Vaba tahe

Eelmisel neljapäeval toimus Roberti koolis järjekordne sponsoreeritud jalutuskäik, millest minagi tubli vabatahtliku emmena osa võtsin. Jalutuskäik oli korraldatud selleks, et aidata Afganistanis elavaid lapsi. Jalutuskäigule sai minna tasuta ja otsest sundust annetuste tegemiseks pole, aga soovitav on see küll. Kirjutasin sellest jalutuskäigust pikemalt juba eelmisel aastal ja et selle aastane käik eelmise aasta omast suurt ei erinenud, siis ma sellel pikemalt ei peatugi. Huvitav on hoopis see, et ma sain teada, et mõned firmad on teinud oma töötajatele vabatahtlikuks olemise väga mugavaks. Tuli välja, et nad võivad igal töönädalal oma tööajast mõni tund mõne vabatahtliku tegevusega tegeleda. Sa võid minna ja aidata vanureid, olla abiks mõne heategevusorganisatsiooni juures, pakkuda abi koolile ürituste korraldamiseks, osaleda koos lastega ekskursioonidel,  õpetada neid lugema või teha midagi muud kasulikku, peaasi, et sa teed midagi head ja õilsat ja rahalist kasu selle eest ei saa. Minu meelest on sellise süsteemi sisse viimine firmade poolt äärmiselt armas ja suuremeelne. Pole siis ime, et Inglismaal vabatahtlik tegevus õitseb.

Laupäeval läksime koos oma Eestist külla tulnud sõpradega Londoni loomaaeda. Olime seal vaid ühel korral käinud. Robert oli siis kõigest kolme aastane, nii et polnud ime, et tema jaoks oli seekordne loomaaia külastus vaat, et uus avastus. Lisaks Eesti sõpradele oli meil loomaaias kaasas päris oma ahv. No tegelikult polnud see päris ahv vaid mänguasi ja tegelikult polnud see ka päris meie oma vaid kuulus Robi koolile, aga kaasa reisis ta meiega igal juhul. Roberti klassis on käimas selline vahva üritus, et igal nädalavahetusel antakse ühele lapsele koju kaasa ahvike nimega Charlie Banana, kes peab siis lapsega nädalavahetusel kaasa reisima ja pärast kogetu oma päevikusse kirja panema. Tegelikult paneb loo kirja muidugi laps ise, aga kogu lugu peab olema kirjutatud justkui läbi ahvi silmade ja eriti hea, kui lugu illustreerivad ohtrad fotod. Neid pilte sai meil nüüd loomaaias tehtud küll kohe kõvasti. Ahv poseeris peaaegu kõigi loomadega ;) Meie lemmikud olid pingviinid, kes elavad suures basseinis ja paistab, et nad tunnevad seal ennast väga mõnusalt. Basseini üks külg on klaasist, nii et saab jälgida, kuidas pingviinid vee all ujuvad. Üks sell tegi ilmselt parajasti trenni, sest kui teised ujusid ringi üsna laisalt, siis pani see ringi nagu kuulist lastud, kihutades tohutu kiirusega mööda basseini, tehes aeg-ajalt pikki hüppeid vee pinnale. See oli väga lõbus vaatepilt.

Oleme saanud headeks sõpradeks Robi klassikaaslase perega, kes on pärit Lõuna-Aafrikast. Nad polnud enne meiega kohtumist Eestist mitte midagi kuulnud, aga nüüd on neist saanud suured Eesti fännid. Eriti suurde vaimustusse sattusid nad meie kodumaast siis, kui nad said maitsta meie Vana-Tallinnat, mis võitis kohe pereisa südame. Pidime teda lausa hoiatama, et see kraam on salakaval ja et seda ei tasu väga palju juua. Ta muidugi ei kuulanud meie sõna ja vaevles järgmisel päeval enneolematu pohmelli käes, aga ütles, et ta ei kahetse midagi, sest asi oli seda väärt :) Ta ei suutnud aru saada, miks Eesti sellist imejooki ei ekspordi ja palus endale Eestist kohe mitu pudelit tagavaraks tuua. Täna hommikul, kui me lapsi kooli viisime, siis teatas pereisa, et ta on hakanud nüüd eesti keelt õppima ja ütles peaaegu puhtas eesti keeles „Täna on ilus ilm!“ Vaat siis, milliseid toredaid kõrvalnähte vanake endas peidab ;)

Palju päikest kõigile!