India suvi

Inglismaale on saabunud vananaistesuvi. Ma ei suutnud täna hommikul ilmateadet vaadates oma silmi uskuda ja et teiega oma rõõmu jagada, siis illustreerisingi tänase loo pildiga, millel kujutatud järgnevate päevade Londoni ilmaprognoos. Kas pole võrratu? Valmistusin just suureks sügiseks, lasin ära vahetada kevad-sügiskingade kontsaplekid, viisin keemilisse puhastusse oma sügismantli ja panin ära kõik suvekleidid. Need tuleb nüüd muidugi jälle välja otsida, aga ma ei kurda. Teen seda suurima heameelega! Inglased nimetavad sügisesi sooje ilmu "India suveks" ja neile teeb tohutult nalja, kui ütlen, et eestlased kutsuvad seda hoopis vananaistesuveks. Ma olen viimasel ajal hakanud inglaste naljakaid väljendeid üles kirjutama. Veider on see, et enamasti kattuvad meie ja nende ütlused erinevate asjade kohta. Näiteks meie ütlus "see ei võta tal tükki küljest" kõlab inglastel "see ei võta tema ninalt nahka". No onju umbes sama?  Sellega seoses meenub mulle, et kui me siia kolisime, siis ma olin täiesti segaduses, kui inimesed minu teretamise peale küsisid, kas minuga on kõik ikka korras (are you allright?) Ma ei saanud üldse aru, et miks ei peaks siis minuga kõik korras olema või et kas ma tundun kuidagi imelik, kui ma neile "tere" ütlen? Õige pea sain ma aga aru, et see ongi nende viis terele vastata. Selle peale tuleb öelda: "Jah, aitäh! Ja teil?", mille peale nad enamasti vastavad, et "mitte eriti halvasti (not too bad!)". Lõbus! Ei mingit "how do you do/ I'm fine, thank you" vestlust. 

Kui ma oma eelmise nädala loo kirjutamise lõpetasin, siis kiirustasin Roberti kooli sponsoreeritud jalutuskäigule. Kujutasin ette, et jalutame loosungite ja lipukestega varustatult mööda Richmondi tänavaid, inimesed plaksutavad ja teevad annetusi Afganistani laste heaks. Tegelikkus oli aga midagi hoopis muud. Jalutasime lihtsalt, lapsed paaris ja lapsevanemad nende kõrval, kooli lähedal asuvasse parki, tegime seal ühe ringi ja tulime kooli tagasi. Ei ühtegi loosungit, ei mingeid lipukesi ega korjanduskarpe. Ausalt öeldes ei näinud meie matka peale mööda sõitvate autojuhtide ja pargis olevate koerajalutajate mitte keegi. Veider! Lapsevanemad ei osanud ka mulle selgitada, miks see jalutuskäik vajalik oli. Öeldi, et nii lihtalt on kombeks. Annetusi tuleb koguda oma sõprade/tuttavate/töökaaslaste ringis ja siis saadud summad kuu lõpuks kooli viia. Teen siis Focuses ühe korjandusringi ja toetame Kallega isiklikult ka üritust. 

Eelmine teisipäev algas koosolekuga koolis ja lõppes ka sellega. Kui hommikul käisime Robi koolis, siis õhtul toimus õppeaastat tutvustav koosolek Agnese koolis. Mulle meeldis Agnese kooli koosolek väga. See oli ülesehitatud samamoodi nagu eelmiselgi aastal, nii et alguses pidas direktor sütitava kõne kooli aulas ja edasi toimus järgemööda neli nö workshop'i ehk siis töö väiksemates gruppides. Tutvustati hindamise süsteeme, seda, kuidas lapsed tasemete järgi jaotatud on, milliseid abimehi koolis leidub (alates psühholoogist ja lõpetades karjäärinõustajaga) jne. Oli väga huvitav ja tempokas õhtu. Kõige huvitavam oli ehk see, et Agnesel (ja muidugi ka kõigil teistel tema aastagrupi lastel) tuleb juba sellel aastal ära otsustada, mis ainetes nad kahe aasta pärast oma põhikooli lõpueksamid teevad. Sellest, millised eksamid nad valivad ja kuidas nad need sooritavad, sõltub see, millisesse (ja kas üldse!) ülikooli nad tulevikus lähevad. Tuletan meelde, et Eesti mõistes käib Agnes alles 7.klassis! Selleks, et neil oleks kergem otsustada, korraldatakse koolis kevadel üritus, kuhu tulevad erinevate ametite esindajad, et lastega vestelda. See annab lastele aimu, milliseid töökohti üldse olemas on. Samuti on abiks otsuse tegemisel koolis tegutsevad karjäärinõustajad. Võib olla on tänu tasemetesüsteemile lastel ka veidi lihtsam seda otsust teha, sest neil on juba enam-vähem selge, mis aines nad tugevamad on, aga no keeruline on otsustada ju ikka. Kui ma nüüd õigesti aru olen saanud, siis peale põhikooli lõpueksamite tegemist õpivad nad järgmisel aastal ainult neid aineid, milles nad oma eksamid tegid, et siis edasi Eesti mõistes gümnaasiumisse minna, kus veel süvendatumalt neid aineid õppida. Kui ülikooli mineku mõtet pole, siis minnakse vist kohe peale põhikooli lõppu ametit õppima. Koolisüsteem on siin minu meelest üle mõistuse segane! Ma ise mäletan, et läksin suure rõõmuga omal ajal keskkooli, sest siis oli veel kolm aastat aega mõelda, mida oma eluga peale hakata ja tegelikult ei olnud selget pilti ka kolme aasta möödudes. Ma ei tea, kas praegu Eestis juba antakse õpilastele karjäärinõu? Loodan küll, et see nii on. 

Eelmisel nädalal käisin koos Robiga lausa kolmel sünnipäeval. Kaks neist olid Robi klassiõdede sünnipäevad ja üks meie siinse uue eestlannast sõbranna tütre 3-aasta sünnipäevapidu. Kahjuks jõudsime viimasel olla ainult natuke aega, sest järgmine sünnipäevapidu pressis juba peale. Ühe klassiõe pidu oli aga eriti vahva. See toimus pitsarestoranis ja pidulisi oli umbes 15. Kõik lapsed sätiti laudade taha seisma, pandi neile põlled ette ja mütsid pähe ja iga laps meisterdas endale, kolme eriti entusiastliku kokapoisi juhendamisel, ise pitsa. Minu meelest jälle nii tore idee! Lapsed olid nii ametis ja nii asjalikud, et lausa naerma ajas. Tainas oli juba valmis tehtud, nii et igaüks sai endale taignapätsikese, mida nad siis veidi sõtkusid, rullisid ja pannile panid (kõigil oli oma väike pann). Igaüks valis enda pitsale just sellised asjad, mida ta tahtis, nii ei tulnud ka pärast probleemi, et keegi poleks oma pitsat söönud. Selleks, et pitsad ahjus sassi ei läheks, oli iga väikse koka mütsil number ja see number kirjutati ka iga ahju läinud pitsa juurde. Niiviisi oli lihtne pärast pitsad laiali jagada. Sellist pidu saaks väiksema seltskonnaga ju isegi kodus teha. See eeldab lapsevanemalt muidugi tugevat närvi, et mitte kogu tekkivast jahumöllust välja teha ;) 

Robert hakkas nüüd muusikatunnis käima. Ta peab tõesti väga hästi viisi ja kui kevadel tuli koolist kiri, et sügisest alustab koolis üks kord nädalas toimuv muusikaring, siis ma arvasin kohe, et Robi peaks seal osalema. Ring pidi toimuma kord nädalas lõunavahetunni ajal, nii et väga mugav. Ma ei tulnud aga selle peale, et ma peaksin avalduse otsekohe ära täitma ja kooli viima. Jorutasin sellega ikka hea paar kuud ja jäin loomulikult kohast ilma. Eelmisel nädalal saabus aga koju kiri, kus öeldi, et tänu suurele huviliste hulgale, avas Richmondi Muusikakool (kes seda tundi organiseerib) laupäevased rühmad ja et Robert on väga oodatud. Kellaaeg ei olnud väga hirmus, algus kell 10.30, nii et otsustasime minna uurima, mis seal toimub. Kohale jõudes selgus, et Robi grupis oli huvilisi ainult viis, kellest kaks poissi olid Robi klassist ja üks tema paralleelklassist. Lisaks veel üks võõras tüdruk. Robi arvas küll alguses, et ta ei hakka seal midagi tegema ja ainult vaatab, aga kuna sõbrad olid juba ees, siis ta otsustas ikkagi tunnist osa võtta. Kestis see ainult pool tundi, mille jooksul nad natuke võimlesid, trummi saatel marssisid, veidi laulsid ja tamburiini mängisid. Robile jättis kogu asi väga hea mulje, nii et nüüd on meie laupäeva hommikud sisustatud. 

Meil hakkavad siin puudel lehed juba värvi muutma ja alla kukkuma. Käisime ükspäev juba sahistamas ja värvilisi lehti otsimas. See polnud üldse lihtne ülesanne, sest ilusaid värvilisi lehti leidub siin väga vähe. Enamus mahakukkunud lehti on pruunid või suisa rohelised. Õigeid vahtraid on siin vähe. Enamus on plataanid, mis on suured, võimsad, roheliselaigulise tüvega puud, mille lehed on justkui suured vahtralehed, aga need ei lähe üldse värviliseks ja on alla kukkudes sama rohelised, kui puu otsaski. Ühel hommikul vannitoas hambaid pestes tundus mulle, et kätte on jõudnud hoopis kevad, sest akna taga laulis terve linnukoor. Ma pole suuremasi linnuteadlane ja ei oska arvata, mis linnud need olid, aga kõlasid need igatahes küll täpselt nii nagu Eestis kevadel. Huvitav, kas nad tulevad siis siia talvituma või olid nad lihtsalt läbilennul? 

Päikesest säravate tervitustega!

Avatud majad

Mul on täna vaba päev, sest tegemist on nii palju, et tööle minemiseks enam aega üle ei jää :) Tulin just Roberti koolis toimunud koosolekult. Istun meie Richmondi rongijaama kõrval asuvas lemmik kohvikus, joon maailma kõige paremat cappuccinot ja kirjutan seda lugu. Kõlab nagu tihe päev tõesti ;)

Robi kooli koosolek oli kokku kutsutud selleks, et tutvustada lapsevanematele, kuidas nende võsukesi sel aastal õpetama hakatakse. Mulle väga meeldis nende lähenemine. Igal veerandil on oma teema, mille läbi siis kõiki aineid õpetatakse. Selle veerandi teemaks on "Kõik minu kohta" (all about me), nii et lugemispalad, mida naed loevad, loodusõpetus, matemaatka, ajalugu ja kõik muud õppetunnid katsutakse ühel või teisel viisil selle teemaga siduda. Minu meelest nii vahva! Robi laulab kodus juba mitu päeva laulukest, mille eesti keelsed sõnad oleksid umbes, et "Mina, mina, küll on hea olla mina! Ma olen kõige vahvam, ainulaadsem terves maailmas, küll on tore olla mina!" Õpetajad rõhutasid, et sel aastal on õppetöö võrreldes eelmise aastaga palju intensiivsem, aga et sellegipoolest peaksid lapsed seda ikka naudinguga võtma ja õnnelikud olema. See muidugi ei peatanud hiljem vanemate küsimustetulva, et kas piisab, kui last iga päev lugema ja kirjutama õhutada ja et kui koolis ka igal nädalal pooletunnine prantsuse keele tund on, et kas siis on üldse mõtet ta lapsel veel väljaspool kooli keeltekoolis prantsuse keele tunnis käia? Jeerum! Need lapsed on ju alles 5 aastased! Appikene! Ikka väga püüdlikud vanemad. Me võtame siinset Robi koolis käimist ikka üsna lõdvalt ja lasemegi tal õnnelik olla ja ei sunni liigselt tagant. Nagunii alustab ta ju Eestis uuesti oma kooliteed. Uuriti veel, et mis siis saab, kui laps on mõnes aines kehvem, et kas teda siis järele aidatakse. Selle kohapealt võttis lausa direktor isiklikult sõna ja ütles, et sellised, mõnes aines veidi nõrgemad, lapsed koondatakse gruppidesse ja nendega tegeletakse spetsiaalselt veel eraldi, et neid aines järele aidata. Iga last pidi päev-päevalt jälgitama ja nende kohta märkmeid tehtama ja kui õpetaja märkab, et mõnes aines on mahajäämus, siis võetakse asi kohe käsile. Lapsevanematele pidi sel puhul koju saadetama väike teade selle kohta, et teie laps osaleb nüüd selle ja selle grupi töös. Minu meelest jälle tore väljamõeldis. Arvutiõppe kohapealt tegelevad lapsed sellega, et õpivad, kuidas internetist pilte leida (kooskõlas jälle parajasti käimas oleva teemaga) ja seda, kuidas neid leitud pilte Word'i faili kopeerida. Peale selle harjutavad nad veel klaviatuuril kirjutamist ja ka näiteks puldiga roboti kontrollimist. Nii vajalikud oskused! No roboti kohta ma ei tea, kas seda nüüd nii vaja on, aga arendab see last kindlasti väga hästi. Praegu saadetakse igal nädalal koju üks raamat, mida laps peab lugema ja sõnad, mille kirjapilt tal tuleb pähe õppida ja alates uuest aastat antakse igaks nädalaks koju ka kirjatükid, mille kirjutamist tuleb harjutada. Lugemise osas on Robi täpselt nagu mina väiksena. Esimene kord, kui me lugu loeme, siis ta on üsna püüdlik ja loeb sõnu enam-vähem hästi, aga teisel korral üritab  juba mälu järgi "lugeda" ja paneb juba parajalt pada ja no mida kord edasi, seda hullemaks asi läheb. Ma ise olin täpselt samasugune. Vaatasin kaks esimest tähte sõnast ära ja siis pakkusin huupi. Nii, et kui aus olla, siis ega me väga mitu korda seda koju saadetud raamatut ei vaatagi. Kaks-kolm korda ja aitab küll :) Usinad vanemad paneks mu sellise avalduse peale kiriku vande alla praegu ;) Hea, et nad eesti keelt ei oska.

Täna pealelõunal lähen taas Robi kooli, sest seal on täna kavas Sponsoreeritud Jalutuskäik Afganistani laste heaks. Ma ei kujuta ette, kuidas see asi täpselt välja nägema hakkab või mida see tähendab, aga kuna mul täna nagunii vaba päev oli, siis pakkusin ennast vabatahtliku vanemana appi lapsi sellel jalutuskäigul turvama. Ma küll nõutavat politsei kontrolli läbinud ei ole, aga see ei segavat mind jalutuskäigul osaleda. Ainuke, mida ma teha ei või on see, et ma ei tohi ühtegi teist last, peale Robi, kempsu saata. Ma usun, et suudan selle teadmisega elada ;) Jalutuskäigust räägin siis täpsemalt järgmise nädala loos. 

Kuna ma juba siin nii kooli teemadele pühendunud olen, siis jätkan samas vaimus. Agnes on sel aastal oma koolist päris suures vaimustuses. Ta on peaaegu kõigis ainetes kõige kõrgema tasemete gruppides, mis tähendab seda, et õpetajad, kes teda õpetavad, on ka kõige kõrgema taseme õpetajad. Natuke isegi alatu mõelda, et kui oled tuhnuke, siis pead läbi ajama kehvemate õpetajatega, aga nii see vist juba kord on. Ax ei sallinud enne üldse prantsuse keele tundi, sest neil oli tõesti tobe õpetaja, kes neid ainult kirjutama pani, aga mis keele õppimine see on, kui sa ainult kirjutada oskad. Sellel aastal on Axil aga uus õpetaja, kes pidi nendega ainult prantsuse keeles rääkima ja olema üldse väga värvikas kuju, nii et Ax läheb tundi lausa lustiga ja on hakanud kodus ka juba prantsuse keeles rääkima. Õpetajal pidi olema naljakas komme hüüda õpilaste valede vastuste peale "Ullalaaaaaa!" , mis kõlab kohutavalt naljakalt. Peale selle pidid nad iga tunni alguses laulma laulukest "Macarena". Nii, et pole ime, et prantsuse keelest on saanud üks Agnese lemmik tunde. Ax saabus eile koolist aga täieliku pommuudisega - alates eilsest hakkab Ax igal esmaspäeval koolis hiina keelt ehk mandariini keelt õppima! Kas pole vinge? Ax oli nii vaimustatud! See oli olnud Agnese kooli ajaloo kõige esimene hiina keele tund ja seda võimalust pakutakse ainult neile, kes on teistes võõrkeeltes kõige kõrgemas grupis. Õpetaja oli olnud armas pisike hiinlanna, kes rääkis nendega peamiselt ainult hiina keeles, mis oli nii segane, et no mitte millesti aru ei saanud. Eile õppisid nad numbreid ja Ax rääkis huvitavat lugu, et kuna hiina keeles kõlavad sõnad "neli" ja "surm" väga sarnaselt, siis peavad hiinlased number nelja õnnetuks numbriks. Samas, kui number kaheksa pidi olema neil õnnenumber, sest see pidi kõlama sarnaselt sõnaga "võit". Inimesed pidid lausa maksma selle eest, et  nende telefoninumber sisaldaks võimalikult palju number kaheksaid. Ma olen vist väga õnnelik, sest minu siinne telefoninumber sisaldab lausa neli kaheksat! :) Kui me siit ära kolime, siis müün selle kalli raha eest mõnele hiinlasele ;) Agnesest saab täielik polüglot, sest nüüd õpib ta lausa kuut keelt – eesti keelt, inglise keelt, prantsuse keelt, hispaania keelt, hiina keelt ja vene keelt. Vägev! Saksa ja portugali keel ongi veel ainult puudu ja siis oleksid kõik maailma „suured keeled“ selged. Tänu Agnese huvitavatele koolitundidele saan ma ise ka vaat, et iga päev targemaks. Hetkel õpivad nad bioloogias baktereid ja ühe tunni teema oli see, kuidas organism haigustega võitleb. Te olete kindlasti kuulnud arste ütlevat, et alla 38 kraadist palavikku pole mõtet alla võtta tablettidega, aga mitte keegi pole kunagi vaevunud seletama, miks seda siis mõtet teha pole. Tänu Agnesele ma nüüd tean ja jagan seda teadmist ka teiega. Asi on selles, et kui sa jääd haigeks, siis asuvad valged verelibled puntidena ümber haigust tekitanud bakterite nendega võitlema, aga kui valgeid vereliblesid ei jagu, siis genereeribki keha sulle palaviku, et seeläbi  valgeid vereliblesid juurde toota, nii et nad saaksid haigusetekitajatega paremini võidelda. Vot siis! Jälle targem! 

Nädalavahetusel toimus Londonis selline tore üritus nagu "Avatud Majade Nädalavahetus" (Open House Weekend). See toimub igal aastal ja tähendab see seda, et hooned, mis tavalisel päeval rahvale avatud pole, avavad oma uksed ja lubavad huvilistel sisse astuda ja ringi kaeda. Need on tavaliselt kontorihooned, riigiasutused või ka paleed või muuseumid, mis võivad isegi ka tavalisel päeval avatud olla, aga neil kahel päeval on sinna sissepääs tasuta. Meil läks ausalt öeldes esimese hooga isegi meelest ära, et selline tore üritus sellel nädalavahetusel käimas oli ja me läksime vaatama hoopis Londonis asuvat Väikest Veneetsiat. Väike Veneetsia kõlab küll väga uhkelt, aga nagu välja tuli, siis ega see nüüd midagi nii väga erlist polegi. Lihtsalt kaks kanalit saavad kokku üheks, seal sõidab palju paate ja kanalite ääres saab jalutada. Päris armas koht, aga no mitte midagi sellist, et kiljuks vaimustusest. Olimegi siis parajasti oma kanaliäärsel jalutskäigul, kui nägime silti, mis suunas "Avatud Majade Nädalavahetuse" puhul avatud kontorihoone poole. Kuna me seal juba niikunii olime ja vihma hakkas ka tibutama, siis mõtlesime, et astume sisse. Tegemist oli The Battleship Building nime kandva hoonega, mis asub üsna Paddington'i jaama lähedal. Sattusime täpselt selleks ajaks, kui algas ka giidiga ekskursioon. Hoone oli rajatud 1968-69 aastal ja arhitektiks oli Paul Hamilton. See ehitati Briti Raudtee depooks ja oli selle aja kohta väga ainulaadne oma modernsuse ja vormidega, mis olid pigem art deco stiilis, kui oma aja kohased. Hoone võitis omal ajal palju auhindu, muuhulgas ka parima betoonehitise auhinna 1969 aastal. Raudteelased kolisid hoonest välja 90ndate alguses välja ja maja jäi tühjaks ja hakkas lagunema. Maja "vallutasid" reivipeolised, kes lagastasid selle täielikult ära. 2000 aastal sai hoone renoveeritud, kusjuureks abiks sellel tööl oli maja algselt projekteerinud arhitekt. Nüüd asub seal väga hubane ja mõnus inseneribüroo BDSP Partnership ja uue hingamise saanud maja võitis aastal 2002 Aasta Ehitise preemia. See avatud majade üritus on minu meelest nii tore, et iga vähegi arhitektuurist huvitatud inimene võiks selle oma kalendrisse punasega ära märkida ja järgmisel aastal sel ajal suuna Londonisse võtta. 

Pühapäeval läksime juba teadlikult maja vaatama. Uurisime, milliseid maju Richmondi kandis näha saab ja otsustasime minna Twickenhamis asuvasse Kuningliku Armee Muusikakooli (Royal Military School of Music) Minu meelest kohutavalt naljakas, et selline kool üldse olemas on. Hetkel pidi Kuninglikul Armeel olema 29 orkestrit, mis on üsna vähe võrreldes 80ndate aastatega, kui orkestereid oli olnud lausa üle 70! Muusikakool asub uhkes hoones, nimega Kneller Hall, mis on rajatud 18.sajandi alguses. Sattusime maja vaatama jälle täpselt ekskursiooni ajaks ja ega seal ilma giidita ringi kõndida ei võinudki. Ikka sõjaväevärk! Huvilisi oli meie arvates uskumatult palju. Meiega ühes grupis oli ca 40 inimest. Kõigepealt räägiti pikalt maja ajaloost, mis oli värvikas. Maja on aegade jooksul aina ühe omaniku käest teise kätte läinud, muutes oma kuju ja kasutamise otstarvet, kuni sellest 1857 aastal Cambridge Hertsogi, Prints George õhtutusel muusikakool sai. Põhjus, miks printsi arvates muusikakkooli vaja oli, peitub piinlikus loos, mis juhtus 1854 aastal Türgis. Krimmi sõja ajal tähistati Kuninganna sünnipäeva paraadiga. Sel ajal koosnes armee orkester vabatahtlikest pillimeestest, kes olid Kuninganna sünnipäeva auks esitanud rahvuslikku hümni, mängides seda aga igaüks ise rütmis ja tempos, mis kokku kõlas, kui kohutav kakofoonia, nii et paraadil olnud rahvas oli suurt piinlikust tundnud seda kuulates. Nii saigi siis idee muusikakooli vajalikkusest idanema pandud. Ma ei ole kunagi niimoodi mõelnud, aga armee muusikutel on ikka päris raske töö. Õnneks tänapäeval nad lahinguväljal mängima ei pea, aga kunagi oli olnud lausa hädavajalik, et armee kõiki vallutusretki saatis ka bänd. Näiteks üks kooli muuseumisse väljapanemiseks pandud lömmis puhkpill oli leitud otse Waterloo lahinguväljalt. Loomulikult saadavad armee muusikud kõiki kuninglikke paraade ja muidu tähtsaid üritusi. Koolis asub isegi väike kabel, kus siis õpilased saavad lihvida jumalateenistustel esinemiseks vajalikke oskusi. Igal pühapäeval toimuvad seal ka jumalateenistused ja kooli praegustel ja endistel õpilastel ja õppejõududel on lubatud selles väikses kabelis ka abielluda. Koolis asuvas muuseumis oli välja pandud suur hulk erinevaid pille, mida väga laheda jutuga giid meile ka tutvustas. Poleks arvanudki, et (põhiliselt) pasunatest nii palju ja huvitavalt rääkida võimalik on :) 

Asutangi end nüüd Sponsoreeritud Jalutuskäigule minema. Vihma õnneks (veel) ei saja :)

Kallistan teid kõiki!

Ökomasinatest monsterautodeni

Mul on tohutu armsad kolleegid. Eile, kui ma tööle läksin, seisis mu laua peal imeilus lillepott valgete alpikannidega ja kaart, kus sees õnnitlused aasta möödumise puhul FOCUSes alustamisest. No kas pole armas? Ma olin nii liigutatud. Sellised üllatused teevad kohe terveks päevaks tuju heaks ja annavad indu.

Nädalavahetus möödus meil mõnusalt. Ilm oli ka täitsa suvine, nii et sain lausa suvekleite kanda. Laupäeval toimus Battersea vana elektrijaama juures keskkonnasõbralike liiklusvahendite näitus. Läksime ka asja uurima. Väljapanek oli üllatavalt uhke. Oma toodangut esitlesid pea kõik suuremad autotootjad, kes ka lahkesti oma masinatega proovisõitu teha lasid. Kahjuks me ei osanud seda ette näha, et ilma juhiluba näitamata sõidule ei saa ja kuna lube kaasas polnud, siis pidime vesise suuga pealt vaatama, kuidas imevaikselt sõitvad autod mööda ringrada vuravad. Ilusaid autosid väga palju polnud. Mul on mulje, et autodisainerite jõud raugeb poolel teel. Kui auto esimene ots on ilus saanud, siis "tagumik" on kole või siis vastupidi. Oleneb vist sellest, kumbast otsast autot joonistama on hakatud. Meie üheks lemmikuks sai Hyundai Veloster, mis oli ilus nii eest, kui tagant ja isegi seest! Lahe asi selle auto juures oli see, et uksi oli sellel ainult kolm. Juhil ja kõrvalistujal muidugimõista, aga taga oli uks ainult kõnnitee poolses servas. Maru nutikas lahendus, mis hoiab kindlasti ära palju ohtlikke olukordi, kus inimene ettevaatamatult autost sõiduteele astub ja niimoodi õnnetuse põhjustab. Noortele, 11-17 aastastele, autosõpradele oli eraldatud ala keset näituseväljakut, kus nad said oma kätt proovida. See paistis olevat kõige popim atraktsioon, sest huviliste järjekord oli metsik. Millegipärast sõitsid nad kõik maru aeglaselt, nii et Kalle kahtlustas, et ehk oli mingi kiirusepiirang peale pandud. Lisaks autodele sai näha ka muid liiklemiseks mõeldud ökomasinaid nagu elektrimootoriga jalgrattad, mingid imelikud trimmereid meenutavad sõiduriistad jms. Nende elektrimootoritega jalgratastega juhtus mõni aeg tagasi üks päris naljakas lugu. Kalle oli kord oma järjekordset rattatrenni tegemas ja sõitis ikka päris kiiresti kui ta äkitselt oma hämmastuseks märkas, kuidas üks neiu temast tuima rahuga mööda liugleb. Võttis veidi aega enne, kui Kalle märkas mootorit neiu rattal :) Kui nüüd aga näituse juurde tagasi tulla, siis päris huvitavad olid ka autodest üle jäänud jubinatest tehtud loomakujud, mis kõigile vaatamiseks välja olid pandud (üks nendest on ka tänase loo illustreerival fotol). Mõni neist oli ikka väga andekalt tehtud. Loomakujude vahel olid aga pikad postid, kust kostus tasast muusikat. Postidel olid siin-seal avad ja kui sa ava ees oma kätt liigutasid, siis muutus meloodia ja rütm, nii et sa said seal omamoodi musitseerida. Lõbutsesime seal kohe tükk aega. 

Pühapäev kujunes meil poiste- ja tüdrukutepäevaks. Poisid läksid vaatama Roberti ühe lemmiktegelase Ben10 monsterautode show'd. Monsterautod on need ilmatu suured, tohutute ratastega masinad, mis väikseid autosid lömastavad. Olen seda telekast näinud ja olin rõõmus, kui Kalle ja Robi mind eriti kaasa ei kutsunud. Robert oli juba mitu päeva selle mineku pärast elevuses ja aina luges, mitu ööd veel enne üritusele minekut magada tuleb. Õnneks ta ei pidanud pettuma, sest asi oli ootamist väärt. Juba uksel oli neile ulatatud kõrvatropid, mida Robi ka kasutas, sest müra oli olnud täiesti hull. Ben10-ga seostus asi tegelikult ainult niipalju, et masinad olid värvitud ja kujundatud sarja tegelastele vastavalt ja ükskord oli vist Ben ka ise mootorratal lavale kihutanud. Muidu käis asi ikka selle ümber, et suured masinad sõitsid mootorimüra ja ragina saatel üle ritta seatud sõiduautode ja motikad hüppasid kohutavalt kõrgelt üle bussi. No äge! Robi oli sellest käigust nii suures vaimustuses, et nüüd mängib kodus ka muudkui autodega (muidu ta eriti suur autode fänn pole) ja eile kooli minnes võttis lausa fännikinda ja üritust tutvustava infolehe kaasa. Klassivennad olid vaimustuses!

Meie Axiga aga teostasime oma ammuse soovi ja läksime teistkordselt Briti muuseumisse. Käisime seal ka paar aastat tagasi (täitsa lõpp, kuidas aeg lendab), aga kuna siis oli kaasas ka Robi, kellele tundus väljapanek igavavõitu, siis pidime kõike vaatama kiirendatud korras. Nüüd oli aga aega maa ja ilm. Suutsime vastu panna kiusatusele ja möödusime Oxford Street'i poodidest ilma sisse astumata. Õnneks ei ole praegu käimas eriti palju allahindlusi, nii et poodide vaateaknad meid odavate hindadega ei meelitanud ja see tegi neist möödumise muidugi märksa lihtsamaks. Briti muuseum oli endiselt sama lahe, kui meile meelde oli jäänud. Võtsime põhjalikult läbi Egiptuse osa (Ax on suur vana Egiptuse fänn), siis uurisime veel väljapanekut kelladest, jõudsime käia tutvumas Aafrika, India ja Põhja-Ameerika väljapanekutega ja siis jõud rauges. Kõige naljakamad olid indiaanlaste kujud. Nende näoilmed olid nii tõetruud, et mõne kuju ees me lausa naersime. Näiteks istusid seal kaks, kohe näha, et väga solvunud nägudega tegelast, teineteise poole seljaga või siis üks teine taies, mis kujutas endast isa, kes uhke näoga oma poega kõndima õpetab. Meie kõige lemmikum kuju oli aga ühest eriti õnneliku näoga võidumehest, käed püsti ja nägu suurest võidujoovastusest säramas. Seda kuju vaadates sa lausa kuulsid, kuidas ta suurest õnnest kisab. Paari tunniga, mis me seal muuseumis olime, ei jõudnud me ikkagi kõike läbi võtta. Millegipärast hakkab selg muuseumites valutama. Ilmselt suurest vitriinide ees kõõlumisest. Nälg ka juba näpistas, nii et seadsime sammud hiinalinna ja kostitasime endid rikkalikus toidukohas, kus 8 naela eest võis süüa nii palju, kui süda lustis. Maitsesime peaaegu kõike, nii et pärast oli raske olla. Kuna olime väga Leicesteri väljaku läheda, seal aga asub uus ja uhke M&M kommide pood, siis läksime vaatama, mis seal pakutakse ja kuidas see välja näeb. No lahe oli see küll, aga ikka absurdselt kallis, nii et me ei ostnud midagi. Seal müüdi kõike - alates (loomulikult) kõikvõimalikes värvides M&M kommidest ja lõpetades pidžaamade ja ehetega. Kõigel muidugi M&M logo peal. Poel on neli korrust ja kõik on hirmus värvikirev ja lõbus ja lausa kutsub lapsi ostlema. Robertil jääb kahjuks see pood ilmselt nägemata ;) Ma ei viitsi temaga sinna vaidlema minna. Ta kindlasti ei taha mõista, miks pole mõtet osta 10 naelast Buckinghami palee valvuri vormis M&M mehikest või midagi muud umbes sama mõttetut. Käisime läbi kogu poe ja lugesime oma mõnusa tüdrukute-päeva lõppenuks. Jalad olid suurest kõndimisest juba päris valusad, nii et koju jõudmise üle oli päris hea meel. 

Vihma hakkas just sadama, kuigi alles paistis päike. Ma olen avastanud, et siin elades tasub käekotis igaks juhuks hoida nii vihmavarju, kui ka päikseprille. Iial ei oska arvata, kumba neist just parajasti vaja läheb. Vahel võib isegi juhtuda, et vajad neid lausa korraga :)

Rõõmsate tervitustega!

Rõõmus kooliaasta algus

Robertil algas eile kool. Minu suureks rõõmuks ta lausa ootas kooli minekut, nii et kui ma eile hommikul teda üles ajades ütlesin, et täna on lõpuks see päev, kui saab kooli minna, siis vedas Robert suu suureks naeratuseks, kuigi endal olid veel silmad täitsa kinni. Kooli juures tuli välja, et Robil on ikkagi kaks uut õpetajat. Alguses oli jutt, et abiõpetaja jääb samaks, kes oli eelmiselgi aastal, aga ju siis olukord suvel muutus. Mõlemad õpetajad on noored ja armsad. Õpetaja Miss Martell on tumedate lühikest juustega ja abiõpetaja  pikkade blondide juustega. Robile meeldib see blond vist natukene rohkem. Mul on endiselt käsil programm kasvatada Robertist mees, kes kingib naistele lilli, nii et Robi läks eile kooli kahe lillekimbuga. Keegi teine ei olnud märganud lilli kaasa võtta. No ju see pole kombeks. Õpetajatel oli muidugi lillede üle väga hea meel ja Robi kohe tehtud mees. Väike pisar Robil ikka tuli klassi minnes, aga ei midagi hullu. Kui ma Robile järgi läksin, siis tuli ta klassist välja ja ütles mulle "bonjour". Neil oli vist prantsuse keele tund olnud, kuigi Robi väitis, et see pidi olema hoopis india keel. Peale selle olid nad käinud laulutunnis, kirjutanud sõnu vihikusse ja lõpuks veel kehalisest kasvatust ka teinud. Ikka täisvärk koolipäev. Lauad on nüüd sätitud klassi nii, et ühe laua taga istub kuus last ja laudu on kokku viis. Kohe päris asjalik nägi klass välja. Täna hommikul Robi enam pisaraid ei valanud, aga palus, et ma ütleksin sellele blondile abiõpetajale (kahjuks ma ta nime ei tea), et ta hommikul Robi kõrval istuks. Robert mõtleb alati välja mingi sõnumi, mida ma õpetajale edastama pean. See teeb Robi millegipärast rahulikuks. Ju annab kindlust, et teda on märgatud. 

Blondidest juustest rääkides tuli mul meelde üks päris naljakas seik. Siin Londonis elades on mul alati väga hea ja lihtne rahvahulgas märgata, kus Robi parajasti on, sest nii heledate juustega lapsi rohkem naljalt ei ole ja Robi paistab rahvasummast hästi välja. Suvel Eestis olles juhtus aga mitu korda, et kaotasin Roberti äkitselt silmist, sest minu meetod - otsi valget juuksetutti - enam üldse ei töötanud. Väikseid valgete peanuppudega poisse oli lihtsalt nii palju :) 

Laupäeval otsustasime minna üle hulga aja Londoni Akvaariumisse ehk kalamuuseumisse nagu Robi seda kutsub. Ma ei suuda ära imestada, kuidas on võimalik, et iga kord, kui me seal käime, leiame alati uusi kalasid või muid elukaid, keda varem märganud pole. Iga kord on põnev! Rahvast oli muidugi hirmus palju, aga et me oleme juba päris proffid trügijad, siis ükski kala meil nägemata ei jäänud. Uudisena on kalamuuseumisse toodud nüüd pingviinid. Oh, nad olid nii ägedad. Paterdasid ringi, uudistasid läbi klaasi inimesi ja sukeldusid aeg-ajalt vette. Kuna meil aega oli maa ja ilm, siis sõitsime koju bussiga. Polegi väga hull. Waterloo jaama juurest saab meile kõigest kahe bussiga. Aega läheb muidugi päris palju, aga kui ajaga kitsas käes pole, siis on see lõbus atraktsioon. Chelseas otsustasime teha väikese peatuse ja tulime bussilt maha. Jalutasime mööda tänavaid, põikasime turule, ostsime toidupoolist ja tegime pargis väikse pikniku. Ilm oli ilus ja park oli rahvast paksult täis. Mulle ikka väga meeldib see inglaste piknikutamise traditsioon. Ilm pole neil ju siin suurem asi, aga niikui vähegi päike väljas on, nii on rahvas parkides tekkidel ilma, toitu ja üksteise seltskonda nautimas. Piknik peetud,  astusime jälle bussile ja jätkasime oma ekskursiooni "Tunne kodulinna teid ja tänavaid".

Pühapäeva hommik oli kohutavalt vihmane, nii et tundus, et peale toas passimise polegi midagi teha. Koristasime ajaviiteks maja ja kui sellega ühele poole saime, tuli ka päike välja. Ajastus oli lausa suurepärane, sest tegelikult oli meil plaanis pühapäeval külastada üritust nimega London Mela. See on suur Aasiamaade vabaõhtupidu, mis toimus meile üsna lähedal asuvas Gunnesbury pargis. Seda, et pargis pidu toimub, oli juba kaugele kuulda. Üles oli seatud lausa mitu lava, kus siis vaheldumisi või korraga, esinesid erinevad artistid. Üks lava oli pühendatud rohkem rahvuslikule muusikale, teine popp-artistidele ja kolmanda lava olid vallutanud noored ja vihased hevimehed. Publikut oli palju ja enamus neist paistis olevat (vähemalt juurte poolest) pärit Aasiast. Kogu üritus toimus tohutul maa-alal, kus peale lavade oli veel kümneid lõbustuspargi atraktsioone, lisaks veel benji hüpe (millele erilist tungi ei paistnud olevat), erinevate firmade väljapanekuid oma teenuste kohta, hulk ninni-nänni müüjad ja pikk rivi kõikvõimalikke toiduputkasid. Ostsime endile veidi toidupoolist ja jalutasime ringi. Päris naljakas oli Bolliwoody filmidele pühendatud telk, kus kaunitarid ja ilusad mehed sätendavates kostüümides rahvale Bolliwoody filmidele kohaseid tantse õpetasid. Lärmi ja möllu oli seal palju. Ma ausalt öeldes ei teadnudki, et aasiarahvad sellised suured pidutsejad on. Paljud olid peole tulnud peredega ja üsna rohkelt oli näha ka rahvariietes naisi ja mehi. Tundus, et see oli tõesti nende pidu. 

Kallid, musid, pikad paid!