Vaheaeg ja Eesti pidu

Axil ja Robil oli eelmisel nädalal vaheaeg. Minu meelest on see veebruarikuine nädalane koolipaus väga mõnus ja annab lastele kõvasti uut jõudu. Jaanuarist märtsini ühe jutiga koolis käia on ikka väga väsitav. Üldse on siin vaheajad kuidagi hästi aasta peale ära jaotatud. Suvevaheaeg võiks muidugi pikem olla, selles osas ma ei vaidle. Kui minu teha oleks, siis ma lülitaks veebruarikuise vaheaja ka Eesti kooliprogrammi ja pikendaks siis selle võrra veidi kooliaega suve alguses. Aga no see pole minu teha ja lapsed (ja ehk ka õpetajad) ei oleks kindlasti sellise suvevaheaja nihutamisega nagunii nõus. Rääkisin Robile ükspäev, et Eestis kestab suvevaheaeg lausa kolm kuud ja ta pidi seda kuuldes peaaegu pikali kukkuma ja ei jõudnud ära uskuda, et see võib tõsi olla.

Kuna me vaheajal kuhugi ära ei sõitnud, siis veetsime aega ekskurseerides Londonis.

Kõigepealt käisime Kensingtoni Palees, mis alles eelmisel suvel peale renoveerimistöid uuesti rahvale avati. Kensingtoni Palees on elanud palju kuninglikke päid. Üheks nendest oli   

Kensingtoni Palee

Kuningas George II (valitses aastatel 1727 – 1760), kes armastas niiväga oma naist, Kuninganna Carolinet, et kui naine 1737.a suri, lasi kuningas selle osa paleest, kus kuninganna oli elanud, sulgeda ja ei suutnud tema nime mainida ilma, et see oleks talle pisara silma toonud. Kuningas ise aga suri 1760 aastal üldse mitte kuninglikul kombel Kensingtoni Palee tualetis.

Kensingtoni Palees sündis 1819. aastal Kuninganna Victoria, kes sai kuningannaks juba 18.aastaselt. Hiljem elas palees ka Printsess Diana ja nüüd on see Kate ja William’i koduks. Meis tekitas suurt elevust ühel palees olnud uksel ilutsev silt: Royalty Only. Private.

Palee ühes osas on väljapanek Kuninganna Victoria elust ja tööst ja armastusest oma kalli abikaasa, Prints Alberti vastu. Meile meeldis, et tubadesse polnud püütud väga ajaloolist hõngu anda ja kogu see tiib oli renoveeritud üsna moodsalt. Samas oli seal vaatamiseks välja pandud väga palju Kuninganna Victoriale kuulunud esemeid (isegi tema pulmakleit ja mänguasjad). Eriti tore oli lugeda tema poolt öeldud lauseid ja mõtteavaldusi, mis olid justkui tema käega erinevatesse kohtadesse kirjutatud. Robert oli suures elevuses, sest temale anti voldik, kus olid mõned küsimused, millele ta pidi näituselt vastused leidma ja pildid esemetest, mida tal tuli märgata ja nende kohta märkmeid teha. Nii oli tal palju huvitavam seal ringi käia.

Teine tiib majast oli pühendatud Kuningas George II ja tema naisele, Kuninganna Carolinele. See osa paleest oli palju uhkeldavam ja andis aimu sellest, kui toretsevalt seal kunagi elati. Mulle meeldis eriti kuninga maaligalerii, kus sai akna peale seatud patjadel istuda ja aknast välja vaadata. Tore oli see, et kui sa padjale istusid, siis hakkas keegi sulle justkui kõrva lossis toimuvaid saladusi sosistama. Kogu ruumi täitsid sosistavad hääled. Ju see nii kunagi oligi, et maaligaleriis, kardina taga, oli koht, kus kuulujutte vahetada ja levitada.

Veetsime palees mõnusalt aega ja leidsime kõik, et see on üks väga lahe koht, kuhu soovitaks sõbralgi minna.

Valentino ja tema kleidid (foto internetist)

Kensingtoni Paleega meie uhked kogemused aga ei piirdunud. Kolmapäeval läksime vaatama maailmakuulsa disaineri Valentino kujundatud kleitide väljapanekut Somerset House’s. Robert ei olnud esialgu ideest eriti suures vaimustuses, aga kaasa tulemata ta ka ei tahtnud jätta. Õnneks on Robil tore omadus kõiges enda jaoks põnevat leida ja nii avastas ta näitusele jõudes kohe, et nii mõnegi kleidi peal ilutses mõni sisalik või madu ja ta asus kleite väga põhjalikult uurima, et sealt mõnda oma „sõpra“ leida. Meie Axiga aga aina ahhetasime! Väljapanek koosnes rohkem, kui 130 kleidist. Iga mannekeen-nuku käe küljes oli number, mille järgi saime meile antud voldikust järgi vaadata, mis aastal kleit on valminud, millist materjali on kasutatud ja vahel lugeda ka kuulsuse nime, kes seda kleiti kandnud on. Nägime seal näiteks Audey Hepburni, Jacqueline Kennedy ja Julia Robertsi poolt kantud kleite. No küll oli põnev! Tegime näitusesaalis lausa mitu tiiru, kommenteerisime ja arutlesime ja tegime märkmeid oma lemmikute kohta. Teises saalis sai vaadata videoklippe sellest, kuidas neid kleite õmmeldakse. Uskumatu, milline peen käsitöö see on! Pole ime, et need kleidid nii kallid on! Nüüd vaatan disainerite riideid ikka hoopis teise pilguga.

Tower Bridge

Meil oli tegelikult plaan käia ära ka London Toweris, mis on üks vähestest vaatamisväärsustest, mis meil Londonis endiselt nägemata on. Plaaniks see aga jäigi, sest aeg sai lihtsalt otsa. Käisime selle asemel hoopis Tower Bridge ekskursioonil. Tower Bridge on see suur sild, mis asub otse London Toweri juures ja on kuulus selle poolest, et selle sild tõstetakse üles, kui suuremad laevad selle vahelt läbi tahavad sõita. Tänapäeval tõstetakse silda üles kolmel korral päevas. Meil üles tõstetud silda küll näha ei õnnestunud, aga selle eest nägime paari õpetlikku filmikest, jalutasime 42m kõrgusel asuval jalutusrajal silla ülaosas, et nautida võrratuid vaateid Londonile ja käisime masinaruumis vaatamas kaadervärki, mis silda liigutab. Põnevust jagus kõigile!

Laupäeval läksime külla oma uuele sõbrale Alice’le ja tema perele. Alice kirjutas sellest külaskäigust ka oma blogis. Tutvusime tänu blogidele, mis on hiiglama tore lisaboonus blogi kirjutamisele, mille peale ma poleks blogi kirjutama asudes tulnudki. Natuke naljaga pooleks tähistasime külaskäiguga ka Eesti Vabariigi Aastapäeva laupäeva (no stiilis jaanilaupäev ja jõululaupäev) ja meil oli väga lõbus. Tänud veelkord Alice’le nii toreda peo korraldamise eest!

Pühapäeval toimunud Eesti sünnipäeva tähistasime kukkus meil sel aastal aga kohe eriti rahvuslikult välja. Kõik algas sellest, et mul oli jõuludest alles veel purk Salvesti praekapsaid. Sinna juurde tegin siis traditsioonilise sealiha ja kartulid ja kuigi sinep oli Inglise oma, mitte Eesti kange kraam, siis piisas ka sellest, et vürtsi anda. Valge viin sinna kõrvale ja pidu missugune. Kogu olemise tegi aga eriti toredaks see, et me saime tänu oma uuele ja internetiga ühenduvale telekale vaadata otseülekannet Eesti Vabariigi Aastapäeva tähistamisest Estonias. Nii kodune ja armas tunne tuli kohe peale. Justkui oleksimegi juba Eestis. Magustoiduks sõime ahjusooje kaerakäkke ja jõime pitsikese Vanakest. Mägisime sinna juurde Eesti Mälumängu, kus Robertil oli õigus kõigile Looduse küsimustele alati esimesena vastata (muud küsimused on tema jaoks veel liiga keerulised) ja vaatasime poole silmaga kätlemistseremooniat. Küll oli mõnus!

Kallid, musid, pikad paid!