Vahetusnädal

Robert, Agnes ja Alba

Viis päeva koos Hispaania vahetusõpilase Albaga möödusid kui linnutiivul. Meil vedas, sest Alba oli tõesti tore ja hetkeksi ei tekkinud tunnet, et ta segab või on kuidagi jalus. Ainuke asi, mis minus kerget ebalust tekitas oli see, et ma ei teadnud täpselt, mida talle süüa võiks pakkuda. Asi on nimelt selles, et Albal on gluteenitalumatus, mis tähendab siis seda, et ta ei saa süüa jahutooteid (nisu, rukis, oder, raskemal juhul ka kaer ja hirss). Õnneks avastasin, et meie poodides müüakse hulgaliset gluteenivabasid tooteid, nii et läksin päris hoogu ja ostsin kodu igasuguseid snäkke täis. Alba oli väga liigutatud ja tänas, aga ega talle nendest snäkkidest eriti midagi väga ei maitsenud. Tema siin viibimise kolmandal päeval sain teada, et ta armastab üle kõige liha. Mul oli nii hea meel seda kuuldes, sest pole ju midagi lihtsamat, kui valmistada liha ja osta kokku sinke. Kahju, et ta kohe seda ei öelnud. Oleksin ennast ja teda paljust vaevast säästnud. Ax tunnistas pühapäeval, peale Alba lahkumist, et ta on väsinud ja sulgus oma tuppa, et seal vahelduseks üksindust nautida. Eks see on arusaadav ka, sest Ax sai ju kõige kõvema vati, olles Albaga pea vahetpidamata ninapidi koos. Päeval, kui Agnes koolis oli, kolasid hispaanlased mööda Londoni vaatamiväärsusi ringi ja tulid selleks ajaks, kui võõrustajatel tunnid läbi said, tagasi kooli juurde, kust nad siis koos koju tulid. Õhtud olid Ax ja ta sõbrad külalistele enamasti ära sisustanud. Ühel õhtul käisid nad suure kambaga restoranis, siis kolati kohvikutes ja pargis ja käidi muidugi shoppamas. Minu sisustada jäi neljapäeva õhtu ja et London on tuntud oma muusikalide poolest, siis otsustasingi, et me võiks minna mõnda muusikali vaatama. Kuna Kallel oli just eelmisel nädalal tööl väga kiire ja palju tegemist, siis pidime Roberti kaasa võtma. Selletõttu pidi muusikal olema midagi sellist, mis ka teda paeluks. Otsustasime minna vaatama Thrillerit, mis on pühendatud varalahkunud Michael Jacksonile. Robi polnud tema loominguga väga kursis, nii et tegin talle enne minekut väikse ülevaate M.Jacksoni hittidest. Robi proovis samme järele teha ja oli juba ette elevuses. Teater, kus seda mängiti, asub Picadilly Circuse lähedal. Sinna saabudes oli väljas juba pime, nii et tulede möll ja sähvivad suured reklaamid majadel panid Alba vaimustusest ahhetama. On üks asi näha seda kõike päevavalguses, aga hoopis teine, kui väljas on pime. See loob kohe hoopis teise meeleolu. Erinevalt kinoseanssidest, kuhu võid vabalt pool tundi peale välja kuulutatud algust kohale minna ja jõuad ka siis veel enne filmi igavusest peaaegu maha surra, algavad muusikalid siin väga täpselt. Jõudsime kohale kõigest paar minutit enne show algust. Seinale näidati natuke Jacksoni pilte, kõlas vaikne muusika ja üks mees rääkis lühidalt, milline vägev mees Michael Jackson oli olnud. Siis läks saal pimedaks ja kui see hetke pärast uuesti valgeks läks, seisis laval pesuehtne ansambel Jackson 5. Solistiks tohutu suure soenguga väike poiss. No täpselt nagu päris! Rahvas kiljus vaimustusest, sest nad olid tõesti lahedad. Edasi võetigi läbi kogu Jacksoni karjääri parimad palad. Lauljaid, kes lugusid esitasid, oli koos poisiga kokku viis. Mõnda lugu laulis isegi üks väga kaunis naine. Iga lugu saatis ülimalt andekas tantsutrupp ja showd tehti ikka omajagu. Mõne loo puhul etendati täpselt loo videot. Aeg-ajalt kamandati rahvas püsti tantsima, mida me ka suurima hea meelega tegime. Robi rokkis mis jaksas (ta oli ju samme enne harjutanud) ja Alba kisas vahetpidamata „Amazing, amazing!“ (e.k vapustav, vaimustav!) Oli ikka äge küll! Siis sai show läbi ja me olime natuke pettunud, sest lemmikuid Thriller ja Bad polnudki esitatud. See oli muidugi trikk, sest peale marulist aplausi ja vilekoori tulid lauljad ja tantsijad tagasi ja esitasid veel need lood, pluss veel teisigi hitte. Möllu ja showd oli seal küll ikka kogu raha eest, nii et jäime kõik oma käiguga väga rahule. Seda showd võiks küll iga Michael Jacksoni fänn vaatama minna. 

Reedel sain jälle ühe kogemuse võrra rikkamaks. Roberti sõbra ema kutsus mind endaga trenni, mida kutsutakse siin Power Plates. Head tõlget eesti keelde ei tule mul praegu pähe. Otse võiks tõlkida neid kui Võimsaid Plaate. Asi tundus huvitav, nii et läksin proovima. Tegemist oli pool tundi kestva trenniga, kus tehti üsna tavalisi harjutusi igale lihasgrupile. Vahe oli aga selles, et kõiki neid harjutusi tehti olles ühel tugevalt vibreerival masinal. Iga harjutus kestis vaid ühe minuti, aga aeg-ajalt tundus, et see minut on liiga pikk :) Vibreerimine peaks andma eriti hea ja kiire tulemuse, nii et selle asemel, et tunde jõusaalis rühmata, peaks sellel võdiseval aparaadil tulemuse poole kiiremini kätte saama. Kohati oli see asi lausa absurdselt naljakas. Tahtsin ühe harjutuse ajal midagi öelda, aga mu tagumiku all toimuva suure vibratsiooni tõttu tuli mu hääl välja nagu mõnel robotil või Roberti lemmikseriaali tegelase Dr Who vaenlasel Dalekil (täpselt selline mu hääl oli: Dalek) Ühesõnaga kohutavalt naljakas. Tundub, et trenn oli väga tõhus, sest laupäeval olid mu lihased nii valusad, et mõtlesin, et ma ei saagi trepist alla. Ma ei kujutanud üldse ette, et mul NII palju lihaseid on ;) Õnneks sain ennast ikka kuidagi liikvele ja et ilusat ilma ära kasutada, siis läksime Kalle ja Robiga Hampstead Heathi parki puude otsa ronima (Alba ja Agnes võtsid sel ajal poodidest viimast). Mina ronida küll ei kavatsenud, keskendusin lihtsalt kõndimisele (mis oli niigi raskendatud arvestades mu valutavat keha), aga Robi ja Kalle ronisid mõnuga puude otsas. Ma nüüd enam ei mäletagi, kas ma olen sellest kirjutanud, aga Hampstead Heathi pargi kodulehel on lausa ära märgitud need maha kukkunud puud, mille otsas on eriti hea turnida. Minu meelest maru andekas! Rahvast oli pargis väga palju, aga enamus inimesi ei olnud auto parkla läheduses asuvast muruplatsist kaugemale jõudnud. Plats oli tihedalt täis piknikut pidavaid seltskondi. Ootamatult saabunud suviselt soojad ilmad teevad kõigil tuju heaks! Soojarekordeid lüüakse siin nüüd juba iga päev. Homseks lubatakse suisa 23 kraadi sooja. Agnesel on selle üle eriti hea meel, sest tal on homme koolist vaba päev. Õpetajad hakkavad homme jälle streikima, tehes seda seekord veidi väiksemas mahus, nii et Agnese koolis on suletud ainult 8.ja 9.klassid. Robi koolis on suletud ka kõigest neli klassi, mille hulgas Roberti klassi pole, nii et Robi marsib homme hommikul kooli nii nagu tavaliselt. 

Ootan juba kannatamatult tööpäeva lõppu, et ma saaksin minna õue lilli istutama. Astusin koolist koju tulles lillepoest läbi ja ostsin mõned taimed. Lubasin küll, et ma sel aastal eriti lilli aeda ei istuta, aga kuidagi nukker on vaadata tühja aeda ja kui hästi järele mõelda, siis ma lubasin, et ma ei istuta lilli juhul, kui me sel suvel tagasi Eestisse kolime, aga kuna seda otsust, kas me jääme või ei jää, pole ikka veel, siis ma mõtlesin, et teen väikestviisi Viplalat ja tinistan lilli istutades natuke  ;)

Kallistan teid kõiki!