Tuesday 26 July 2011

Neli päeva Eestimaa suveni


Ainult neli päeva ongi veel jäänud meie Eesti puhkuseni! Hurraaa! Lastel algas eelmise nädala lõpus kaua oodatud koolivaheaeg (veel üks "hurraaa"), nii et nemad mõnulevad kodus sel ajal, kui meie Kallega tööl oleme. Rikume jälle reegleid, aga no mis teha. 

Eelmine nädal oli sündmuste osas päris vaene. Vaikus enne tormi, sest Eestisse minnes on vaat, et iga päev juba plaani saanud. Robil oli kolmapäeval koolis koolivormivabapäev ja rikkalik pidusööming ja disko. Toidud tõid lapsevanemad kamba peale kokku ja diskot korraldas spetsiaalne peokorraldusfirma. Robi oli kõvasti tantsu löönud ja laulis veel pärast terve õhtu "Baby, baby, baby..." ja kehastus rock-staariks. Palus, et ma tema juuksed geeliga püsti ajaks ja nõudis ninarõngast. Õnneks aitas rõnga osas hädast välja Agnese suur ehtekogu, nii et Robi tormas mööda elamist ringi, Agnese varbarõngas nina küljes. Ajas asja ära küll :) Agnese klassijuhataja läheb nende koolist ära ja oli Agnese klassile reedel üllatuspeo korraldanud. Oli lapsed kolmandast tunnist ära kutsunud ja oma klassi palunud, kus oli kaetud ilmatu suur toidulaud ja toimus väike pidu, kus õpetaja mängis musa ja rääkis lõbusaid lugusid oma elust. Lapsed kinkisid õpetajale kaardid ja kommid. Lilli mitte, sest mehed ju teadupärast lilledest suurt ei hooli. Robi läks aga küll neljapäeval kooli kolme suure lillekimbuga (ma nimelt harjutan temast lilli kinkivat meest ;) ja õpetajad olid väga liigutatud. Kamba peale kingiti ka igale õpetajale kinkekaart, suured lillepotid (koos lilledega) ja suur graafiliselt kujundatud kiili pilt (nad käisid ju kiili klassis), kuhu iga laps oli oma nime alla kirjutanud. Üllatus oli minu jaoks see, et õpetajate käest küsiti enne üle, mis kaubamaja või veebipoe kinkekaarti nad sooviksid saada. Minu meelest veidi nagu üllatuse rikkumine, aga samas jälle väga praktiline. Said mis tahtsid :) 

Poodidest rääkidest, siis sel aastal on siin allahindlused kestnud juba kõvasti üle kuu aja ja jätkuvad veel kuni selle nädala pühapäevani. Tundub, et kaupmeestel pole jätkuvalt kerge, et kraami poolmuidu ära annavad. Meie muidugi rõõmustame allahindluste üle ja ei saa salata, et oleme ka päris palju head kaupa teinud. Mulle hakkab juba tunduma, et minu kingakollektsioon hakkab Kalle oma edestama ;) 

Ühel nädalavahetusel, olles järjekordsel kaubandusretkel, märkasin tänavanurgal seisvat väga värvilist klaverit, mida üks mees päris osavasti mängis. Asi tundus nii põnev ja idee nii hiilgav, et uurisin intenetist järele, et mis asjaga tegu on. Tuleb välja, et selle taga on briti kunstnik Luke Jerram, kes alustas klaverite mööda maailma sättimist juba 2008 aastal. Kunst kannab nime "Play Me, I'm yours" (netist leiab rohkem infot www.streetpianos.com ). Klavereid pidi nüüdseks olema juba üle maailma kokku rohkem kui 400. Londonis peaks neid sel aastal olema 20 ja need seisavad üle terve linna erinevates paikades, kus inimesed palju liiguvad. Klaveritel on ka kiletatud noodivihikud, nii et kellel isu on, võib lihtsalt minna ja mängida. Minu meelest maru vahva väljamõeldis. Oleks sobinud hästi ka Tallinna kultuuripealinna miljöösse, aga nüüd on vist juba hilja seda korraldada. Võib olla tasuks idee mõneks laulupeoks vms ürituseks kõrva taha panna. 

Mul on juba ammu silma jäänud ja olen tegelikult tahtnud juba ammu jagada oma imestust selle üle, kuidas siin lilli amplitesse ja peenardesse istutatakse. Esimesel silmapilgul tundub, et kokku on pandud täiesti sobimatud kooslused, mis aga imelikul kombel väga vahva komplekti moodustavad. Meestele, kes kõiki lilli, mis ei ole roosid, jorjeniteks peavad, ei ütle järgnevad read kindlasti midagi, nii et vabandan nende ees härdalt ja soovitan järgnev lõik vahele jätta. Neil, kes lilledest natuke rohkem teavad, on aga võib olla huvitav lugeda, et peenardele ja amplitesse sätivad siinsed aednikud kenasti kõrvuti ja läbisegi näiteks petuuniad, lobeeliad, moone, fuksiad ja lõvilõugu. Seltskonda sobivad vabalt ka saialilled, daaliad, krüsanteemid, gerberad, karikakrad, aednelgid ja pelargoonid. Kõik see kokku moodustab täieliku lille virr-varri, mis on aga kõike muud, kui kole. Need on lõbusad lillepusad. Võib olla on asi ka selles, et siin paistavad kõik lilled enam-vähem ühel ajal õitsevat, mistõttu selline segasummasuvila ka vabalt tekitatav on. Poodides müüdavad lillekimbud on samamoodi väga kirevad, nii et üks punt võib koosneda roosidest, nelkidest, gerberatest ja krüsanteemidest ja jällegi näeb kogu komplekt võrratu välja. Fantaasial lastakse lennata! 

Meie blogi läheb nüüd suvepuhkusele ja järgmine kord, kui ma siia mõned read kirja panen, saab olema septembri alguses. Nautige siis ilusat suve, käige ujumas, pidage grillipidusid, minge metsa marjule ja seenele ning kohtuge kallite sõpradega! Kõike seda kavatseme meie igatahes teha! Elagu Eestimaa suvi!!!


Suviselt soojade tervitustega!

Tuesday 19 July 2011

Elamus

Agnesel ja Robertil on käsil viimane koolinädal. Oh, kuidas me kõik seda kooliaasta lõppu ja puhkust ootame! Kuidagi väga ära on väsitanud see aasta. Võib olla on asi selles, et suve pole peaaegu, et olnudki. Paistab, et päike ja soojad ilmad olid juba "ettemksuna" kevadel ära ja nüüd tundub olevat üks lõputu sügis, vahel harva mõni soojem ja päikselisem ilm hetkeliseks meenutuseks, mis aastaajaga tegelikult tegemist on. On, kuidas on, aga kool võiks juba läbi saada küll. Agnesel erilist õppimist seal tegelikult enam ei toimugi. Rohkem nagu linnalaager. Eelmisel nädalal toimusid neil erinevad Tai Kuningriigile pühendatud üritused. Tehti tai käsitööd (punuti käepaelasid), mängiti tai muusikat, tehti tai toite ja kuulati lugusid Tai kultuurist. Ühel päeval toimus aga meeskonnatöö koolitus, kus tehti erinevaid ühist tegevust arendavaid harjutusi. Näiteks selline, et kamp seisab vaiba peal ja siis tuleb vaip teistpidi keerata ilma, et keegi maha astuks või siis, et ühel seltskonnast tuleb silmad kinni ennast selili kukutada ja loota, et teised ta kinni püüavad. Mulle isiklikult sellised koolitused meeldivad, Agnes jäi ka rahule. Sellel nädalal vaatavad nad koolis filme. 

Robil toimus aga eelmisel kolmapäeval koolis lahtiste uste päev, kus muu hulgas sai teada ka selle, kuhu klassi laps järgmisel aastal läheb. Roberti koolis on tava, et igal aastal saab laps endale uue klassi nime ja uue õpetaja. Ei teagi, miks see hea peaks olema. Võib olla harjutab see lapsi muutustega harjuma. Robert käis praegu kiili klassis ja järgmisel aastal saab temast konnakulles :) Päris lõbus nimi! Roberti paralleelklassid hakkavad kandma nime konn ja kiil. Minu meelest tekitab see veidi segadust, kui Robi praeguse klassi nimi antakse hoopis paralleelklassile, aga ju siis loodetakse, et lapsed unustavad vaheajaga oma vana ühisnime ära. Robi õpetajaks saab väga armsa olemisega noor Miss Martel ja õpetaja abiks hakkab olema Miss How ehk siis eesti keeles Preili Kuidas :) Miss Martel oli sellel aastal Robi paralleelklassi õpetaja, aga nagu ma juba enne mainisin, siis vajavad lapsed kooli arvates vaheldust ja oma praeguse klassiga ta ei jätka. Üks huvitav asi oli see, et Robi klassi lapsevanemad pole sellise asjade käiguga eriti rahul. Neile ei meeldi, et klassijuhatajaks saab Miss Martel, sest ta on nii noor! Alles esimest aastat koolis ja temast ei teata midagi. See ei paista lugevat, et tema praeguse klassi lapsevanemad ja lapsed on temaga ülimalt rahul ja kiidavad teda kui lõbusat, heasüdamlikku, aga samas parajalt ranget õpetajat, kes lastega hästi hakkama saab. Emade arvates peab üks õige õpetaja olema vana ja ajahambast puretud justkui koolilaud, mille taga on lugematu arv õpilasi juba teadmisi ammutanud. Minu meelest on Eestis asjalood hoopis vastupidi. Leitakse, et noor ja värske veri tuleb koolile ja klassile ainult kasuks. Poistele hakkab Miss Martel aga kindlasti meeldima, sest poisid ju armastavad noori ja ilusaid õpetajannasid. 

Kui juba koolist juttu tuli, siis ma sain eelmisel nädalal paraja üllatuse osaliseks. Minu meilile saadeti Roberti kooli poolt tema 1.klassi õppekava ja no see ületab igasugused ootused (või kartused). Tuleb välja, et lisaks matemaatikale ja inglise keelele hakkavad siinsed esimese klassi junsud õppima aineid nagu science, IT, geograafiat, kunst, muusika, käsitöö, usuõpetus, prantsuse keel ja ajalugu. Kehaline kasvatus muidugi ka. Peale selle on neil veel õppeaine, mille inglise keelne nimetus on PSHE. Inglise keeles tähendab lühend lahtiseletatult Personal, Social, Citizenship and Health Education. Tundub, et see on midagi Eesti ühiskonnaõpetuse sarnast. Ilmselt seda kõike õpivad nad siiski vanusele sobivas võtmes, aga no muljetavaldav ikkagi. Palju rikkalikum õppekava, kui Eesti laste 1.klassis ja nemad on ju siin alles 5-aastased. Ma olin kuulnud küll, et 1.klassis siin enam nalja pole, aga silmad võttis ikka suureks küll.

Laupäeval saime me Kallega toiduelamuse. Kuulsin mõned nädalad tagasi ühest Richmondist asuvast Itaalia restoranist nimega Al Boccon di'vino www.nonsolovinoltd.co.uk ,kus pidid olema tohutult maitsvad road ja mis kõige põnevam - ei mingit menüüd! Lauale kantakse seda, mida kokk on sellel päeval heaks arvanud valmistada. Maru põnev! Helistasin, et kohe sama nädala laupäevaks laud kinni panna, aga asi ei olnud sugugi nii lihtne. Meil tuli oodata üle kahe nädala, et restorani pääseda. Põnevus aina kasvas ja õli tulle lisasid ka kommentaarid, mida netist lugeda võis. Need olid suurepärased! Hoiatati, et kohale tuleb minna eriti tühja kõhuga, sest süüa saab korralikult. Kohale jõudes tervitas meid uksel suuremat sorti itaallanna, kes paistis olevat koha omanik või siis omaniku abikaasa. Meid paluti kohe lauda. Pooled lauad olid juba rahvast täis. Ruum ise oli restorani kohta üsna väike. Umbes 4 meetrit lai ja 7-8 pikk. Seinu kaunistasid veinikastid, mis olid riiulite kombel üht-ja teistpidi seinale löödud ja kus ilutsesid veinipudelid. Peale veiniriiulite olid seintel veel mõned maalid, Veneetsia karnevali maskid, ilmatu suur peegel, suured singikäntsakad seisid kappidel ja seina najal seisis millegipärast Prantsusmaa lipp. Lisaks neile asjadele oli seal veel igasugust muud kila-kola - potte, panne, kaunistusi, mis tegid kogu interjööri väga hubaseks. Lauda istunud, asetati meie ette esimene eelroataldrik tomati- bruschetta, juustuga täidetud artišoki ja suvikõrvitsaomletiga. Klaas täidegi proseccoga ja uuriti, kas edasi tahame juua valget või punast veini. Võtsime valge. Möödus hetk ja laudade vahele ilmus kelner kuuma ja säriseva panniga ja poetas meie taldrikutele otse pannilt kuuma praetud juustutüki, mis maitses suitsujuustuselt ja oli imehea. Edasi oli nii, et me ei jõudnud oma taldrikuid tühjaks süüa enne, kui uued road muudkui taldrikule ilmusid. Teenindajaid oli viis - majaperenaine tegeles põhiliselt külaliste tervitamise ja veinivalikuga, majaperemees viilutas prosciutto’t ja hiljem liha, korraldas elu köögis ja käis aeg-ajalt külalistega vestlemas. Kolm ülejäänud meest tõid toite lauda. Kogu restorani personal koosnes itaallastest. Kuna taldrikud polnud väga suured, siis käidi vahepeal ja tõsteti nagu muuseas näpitsatega taldikutelt üleliigseid asju nagu meloni koor või kanakont vähemaks, et ruumi rohkem jaguks. Ei mingit peenutsemist erinevate taldikutega. Kuna rahvas saabus erinevatel aegadel, siis eelroad said kõik kätte hoobilt, aga siis tekkis väike paus, sest põhiroogadega oodati kõiki järele. Meil polnud väikese ootamise vastu midagi, sest kõht oli eelroogadest juba niigi täis ja väike paus kulus marjaks ära. Ajaviiteks jõime ära muidugi ehmatavalt suures koguses veini :) Kui kogu restoran oli rahvast täis saanud ja ära oli mahutatud isegi kaks ilmselt restorani püsikundet või sõpra, kes said endale koha kempsu ukse ees ja kui kõik olid juba oma eelroogadega ühele poole saanud, jõudis aeg kätte asuda põhiroogasid maitsma. Kõht oli küll juba vaat, et ääreni täis, aga sellegipoolest maitses kõik üliväga hästi. Portsud õnneks suured ei olnud, aga kuna käike oli lihtsalt nii palju, siis tundsin õige varsti, et ma lähen kohe lõhki. Keegi ju ei käskinud süüa, aga no kuidas sa siis ei proovi, kui kõik nii lahkesti ette kantakse. Kui olime juba kolm tundi einestanud, kanti restorani külastajate ovatsioonide ja aplausi saate tuppa vaagnal ilutsev küpsetatud põrsas. Käsi südamele pannes - kogu eelnevat toitude paraadi silmas pidades oli see juba liig, mis liig. Kui rahva vaimustus oli vaibunud ja kõik olid saanud notsust pildid ära teha, viidi põrsas kööki tagasi ja lõigati tükkideks. Laudadele kanti kuhjad liha vastavalt sellele, mitu inimest lauas istus. Maitsesin ainult õige pisut. Oli hea küll, aga ei midagi erilist. Siga nagu siga ikka. Aga see polnud veel kõik, sest olemata oli ju veel magustoit, väike õhtune naps ja esspresso, mis aitaksid kogu sellel söödud kraamil seeduda. Napsu osas oli valida grappa ja lemoncello vahel. Kalle eelistas esimest ja mina huvi pärast teist, sest polnud seda veel kunagi enne proovinud. Oli päris hea ja magus. Siis saigi õhtusöök läbi ja me veeresime koju. Õhtusöök oli kestnud täpselt neli tundi ja me olime suutnud ära süüa 15-käigulise eine. Ma ei suuda siiani aru saada, kuidas meile see kõik sisse mahtus. Huvi pärast loetlen siinkohal üles kõik need road, mida meile sel õhtul pakuti. Eelroogadeks olid tomati-bruschetta, artišokk sulajuustuga, suvikõrvitsa omlett, praetud suitsumaitseline juust, prosciutto meloniviiluga, fritüüritud ja paneeritud kanapoolkoivad majoneesikastmega, kalmaarirõngad ja krevetid, grillitud kammkarbid, õhukesed lihaviilud šampinjonide ja parmesani juustu viiludega ja lihapalliga täidetud suvikõrvits tomatikasmes. Põhiroogadeks pakuti lasanjet, tagliatelle pasta trühvlite ja kreemise kastmega, ravioolid seentega ja põrsas. Magustoiduks panna cotta šokolaaditrühvli ja arbuusiviiluga. Kuigi kõik road olid lausa oivalised (ainult kanakoivad ja siga ei tekitanud maitsemeelel suurt elevust), siis ma ei ole ikka päris kindel, kas ma teinekord ka sinna õhtusöögile läheks. Võib olla oleks kavalam katsetada nende pakutavat lõunasööki. Ehk on siis veidi vähem käike :) Kindlasti tekib nii mõnelgi küsimus, et mis see lõbu kõik maksma läks? Rahuldan kohe uudishimu ja ütlen, et hind oli 40 naela inimese kohta, pluss joodud vein. Vein, tuleb öelda, väga odav ei olnud ;) 

Nagu ma juba loo alguses mainisin, siis on meil siin viimasel ajal üsna sügisesed ilmad olnud. Sügisest meeleolu loovad ka punased pihklakad, mis meie maja ees tänaval punetavad ja gladioolid, mis meie aias õitsevad. Nende gladioolidega on tore lugu. Meil on siin poekett nimega "Poundland", mis tähendab siis seda, et kõik asjad, mida seal poes müüakse, maksavad 1 nael. Kunagi talvel olid müügile paistatud gladioolisibulate pakid. Iga pakk 1 nael ja igas pakis 35 sibulat. Ostsin ühe paki endalegi, sest gladioolid on ilusad lilled ja 1 nael pole ka väga suur kaotus, kui neist asja ei peaks saama. Ma ei suutnud aga oma silmi uskuda, kui viimne kui üks neist ka kasvama läks ja nüüd tundub, et viimne kui üks on otustanud ka õitsema hakata. Selle üle ma muidugi mõista ei kurvasta ja naudin oma vaasis aina uusi õisi. Üks nendest paljudest õitest on ka tänase loo illustreerivaks fotoks. Onju ilus?


Naerulohukeste ja rõõmsavärviliste tervitustega!

Tuesday 12 July 2011

Roberti rõõmud


Alustan täna Roberti uudistest. Kõige tähtsam ja võiks isegi öelda, et eelmise nädala tähtuudis on see, et Robi õppis ära kaherattalise rattaga sõidu. Pikk olemisel on omad eelised ja lisaks sellele, et ülemistelt riiulitel asju kergelt kätte saab ja et rahvarohkes kohas näed üle teiste peade, mis toimub, pääses Kalle tänu oma pikale kasvule ka Roberti treenimisest. Mina olen lühike ja mul oli seetõttu mugavam Robi järel sadulast kinni hoides joosta. Muidugi oli see kohutavalt raske töö. Kurtsin muret oma töökaaslastele ja sain hea soovituse, mida ka kohe katsetasime. Tuleb võtta hommikumantli vöö (sest see on pehme), siduda see lapsele ümber kõhu ja siis selja tagant,  nööridest kinni hoides, ratta järel joosta,  vöö abil lapsel tasakaalu hoides. Minu meelest väga hea nipp. Robile meeldis see ka, aga lõpuks jõudsime hoopis kolmanda lahenduseni, mis tundus Robi puhul kõige paremini töötavat - ma hoidsin kinni lenksu vahelisest pulgast (tänapäeva ratastel on selline asi) ja siis nägi Robi kohe, kui ma ta lahti lasin ja ta ise sõitis. Ja uskuge või mitte - juba kolmandal õhtul hakkas Robi ise sõitma! No muidugi mitte briljantselt, aga nõksu sai kätte ja nüüd oleme pea igal õhtul harjutamas käinud ja eile sai Robert isegi juba kohalt stardi selgeks ja tegi terve väikse staadioni ringi ka omal käel, mina kõrval julgestuseks jooksmas. Niimoodi võib minust veel jooksjagi saada :)
Teine Roberti uudis on see, et eile toimus nende koolis spordipäev. Tuleb välja, et spordipäev on siinses algkoolis suur sündmus, kus lisaks lastele on väga soovitatav osaleda ka lapsevanematel. Ilm oli väga ilus ja kohale oli tulnud palju emasid ja isasid, kes kõik oma lastele kaasa elasid. Lapsi oli palju - kõik ettevalmistusklassid (s.t Robi klass ja paralleelid) ning lisaks kõik esimesed ja teised klassid ka. Lapsed olid jaotatud viieteistkümnesteks gruppideks, nii et igas grupis oli kõigi klasside lapsi. Kokku oli seltskondi kümne ringis (täpselt ei saanudki aru). Iga grupp alustas mingist tegevusest. Robi seltskonna esimeseks ülesandeks oli hernekoti-vise. Punktid pandi kirja ja kui ca 10 minutit täis sai, siis puhuti pasunat ja seltskond liikus järgmise tegevuse juurde. Kokku oli kaheksa võistlust, lisaks kaks puhkepunkti, mille jooksul lapsed lihtsalt hinge tõmbasid seni, kuni teised võistkonnad oma tegevusi tegid. Peale hernekotiviske võisteldi veel sellistel aladel nagu jalgpalli väravasse löömine, hernekotikese täpsusvise, pendelteade, plastmassist muna lusikal kandmine, tennisepallide käest-kätte andmine, hernekotikeste kiiruse peale ära toomine ja mingi võistlus veel, mis mulle praegu ei meenu :) Kui ring sai täis, siis mindi klasside kaupa jooksuvõistlusele. Võisteldi kuuestes gruppides mururajal joostes ja distants võis olla nii 50 meetri ringis. Robi jäi stardis veidi magama, aga võttis kenasti järele ja tuli komandaks. Iga jooksu kolmele esimesele pandi kohe kleeps rinda. Kui kõik lapsed olid ära jooksnud, siis korraldati jooks emadele (millest ma ebasobivate jalavarjude tõttu osa ei võtnud) ja ka isadele ja siis veel väikestele õdedele ja vendadele. Lõpetuseks anti kolmele esimesele võistkonnale ka medalid rinda. Robi meeskond kahjuks kolme esimese hulka ei tulnud, aga no mis siis. Tore oli ikka! Osad lapsed olid muidugi hingepõhjani solvunud, et nemad medalit ei saanud ja õpetajatel oli tükk tegemist, et nende tuju parandada. Klassis anti pärast kõigile rinda kleepsud kirjaga "I'm a good sport" ja lõbu oli laialt!
Kolmas tähtis Roberti uudis on see, et eile anti Robile koolist tunnistus, mis õigupoolest polegi tegelikult tunnistus vaid pigem nagu analüüs. Nime poolest "raport". Tegemist on 2,5 leheküljelise kokkuvõttega Roberti arengust ettevalmistusklassis. Raport koosneb sellistest alapunktidest nagu "Suhtlemine, keel ja kirjaoskus", "Probleemilahendus, argumenteerimine ja numbrid", "Maailma tunnetus", "Sotsiaalne, emotsionaalne ja isiklik areng", "Kehaline areng", "Loovus" ja kõige lõpuks veel kokkuvõte. Ma ei hakka siin kõiki alapunktide kirjeldusi ümber jutustama, sest see läheks liiga pikale ja tunduks lausa uhkeldamisena ;) Ütlen vaid lühidalt, et õpetaja arvates läks Robi selle aasta jooksul lausa õitsele! Ta on leidnud palju sõpru ja on keelelistelt meeletult arenenud. Robert on innukas  kõike õppima ja isegi kui asi alguses keerukas tundub, ei anna ta alla ja pusib seni, kuni asi selge. Ta on õpetaja hinnangul väga heade kommetega laps, kes oskab teistega arvestada, aga samas oskab ka enda eest seista, kui vaja on. Robi oskab kirjutada juba lühemaid sõnu ja tunneb kõiki tähti ja oskab juba 10 piires arvutada. Eriti suurt huvi tunneb Robi eluslooduse vastu ja armastab vahetundide ajal käia kooli aias "putukajahil" :) Kokkuvõtvaks hinnanguks oli õpetaja märkinud "Suurepärane"! Tunnen, kuidas rind uhkusest paisub! See on nüüd küll tunnistus, mida Robi võib kunagi julgelt oma lastele näidata :) Hoian selle igatahes alles! 

Kui ma juba eelmisest nädalast tagurpidi räägin, siis jätkan ka niimoodi. Laupäeval läksime oma Eestist Londonisse tulnud sõprade Jaanika ja Aguriga vaatama kunagi ammustel aegadel (täpsemini 700 aasta paiku) Inglismaa pealinnaks olnud linna nimega Winchester. Paljudele kangastub kindlasti seda nime kuuldes silme ette midagi püssilaadset ehk maailmakuulus Winchesteri püss. Ma ei teagi, miks sellel püssil selline nimi on, sest toodeti neid (ja toodetakse vist siiani) hoopis USAs (kui ma nüüd õieti aru sain, aga ega väga uurida ei viitsinud ka). Sõjasõbrad ei pea aga pettuma, sest kuigi Winchesteri linnas on kõigest 42 tuhat elanikku, on seal suisa 4 militaarse kalduvusega muuseumi, nii et tõeline pärl meestele ja sõjasõpradest naistele. Käisime meiegi ühes sellises. Väljapanek oli aukartust äratav. Kõik peamised lahingud aegade algusest kuni tänaseni olid kenasti üles loetud ja illustreeriv material relvade, kostüümide jms näol üles riputatud. Kõige suurem osa oli pühendatud Waterloo lahingule, mis oli ilmatu suure maketina näitlikuks tehtud, sõdurid, hobused jm juurde kuuluv lahingu olukorda seatud, juures veel selgitavad sildikesed, mis kella-ajal täpselt mis juhtus. Seda oli isegi tüdrukutel vahva vaadata, kuigi pean tunnistama, et lugeda ma neid silte eriti ei viitsinud :) Muuseumis sai ka püssi lasta (muidugi mängult) ja lastele oli mängunurk, mis kujutas endast sõjamuuseumile kohaselt suurt hulka väikseid sõdureid, paate, masinaid ja lahinguvälja. Paistis, et muuseumi töötajad on ise vanad sõjamehed, sest nii sirge selja ja entusiastliku olemisega muuseumionusid pole ma veel varem näinud. Peale sõjamuuseumite on Winchesteris ka 12. sajandist pärit kindlus, millest küll kahjuks palju pole enam säilinud. Õnneks on säilinud Suur Saal (Great Hall), mille seinal ilutseb kuningas Arturi ümarlaud. Minu suureks imestuseks pole kuningas Artur selle taga tegelikult kunagi istunud, sest laud on pärit 13 sajandist, kuningas ise aga elas ja tegutses 5. ja 6.sajandi vahetusel. Suurde saali sai laud riputatud aastal 1463. Algselt oli laud värvimata, aga kuningas Henry VIII auks oli see 1522 aastal lastud ära värvida ja lauale kanda rüütlite nimed, kes koos kuningas Arturiga laua ümber olid istunud. Laua ümmargune kuju pidi tähendama seda, et kõik, kes laua ümber istuvad, on võrdsed ja väidetavalt oli Kuningas Artur sellele ideele tulnud, et vältida laua taga vaidlusi, kes on kõige tähtsam, see istub kõige otsas. Pole otsa, pole probleemi :) Ümarlauaga seina vastassein oli aga eriti huvitav, sest sinna oli joonistatud kuninglik sugupuu alates Richard I (sündinud aastal 1157) ja lõpetades Kuninganna Victoriaga (sünd aastal 1819). Agnes, kes on Inglise ajalooga hästi kursis, leidis sealt palju tuttavaid nimesid.  Peale sõjamuusemite ja kindluse jäänuste on Winchesteris ka vägev katedraal, mille ehitust alustati 1079 aastal ja lõpetati kuskil 16. sajandi paiku. See on üks Inglismaa suuremaid katedraale. Samuti pidi see olema Euroopa kõige pikema lööviga katedraal. Ma ei ole eriline katedraalide asjatundja, aga suur ja vägev oli see küll ja pani sind päris pisikese tegelasena tundma. Ju see ongi asja mõte. Katedraali on maetud palju kuulsaid ja tähtsaid isikuid, muu hulgas ka palavalt armastatud kirjanik Jane Austen. Kuulsust on katedraal kogunud ka filmi Da Vinci Kood filmimispaigana. Nii, et selline vägev koht. Linn ise on armas ja seal on palju mõnusaid väikseid tänavaid (tänavate süsteem on muide sälinud muutumatuna juba alates 9.sajandist) ja vanu maju. Üks kõrts tegutses näiteks hoones, mis oli valmis saanud aastal 1509. 

Laupäeva õhtul käis Agnes koolinoortele korraldatud reivil tantsimas. Pidu algas kell 20.00 ja sai läbi kell 22.30. Rahvast küll väga palju polnud, aga DJ oli kohal ja värvimuusika välkus. Tore, et selliseid pidusid korraldatakse, sest see annab hea põhjus ennast sättida ja võimaluse natuke tantsu lüüa. Arutasime, et Eestis võiks ka rohkem noorte tantsupidusid olla. Huvitav, miks neid enam ei korraldata? Kas kardetakse, et pidu läheb üle käte ja kes pärast vastutab? Selline õhtune pidu sobiks ju ideaalselt koolilastele. 

Meie tagurpidi nädala kokkuvõtte lõpetan millegi eriti naiselikuga ehk siis kingadega. Olin juba ammu tahtnud minna vaatama kingade väljapanekut, mis siin sügisel avati, aga polnud ikka veel sinna jõudnud. Nüüd läksime koos Jaanikaga seda imet vaatama. Kingapood, millest ma räägin, asub Oxford Streetil Selfridge kaubamajas ja no see on alles midagi. Seal pidi olema müügis 100 tuhat paari kingi! Kujutate ette! Me üle lugema ei hakanud, aga nii palju võis neid seal olla küll. Esindatud on kõikvõimalikud firmad ja disainerid. Enamus kingi maksid nii palju, et julgesin neid vaevu puudutada. Näiteks võib sealt endale osta 500 naelased plätud või 800 naelased peokingad. Proovimiseks on mugavad sametised sohvad, nii et istud justkui kuskil peenes lounges. Saime täieliku elamuse ja kaifi! Ma ütleks, et see pood on "must see" igale kingahullule. Sõbralik soovitus oleks sinna minnes pangakaart igaks juhuks koju jätta ;)


Päikest ja õnne!

Monday 4 July 2011

Suurbritannia kolmas

Tundub, et selle aasta suvi on hea aeg ülemustel oma ametid maha panna. Kui eelmisel esmaspäeval osalesime Kalle ülemuse lahkumispeol, siis eelmisel teisipäeval pidasime lahkumispidu minu ülemuse, Barbara, auks. Tema küll pensionile ei lähe vaid kavatseb alustada hoopis oma isiklikku äri. Seekord oli üritus puhtalt meie oma kambale, nii et abikaasasid ja elukaaslasi kaasa palutud ei olnud. Põhjus selleks on väga lihtne – meil kõigil on lapsed ja nii ei tule lapsehoidjaid palgata ja isad jäävad ise lastega koju. Meie pidime aga sellegipoolest Poku appi kutsuma, sest Kallel oli ka sel õhtul pidu (ülemuse ärasaatmispidu vol2) ja Agnes oli trennis, nii et Robi rõõmuks tuli Poku temaga mängima. Küll ta on ikka tore ja armas ja lausa suurepärane leid! Paremat lapsehoidjat annab otsida! Kui nüüd Barbara peo juurde tagasi tulla siis otsustasime teha midagi eriti inglisepärast. Leidsime, et pole sobivamat paika selliseks peoks, kui pubi. Eriti veel, kui pubis juhtub olema viktoriiniõhtu, mida siin kutsutakse „Quiz night“. Igas vähegi endast lugupidavas pubis toimub igal nädalal ühel kindlal päeval viktoriin. Ma ei olnud varem sellisel üritusel käinud ja õigupoolest polnud seda mitte keegi meie seltskonnast. Jõudsime täpselt oma õhtusöögi lõpetada ja esimese pudeli veinigi ära juua, kui meie laua juurde tuli viktoriini korraldaja ja uuris, kas me kavatseme osaleda. Meie muidugi kavatsesime ja siis paluti igal osalejal üritust ühe naelaga toetada. Auhind esimesele kohale tulevale võistkonnale oli 50 naela ja teisele 25. Minu meelest üsna kopsakad summad. Rahvas oli suures elevuses ja tundus, et paljud olid pubisse tulnud just nimelt viktoriini pärast. Võistkondi oli kokku üheksa. Küsimusi 40, millest mõned olid parajad pähklid. Kohati tundsime puudust mõnest inglasest oma võistkonnas, sest ilma kohalikke olusid ja kombeid hästi teadmata oli neile küsimustele võimatu vastata. Viktoriinikorraldaja oli libeda jutuga sell ja viskas aeg-ajalt kahtlase väärtusega nalju, mis publikule hästi peale läksid. Meie seltskonna daamid olid sellest veidi šokeeritud. Mina mitte, sest sain juba muusikali „Billy Elliot“ vaatamas käies aru, et siinsele lihtrahvale lähevad „jalaga tagumikku, keskmine sõrm püsti“-naljad hästi peale. Kui kakskümmend küsimust vastatud sai, siis tehti paus ja paluti oma vastuste leht naabervõistkonnaga ära vahetada ja vastuseid kontrollida. Korraldaja luges vastused ette ja meie panime ristikesed ja miinused kirja. Olime endaga täitsa rahul, sest saime esimeses voorus 15 punkti. Teine voor tundus kuidagi venivat ja ära hakkas ka lõpuks tüütama. Leidsime, et oleks võinud 20 küsimusega piirdudagi. Kokku saime punkte 33 ja jäime jagama auväärset viimast kohta ;) Esimese koha peale läks aga suisa rebimiseks, nii et tehti kiire lõppmäng, et välja selgitada, kes võitja on. Niikui viktoriin läbi sai, nii hakkaski rahvas laiali minema. Kell oli juba kümme ja järgmine päev ju tööpäev ka. Asutasime meiegi minekule. Barbara kinkis veel enne minekut meile kõigile omalt poolt kingituseks raamatud (meie kinkisime talle hõbekäevõru ja meie kõigi pildiga kruusi). Minule kingitud raamat kannab pealkirja „Saladus“, mida ma ei olegi veel ausalt öeldes lugenud, kuigi see oli mõni aeg tagasi tõsine hittraamat, millest kõik rääkisid. Nii, et kingitus läks täitsa täppi. Barbara oli raamatusse kirjutanud ka pühenduse, mis kõlas nii: „Selle raamatu sõnum muudab sind veel õnnelikumaks ja särtsakamaks“ Nii armas!

Reedel oli Agnesel tähtis päev, sest ta osales oma võrkpalliklubiga üleriigilise võistluse finaalis, mida peeti Birminghamis. Väljasõit oli kell 6 hommikul ja et aega võita, siis tellisime kohtumispaika sõitmiseks takso. Pidin taaskord veenduma, et taksondus on siin ikka allapoole igasugust arvestust. Kui takso kokkulepitud ajal kohal polnud, siis ootasin veel paar minutit ja helistasin taksofirmasse. Tundus, et telefon jääbki kutsuma. Lõpuks vastas siiski üks unine hääl. Uurisin, et ega ta juhtumisi ei tea, millal meie takso võiks saabuda, kui mees telefoni otsas äkitselt ärkvele ehmus, „Oh fuck!“ hüüdis ja palus mul veel 5 minutit oodata. Tegelikult ootasime muidugi pigem 15 ja Ax jõudis napilt enne bussi väljasõitu kohale. Täielik napikas! Võistlus läks aga väga hästi! Suur tänu kõigile, kes pöialt hoidsid. Axi kamp sai kolmanda koha, mis on minu meelest suurepärane tulemus. Eriti arvestades, et nad ei ole kuigi kaua veel koos mänginud. Meisterdasime Axi tulekuks Robiga maasika-vahukooretordi ja tähistasime Axi esimest tiitlivõistluse medalit väikse peoga.

Laupäeval ja pühapäeval ekskurseerisime erinevates paleedes. Laupäeval läksime vaatama, mida kujutab endast Fulham Palace. Palee ja selle ümber asuv maa on kuulunud juba viimased 1300 aastat Londoni piiskoppidele. Aastast 1975 on see aga kohaliku omavalitsuse hallata. Palee ise on ehitatud 11 sajandi kandis. Kuna laupäeval toimus seal pulmapidu, siis me enamust majast seest näha ei saanud, aga selle eest saime istuda aias asuvas suvekohvikus, et maiustada erinevate grilliroogadega. Õigupoolest maiustas küll põhiliselt Robert. Ta on enda jaoks avastanud siin hot dog’id, mida ta tellis lausa mitu portsu ja sõi kõik ära ka. Tegemist on siis saiaga, mille sisse on pandud grillvorst. Palees tegutseb restoran ja seal on väike muuseum, kus saab stendidelt lugeda maja ajaloo kohta ja kus on ka mõned nutikad väljapanekud. Üks neist oli selline, et tuli nuusutada väikseid aknakesi ja arvata ära, mis maitseaine või muu looduslik ja vanasti palees kasutatud asi aknakese taga peitub. Mina sattusin nuusutama pesuehtsat kakajunni, mis millegipärast meenutas mulle vana pesuseepi :) Teised said minu üle kõvast naerda sellepärast. Junni kirjelduseks oli märgitud, et see ei ole just kuigi kaunis asi, aga selle eest aitas see taimedel paremini kasvada. Väga õpetlik! Pärast jalutasime mööda jõe äärt tagasi ja põikasime sisse Kõigile Pühakutele pühendatud Fulhami kirikusse, mis on sellel kohal asunud juba 900 aastat. Kirikus käis taaskord kibe pulmapeo ettevalmistus. Mängis orel (ilmselt harjutati pulmas ettekantavaid lugusid) ja kirikus askeldav vanem proua palus meid lahkesti sisse astuda. Ta vabandas, et ei saa kahjuks meiega tegeleda, sest tal on eelseisva pulmapeo asjus palju toimetamist ja see paistis teda hirmsasti häirivat. Leidsime, et meil vedas, sest ta paistis nii agara tegelasena, et oleksime muidu ilmselt pool päeva kiriku ajaloo loengut kuulates veetnud. Kirik oli kena ja tagasihoidlik. Erilise asjana paistsid silma igal pool olevad pealuude motiivid. Ma ei ole veel kunagi üheski kirikus nii palju pealuusid piltidel ja ornamentidel näinud. Robert oli muidugi pealuudsest suures vaimustuses ja leidis, et see on äge kirik.

Tihti juhtub, et oma kodukandi vaatamsiväärsusi lähed ikka viimases järjekorras kaema. Nii oligi, et me polnud ikka veel jõudnud paleesse nimega Ham House, mis maakeeli tähendab siis Singi Maja. On ikka naljakad nimed küll. Agnese kooli juures asub näiteks tänav nimega „Tuhaks põlenud singi tänav“ :) Jalutasime mööda pikka kunagist Paleesse viinud sissesõiduteed, kui märkasime, et suurel muruväljakul on käimas polo-matš. See on kuninglik sport, kus mehed hobustel, pikat toikad käes, ringi ratsutavad ja üritavad niimoodi palli väravasse lüüa. Me polnud enne kunagi juhtunud sellist asja ise nägema, nii et hiilisime põõsasse ja vaatasime, mis toimub. Nagu siin tihti juhtub, siis on põhiline vaatamisväärsus pealtvaatajad. Seekord olid pealtvaatajad ennast mugavasti sisse seadnud. Mängu jälgiti otse autoparklast (mis asus otse väljaku kõrval). Autode vahele oli jäetud parjalt ruumi, et iga peremees saaks laiali lüüa oma pikniku, koos kõige juurdekuuluvaga ja nautida võistlust. Tõele au andes oli väljaku ääres olemas ka tribüün, aga paistis, et enamus huvilisi oli eelistanud autoparkla piknikku. Lõbus! Mulle tundub, et siin inimesed kohe oskavad asjadest mõnu tunda. Mängust ise me kuigipalju aru ei saanud. Enamuse ajast paistsid mehed hobustel lihtsalt pundis seisvat, siis anti mingi märguanne, mille peale kõik tulistjalu tormama pistsid ja üritasid toigastega vehkides palli tabada. Siis jäädi jälle passima. Ühtegi väravat meil näha ei õnnestunud ja ühtegi ovatsiooni pealtvaatajate ridadest ei kostunud. Võib olla ei ole see sellise kuningliku spordiala puhul kombeks. Mine tea. Agnes ütles, et nende koolis pidi olema kehalises kasvatuses lausa polo eksam suurematel klassidel. Jõudsin juba kulme kergitada, et kas tõesti on hobused ja puha, aga tuli välja, et nende variandis on hobused asendatud jalgratastega. Päris nutikas idee. Vaese mehe polo ;) Kui polo vaatamisest isu täis sai, siis jalutasime veidi edasi ja olimegi Ham House’s. See on ehitatud 1610 aastal ja on kuulunud mitmetele kõrgetele isikutele. Ma ei hakka siinkohal ajalugu ümber jutustama. Majal on olnud paremaid ja veidi halvemaid omanikke, kes kõik on seda edasi pärandanud, kuni see aastal 1948 riigile kingiti. Palee on uhke ja seal on toredaid tubasid ja uhkelt sisustatud ruume. Kui aus olla, siis natuke hakkavad need lossid ja paleed ennast juba kordama, aga see on puhtalt meie probeem. Laste lõbuks oli seal korraldatud nö aarde otsimine. Paleesse jõudes anti meile paber ja kleepsud ja Robil tuli otsida punast ankrumärki, mis mõnes toas põrnadal olema pidi. See oli vahva meelelahutus ja Robi oli suures elevuses. Kui ankur leitud, siis tuli otsida, milline viiest paberil kujutatud esemest selles toas asub ja siis selle kohta paberilt jutukest lugeda. Loost said teada, millise kleepsu sa kuhu kleepima pidid. Lugeda tuli tähelepanelikult, sest otse polnud öeldud midagi. Jälle nii tore idee! Palee aias oli suur köögivilja ja maitseaine aed, kus muu hulas kasvasid isegi virsikupuud, mis olid painutatud vastu lõunapäikest jääva seina vastu. Virsikud olid peagi valmis saamas. Aias tegutses ka mõnus kohvik, kus me seekord küll ei peatunud. Jalutasime hoopis mööda jõe äärt Richmondisse ja sõime seal jäätist. Ham House oli tore leid, mida soovitaks kindlasti ka sõbrale.


Lilleliste tervitustega!