Monday 29 November 2010

Külmast kanged

Olete kindlasti olnud juba terve nädala ootusärevuses ja murdnud pead selle üle, kas Axi kooli kanad ikka võitsid raske võitluse paadi-filmikooliga. Mul on suur rõõm teile teatada, et kanad võitsid! Hurraaa!!! Koolile kingiti selle projekti teostamiseks 28 300 naela, mis on hea hulk raha. Nüüd püstitatakse siis Agnese kooli aeda moodne kanala. Tahaks isegi seda nalja näha. Filmiklipis, mis võistluse tarbeks filmitud oli, elasid need kanad küll proua elu. Istusid tähtsa näoga laste süles ja lasid end silitada ja sügada. Sellised kanad peaksid eriti õnnelikke mune munema ja kui lapsed neid mune söövad, siis saavad ehk ise ka õnnelikumaks. See sobiks hästi kokku Inglise koolisüsteemi ühe põhilise eesmärgiga, et laps oleks koolis õnnelik. 

Meile on saabunud talv. Ilm on nii külmaks läinud, et isegi inglased on endale vatid selga ajanud ja loobunud aastaringsest särgi väel ringi lippamisest. Walesis mõõdeti täna hommikul temperatuuriks -18 kraadi ja Šotimaal -15 kraadi. Kõigi aegade novembri külmarekord Suurbritannias on -23,3 kraadi ja see pärineb aastatest 1919. Londonis muidugi nii külm ei ole, öösiti on vast nii -3 ringis ja päeval natuke soojem, aga tuul on siin kuidagi eriti külm ja läbilõikav ja see teeb asja hullemaks. Lund on Šotimaal ja Walesis nii palju, et võib vabalt Eesti talvega võrrelda, kohati lausa 31cm.  Ilmateade lubas, et täna öösel hakkab siin ka lund sadama. Ootame põnevusega. Eelmise aasta lumesadu tekitas siin paraja kaose. Uudistes näidatakse nüüd suuri soolahunnikuid, mida linnaisad on kokku ostnud, et sel aastal enam sellist jama ei juhtuks. Rahvale jagatakse ka soovi korral soolakotte, tuleb ainult kohale minna ja soolakott kaenlasse võtta. On vana Inglise vanasõna, et pole olemas halba ilma, on valesti valitud riided ja õige ka. Tegelikult on ju karge talveilm päris mõnus, kui oled ennast mõnusalt sallidesse, kinnastesse ja mütsi peitnud. Pole häda midagi, aga kui toas ka juba õuetemperatuuriks kisub, siis on natuke kehvemad lood. Tuleb välja, et meie maja ei hiilga just erilise soojapidavusega. Enamus aknaid on vahetatud ja nende vahelt tuul läbi ei pääse, aga selle eest tungib tuul läbi seinte ja välisuksest ei tasu rääkidagi. Seda nagu polekski ees. Panime ukse ette ühe teki, et see natuke tuult kinni peaks. Lugesin just natuke aega tagasi Anu Samarüütli raamatut „Minu London“. Väga mõnus lugemine. Seal oli üks peatükk, kus Anu arutles selle üle, miks vanasti nii palju rohkem pubides käidi ja teate, mis oli põhjuseks? Asi oli nimelt selles, et kodus oli nii külm, et keegi ei tahtnud seal eriti olla. Siis oligi nii, et tuldi töölt koju, söödi ruttu kõht täis ja mindi pubisse, kus oli soe ja sõbrad ja õlu ootasid. See olla olnud justnagu elutoa pikendus :) Kui pubi sulgeti, siis mindi koju, võeti oma soojaveepudel kaissu ja mindi magama. Soojaveepudeleid müüakse siin muide meeletult palju. On loomakujulisi, on karvaseid, on siledaid, on ka lihtsalt vanamoodsaid kummist pudeleid. Siis müüakse veel kaisuloomi, mida saab mikrolaineahjus soojendada ja siis kaissu võtta. Vali millist tahad! Kalle on praegu Eestis ja mul on täitsa tunne, et kui ta teinekord ka talvel kuhugi komandeeringusse sõidab, siis ma pean küll endale ühe sellise soojaveepudeli muretsema. Muidu ma eelistan soojaveepudeli asemel ikka Kallet ;) Pubi rutiini me veel proovinud pole, aga tee rummiga on küll pea igaõhtuseks väikseks rituaaliks saamas. Äraütlemata hea jook külmaks talveks.  

Pühapäeva hommikupoolikul toimus Axi koolis Car Boot Sale. Ma kunagi kirjutasin ka sellisest üritusest, aga kes ei ole kursis, siis see on justkui vanakraamiturg. Kuna ilm oli pühapäeval lausa võrratult kaunis, kraad külma, päikesepaiste ja tuulevaikus, siis läksime Axi ja Robiga vaatama, millega kah kaubeldakse. Otseselt midagi vaja ei olnud, aga no kohutavalt põnev ju. Müüdi igasugust kraami. Mööblit mitte eriti, aga muud pudi-padi oli ohjeldamatult. Robert oli õhinas mänguasjakastides tuhlates, kust ta sai saagiks kolm superkangelast, ühe lennuki ja ühe väikse auto. Kõik kokku 1.50 naela. Ma arvan, et täitsa hästi saadud. Agnes leidis endale ühed imeilusad hõbedased punaste bambuse korallidega kõrvarõngad ja käevõru ja ühe väikse puust kilpkonna (kõik kokku 6 naela). Ax ostab tavaliselt igast uuest riigist, kus ta käib, kilpkonna, aga Inglismaa-kilpkonna tal veel polnudki. Meil Kallega on aga juhtunud jälle nii, et oleme ostnud kassi kujusid kohtadest, kus me käinud oleme. Inglismaalt jälle kassi polnud ja ega ma puudust ka polnud tundud enne, kui ma nägin kahe rõõmsa tädikese laual ühte eriti mõnusa olemisega puust kassi. See oli nii äge! Ma vist lausa kiljatasin vaimustusest, kui ma seda nägin. 2 naela tädidele ja kaup sai tehtud. Üks tädi ütles veel nii rõõmsalt, et tal on nii hea meel, et tema kass nüüd nii toredasse peresse läheb. Nii, et meil on nüüd Inglismaa-kass ka :) Peale nende eriti vajalike sisseostude tegemist käisime kohvikus ja tegime natuke trenni Axi kooli ees oleval vabaõhu spordiväljakul. No trenniks on seda muidugi palju nimetada. Tegelikult katsetasime niisama neid masinaid. Need on maru kiftid metallist instrumendid. Ma kujutan ette, et kui oma kodu lähedal selline spordiväljak oleks, siis ei peakski jõusaali minema. Seal on igale suuremale lihasgrupile midagi. Saad teha harjutusi kõhulihastele, käelihastele ja muidugi ka tagumikule ja jalgadele. Mulle meeldisid eriti paar masinat, mis olid mõeldud küljelihaste treenimiseks. Väga mõnus ja tundus tõhus. Kahju, et me nii kaugel Axi koolist elame.

Siis tulime koju ja tähistasime esimest adventi. Jõulud on juba nii lähedal! Nii vahva! Kalle naerab mind, aga mulle tõesti jõulud ja kogu sellega kaasnev möll meeldib. Mulle meeldib isegi hullunud ostlejatega koos poodides trügida ja kinke valida. Sellepärast ei hakka ma mitte kunagi suvel jõulukingitusi ette ära ostma. Suvel ei ole ju poed kaunistatud ja neis ei mängi jõulumuusika. Tiliseb, tiliseb aisakell! Küll on tore :)

Ega me muud suurt korda saatnud polegi. Ilmselt vaikus enne tormi, sest alates neljapäevast lähevad pidustused lahti. Siis on meil plaanis Roberti klassi lapsevanemate pubiõhtu, mis on kindlasti omamoodi huvitav ettevõtmine. Reedel aga tulevad meile külla kaks Margitit, kes on minu kallid klassiõed ja sõbrannad. Elu võtab tuure üles! Mulle meeldib! 


Palju sooje kallistusi!

Tuesday 23 November 2010

Hõissa pulmad!

Elame pulmade ettevalmistuse meeleolus. Kellel juba rõõmuhõise huulile kargas, et ometi saab Evast ka ükskord aus naine, siis pean teid kurvastama. Tegemist ei ole mitte Kalle ja minu pulmade ettevalmistamisega vaid prints Williami ja tema kauaaegse pruudi Kate Middletoni pulmade ümber keerleva tralliga. Alates 16.novembrist, mil kihlus teatavaks tehti, on ajakirjandus justkui arust ära ja tundub, et maailmas pole enam midagi tähtsamat, kui see kaua oodatud pulmapidu. Tegelikult on tore, et vahelduseks on meediat vallutanud mingi rõõmus uudis. Mul on küll noorte üle väga hea meel ja ma ootan ise ka põnevusega, mismoodi need pulmad välja näevad. 30 aastat tagasi, kui prints Charles ja printsess Diana paari heitsid, siis juhtusid just ühed minu sugulased Londonis olema ja siis oli terve London pidutsenud. Tänavatele olid kaetud lauad ja rahvas oli rõõmujoovastuses. Lahe, kui nüüd ka midagi sellist korraldataks. Nagu ma juba enne korraks mainisin, siis möll pulmade ümber on metsik. Järgmistel päevadel peale kihluse välja kuulutamist, kadusid poelettidelt Kate kihlasõrmusele sarnanenud odavad koopiad nagu soojad saiad ja kibekiirelt hakati vorpima Williami ja Kate piltidega tasse, taldrikuid ja muid meeneid. Juba sama päeva õhtul paisati telekas eetrisse dokumntaalfilm noorte armuloost, mida me täiesti juhuslikult vaatama sattusime. See oli väga armas film, mis oli kindlasti juba tükk aega enne valmis, ainult lõpp oli veel puudu. Seda kihlust oodati siin juba mitu aastat. Iga päev ilmuvad ajalehtedes spekulatsioonid, mis on kõige tõenäolisem kuupäev, millal pulmad toimuvad. Viimane kõlakas on, et 28.aprillil. Siis arutatakse, kes disainib Kate pulmakleidi, veetakse kihla sellepeale, kus tseremoonia aset leiab ja kes saab olema pruutneitsi. Eile lugesin, et kõige tõenäolemalt on pruutneitsiks Kate 26-aastane õde Pippa, aga tema vastu pidi rääkima see, et ta olla selleks ametiks liiga vana. Täitsa kahju hakkas temast. Üldiselt on aga meedia sõbralik. Eile küll avaldati kellegi piiskopi arvamus, et noorte abielu kestab 7 aastat ja et Twitteri „uudistest“ 80% pidid moodustama usinate sõnumisaatjate hõiked, et neid need pulmad ei huvita. Olgu, kuidas on, aga mina olen küll põnevil ja soovin noortele ainult head. 

Tegelikult oleksin võinud tänse loo pealkirjaks panna ka „Pakatame uhkusest“. Selle pealkirjaga jutukese kirjutasin ma eelmisel aastal umbes samal ajal ja ma pean jälle ütlema, et me tõesti pakatame uhkusest, sest Ax on lihtsalt nii tubli! Käisime eelmisel nädalal Agnese koolis arenguvestlusel. Oh, kus mulle need Axi arenguvestlused meeldivad! Lähed kohale, saad kinnise ümbriku, milles on hinneteleht. Avad ümbriku, võtad hinnetelehe välja ja sealt vaatavad vastu ainult ühed, mille sekka on ära eksinud paar-kolm kahte koduste tööde ja nende esitluste eest. Tunned, kuidas rind kerkib uhkusest, aga see on alles algus. Edasi läheb veel mõnusamaks. Lähed õpetajaga kohtuma. Istud seal ja kuulad, kuidas sinu last kiidetakse ja nimetatakse lausa ingliks ja öeldakse, et iga õpeaja suurim soov on, et terve klass koosneks ainult sellistest õpilastest nagu on Agnes! Koju minnes oled nii uhke oma lapse üle, et tundub, et sa ei kõnni vaid hõljud tee kohal :) Oh, milline õnn, kui sul on selline vapustavalt tore tütar! Täpselt nii nagu ma just kirjeldasin, see arenguvestlus välja nägigi. Istusime Axi ja Robiga ja kuulasime, kuidas õpetaja Axi kiitis ja ütles, et ta ei oska isegi mingisuguseid eesmärke Axile seada peale selle, et jäägu ta ikka endaks ja ärgu lasku teistel ennast mõjutada. See käis ilmselt ühe Axi sõbranna kohta, kes on parajalt metsik mutt. Ühesõnaga, olime seitsmendas taevas, kui sealt vestluselt lahkusime. Panin tänase loo illustratsiooniks Agnese hinnetelehe, et saaksite ise ka aimu, millest ma räägin. Esimene lahter näitab seal Agnese praegust taset, teine lahter on Axi eesmärk, milleni ta peaks jõudma 9.klassi lõpuks (Ax käib praegu 8.klassis). Edasi tulevad hinded. Esimene lahter on Axi pingutus õppetöös, teine lahter kujutab endast Axi koduste tööde hinnet ja kolmas tööde presentatsiooni hinnet. Oh, kas pole vapustav vaatepilt!? Ma olen tõesti nii uhke ja õnnelik!

Roberti koolis toimuvad detsembri alguses jõuluetendused. Asi iseenesest pole ju midagi üllatavat. Koolides ju ikka korraldatakse jõuluetendusi, aga mitte kolm päeva järjest. Ma ei saanud alguses üldse aru, kui kooli kalendrit lugesin, et mis kolm jõuluetendust? Kalendris oli kirjas, et esimeste klasside jõuluetendused toimuvad, 6.-8.detsembril, kusjuures 6. ja 8.detsembril oodatakse vaatama ainult täiskasvanuid ja 7.detsembril võivad väiksemad õed ja vennad ka kaasa tulla. Täiesti segane värk. Et kas tuleb siis kolmel päeval etendust vaatamas käia või käid niipalju, kui tahad või kuidas see asi ikka on? Nüüd aga selgus, et kolm etendust korraldatakse sellepärast, et lapsi ja lapsevanemaid on nii palju, et ühele etendusele kõik vaatama ei mahu. Tuli täita ära vorm, kuhu sa panid kirja, mis päeval sa etendust vaatama tahad minna ja kas sa soovid selleks kahte või ühte piletit. Üle kahe pileti keegi ei saa, nii et kogu suguvõsaga keegi kohale minna ei või. Karm värk ikka, kui koolis lapsi nii palju on. 

Agnese koolis kasvatatakse kanu. Ma arvasin alguses, et tegemist on Robi kooliga, kus kanu kasvatatakse, sest uudise selle kohta saatis millegipärast hoopis Roberti kool, aga kui ma seda uudist uuesti ja korralikult lugema hakkasin, siis tuli välja, et kanu kasvatavad hoopis Axi kooli lapsed. Tegemist on suurema projekti esimese faasiga. Lõpuks tahetakse kooli juurde luua väiksemat sorti linnufarm, kus peale kanade kasvatataks ka hanesid. Seda kõike soovitakse teha selleks, et lapsed ja muu kohalik elanikkond saaks aimu, kuidas linnukasvatus toimib ja et propageerida kohalikku värsket toitu. Munad (ja ilmselt aeg-ajalt ka liha) saavad koolilapsed ära süüa. Selleks, et sellest asjast ikkagi asja saaks, on vaja aga raha ja raha saamiseks on korraldatud telekanalis ITV võistlus, kus enim hääli saanud kool saab oma projektile toetuse. Kool, millega Axi kool võistleb, tahaks ellu viia projekti, mille käigus korraldatakse 5-11 aastastele filmi tegemise seminare. Seda kavatsetakse teha paadiga jõel sõites, nö ujuvas klassiruumis. Idee on siis see, et paadiga sõidetakse mööda kanaleid, lapsed õpiksid nende paikade ajalugu, uuriksid kohalikku eluolu ja mõtleksid välja lugusid, mille põhjal teeksid lühifilme. Täna õhtul toimub saade, kus selgub, kumb kool oma projektile raha saab. Hääli saab anda telefoni teel. Mul on juba hääletatud. Liinid sulgetakse täna kell 18.00. Proovisin just, kas äkki saab mitu korda hääletada ja tuleb välja, et saab. Teen veel mõned kõned. Tore, kui Axi kool võidaks!

Meil õitsevad lilled. Täna nägin isegi mingi kirsi sarnase puu otsas õisi! Ilm küll eriti soe ei ole, aga lilleõis talvel teeb ikka tuju heaks!

 

Rõõmsate tervitustega!

Tuesday 16 November 2010

Udusse uppunud

Pidude hooega on nüüd avatud ja avatud sai see üsna peene üritusega Moretti Galeriis. Üritus oli mõeldud FOCUSe liikmetele pidude hooaja sissejuhatuseks. Galerii on itaallastest perekond Moretti oma ja peale Londoni, on neil galeriid ka Firenzes ja New Yorkis. Meid oli lahkesti võõrustamas Londoni galerii direktor, kes isiklikult väljapandud taieseid tutvustas. Ruum oli õdus ja mitte väga suur. Ka kunstiteoseid oli seal üsna vähe, kõigest kuus Firenze kandist pärit ikoonimaali. Ma ei ole sellistest maalidest kunagi eriti midagi pidanud, aga kui asjatundja neist räägib, siis on ikka päris huvitav. Seal oli näiteks üks kokku lapitav ikoonimaal, mis suuruselt oli umbes nagu suuremat sorti laptop. Asja mõte, miks seda kokku sai lappida, oli see, et kui vanasti mindi reisile, siis võeti oma ikoonimaal kaasa, et siis sihtpunktis oleks hea ja kodune selle eest palvetada. Kokku lapiti see sellepärast, et maal transportimisel kannatada ei saaks. Tundub, et selle maali kunagine omanik oli kas väga hoolas või ei olnud ta suuremat sorti reisumees, sest maal oli imeheas korras. Eriti, kui arvestada, et see oli pärit 14.sajandist. Üritus ise seisnes aga selles, et inimesed lihtsalt jalutasid ühe juurest teise juurde ja ajasid juttu. Aeg lendas, šampust voolas ojadena ja õnneks jagus suupisteid ka. Meeleolu oli mõnus, nii et lõpuks tekkis juba hirm, et külalised ei kavatsegi lahkuda. Hakka või tuledega vilgutama ;) Õnneks seda siiski teha ei tulnud ja pool tundi peale kavandatud lõppu lahkusid ka viimased külalised. 

Mina tulin koju koos ühe oma töökaaslase Anetiga, kes ka Richmondis elab. Kalle sellele üritusele kaasa ei tulnud, ta eelistas kodus Robiga möllamist. Tegelikult ei võtnud keegi minu töökaaslastest abikaasat kaasa, nii et Kalle puudumine oli isegi sobiv. Koduteel aga juhtus üks üsna hirmus lugu. Niikui me rongi astusime, nägin, et üks noormees istub kägaras oma toolil, hoiab käega südamest kinni ja näost paistab, et ta on kohutavates valudes. Kõik ümberringi istusid tuimade nägudega ja ei teinud temast väljagi. Olin just ostnud pudeli vett ja küsisin noormehe käest, et kas ta tahaks äkki juua? Ta raputas pead ja ütles läbi häda, et ma tõmbaksin hädapidurit. Tõmbasin pidurit ja sain ühenduse rongijuhiga. Ütlesin, et rongis on noormees, kellel on vist südames valud. Rongijuht pidas rongi järgmises peatuses kinni ja hüüdis mikrofoni, et kui rongis on arste, et nad siis kiiresti meie vagunisse tuleks. Õnneks oli ja kaks arsti tormasid teistest vagunitest kohale. Noormees pandi rongi põrnadale pikutama ja üritati temaga pidevalt vestlust üleval hoida. Ta kippus ära vajuma. Tuli välja, et ta oli alles 22 aastane ja et tal oligi mingi südamehäda, ta ütles isegi selle haiguse nime, millest mina muidugi midagi aru ei saanud. Arstid muidugi said.  Siis kutsuti kiirabi, noormees tõsteti perroonile ja arstid jäid koos temaga kiirabi ootama. Kui uuesti sõitma hakkasime, siis märkasin, et minu kõrval seisev prantslasest noormees on näost täiesti valge. Tal oli kogu seda intsidenti vaadates halb hakanud. Sain teda oma äsja ostetud veega kosutada, nii et tal hakkas parem ja seekord ma hädapidurit enam tõmbama ei pidanud. Olin seal rongis nagu mingi Florence Nightingale :) Lõpp hea, kõik hea! Võib olla olen nüüd elupäästja! 

Pühapäeval tähistasime isadepäeva. Siin on isadepäev küll juunis, aga meie peame ikka seda Eesti aja järgi. Juunis kinkisime vist ka Kallele kommikarbi, aga mitte midagi muud. Nüüd aga joonistas Robi Kallest pildi, mille me lasime kruusile trükkida. Teisele poole trükiti Roberti kirjutatud tekst „Issile Robertilt“. Hästi armas kingitus sai. Lisaks sellele kinkisime veel ilmatu suure kommikarbi. Kalle oli väga rõõmus kingituste üle. Õhtul käisime aasiapärases toidukohas söömas, nii et igati mõnus päev. 

Robi on nüüd üsna usin kirjamees. Talle kohe meeldib sõnu kirjutada. Vahel kirjutab mingi sõna ja siis laseb meil ette lugeda, et mida ta ka kirja pani. Ühel päeval tuli Robi aga ajakirjaga ja hakkas niisama sealt sõnu maha kirjutama. Täiesti omal algatusel! Äge! Koolist saadeti talle nüüd esimesed võtmesõnad ka õppimiseks ja raamat lugemiseks (tegelikult seal raamatus sõnu pole, on ainult pildid). Raamatuga oli kaasas vihik,  kuhu õpetaja oli kirjutanud, et sellel ja sellel päeval lugesime Robertiga raamatut. Robert ütles, et see raamat räägib mängimisest ja vastas hästi kõigile esitatud küsimustele! Well done, Robbie! :) Nii tore oli seda lugeda!

Reedel on Robil koolis koolivormivaba päev. Aga selleks, et sa võiksid oma riietega koolis olla, tuleb igal lapsel kooli tuua kommikarp, pudel veini või mõned õlled! Lugesite õigesti! Tegelikult pole tegemist õpetajate sooviga koolinädala lõppu laste toodud hea kraamiga tähistada vaid niimoodi kogutakse asju, mida lapsevanematele korraldataval jõulupeol välja loosida, oksjonil maha müüa või auhindadeks jagada. Kaval mõte, kas pole? Kuidas sa muidu ikka paneksid lapsele kirja koolist kaasa, et palun homme ilmuda kooli õllepudel kotis. Nüüd on aga asjal mõte ja mõlemad pooled saavad sellest kasu, sest koolides, kus lapsed peavad iga päev koolivormi kandma, on ülim rõõm, kui sa saad vahel oma isiklikud popid hilbud selga tõmmata. 

Täna on meil nii udune ilm, et kui me hommikul rattaga kooli sõitsime, siis panin lausa rattal tule põlema, sest kartsin, et muidu autojuhid meid äkki ei märka. Täielik piim! Kui ma koju jõudsin, siis avastasin, et tänu udule on igal pool välja ilmunud imeilusad ämblikuvõrgud. Eks need olid seal enne ka, aga neid polnud lihtsalt näha. Jooksin kohe tuppa, haarasin fotoka ja käisin neid ämblikute tehtud kaunistusi pildistamas.  Üks neist fotodest on ka tänase loo illustratsiooniks!

Eile ilmus ajalehes uudis, et Suurbritannia valitsus hakkab mõõtma, kui õnnelikud on britid. Statistikaametile olla tehtud käsk välja mõelda, mil viisil seda mõõta tuleks! Kui praegu keegi minult küsiks, kui õnnelik ma olen, siis ma vastaks 100%! Loodetavasti oleks teie vastus samasugune! 


Kallid, musid, pikad paid! 

Tuesday 9 November 2010

Ilutulestikuöö

05.novembril ja selle ümbruses on Inglismaal tavaks tähistada Guy Fawkes’i ööd. Minu, kui suure ilutulestikufänni, rõõmuks peetakse seda suure tulevärgiga. Põhjusest, miks seda ööd tähistatakse, kirjutasin ma juba eelmisel aastal umbes samal ajal. Meeldetuletuseks ütlen lühidalt, et aastal 1605 kavatses Guy Fawkes’i nimeline mees koos kambaga Parlamendihoone õhku lasta. Õnneks saadi plaanist teada ja katse nurjus, aga peale seda hakati igal aastal seda ööd tähistama. Alates reede õhtust saadik kostusid iga natukese aja tagant siin ja seal ilutulestikupaugud. Mulle tõesti õudselt meeldib ilutulestik ja nii ma jooksingi nagu mõni närviline koer iga paugu peale aknale vaatama, et kas ma näen midagi. Vihma sadas ja ega eriti midagi näha polnud, nii et olin üsna pettunud. Richmondis toimus suur Guy Fawkes’i ööle pühendatud ilutulestik pühapäeval ja kuna ilm oli ilus (s.t vihma ei sadanud), siis läksime ka seda möllu vaatama. Tegemist polnud pelgalt ilutulestikuetendusega vaid üsna uhke laadaga. Osta sai sööke, jooke, kohale oli veeretatud päris mitu karuselli ja õnne võis proovile panna erinevates loosides. Ilutulestik pidi algama kell 19.00. Meie jõudsime kohale tund aega varem. Mõtlesime, et lähme ajaviiteks karuselliga sõitma. Meie viga, et me ei vaadanud enne, mismoodi see karusell sõidab. Ronisime peale – meie Axiga äärde ja Robi keskele ja sõit läks lahti. Alguses oli päris lõbus keerelda, aga siis hakkas see asjandus aina kiiremaid tuure üles võtma ja me kõik kippusime inertsist Axile selga vajuma. Roberti müts tükkis suurest kiirusest peast lahkuma ja mina nägin kurja vaeva, et ennast kinni hoida , et mitte lastele peale vajuda. Hakkas juba tunduma, et me jäämegi sinna metsiku kiirusega tiirlema, ära hakkas juba tüütama. Ma ootasin hirmuga, et Robi hakkab äkki nutma, sest ta pole eriline karusellimees, aga minu imestuseks tema ainult kilkas Axi kaenlaaugus, et küll on äge :) Süda õnneks kellelgi pahaks ei läinud ja lõpuks me siiski jäime seisma ka. Järgmine kord tuleb meeles pidada, et ei tasu tundmatu karuselli peale tükkida. Siis tegime Robiga väikse rongisõidu ja õngitsesime õnneloosi (auhinnaks mõõk) ja oligi kell niikaugel, et ilutulestik pidi algama. Ja siis see algaski! Meie elu KÕIGE ilusam ilutulestik! See oli sõnulseletmatult uhke tulevärk, mille saateks mängis muusika, nii et kui muusikas oli võimsam koht, siis oli ka ilutulestik eriti võimas ja kui muusika läks vaiksemaks, siis muutus samamoodi ka ilutulestik. Ma võiks siia kõik ülivõrded kirja panna! Kilkasime vaimustusest nagu pöörased! Täielik kaif! Ja uskuge või mitte, see kestis lausa 20 minutit! On täiesti kindel, et järgmisel aastal lähme ka kindlasti sellele üritusele! Eelmisel aastal me ei käinud, aga siis me ei teadnud ka, millest me ilma jääme.

Sügis on meil tuurid üles võtnud, mis tähendab nii vihmaseid ja väga tuuliseid ilmasid, kui ka seda, et külmetusviirused kipuvad kallale. Kalle tundiski ühel õhtul, et kurk on kare ja ninas kipitab. Otsustasime, et tasuks tervist ühe konjakiga turgutada. Kuna meil kodus konjakit parajasti ei olnud ja et meil oli nagunii Richmondi keskusesse asja, siis otsustasime kasuliku meeldivaga ühendada ja tagasiteel pubist läbi põigata ja ühed kosutavad konjakid juua. Minul küll midagi häda polnud, aga kalli kaasa toetuseks olen ma alati valmis pokaali või paar konjakit jooma. Mõeldud, tehtud! Astusime pubisse sisse ja küsisime, kas neil juhtub olema konjakit. Äärmiselt armsa olemisega baaridaam jäi sügavalt mõttesse ja ütles, et tal on nagu meeles, et neil peaks küll üks pudel olema, aga et ta ikka küsib igaks juhuks oma kolleegi käest üle. Kahepeale leidsid nad pudeli üles. Tellisime ühe koguse kummalegi. Baaridaam võttis suured klaasid ja hakkas juba valama, aga mõtles siis ümber ja otsis kuskilt kapinurgast viskiklaasid. Ise arutas, et ta valab sinna, et need on nunnumad. Oh seda nalja, kui me need klaasid kätte saime! Meil läks meelest ära, et siin tähendab üks kogus mitte 4cl vaid 2cl ja kujutage nüüd ette seda armetut kogust üsnagi suure viskiklaasi põhjas! Päris naljakas! Rohkem nagu klaasi määrimine. Jõime oma 2cl konjakit ära ja läksime teise pubisse õnne katsuma. Ja uskuge või mitte – seal oli ka täpselt üks pudel konjakit. Nüüd võtsime juba rohkem, kui ühe koguse ja saime sooja mõnusalt sisse! Tundub, et pubi pole koht, kus peeneid napse tarbida. Tekitasime oma sooviga ikka parajat elevust. Tasub vist pudel konjakit igaks juhuks koju osta. Märkusena võin öelda, et kahjuks Kalle nohust tänu meie ettevõtmisele ei pääsenud, aga eks hea tuju on ka juba iseenesest midagi väärt!

Alates reedest ei ole mul enam pangakaarti. Mulle tundub, et alates sellest, kui me talvel Tais käisime ja mu kaart kinni pandi, kuna panga-onu kartis, et keegi alkoholilembene tailane on mu kaardi pihta pannud, sattusin ma vist mingite eriti blondide pangakaardiomanike registrisse. Enne reedet oli veel üks juhus, kus mu kaart igaks juhuks sulgeti, aga siis õnnestus mul paluda panga-onul see taas avada, aga nüüd enam nii lihtsalt ei läinud. Kasutan siin telefoni kõnekaarti, mis tähendab, et ma pean sinna aeg-ajalt raha peale laadima. Seda ma just reedel teha kavatsesingi, kui internetilehele, kus ma parajasti toimetasin, ilmus kiri, et teie pank on selle operatsiooni keelanud. Palun võtke oma pangaga ühendust. Jäin juhmi pilguga ekraani vaatama (no ikkagi blond ju!), kui juba heliseski mu telefon. Toru otsas panga-onu, kes teatas, et ta sulges mu kaardi, kuna mu pangakaardi andmed on varastatud. Sõnal „varastatud“ on eriti halb kõla ja seekord ma ei hakanud temaga vaidlema ja ütlesin, et no olgu pealegi, pange siis kaart kinni. Onu luges mulle ette kõik minu viimase kahe nädala jooksul tehtud tehingud ja midagi ebatavalist mulle silma küll ei hakanud. Pärast netipangast järele vaadates ja tehinguid uurides ei selgunud ka midagi eriskummalist. Ma ei saagi aru, kust ta teadis, et mu kaardi andmed on varastatud? Ehk nad püüdsid mõne päti kinni, kellel mu kaardi andmed olemas olid? Teine variant ja minu meelest loogilisem on see, et neile lihtsalt millegipärast ei meeldinud mu kaart. Äkki seal oli mingi turvaauk või midagi oli sellega nihu, nii et nad pidasid paremaks see sulgeda ja mulle uus kaart teha, aga kuna ma nii jonnakalt iga kord käskisin kaardi lahti teha, siis nad tulid nüüd ründama sõnaga „varastatud“. No ei tea, kuidas sellega lood on, aga kaarti mul nüüd siis jah pole. Uus pidi saadetama, aga arvestades siinset asjaajamise kiirust, siis niipea ma ilmselt seda veel ei saa. Hetkel olen sõltuv Kalle sularaha-annetustest. On minu õnn, et Kalle on helde mees! :)

Rõõmsate tervitustega!

Tuesday 2 November 2010

Luxembourgis lõbutsemas

* Luxembourg * Vaade Luxembourgi orule * Viandeni kindlus oma täies hiilguses * Vianden justkui peo peal (vaade lossist) * Vaade Viandeni kindlusest * Viandeni linnake * Mänguväljak Luxi kesklinnas. Robi paneb "jõele" tammi ette * Veemöll ja piraadilaev  


Koolivaheaja esimese poole veetsime kodus. Jalutasime parkides, mängisime mänguväljakutel ja mõnulesime niisama kodus. Neljapäeval käisin koos lastega tööl, sest meil oli sel päeval FOCUSe ajakirja saatmise päev ja iga abikäsi oli teretulnud. Reedel aga sõitsime Axi ja Robiga Luxembourgi, külla minu õe Juta perele, kes sinna sel sügisel elama kolisid. Naljakas on see, et lend Londonist Luxembourgi kestab ainult 50 minutit, nii et kõige rohkem aega võtab teekond kodunt lennujaama. Täiesti jabur, kas pole?

Lennujaamas olid meil Juta ja Eva Maria vastas (Eva Maria ehk Mann on Juta ja Henri 5-aastane tütar), nii et me ei pidanud ise hakkama leiutama, kuidas lennujaamast nende poole minna. Lux jättis kohe väga hea mulje. Selline väike ja armas. Vahelduseks on nii tore, kui sa ei pea tundide viisi sõitma, et punktist A punkti B jõuda. 

Laupäeva hommikul läksimegi Luxembourgi linnaga tutvuma. Kõigepealt jalutasime läbi vanakraamituru, kus müüdi põhiliselt vanaaegseid nõusid, aga ka muud pudi-padi. Sealt võis leida imearmsaid asju, aga me suutsime ennast ohjeldada ja ei ostnud midagi. Sama ei saa ma öelda juustupoe kohta, kuhu Juta meid järgmisena juhatas. See ei olnud eriti suur pood, aga juustulett oli lihtsalt sõnulseletamatu ja võttis silme ees kirjuks! Minu „juustuletinägu“ võttis eriti karmid vormid ja ma tundsin, kuidas mul suu lihtsalt vett jooksma hakkas. Pool letist oli pühendatud kitsejuustudele, aga et ma eriline kitsejuustusõber pole, siis jätsime selle poole sinnapaika. Õnneks on Juta suur toidufänn ja tunneb juuste minust paremini, nii et ta oskas natuke juhiseid anda. Pika mõtlemise peale lahkusime kolme juustuga. Juustude nimesid ma enam ei mäleta, aga üks nendest oli selline, mille kahe kihi vahele oli pandud tuhka. Tänapäeval on tuhk seal lihtsalt toreduse pärast, aga tegelikult oli asjal kunagi ka mõte sees. Asi oli selles, et õhtusest lüpsist ülejäänud piimast ei jagunud terve juustu tegemiseks. Siis pandigi sinna peale tuhka, et juustusegu ööga halvaks ei läheks ja hommikul lisati sinna hommikusest lüpsist tulnud piim. Praegu tehakse seda juustu tavaliselt ikka ühe raksuga ja ühe lüpsi piimast. Tuha maitse sobis sinna vahele muide väga hästi. Minu meelest väga põnev juustulugu :) Teine juust, mis me proovisime oli ka maru hea. Selle nime ma JÄLLE ei mäleta, aga see oli selline pisike ümmargune pallike, mille tegemisel pestakse iga juustukerakest kohalikus kanges alkoholis. See andis juustule erilise heinakõrt meenutava maigu. Juta kindlasti mäletab nende juustude nimesid. Peaksin ka üles kirjutama. Need olid maru head. Kallele tõin külakostiks ka ühe juustu – Saint Marcellini cremeux. Me pole veel proovida jõudnud, aga see peaks olema eriti õrna tekstuuriga, seest vedelapoolne brie. See pidi olema nii õrn, et selleks, et see transpordil katki ei läheks, on see paigutatud väikesesse terrakotapotti. Juustumaailm on vist sama põnev, kui veinimaailm. Seal poekeses müüdi muide veine ka, nii et kui soovisid, siis võisid osta endale tüki juustu ja sinna kõrvale sobiva veini ja nautida seal samas poes olevate lauakeste ääres oma maiust. Meie ei hakanud seal einestama ja jätsime degustatsiooni õhtuks. Edasi läksime tavalisele turule, kus müüdi kõike, mis värske. Kala, liha, köögivilju, saiakesi, kõikvõimalikke maitseaineid ja maitsetaimi ja isegi lilleõisi oma toidu kaunistamiseks. Lillepotte ja lõikelilli müüdi kohe eriti palju. Luxis pidi olema inimestel kombeks endale koju palju lilli osta, nii et tundub, et lilleäriga tasub seal maal tegeleda. Kui turul olid silmad kirjuks aetud, siis läksime sõitma väikese turistidele mõeldud rongiga. See oli päris tore ettevõtmine, sest ühe hoobiga said kogu vanalinnast mõnusa ülevaate. Taustaks võisid kuulata audiogiidi, kus räägiti Luxi ajaloost. Kokkuvõtvalt võin öelda, et umbes 1000 aastat tagasi asutasid selle linna mungad ja peale seda on linna korduvalt vallutatud, maha põletatud, siis jälle üles ehitatud, siis sõdimise käigus jälle maatasa tehtud jne, jne. Luxembourgist on pärit mitmete riikite kuninglikud pead, nii et väga viljakas kasvulava siniverelistele. Meile meeldiski Luxembourgi linna juures kõige rohkem see, et keset linna on suur org, mille põhjas jookseb väike jõgi ja tänu sellele orule on linnas palju sildasid, mis teevad linna väga omanäoliseks. Eriti ilus oli muidugi see, et sügis on hetkel oma täies hiilguses ja puud nii erksavärvilised, et me muud ei saanudki teha, kui ainult ohata, kui kaunis see kõik on! Käisime ka Luxemborugi katedraalis ja täiesti ettekavatsemata ka ühel kunstinäitusel, mis osutus väga toredaks elamuseks. Tegemist oli nn Kuldse Ajastu maalikunstiga. Uskumatu, milliseid maale kunagi ikka tehti! Iga pisemgi detail oli välja toodud! Väike nali oli seal ka. Kui me hakkasime kunstisaalist ära minema, siis ma küsisin, et mis kellelegi sealt kõige rohkem meeldis. Robert vastas sellepeale, et talle meeldisid kõige rohkem need nooled, mis näitasid, millisesse ruumi järgmisena minna tuleb. Paistab, et Robi hindab rohkem moodsat kunsti ;)

Pühapäeval rentisime auto ja sõitsime linnast välja, linnakesse nimega Vianden. Loobusime kiirteest ja sõitsime mööda kitsast ja üsna käänulist teed pidi, et näha kogu seda ilu, mis meid ümbritses. Mäekülgedel paiknev mets oli lihtsalt nii võrratult kaunis, et mõnda aega koosnes meie vestlus ainult hõigetest „Oh, vaata sinna!!!“ või „Issand, kui ilus!“ või „Millised värvid?“  Lapsed vaatasid juba, et me oleme aru kaotanud, istume tobedalt õnnelike nägudega autos ja muudkui hõigume :) Kohale jõudes hõiked ei raugenud, sest Viandeni linna kohal kõrgub suur ja uhke kindlus. See on ehitatud 11.-15.sajandil ja esindab võimsal moel romaani ja gooti stiili. Kindluse ajalugu on väga pikk ja kirev, aga ma ei hakka seda siinkohal ümber jutustama. Kindluse lugu oleks aga peaaegu, et kurvalt võinud lõppeda, sest aastaks 1977 oli see väga kehva olukorda sattunud. Alles olid jäänud ainult varemed. Õnneks ostis Luxembourgi Suurhertsog Jean kindluse mitte nii headelt peremeestelt riigile tagasi ja lasi selle täielikult renoveerida. Meie saime nüüd juba aimu, milline see uhke ehitis kunagi välja võis näha. Roberti rõõmuks oli seal näitus raudrüüdest, mõõkadest ja muudest sõjapidamiseks vajalikest asjandustest ja meie rõõmuks olid mõned toad sisustatud kunagistele hiigleaegadele kohaselt. Kõige ägedamad olid aga ikkagi vaated, mis seal avanesid. Kogu linnake oli nagu peo peal ja kõike seda toredust ümbritsesid imeilusad värivliste puudega mäed. Võrratu! Pärast jalutasime alla linna, imetlesime armsaid tänavaid ja kinnitasime keha ühes väikses kohvikus. Ilm läks nii soojaks, et istusime kohviku väliterassil lühikeste varrukatega pluuside väel! Milline mõnu viimasel oktoobri päeval! Tagasi sõites käisime vaatamas veel teistki kindlust, nimega Bourscheid, aga sinna sisse minema me enam ei hakanud, sest see ei tundunud nii äge nagu Vianden ja pealegi, mitut kindlust sa siis ikka ühe päevaga külastada jõuad. 

Esmaspäeva hommikupooliku pühendasime laste rõõmuks mänguväljakutele. Neid on Luxis väga palju ja need on lihtsalt superägedad! Ma ei ole isegi Londonis nii kifti mänguväljakut näinud. No see Pritnsess Dianale pühendatud mänguväljak Kensingtoni Pargis, millest ma kunagi kirjutasin, ehk saab sinna ligilähedale, aga üldiselt on siin ikka sellised tavalisemad mänguväljakud kiigede, ronimispuude jms. Esimene mänguväljak, kus me käisime, asus kohe keset linna ühes pargis. Kõige kiftim selle juures oli tehismägi, mille otsas olid suured veekraanid, kust said vett välja pumbata. Vesi hakkas mööda „mäekülgi“ alla voolama ja kui tahtsid, siis said siia või sinna tammi ette lükata. Siis leidis vesi tee kuskilt mujalt. Lasid tammi lahti, pahises vesi nagu kosest alla. Oli veel teisigi vee-atraktsioone. Näiteks suur vedrukujuline asjandus, mida kruttides said vett tiigikesest üles transportida. Kas saab olla veel ägedamat mängu lastele, kui mäng veega? Lapsed said asjade käigus muidugi üsna poriseks, aga mis siis. Siis oli seal veel ilmatu suur piraadilaev, kuhu sisse ja peale sa võisid ronida. Isegi masti võis ronida! Mänguväljakult ei puudunud ka kiiged, ilmatu kõrge liumägi ja vahva ronimismaja. Uskumatult lahe! Teisel mänguväljakul, kus me käisime, oli kõige ägedam lõbustus trossi küljes rippuv kiik, millel istudes said sõita nagu Tarzan. Jälle väga vahva leiutis! Ilm oli päikseline ja soe ja lapsed muudkui mängisid ja mängisid ja meie saime Jutaga muudkui lobiseda ja lobiseda! Küll oli mõnus! Pärast sõime jäätist ja jalutasime tagasi koju. Õhtul lendasime Londonisse.

Me jäime oma reisiga väga, väga rahule! Tore oli näha, kus ja kuidas Juta pere nüüd elab, aga veel toredam oli see, et sai koos aega veeta, lobiseda ja head seltskonda nautida! Ja et tegemist oli ju Halloweeni ajaga, siis kehastusid Mann ja Robi igal õhtul kaunitariks ja vampiiriks ja möll käis hiliste õhtutundideni. Agnes meisterdas meile meie kõigi elu esimese Halloweeni-kõrvitsa, mis kukkus väga kiftilt välja – parajalt armas ja natuke õudne ka. Nii, et koolivaheaja võib igati kordaläinuks lugeda!


Kalle meiega Luxembourgi ei tulnud ja käis laupäeval hoopis Portsmouthiga tutvumas ja jõudis isegi saarele nimega Isle of Wight. Loodetavasti lähme me kõik koos ka kunagi sinna, siis saate teiegi sellest paigast ülevaate. Kallele seal igatahes täitsa meeldis. 

 

Täna on hingedepäev! Süütame kallitele kadunukestele küünlad ja meenutame neid hea sõnaga!