Nagu päris

Teel Olümpiale!

Head uut kooliaasta algust, kallid sõbrad! Agnes ja Robert läksid täna esimest päeva kooli. Robert lausa ootas seda minekut. Tõsi küll, hommikul läks meel hetkeks nukraks, aga nähes sõpru oli kurb meel nagu niuhti pühitud. Põhi mure oli Robertil, et kas tema klassiõde, brasiillannast Rosa, on ikka endiselt tema “girlfriend”. “Pruut” pole õige sõna. Robi sõnul tuleb öelda just girlfriend. Eile, kui poes käisime, siis ostis ta Rosale lausa väikse kingituse (roosa tuti ja diskopalliga pastaka), aga seda ei saavat koolis kinkida, sest teised näevad. Roberti korraldusel tuleb Rosa nüüd külla kutsuda ja siis see talle kinkida. Minu meelest kohutavalt armas.

Sel ajal, kui Londonis Olümpiamängud toimusid, olime meie Eestis. Nüüd on käimas Paraolümpia. Saime sellest osa eelmise reede õhtul, kui me Olümpia Staadionile kergejõustikut vaatama läksime. Ausalt öeldes läksime sinna rohkem staadioni enda ja kogu selle olümpiapargi pärast, kui võistluste pärast ja ei kujutanud üldse ette, et see kogemus võib nii meeletult lahe olla.

Elevus algas juba metroojaamas, kus vabatahtlikena Olümpiale tööle läinud inimesed meid ülimalt rõõmsalt tervitasid ja nalja viskasid. Robil oli seljas Chelsea jalgpalliklubi särk ja kui üks vabatahtlik, kes ilmselgelt polnud Chelsea fänn, seda nägi, ütles, et ei, ei! Chelsea fännidele pole sisenemine lubatud! Robi sai muidugi naljast aru ja lõbu oli laialt. Kui me pärast võistlusi tagasi kodu poole kõndisime, siis tundis see mees Robi jälle ära ja ütles, et kuidas sa nüüd sealt poolt tuled? Kas ma siis ei öelnud sulle, et ei tohi minna ;) Sellepeale lõid nad Robiga sõbralikult patsu. Tõesti tuleb vabatahtlike ees müts maha võtta, sest nad suutsid teekonna staadionile nii lõbusaks teha, et kui kohale jõudsid, siis olid juba justkui üles köetud ja valmis staadionil täiest kõrist kõigile kaasa elama. 

Olümpiaparki sisenemiseks tuli läbida turvakontroll, mis oli umbes nagu lennukile minnes. Kaasas ei tohtinud olla üle 100ml pudelites olevaid vedelikke ega terariistu. Olime valmis juba pikaks järjekorras seismiseks, aga tegelikult sujus kõik väga libedalt, nii et meil ei tulnud üldse oodata. Taaskord olid kõik asjamehed, kes kontrolli läbi viisid, naerusuised ja lõbusad, nii et jäi mulje nagu nad oleks terve päeva just meie saabumist oodanud.

Ma ei saa sellest paraolümpia süsteemist eriti aru, aga see polnudki tegelikult oluline. Kogu aeg toimusid erinevate gruppide finaalid, sest olenevalt vigastuse astmest võisteldi erinevates gruppides. Staadion oli puupüsti rahvast täis ja tundus, et enamus olid kohalikud, kes võistlusi vaatama olid tulnud, sest iga kord, kui mõni britt võistles, oli staadionil selline üüratu kisa ja rahvas karjus täiest kõrist ja vehkis lippudega, et kõrvad tahtsid peast kukkuda. Äge oli! Me hakkasime Agnesega ühel hetkel eriti jaburate häältega röökima, kord kiljudes ja kord möirates, sest nagunii oli lärm kõrvulukustav. Nalja sai meeletult! Varsti liitusid meie taga istujad meie tobedate möiretega. Paistis, et meie jaburad hääled oli lähinaabritele vist siiski kuulda ;) Tegelikult ei karjutud muidugi ainult brittidele vaid kõigile, kes võistlesid. Kui oli käimas ratastoolide 5000m „jooks“, siis jäi üks võistleja teistest poole ringiga maha ja kogu selle aja, mis ta seal üksi sõitis oma viimast ringi, karjuti talle täiest kõrist julgustavaid hüüdeid. Meeleolu oli lihtsalt midagi enneolematut! Iga kord enne starti tuli ekraanile kiri, et palume vaikust, start. Selle peale käis läbi staadioni vali ššššš ja kõik jäidki vaikseks. Aeg-ajalt näidati ekraanil pealtvaatajaid ja kui ühel hetkel ilmus ekraanile imetilluke, kõige rohkem paari nädalane magav beebipoiss, siis kostus üle terve staadioni armastusest tulvil hüüe „aaaaaa“, mille peale kommentaator ütles, et oi, ei tohi vist enam beebit näidata, ta ärkab ju sellise reaktsiooni peale üles ;) See „aaaaa“ oli muidugi võrreldes muu kisaga, mis seal oli, nagu õrn suvebriis sügistormiga võrreldes.

Jälgisime võistlusi umbes paar tundi. Siis väsis Robi ära ja me läksime koju. Pileteid müüdigi kas konkreetseteks kellaaegadeks või siis terveks päevaks. Meie ostsimegi ainult õhtuse seansi piletid ja ma arvan, et see oli parim valik, sest juba ainuüksi tuledesäras Olümpiastaadion oli vaatamist väärt. Kogu kompleks on ilmatu suur. Lisaks staadionile on seal veel olümpiaujula, maailma suurimad McDonaldsi „restoranid“ (vaatasime neid vaid väljast, tung oli sinna suur), meeletu nännipood ja erinevate maade toite pakkuvad toidukohad. Rahvast oli palju, aga mitte nii palju, et liikuda poleks saanud. Tunnet, et tegemist on Paraolümpia ja mitte päris Olümpiaga, küll ei tekkinud. Ma pole muidugi päris Olümpial käinud ja sellepärast ei oska kogemusi võrrelda, aga minu meelest olid korraldajad teinud küll kõik endast oleneva, et see oleks täpselt nii nagu päris. See pidi olema muide ajaloo esimene Paraolümpia, kus kõik piletid on välja müüdud. Müts maha korraldajate ees! Vägev!

Ma ei olegi täna tööl, sest mul on täna vaba päev. Alates septembrist töötan ma vaid kolmel päeval nädalas ja olen selle üle hiiglama õnnelik. Kui te ehk mäletate, siis kui ma oma uued tööülesanded vastu võtsin (peaaegu 1,5 aastat tagasi), siis kaotasin palgas, aga sain terve hulga kohustusi juurde. Meil oli kokkulepe, et mu palka tõstetakse mõne kuu jooksul, aga no muidugi oli see pealikul kuidagi ära ununenud. Miks ma sellest üldse kirjutan on see, et ehk on kellelgi kasu sellest mida ma nüüd kavatsen öelda. Te ei tule ilmaski selle peale, miks mu palka ei tõstetud. Ma saan oma tööülesannetega väga hästi hakkama, teen tihti isegi rohkem, kui ma peaks, nii et selles asi ei olnud. Põhjus oli  see, et ma ei virise! Kujutate pilti?!!! Mu otsene ülemus oli kõige suurema ülemuse käest küsinud, et kas ta kavatseb mu palka tõsta, mille peale oli suur pealik küsinud, aga kas Eva on virisenud? Mina muidugi ei ole. Ma lihtsalt ei ole viriseja tüüp ja minu meelest on nii, et kui midagi on kokku lepitud, siis nii ka tehakse, aga tuleb välja et ikka ei ole küll. Tuleb hädaldada, õiendada, karjuda üle terve maja, et sa kohe sured maha, sest sul on nii palju tööd ja siis sa saad lubatud palgakõrgenduse. Ma ei ole sellist tüüpi ja ma arvan, et eestlased üldiselt ei ole sellised. Igal juhul läksin ma siis uuesti oma suure pealikuga rääkima ja me leidsime kompromissi, et kuna ta mu palka tõsta ei saa (sest ta pole seda eelarvesse sisse kirjutanud!), siis hakkan ma sama palga eest vähem tunde tööl käima ja saan oma palgatõusu niimoodi kätte. Siit siis kasulik nõuanne tublidele ja töökatele eestlastele – tehke tublilt oma tööd, aga ärge unustage vinguda ja viriseda, sest siis teie panust märgatakse! Ma pean seda veel  harjutama. Õnneks on mul kreelkannast töökaaslase näol õppematerjal käepärast võtta ;)

Soojade soovidega!