Chelsea, Chelsea!!!

Ootusärev Robi enne mängu algust

Robert ei jõudnud oma õnne ära uskuda, kui selgus, et ta saab minna vaatama oma lemmik jalkaklubi, Chelsea, mängu. Piletid ostis tegelikult Kalle sõber, kes aga selle tõttu, et mäng päeva võrra edasi lükati, ei saanud seda enam ise vaatama minna. Robi oli muidugi sellise ootamatu võimaluse üle hirmus õnnelik. Mäng toimus pühapäeval ja juba varajasest hommikutunnist saadik käis Robi kodus ringi, Chelsea jalkaklubi riietus seljas ja küsis iga kümne minuti tagant, et kas on aeg juba minema hakata. Mind kahjuks mängule kaasa ei võetud. Ma küll pakkusin Robile, et äkki ta tahab minuga seda vaatama minna, aga Robert leidis, et see oleks ikka väga mage ja et tema tahab ikka issiga minna. No ei ole meie peres seda võrdõiguslikkust. Mina kõlban jalkat mängima ainult hädapärast siis, kui Kallet kodus pole.

Mäng oli olnud vägev. Chelsea vastaseks Sunderland, kes esimesel poolajal värva lõi, nii et

Eriti õnnelik Chelsea-fänn

poolaeg lõppeski seisuga 0:1. Robi oli olnud terve vaheaja üsna nukker. Õnneks algas teine poolaeg palju paremini ja Chelsea lõi juba üsna alguses viigivärava, millele õige varsti järgnes ka teine värav. Neid mõlemaid õnnestus Robil ja Kallel väga hästi näha, sest nad istusid väravale väga lähedal. Terve staadion oli möiranud ja Chelseale kiidulaulu laulnud. Robi esitas pärast kodus meile kogu staadionil kuuldud repertuaari. Roberti suureks rõõmuks (ja kõigi teiste Chelsea fännide rõõmuks muidugi ka) lõppeski mäng seisuga 2:1 Chelsea kasuks. Oh seda õnne ja rõõmu! Ma isegi natuke kartsin, et kui Chelsea peaks kaotama, siis see oleks Robile suur löök. Hea, et seda ei juhtunud.

Värvilised rannamajakesed Bournemouthi rannas

Esmaspäeval sõitsime Axi ja Robiga Bournemouthi linna. Ilma erilise põhjuseta ja lihtsalt niisama. Ööbisime oma siinses lemmik hotelliketi hotellis Premier Inn. Asi polekski ehk mainimist väärt, kui hotell poleks osutunud selliseks vaatamisväärsuseks. Premier Inn’i hotellid on tavaliselt kõik ühesugused. Nii, et sa tead täpselt, mis sind tuppa astudes ees ootab. Olenevalt toa asetusest, asub vannituba ühel või teisel pool, aga muu kõik on alati täpselt ühesugune. Sellepärast oli meie üllatus suur, kui juba hotelli fuajee tundus väga suurejooneline ja uhke. Kahtlesime isegi, et kas me ikka õigesse kohta läksime. Tuli välja, et läksime küll. Tuppa jõudes ei uskunud me aga oma silmi. Tuba oli suur nagu sviit ja toast läks uks suurele rõdule, kust avanes vaade merele. Ma ei saa mainimata jätta, et meie toa hind oli 29 naela. Kogu sisustus oli väga stiilne. Uurisime hiljem administraatorilt, et kuidas see hotell nii äge ja üldse mitte premier-innlik välja näeb. Tuli välja, et see hotell oli ehitatud kunagi 1930ndatel ja see oli kunagi olnud Hiltoni Hotell. Kuna maja ise on väga stiilne, siis otsustati ka sisustus samas art deco stiilis kujundada ja loobuda tavapärasest lihtsast väljanägemisest. Hotelli all pidi asuma suur ööklubi ja spa, kus isegi The Beatles’i bändimehed olid kunagi lõbutsemas käinud. Kuna aga ööklubid ja spaad pole Premier Inn’i, kui odavhotelliketi, põhimõtetega kooskõlas, siis seisab hetkel kogu keldrikorrus lihtsalt kasutuna ootel. Sellest on muidugi kahju.

Bournemouth ise oli aga väga tore mereäärne linn, kus on suur ja lai liivarand, mõnusad

Bournemouthi rand

rannamajakesed ja armsad rannakohvikud. Ilm kahjuks rannas peesitamiseks sobiv polnud, aga tore oli seal jalutada sellegipoolest. Minu meelest on mere ääres alati mõnus olla, olenemata ilmast. Bournemouthis on palju ilusaid parke, kus kasvavad männid ja palmid ja on palju kiviktaimlaid. Kesklinnas on jalakäiatele eraldatud terve tänav, kus on mõnus shopata või kohvikutes istudes inimesi vaadata. Rannas asub ka Akvaarium (või kalamuuseum nagu Robi neid kutsub), kus me mõnusalt mere-elu uurides aega veetsime. Tegime ka väikse treti Bournemouthi külje all asuvasse linna nimega Highcliffe, kus pidi kuulu järgi olema võimalik leida fossiile. Oma kogemusest võin nüüd öelda, et kes fossiile leida tahab, sel tasuks ikka Lyme Regisesse minna (käisime seal veebruaris), sest vähemalt meil küll Highcliffe’s ühtegi fossiili leida ei õnnestunud. Ju oli asi ka selles, et me otsisime neid rannalt, kui tegelikult oleksime pidanud minema savisele pangale ranna kõrval, kust oleks olnud võimalik neid savis tuhnides leida. Meid see savimägi aga kuidagi ei kutsnud. Eriti, et iga natukese aja tagant nägime, kuidas savi sisse oli keegi oma kummiku või kinga jätnud. Kuna meil vahetusjalatseid kaasas ei olnud ja võimalus, et me oma ainumatest jalavarjudest ilma jääme, ei erutanud, siis jäidki fossiilid meist sinna, kus nad olid. Auguga kive leidus seal aga lademetes ja meie kogu sai mitme eksemplari võrra täiendust.

Reedel põrutame Barcelonasse. Elul on hoog sees! Lahe! Ilm on meil endiselt jahe ja vihmane. Loodan, et Barcelonas saame lõpuks ka suvist soojust tunda ja kui õnnestub, siis selle ka Inglismaale kaasa krabada (ja osa sellest ka Eesti poole teele panna).

Olge mõnusad!