Õiemeri

Täna on mu viimane vaba teisipäev, sest alates järgmisest nädalast hakkan neljal päeval nädalas tööl käima. Kõlab isegi natuke nukralt, aga tegelikult ma ei ole kurb. Kui, siis ainult natukene ;) Minu uued tööülesanded meeldivad mulle, sest ma tunnen, et teen tööl iga päev midagi eriti tähtsat ja vajalikku. See on hea tunne. Nelja päevane töönädal on selles mõttes ka hea, et kui me natuke rohkem kui aasta pärast tagasi Eestisse tuleme, siis ei oleks uuesti esmaspäevast reedeni tööl käimisega harjumine liiga hirmus. Kuigi ega ma ei tea, mis tööd ma seal Eestis üldse tegema hakkan, aga midagi kindlasti. Teistmoodi pole lihtsalt kombeks ja tundes ennast, siis koduproua elu mulle ei istu ka. Kuna mul oli täna vaba hommik, siis läksin peale Roberti kooli saatmist Richmondi parki kepikõndi tegema. Robi kool asub kohe pargi läheduses, nii et sealt oli väga hea startida. Ilm just väga super ei ole, sest natuke tibutab, aga ikkagi oli mõnus kõndida. Mööda kõnniteid pole üldse nii hea kepikõndi teha, kui metsa all. Tänu tibutavale vihmale oli metsa all nii värske lõhn. Mõnus oli vaadata, kuidas mõni puu on juba õitemeres ja teisel alles lehed tärkavad. Kuulata, kuidas linnud laulavad ja siis niimoodi astudes omi mõtteid mõelda. Hirvi mul täna pargis näha ei õnnestunud, aga selle eest oli seal kümnete viisi koeri, kes oma hommikust jalutuskäiku tegid. Muidugi mitte üksi vaid ikka koos peremeeste või siis koerajalutajatega. Siin hoolitsetakse ju oma koerade eest justnagu laste eest. On olemas lausa koerte lasteaiad. No tegelikult neid nii ei nimetata, aga mõte on täpselt sama. Peremees viib oma koera hommikul „lasteaeda“ kohale ja ise tõttab tööle. „Lasteaias“ hoolitsetakse koerte eest, antakse neile süüa, mängitakse ja viiakse neid jalutama ja siis õhtul tuleb peremees jälle oma koerale järele. No onju nagu lasteaed? Teine variant on koertega jalutajad. See süsteem käib niimoodi, et koerajalutaja sõidab autoga oma klientide juurde, paneb koerad autosse ja sõidab siis kuhugi parki nendega jalutama. Ma olen näinud ikka päris suuri seltskondi niimoodi parki vallutamas. Mõnel on kaasas lausa 6-8 koera, kes siis kõik koos väga sõbralikult ringi jooksevad ja mängivad. Ma mõtlen, et selleks peavad ikka koerad väga hästi kasvatatud olema, et neid niimoodi koos saaks jalutama viia. Pargitiirult tagasi tulles hakkasingi nüüd seda lugu kirjutama. Kuna mul nüüd enam teisipäeva hommikuti aega pole, siis ma ei tea, kuidas mu lood ilmuma hakkavad. Esialgu katsun ikka teisipäevast kinni pidada, aga kui see keeruliseks läheb, siis hakkan blogi hommikuks reedeid kasutama, sest reeded on mul endiselt vabad. Eks ma annan teada, kui midagi peaks muutuma. Esialgu olgu ikka teisipäev blogipäev :)

Eelmisel kolmapäeval tulid meile külla maaimarändurid Siim ja Riina. Nagu ma ka juba eelmise nädala loos kirjutasin, siis olid nad juba alates oktoobrist mööda maailma ringi seiklemas. Tore oli näha nii rõõmsaid, puhanud ja päevitunud sõpru ja kuulata nende muljeid. Kuna reedel oli Siimul linnas tegemist ja ülejäänud seltskond oli ju koolis ja tööl, siis tegime meie Riinaga tõeliselt mõnusa tüdrukute päeva. Ilm oli lausa võrratu! Sooja oli üle 20 kraadi ja päike paistis, nii et just täpselt paras aega botaanikaaia külastuseks. Me elame ju täpselt kuningliku botaanikaaia Kew Gardens’i lähedal, nii et meil ei tulnud sinna jõudmiseks isegi aega kulutada. Saatsime kõigepealt Robi kooli, siis tegime väikse peatuse kohvikus ja siis läksimegi puid, põõsaid ja lilli imetlema. Nartsissid on hakanud juba natuke ära õitsema, aga sellegipoolest olid kõnniteede ääred suisa kollased. Lisaks sellele kasvas nartsisse suurte tuttidena igal pool, küll põõsaste all, küll puude vahel. Suured lahmakad olid tsilladest sinised ja kõikjal oli näha erinevates toonides roosade ja valgete õitega puid ja põõsaid. Meie lemmikud olid aga magnooliad. Ma ei teadnudki, et need nii tugevasti ja hästi lõhnavad. Nende lõhn oli väga eriline, meenutas mingit segu vaniljest, jasmiinist ja kullekupust. No lihtsalt võrratu! Meil on aias ka üks roosa magnoolia, aga kuna seda pole tema nooruses eriti pügatud, siis on see nii kõrgustesse tüüriv, et nuusutama ei ulata. Jalutasime botaanikaaia risti-põiki läbi, nii et lõpuks tuli kokku lausa 10 km pikkune jalutuskäik. Poleks uskunudki, kui Riina sammulugeja poleks seda meile näidanud. Päev läks aga veel mõnusamaks, sest kui me koju tulime, siis vedasime aeda lamamistoolid, valmistasime väikse proviandi ja mõnulesime päikese käes. Päris bikiinide väel küll päikest võtta ei saanud, aga T-särgi väel oli väga mõnus lesida. Õige natuke oli isegi ehk palav. Õhtul, kui teised koju jõudsid, siis avasime selle aasta esimese grilliga ka grillihooaja. Mis sa hing veel oskad ühest päevast tahta. Lihtsalt super!

Laupäeval läksime Wimbledoni. Meie ei olnud seal veel käinud ja mõtlesime minna vaatama, mis see koht endast kujutab. Täitsa tore oli. Wimbledoni keskuses on nagu siin ikka kombeks pikk ostlemise tänav ja palju saginat. Väike turg oli seal ka, kus müüdi maiustusi, vorsikesi ja juustu. Sattusin juustuleti ääres suurde vaimustusse, sest seal müüdi tuhatriibuga juustu (õige nimetusega Morbier), mida me Luksemburgis käies olime maitsnud ja mis mul siiani veidi „kummitas“. Ostsime seda kaasa, et õhtul kodus maiustada. Ühest teisest poest võtsime veel lisaks Riina lemmik juustu, mis on valge Wendslaydale juust jõhvikatega. See maitses ka imehästi ja oli justnagu magustoidu eest. Wimbledonist tulime tagasi bussiga, mis oli eriti vahva, sest siis nägime ära ka maailmakuulsa tenniseväljaku. See jääb Wimbledoni keskusest veidi eemale. Siim ja Riina käisid seal eelmisel aastal lausa Kaia Kanepi mängu vaatamas, aga meie ei olnud sinna kanti veel jõudnud. Uskumatu, millise lahmaka ala see väljak enda alla võtab. Tegelikult ei ole see mitte üks väljak vaid väga mitu erinevat väljakut, millest üks on siis see nö peaväljak. Kohe tenniseväljakute vastas oli suur park, kuhu me seekord ei läinud ja lihtsalt bussiga mööda sõitsime. Sinna tuleks teinekord minna, sest see paistis väga mõnus olevat. Huvitav, et Wimbledoni kant on üsna künklik. Mäed need just polnud, aga tänavad olid väga lahedalt üles-alla vonklevad. Mõned tänavad, millest mööda sõitsime, olid eriti armsad. Üks, mis mulle eriti meeldis, oli mäkke tõusev tänav, mida ääristasid heleroosad, helesinised, helekollased ja valged majad. See oli justnagu mõnest raamatust välja lõigatud pilt. Imeilus!

Agnes meiega kahjuks Wimbledoni kaasa tulla ei saanud, sest ta oli sel ajal võrkpalli trennis. Neil olid nüüd kahel laupäeval erandkorras ka trennid, sest eelmisel pühapäeval toimus tähtis võistlus, milleks oli vaja harjutada. Võistlus toimus üsna kaugel, nii et sinna sõiduks kulus 1,5 tundi. Ebamugav kogu asja juures oligi see, et Ax pidi juba hommikul kell 8.00 Kingstonis olema, et sealt koos siis startida. Meie juurest Kingstonisse sõidab buss ca 30 minutit, nii et pühapäeva kohta oli start ikka eriti varajane. Kõige tipuks mindi just pühapäeva öösel üle suveajale, mis võttis uneajast veel tunni maha. Üsna tüütu. Mul on uus telefon, mis on nii nutikas, et keerab ise oma kella-aja suveajale. Kuna see telefon on mul alles väga lühikest aega olnud, siis ma ei osanud seda usaldada ja keerasin enne magama minemist ise aja õigeks. Telefon oli aga öösel kella-aega sättinud, nii et ärkasin ikkagi tund aega varem. Õnneks olid osad kellad majas keeramata ja ma märkasin seda viga üsna varsti ja sain Axi tagasi magama kupatada. Ax viskus hoobilt tagasi voodisse ja magas juba enne, kui pea patja puutus :) Raske ikka, kui oled öökull, mitte lõoke. Võistlused läksid selles mõttes hästi, et Ax sai kõvasti kasulikke oskusi ja tundis, et ta arenes kõvasti. Võitmise osas nii hästi ei läinud, sest et nende naiskond võitis ainult ühe mängu neljast. Eks nad peaks rohkem trenni tegema, kui tahaks paremaks saada. Nädalas üks kord trenni pole just teab mis eriline koormus ja väga osavaks niimoodi ilmselt ei saa. Aga võib olla ei peagi väga osav olema? Lihtne rõõm mängust on ka ju tore!

Robil oli eile koolis koolivormivaba päev. See oli korraldatud Jaapani abistamiseks. Iga laps, kes kooli ilma koolivormita tuli, pidi annetama vähemalt 1 naela selleks eesmärgiks. Minu meelest väga tore ettevõtmine. Poleks osanud arvatagi, et koolivormist nii palju kasu võib olla. Nüüd tegid lapsed head ja said ise vastutasuks ka midagi toredat ehk siis oma lemmik riietega koolis olla. See on koolivormi kandvatele koolilaste parim preemia :)

Meil on siin hetkel käimas rahvaloendus. Igasse majja saadeti ümbrik, milles oli paks pakk vorme, mis tuli ära täita ja tagasi saata. Rahvaloendust on siin korraldatud juba 210 aastat, nii et väga pika ajalooga üritus. Vormide täitmine on kohustuslik ja kui 6.aprilliks pole täidetud ankeete tagasi saadetud, siis hakkavad uste taga käima inimesed, kes paluvad need ära täita. Kui ma ei eksi, siis on olemas isegi mingi trahv akneetide mitte täitmise eest, aga kui suur see on, seda ma ei tea. Küsimusi oli päris palju. Kõigepealt oli küsimus elanike kohta, kes majas elavad ja ka see, kuidas nad üksteisega seotud on. Siis oli palju küsimusi eluaseme kohta, mitu tuba seal on, millist küttesüsteemi kasutatakse jne. Kõige lõpuks olid küsimused iga majaelaniku kohta eraldi. Kirja tuli panna sünnikuupäev, rahvus, passi välja andnud riik, oma nahavärv, tervislik seisund, inglise keele oskuse tase, haridustase, töökoha nimi, aadress ja lühikirjeldus, millega see asutus tegeleb, amet ja veel palju muud. Üsna täpselt taheti kõike teade. Tegelikult sai vormi täita ka internetis, aga ma täitsin ikka vanal viisil paberil, sest millegipärast tundus netis täitmine veel eriti tüütu. Eile hommikul, kui tahtsin ümbrikut posti panna, siis see mul ei õnnestunud, sest postkast oli ääreni täis. Inimesed on ikka tublid ja kohusetundlikud. Õnneks jääb postkontor mulle tee peale, nii et viisin oma ümbriku sinna. Me oleme nüüd siis kirja pandud ja ära loetud.

Kallistan teid kõiki!