesti öeldud. Boris Johnson on üldse hea kõnemees. Oma kõnes tänas ta sportlasi võrratu esinemise eest, mis olevat kaasa toonud ajaloos esmakordse olukorra, kus metroos sõitvad võhivõõrad inimesed omavahel vestlesid (tavaliselt ei räägita metroos enda kõrval istujatega mitte kunagi, sest nii pole lihtsalt kombeks). Linnapea avaldas ka arvamust, et sportlaste suurepärane esinemine mitte ainult ei inspireerinud tervet põlvkonda vaid pani ka aluse uuele. Eks näis siis, kas Suurbritannia sündimus hakkab 9 kuu möödudes hüppeliselt tõusma :) Robert vaatas seda üritust ja pisarad voolasid ta põskedelt alla. Ma jõudsin juba mõelda, et mis nüüd lahti on? Kas koolis on midagi halvasti või kuskilt valutab, kui Robi teatas, et ta on kurb, sest tema oleks tahtnud ka olümpial medalit võita. Sain teda lohutada, et lapsed ei esinegi olümpial ja avaldasin arvamust, et kui ta kõvasti trenni teeb, siis ta saab ükskord kindlasti ise olümpiale võistlema. Paistab, et põlvkond on igal juhul inspireeritud!  

Esimene koolinädal möödus rahulikult. Põhiliselt sisse elades ja uuesti koolikohustusega harjudes. Koolis käimine, nagu juuresolevalt pildilt näha võib, on päris väsitav tegevus :) Robil on tore uus õpetaja, Miss Gray ja et kõik sõbrad on ju vanad, siis ei ole Robertil kooli vastu midagi. Ta lausa tahab igal hommikul sinna minna. Agnesel on ka uus klassijuhataja, mõnusa olemisega iirlane Mr Caraher. Agnesel on sellel aastal vähem erinevaid aineid. Nüüd õpib ta vaid neid aineid, mille ta endale kevadel valis, pluss siis muidugi kohustuslikud üldained. Tunde on ikka sama palju, aga varieerumist erinevate ainete vahel lihtsalt vähem. Ax on õnneks oma valikutega endiselt rahul. Eriti meeldivad talle keskkonnateadus ja kunst. Hispaania keelt annab talle kahjuks prantsuse keele õpetaja, kes on prantslanna ja räägib hispaania keelt seetõttu aktsendiga. Õpetaja oli sattunud Agnesest suurde vaimustusse, kui ta kuulis, kuidas Ax hispaania keelt hääldab. Ta oli lausa vaimustusest käsi kokku löönud. Asi on nimelt selles, et eesti keele ja hispaania keele tähtede hääldused on väga sarnased ja sellepärast ongi Ax selles nii osav. Robert on viimasel ajal hakanud endale unejutuks Mõmmi Aabitsast jutte ette lugema. Ta võttis eesmärgiks kogu raamat läbi saada. Igal õhtul üks lugu ja mitte see AI AI AI, OI OI OI vaid just need kirjatähtedes kirjutatud lookesed. Ma pean ütlema, et tal tuleb lugemine järjest paremini välja ja ta lausa naudib seda. Nüüd anti koolist jälle kaks inglise keelset raamatut lugeda, nii et ma ei kujuta ette, kas Mõmmi Aabits veel väga pinget pakub, aga no muidugi tore oleks. Eks näis, kuidas Robertil see kahe keele lugemine välja tuleb ja kui palju sassi minema hakkab. Seni hoidis ta kaks keelt niimoodi lahus, et eesti keel oli tema jaoks trükitähed ja inglise keel kirjatähed. Nüüd on siis mõlemad kirjatähed. Igal juhul on see päris huvitav eksperiment.

Minu töökaaslasel juhtus eelmisel neljapäeval üks õnneliku lõpuga päris hirmus lugu. Talle helistati õhtusöögi ajal tema pangast ja teatati, et kõne tuleb julgeolekuosakonnast ja et tema kaardi andmed on varastatud. Paluti võtta oma pangakaart ja seal olevale telefoninumbrile tagasi helistada, et pank saaks asja lähemalt uurida. Töökaaslane oli muidugi sellisest asjast sügavalt vapustatud ja helistas kohe oma pangakaardil olevale numbrile. Sealt vastati ja kinnitati olukorra tõsidust ning küsiti erinevaid turvaküsimusi, et oleks kindel, et helistaja on kindlasti kaardi omanik. Need on sellised küsimused nagu neiupõlvenimi ja muud sellised salaküsimused ja -vastused, mis sa ise oled pangale andnud juhuks, kui selline asi peaks juhtuma. Kõik tundus õige. Edasi paluti anda oma kaardi pin-kood. See pani mu töökaaslase pea tööle, et midagi on valesti. Pin-koodi ei küsita mitte kunagi ja pealegi ei tohiks pank oma klientide pin-koode teadagi, aga et ta oli ju ise oma panka helistanud ja et kõik käis väga profesionaalselt, siis ta ikkagi andis oma pin-numbri. Edasi oli talle öeldud, et nüüd lõigake oma kaart pooleks,  öelge oma aadress ja kuller tuleb sellele kohe järgi, sest kaarti on vaja turvakaalutlustel uurida. Sellepeale oli mu töökaaslane öelnud, et pole vaja, et ta läheb ise kohe hommikul oma panga harukontorisse ja viib kaardi ära. Selle peale öeldi, et see ei sobi, sest tegemist on vägagi kahtlaste asjaoludega ja on äärmiselt oluline kaart kohe samal õhtul panka toimetada. Olukord hakkas mu töökaaslasele enam kui imelikuna tunduma ja ta otsustas oma aadressi mitte anda, pani toru hargile ja helistas politseisse. Tuli välja, et tegemist ongi petuskeemiga ja mu töökaaslane oleks peaaegu haneks läinud. Kõik tundus ju õige. Sulle helistati pangast ja sa ISE helistasid panka tagasi. Tegelikult ei katkestatud aga kõnet kunagi (ma ei saa tegelikult aru, kuidas see võimalik on, aga ju siis on) ja kui inimene numbri valis, siis vastas tegelikult see sama kurjategija, kes algselt oli kõne võtnud. Ta lihtsalt polnudki liinilt lahkunud. Järgmistel päevadel räägiti sellest petuskeemist ka ajakirjanduses. Minu töökaaslasel vedas, et tal jagus kainet mõistust kõne kriitilisel hetkel lõpetada. Eilseks oli sellisel viisil oma rahast ilma jäänud juba suur hulk inimesi, kogusummas üle miljoni naela.

 
Olge ettevaatlikud!

Nagu päris

Teel Olümpiale!

Head uut kooliaasta algust, kallid sõbrad! Agnes ja Robert läksid täna esimest päeva kooli. Robert lausa ootas seda minekut. Tõsi küll, hommikul läks meel hetkeks nukraks, aga nähes sõpru oli kurb meel nagu niuhti pühitud. Põhi mure oli Robertil, et kas tema klassiõde, brasiillannast Rosa, on ikka endiselt tema “girlfriend”. “Pruut” pole õige sõna. Robi sõnul tuleb öelda just girlfriend. Eile, kui poes käisime, siis ostis ta Rosale lausa väikse kingituse (roosa tuti ja diskopalliga pastaka), aga seda ei saavat koolis kinkida, sest teised näevad. Roberti korraldusel tuleb Rosa nüüd külla kutsuda ja siis see talle kinkida. Minu meelest kohutavalt armas.

Sel ajal, kui Londonis Olümpiamängud toimusid, olime meie Eestis. Nüüd on käimas Paraolümpia. Saime sellest osa eelmise reede õhtul, kui me Olümpia Staadionile kergejõustikut vaatama läksime. Ausalt öeldes läksime sinna rohkem staadioni enda ja kogu selle olümpiapargi pärast, kui võistluste pärast ja ei kujutanud üldse ette, et see kogemus võib nii meeletult lahe olla.

Elevus algas juba metroojaamas, kus vabatahtlikena Olümpiale tööle läinud inimesed meid ülimalt rõõmsalt tervitasid ja nalja viskasid. Robil oli seljas Chelsea jalgpalliklubi särk ja kui üks vabatahtlik, kes ilmselgelt polnud Chelsea fänn, seda nägi, ütles, et ei, ei! Chelsea fännidele pole sisenemine lubatud! Robi sai muidugi naljast aru ja lõbu oli laialt. Kui me pärast võistlusi tagasi kodu poole kõndisime, siis tundis see mees Robi jälle ära ja ütles, et kuidas sa nüüd sealt poolt tuled? Kas ma siis ei öelnud sulle, et ei tohi minna ;) Sellepeale lõid nad Robiga sõbralikult patsu. Tõesti tuleb vabatahtlike ees müts maha võtta, sest nad suutsid teekonna staadionile nii lõbusaks teha, et kui kohale jõudsid, siis olid juba justkui üles köetud ja valmis staadionil täiest kõrist kõigile kaasa elama. 

Olümpiaparki sisenemiseks tuli läbida turvakontroll, mis oli umbes nagu lennukile minnes. Kaasas ei tohtinud olla üle 100ml pudelites olevaid vedelikke ega terariistu. Olime valmis juba pikaks järjekorras seismiseks, aga tegelikult sujus kõik väga libedalt, nii et meil ei tulnud üldse oodata. Taaskord olid kõik asjamehed, kes kontrolli läbi viisid, naerusuised ja lõbusad, nii et jäi mulje nagu nad oleks terve päeva just meie saabumist oodanud.

Ma ei saa sellest paraolümpia süsteemist eriti aru, aga see polnudki tegelikult oluline. Kogu aeg toimusid erinevate gruppide finaalid, sest olenevalt vigastuse astmest võisteldi erinevates gruppides. Staadion oli puupüsti rahvast täis ja tundus, et enamus olid kohalikud, kes võistlusi vaatama olid tulnud, sest iga kord, kui mõni britt võistles, oli staadionil selline üüratu kisa ja rahvas karjus täiest kõrist ja vehkis lippudega, et kõrvad tahtsid peast kukkuda. Äge oli! Me hakkasime Agnesega ühel hetkel eriti jaburate häältega röökima, kord kiljudes ja kord möirates, sest nagunii oli lärm kõrvulukustav. Nalja sai meeletult! Varsti liitusid meie taga istujad meie tobedate möiretega. Paistis, et meie jaburad hääled oli lähinaabritele vist siiski kuulda ;) Tegelikult ei karjutud muidugi ainult brittidele vaid kõigile, kes võistlesid. Kui oli käimas ratastoolide 5000m „jooks“, siis jäi üks võistleja teistest poole ringiga maha ja kogu selle aja, mis ta seal üksi sõitis oma viimast ringi, karjuti talle täiest kõrist julgustavaid hüüdeid. Meeleolu oli lihtsalt midagi enneolematut! Iga kord enne starti tuli ekraanile kiri, et palume vaikust, start. Selle peale käis läbi staadioni vali ššššš ja kõik jäidki vaikseks. Aeg-ajalt näidati ekraanil pealtvaatajaid ja kui ühel hetkel ilmus ekraanile imetilluke, kõige rohkem paari nädalane magav beebipoiss, siis kostus üle terve staadioni armastusest tulvil hüüe „aaaaaa“, mille peale kommentaator ütles, et oi, ei tohi vist enam beebit näidata, ta ärkab ju sellise reaktsiooni peale üles ;) See „aaaaa“ oli muidugi võrreldes muu kisaga, mis seal oli, nagu õrn suvebriis sügistormiga võrreldes.

Jälgisime võistlusi umbes paar tundi. Siis väsis Robi ära ja me läksime koju. Pileteid müüdigi kas konkreetseteks kellaaegadeks või siis terveks päevaks. Meie ostsimegi ainult õhtuse seansi piletid ja ma arvan, et see oli parim valik, sest juba ainuüksi tuledesäras Olümpiastaadion oli vaatamist väärt. Kogu kompleks on ilmatu suur. Lisaks staadionile on seal veel olümpiaujula, maailma suurimad McDonaldsi „restoranid“ (vaatasime neid vaid väljast, tung oli sinna suur), meeletu nännipood ja erinevate maade toite pakkuvad toidukohad. Rahvast oli palju, aga mitte nii palju, et liikuda poleks saanud. Tunnet, et tegemist on Paraolümpia ja mitte päris Olümpiaga, küll ei tekkinud. Ma pole muidugi päris Olümpial käinud ja sellepärast ei oska kogemusi võrrelda, aga minu meelest olid korraldajad teinud küll kõik endast oleneva, et see oleks täpselt nii nagu päris. See pidi olema muide ajaloo esimene Paraolümpia, kus kõik piletid on välja müüdud. Müts maha korraldajate ees! Vägev!

Ma ei olegi täna tööl, sest mul on täna vaba päev. Alates septembrist töötan ma vaid kolmel päeval nädalas ja olen selle üle hiiglama õnnelik. Kui te ehk mäletate, siis kui ma oma uued tööülesanded vastu võtsin (peaaegu 1,5 aastat tagasi), siis kaotasin palgas, aga sain terve hulga kohustusi juurde. Meil oli kokkulepe, et mu palka tõstetakse mõne kuu jooksul, aga no muidugi oli see pealikul kuidagi ära ununenud. Miks ma sellest üldse kirjutan on see, et ehk on kellelgi kasu sellest mida ma nüüd kavatsen öelda. Te ei tule ilmaski selle peale, miks mu palka ei tõstetud. Ma saan oma tööülesannetega väga hästi hakkama, teen tihti isegi rohkem, kui ma peaks, nii et selles asi ei olnud. Põhjus oli  see, et ma ei virise! Kujutate pilti?!!! Mu otsene ülemus oli kõige suurema ülemuse käest küsinud, et kas ta kavatseb mu palka tõsta, mille peale oli suur pealik küsinud, aga kas Eva on virisenud? Mina muidugi ei ole. Ma lihtsalt ei ole viriseja tüüp ja minu meelest on nii, et kui midagi on kokku lepitud, siis nii ka tehakse, aga tuleb välja et ikka ei ole küll. Tuleb hädaldada, õiendada, karjuda üle terve maja, et sa kohe sured maha, sest sul on nii palju tööd ja siis sa saad lubatud palgakõrgenduse. Ma ei ole sellist tüüpi ja ma arvan, et eestlased üldiselt ei ole sellised. Igal juhul läksin ma siis uuesti oma suure pealikuga rääkima ja me leidsime kompromissi, et kuna ta mu palka tõsta ei saa (sest ta pole seda eelarvesse sisse kirjutanud!), siis hakkan ma sama palga eest vähem tunde tööl käima ja saan oma palgatõusu niimoodi kätte. Siit siis kasulik nõuanne tublidele ja töökatele eestlastele – tehke tublilt oma tööd, aga ärge unustage vinguda ja viriseda, sest siis teie panust märgatakse! Ma pean seda veel  harjutama. Õnneks on mul kreelkannast töökaaslase näol õppematerjal käepärast võtta ;)

Soojade soovidega!