Meie Eesti

                                                                             

Minu jaoks on selle aasta Eesti suvi läbi saanud. Lapsed ja Kalle saavad veel meie ilusat kodumaad nautida kuni reedeni ja siis oleme kõik siin jälle tagasi. Ma pole harjunud üksi olema ja et see nädal lõbusam oleks, siis kutsusin oma armsa tädi Helja endale seltsiks kaasa. Elame siin nüüd mõnusat elu. Mina teen hommikupoole tööd ja alates pealelõunast naudime Londoni võlusid. Eile tegime pika jalutuskäigu Richmondis. Mul on nii kahju, et paljud meile külla tulnud sõbrad Richmondisse ei jõua. Asi on lihtsalt selles, et see on liiga lähedal. Sellepärast me otsustasimegi kohe esimesel päeval selle kauni paiga üle vaadata. Jalutasime ikka mehe moodi. Kõigepealt linnakeskuses, siis jõe ääres ja siis läbi pargi koju tagasi. Hirvi kahjuks ei õnnestunud pargis näha. Ei tea, kus nad kolasid. Tavaliselt tolknevad nad igal pool jalus. Oravaid ja papagoisid oli selle eest aga virnade viisi.

Sanssouci palee Potsdamis

Meie suvi möödus väga mõnusalt. Seekord läksime Kallega Eestisse hoopis autoga. Läbi Prantsusmaa, Luksemburgi, Saksamaa, Poola, Leedu ja Läti. Prantsusmaale sõitsime rongiga, mere alt. Me polnud varem sellist atraktsiooni kogenud. Sõitsime autoga justkui loomavagunisse, mis siis vähem kui poole tunniga meid Prantsusmaa pinnale viis. Tohutu mõnus ja kiire viis kohale jõudmiseks. Prantsusmaal veetsime ühe päeva Champagne piirkonnas veinikeldreid uudistades ja šampust maitstes. Tohutu põnev oli ekskursioon Moët & Chandon’i veinikeldrisse. Kes sinna kanti satub, siis tasub kindlasti seal ära käia. Veinikeldreid asub selle tehase all 28 kilomeetrit. Minu meelest on see lausa uskumatu number! Õnneks me kõiki neid läbima ei pidanud. Ekskursioon kestis tund aega, nii et saime nuusutada kõigest väikest osa neist keldritest. Maru põnev oli! Nüüd ma saan aru küll, miks šampus nii kallis on. Selle tegemiseks kulub ikka meeletu aeg ja palju vaeva. Kõige huvitavam teadmine, mille ma sealt aga sain, on see, et erinevalt veinist, ei lähe šampus ajaga paremaks. Kui see kuidagi üldse muutub, siis ainult halvemaks. Sel hetkel, kui punn pudelile ette lüüakse, on šampus oma parimas vormis, nii et kui teile pudel kingitakse ja kui päev ja tähistamise põhjus on õige, siis tuleb punn pealt lüüa. Milleks head kraami hoida ja riskida sellega, et see halvaks läheb. Edasi sõitsime Luksemburgi, et peatuda minu kalli õekese juures ja mekkida tema võrratuid roogasid ja pärast linna peal kohvikus veel aega veeta. Hommikul võtsime suuna Potsdamile. See on väga armas linn, mis asub 25km kaugusel Berliinist. Nii sooja vastuvõttu, nagu sealses hotellis, kohtab harva. Üldse jättis meile Saksamaa imehea mulje. Inimesed olid sõbralikud ja rõõmsameelsed ja erinevalt prantslastest, rääkisid väga head inglise keelt. Ärkasime hommikul enne kukke ja koitu ja panime Leedu poole ajama. Sõit läbi Poola kestis terve igaviku. Esimene pool Poolast oli väga üllatav, sest tänu jalgpalli EM’le oli sinna ehitatud suur hulk kiirteid, mida mööda oli lausa lust sõita. Peale Varssavit aga olukord muutus ja saime tunda koledaid, kitsaid ja jubeda liiklusega Poola teid. Mis mind kõige rohkem hämmastas, olid metsa servas kundesid ootavad hoorade hordid. Ma olen loomult sinisilm ja usun kõigist head, nii et ma ei osanud alguses neid metsa servas seisvaid tütarlapsi kuidagi litsideks pidada. Mõtlesin, et tüdrukud ootavad lihtsalt metsapeatust tegema läinud sõpra. Kalle valgustas mind siis tegelikust olukorrast ja eks see tüdrukute rivi oleks mulle ilmselt pikapeale endalegi imelikuna tunduma hakanud. Kahju oli neist. Nad nägid välja kenad ja noored. Kole kohe mõelda, mis tööd nad tegema peavad. Viimasel ööl enne Eestisse jõudmist, peatusime Kaunases. Ma ei olnudki seal enne käinud ja linn jättis väga hea mulje. Veidi räämas see ehk oli ja paljud majad oleksid hädasti renoveerimist vajanud, aga muidu oli seal mõnus. Ja siis Eestisse! Nii tore oli koju jõuda!

Meie selle aastase Eesti suve võiks kokku võtta sõnadega uued muuseumid ja restoranid. Uhke on lausa vaadata, kui palju ägedaid muuseume Eestisse tehtud on. Käisime ära Tartu lähedal asuvas Jääaja muuseumis (ülilahe!) ja samuti Tartu külje all olevas Lennundusmuuseumis, kus on lausa uskumatu hulk lennukeid vaatamiseks välja pandud. Mõnedesse saab isegi sisse minna. Põikasime sisse ka mänguasjamuuseumisse ja käisime renoveeritud Jaani kirikut kaemas. Mulle meeldib, et see näeb välja robustne ja lihtne. Torni andis alles ronida, aga vaated olid seda väärt. Külastasime ka palju kiidetud ja räägitud Lennusadamat Tallinnas. No oli ikka äge küll ja jälle nii kiftilt tehtud. Maailma tase, ma ütleks! Lennusadama juurest sõitsime veetaksoga Tallinna kesklinna. Veetakso kujutab endast kummipaati, kuhu peale mahub 10 inimest sõitma ja mis siis kihutab pööraseid kurve tehes mööda merd. Kiljusime hääled kähedaks ;) 

Põhjaka

Restoranide tuur oli meil aga vist veel vingem, kui muuseumide oma. Kõiki toidukohti, kus käidud sai, ei hakkagi üles lugema. Põnevaim oli Otepää kandis asuv Tammuri talurestoran. See on selline restoran, mida peab üks mees oma talus ja kuhu niisama minna ei saagi. Koht tuleb eelnevalt broneerida ja süüa saab seda, mida peremees ise selleks päevaks on suvatsenud valmistada. Menüüd pole, aga sellest pole midagi, sest kõik oli imemaitsev. Käisime ka palju räägitud/kiidetud Põhjakal lõunal. Põhjaka restoran asub Mäo kandis ja see on tõesti üks armas koht. Igast toidust paistab välja, et tööd tehakse rõõmu ja entusiasmiga. Siis veel restoranid Neikid ja Cru Tallinnas (soovitan soojalt mõlemat, kuigi viimane ehk õige pisut liiga ülehinnatud) ja kõige tipuks Vihula mõis, kus me Kallega kahekesi aega veetmas käisime. No see on ikka ülimalt äge koht. Hoole ja armastusega korda tehtud ja imeilus. Kirsiks koogil La Boheme restoran ja võrratu öko-spa, kus ma nautisin oma elu mõnusaimat massaaži. Oh elu! Eesti on nii mõnus! 

Kõikide nende muuseumide ja restoranide vahele mahtus  mõnus annus külaskäike sõprade juurde ja aja veetmist suguseltsi rüpes. Jõudsime isegi kaks korda Saaremaale telkima ja Kalle ja Robi käisid paadiga merel ja püüdsid sealt ühe täitsa piraka haugi, mille me lõkkel ära grillisime. 

Kas läheb sisse?

Robert avastas enda jaoks aga korvpalli. Niikui me Elvasse jõudsime haaras teda korvpallipalavik. Mu isa oli korvirõnga üles pannud ja Robertist sai andunud korvpallur. Korv on täiesti reeglitepärasel kõrgusel ja väike Robi põrutab palli sinna sisse nagu vana mees. Muidugi nö saianaise stiilis visates, aga no ikkagi vajab see tugevust ja head sihtimist. Ma olen ka korvis päris hea, aga sain Robilt päris ausas võitluses mitu korda viit miinust mängides pähe. Nüüd ei jäänudki muud üle, kui Londoni koju ka korvirõngas ja pall tellida. Siin pole korvpall eriti populaarne ja ma ei ole mitte kuskil avalikul mänguväljakul korvirõngast näinud. Nii, et hüvasti minu muruplats :) Tegelikult ma ei kurda. Aed on ju ikkagi elamiseks, mitte vaatamiseks. 

Suured sõbrad vol 1

Suured sõbrad vol 2

Mehed lähevad merele

Saak kotis!

Linn nagu postkaart

Mina vanatädilt saadud Tartumaa rahvariietes

Vihula mõis

Rõõmsate tervitustega!