Tuesday 20 December 2011

Sõidame bussiga


Pildi autor on Robert
Üle väga pika aja kirjutan ma seda lugu kodus ja mitte metroos või kohvikus nagu mul viimasel ajal kombeks on olnud. Olen kodus, sest mul on puhkus! Ja seda juba neljapäevast alates. Küll on mõnus! Veelgi mõnusam oleks puhkuse algus olnud juhul, kui mind ja kogu ülejäänud perekonda poleks kimbutanud mingi tüütu nohu-kurguvalu-köha viirus, mis õnneks tänaseks hakkab juba üle minema. Tänu kehvale enesetundele jäi meil Kallega neljapäeval käimata Kalle töökoha korraldatatud iga-aastasel jõuluõhtusöögil. Mul väga kahju ei olnudki, sest eks see laias laastus oleks olnud samasugune üritus nagu kahel eelnevalgi aastal. Kahju oli vaid sellest, et ma ei saanud ennas sättida ja oma uut kleiti kanda,  aga no mis lõbu oleks olnud istuda lauas, nina tilkumas ja meik laiali, kuna silmad on köhimisest märjad. Nii, et jäi minemata. Ilus kleit leiab vast mõnel muul üritusel kasutust, nii et raisku see ei lähe :) 

Kuidagi veider on Kallega koos kodus olla, kui lapsed on koolis. Selline tunne on nagu teeks ise koolist poppi. Veider tunne, aga üldsegi mitte halb. Eile kasutasime oma vabadust sellega, et läksime bussiga sõitma. See on meie üks lemmik lõbustusi. Kindlat sihtkohta polnudki, valisime suuna üsna suvaliselt ja jõudsime omadega Harrodsi kaubamajja. Ma ei julgegi seda väga kõvasti siin hõigata, aga kujutage pilti, et me polnudki seal veel varem käinud. Isegi veidi piinlik, et selline tähtis koht Londonis veel nägemata oli. Sõitsime sinna bussiga nr 14, mis sõitis lausa uskumatult põnevat marsruuti pidi, nii et mõtlesime, et see oleks lahe ekskursioon mõnele külla tulnud sõbrale. Harrods oli paksult rahvast täis ja kui ma olin kuulnud, et see on nii peen kaubamaja, et sinna tuleb kohe spetsiaalselt paremad riided selga panna, sest muidu tunned ennast kehvasti, siis tegelikult ikka asi nii hull pole. Peen on see küll, aga teksade ja jopega keegi sind sealt välja ei aja ja kehvasti ennast ei tunne ka :) Hoone ise oli väga uhke ja seda nii seest kui väljast. Isegi liftid näevad seal uhked välja. Kolasime ikka omajagu ringi. Mõned hinnad võtavad hinge kinni, aga eks see ongi osa Harrodsi külastamise lõbust, et vaatad hinda ja minestad :) Leidsin ühe päris kena kaelakee, mis oleks hästi mu uue kleidiga (mida ma nüüd kanda pole saanud) sobinud. See maksis „kõigest“ 115 000 naela! Sinna juurde veel käekett ja sõrmus ja olekski kena 250 tuhande naelane komplekt koos. Ma ei tea, miks Kalle mind küll sealt leti eest nii kiiresti minema juhatas ;) Kui ma nüüd ilma naljata räägin, siis ikka tõesti absurdne hind. Märkasme, et „odavamate“ ehete juures hindu väljas polnud. Odavaks neid muidugi pidada ei saanud, sest piiludes võis märgata, et hinnad algasid ikka nii 100 naelast. Meie lemmik oli tegelikult Harrodsi toiduosakond. Oh, mida kõike seal müüdi! Ilmatu pikast juustu-ja vorstiletist alates ja sushi-ja kalaletiga lõpetades. Sinna vahele koogid, saiakesed, pastad ja ma ei tea, mis kõik veel. Väga rikkalik, uhke ja isuäratav. Kõige lõpuks lõbutsesime veidi ka veinikeldris, kus minu mõttes normaalse hinnaga veine ei müüdudki. Hinnad algasid 50 naelast ja lõppesid kosmoses või noh, mitte just päris kosmoses, kuigi 5000 naela 1986 aasta veini eest on ikka üsna kosmos küll. Ei kujuta ette, kes seda küll ostaks.

Agnes jõudis just koolist koju ja tunni aja pärast lõppeb koolipäev Robil ja siis võtamegi juba suuna Eesti poole! Hurraaa! Kohvrid on juba pakitud, lilled kastetud ja külmkapp tühjaks söödud :) Tegelikult me veel täna Eestisse ei jõua. Lend läheb meil hommikul väga vara, nii et lähme juba õhtul hotelli mõnulema, et hommikul saaks kauem magada ja ei peaks poole öö ajal kodunt lennujaama poole minema hakkama. Oh, ma olen elevuses! Programm Eestis tuleb tihe nagu alati, aga neile, keda meil isiklikult näha ei õnnestu, soovime eriti, eriti toredaid, rõõmsaid ja õnnelike jõulupühi ja hiiglama vahvat vana-aasta lõppu!


PIPARKOOGIST MAGUSAMATE TERVITUSTEGA!!!

Tuesday 13 December 2011

Jõululine

Jõulutuled Oxford Street'il
Laupäev kujunes meil väga jõululiseks. Saatsime kõigepealt Agnese Eesti Gildi korraldatud jõululaadale, mis toimus St Paul'i katedraali lähistel ühe kiriku ruumides. Laadal oli esinenud eestlaste laulukoor, müüdud igasugust Eesti toidukraami ja muidu mõnusalt aega veedetud. Ax läks laadale tegelikult täiesti asja pärast. See oli nö esimene tuleproov "Londoni uudiste" tegemistes. Axile anti isegi kaelakaart, kus peal Agnese pilt, nimi ja suurelt sõna "Press". Udupeen! Iga uudistekütt sai endale ühe "ohvri", keda tal tuli intervjueerida. Agnes küsitles  Agor Eiskop’i, kes tegutseb IT alal, laulab kooris ja on Londonis elanud üle kahe aasta. Kõigepealt olid nad vestelnud eetriväliselt. Selle vestluse põhjal oli Agnes küsimused ette valmistanud, et need siis, kui filmimiseks läheb, esitada. Ax ütles, et kui enne jooksis neil jutt päris hästi, siis filmimise ajal olid nad mõlemad kuidagi krampi läinud, nii et Agnes ei olnud tulemusega väga rahul. Intervjuu kestis lausa 10 minutit, mis on ju ilmatu pikk aega ühe algaja küsitleja jaoks. Hea elukogemus. Agnes ütles, et ta on avastanud, et kasutab juba uudisteklubist saadud intervjueerimise nippe ka tavaelus vähe võõramate inimestega jutule saamiseks. Nii, et kasu uudisteklubis käimisest on juba täiesti olemas.
Meie Kalle ja  Robiga eestlaste laadale ei läinud, sest meil oli täpselt samal ajal vaja olla Kalle tööjuures korraldatud lastele mõeldud jõulupeol. Agnes on laste peolt kingituse saamiseks juba liiga vana ja korraldatud pidu nagunii tema jaoks liiga titekas, nii et ega ta polnudki kurb, et kaasa tulla ei saanud. Mulle meeldib nende Kalle töökoha lastejõulupidude juures see, et on täielik vabakava. Kutsele on märgitud ajavahemik, millal pidu toimub ja kõik saabuvadki nii nagu heaks arvavad. Seekordne pidu oli idamaade hõnguline. Ringi jalutasid korraldajad, kes olid maskeerunud printsessideks, Aladinideks, lendava vaibaga hõljuvateks vanameesteks, maotaltsutajateks jms. Lapsed said endale maalida loomade maske, kaunistada riidekotte, valada värvilisi liivasid väikestesse läbipaistvatesse plastmasskujudesse, lasta teha endale näomaalinguid, võistelda puldiautode sõidus jne. Laval esinesid lauljad, korraldati diskot ja kõhutantsukursusi. Tegevust jagus küll kõigile. Mulle meeldis, et toidulaud oli ka väga stiilne, sest peale tavaliste kana-naggitsate ja singisaiade oli seal palju idamaise maitsega näksimist. Robile meeldisid eriti toidulaual olnud suured aardekirstud, mis olid täis erinevaid kummikomme, kommikeesid ja shokolaadimedaleid. Need kirstud nägid tõesti väga ägedad välja ja lausa kutsusid sealt seest magusat aaret otsima. Muidugi oli peol ka jõuluvana, kes seekord küll kingitusi ei jaganud vaid istus niisama nurgas ja rääkis lastega juttu ja lasi endaga pilti teha. Kingitus anti kaasa uksel enne lahkumist. Kingiks oli raamatu tegemise komplekt, kus oli kaks valget nö raamatu toorikut ja kuhu sisse sai teha 3-D kujundeid, kleepida kleepse ja kirjutada ise lugu. Osad laused olid kleepsude näol juba olemas. Näiteks, et "Ükskord ennemuiste" või "Lõpp" või "Nad elasid õnnelikult kuni tänase päevani". Päris tore idee! Meisterdasime Robiga pool õhtut seda raamatut ja valmis pole see ikka veel, nii et tegevust jagub kohe kauemaks. Kui pidu läbi sai, siis läksime vaatama Oxford Streetil olevaid jõulutulesid. Mulle ei meeldi Oxford Streetil käia, sest seal on alati kümneid tuhandeid inimesi, kes kõik poodidest sisse ja välja tunglevad, nii et kogu kõnnitee on rahvast otsast otsani täis. Väga ebameeldiv. Sellel nädalavahetusel oli Oxford Street autodele suletud, nii et idee kohaselt oleks seal pidanud jalutamiseks rohkem ruumi olema. "Oleks" on just õige sõna, sest tegelikult oli rahvast ikkagi nii palju, et ilma tunglemata seal kõndida võimalik ei olnud. Poodidesse me minna ei tahtnudki, jalutasime (või tähendab, trügisime) niisama ja vaatasime jõulukaunistusi. Ilusad olid need küll, seda ei saa salata. Selleks, et asi lõbusam oleks, oli autoteedele sätitud karusellid, loosirattad ja lavad, kus erinevad taidluskollektiivid oma etteasteid tegid. Jagati õhupalle, ostukotte ja muud nänni. Ikka täielik möll! Kuigi tulekesed olid ilusad, siis ma jään endiselt oma arvamuse juurde, et Oxford Street on üks hirmus koht. Poed võivad seal ju toredad olla, aga see tunglemine ületab minu jaoks ikka igasuguse piiri. 

Meil on siin tuuline. Eelmisel nädalal puhus Šotimaal tuul lausa 220km/h. Õnneks midagi väga hullu see endaga kaasa ei toonud - elekter oli muidugi paljudes kohtades ära ja puud kukkusid, aga suuremaid katastroofe polnud. Ajalehes nägin pilti, kus üks tuulegeneraator oli suure tuule tõttu põlema läinud. Londonis asi nii hull pole olnud, aga ilmateade lubas, et varsti pidi ca 120km/h puhuv tuul ka siia kanti jõudma. Ei usu, et see väga mõnus oleks. Eks näis. Hetkel püsib veel müts peas :)


Õite magusate tervitustega!

Tuesday 6 December 2011

Elevandid, siilid...


Täna hommik algas meil lauluga, sest täna on Kalle sünnipäev! Robert aitas mul hommikul lauda katta, sättides piparkoogitaignasse (mille minu emme meile Eestist saatis) küünlaid. Lugesite täiesti õigesti! Küünlad sättisime just nimelt taignasse, sest palju rohkem, kui piparkooke, armastab Kalle süüa just piparkoogitainast. Selle veidruse on temalt pärinud ka Robi, kes oleks vist üksi kogu taigna nahka pannud, kui ma poleks keelanud. Sünnipäevalaul, mida me laulame, on kohutavalt naljakas. See pärineb minu lapsepõlvest ja on olnud meie pere sünnipäevalaul juba üle 30 aasta.  Kui ma olin olnud kahe aastane, siis ainuke laul, mida ma teadsin, kõlas nii "Elevandid siilid, ahvid, krokodillid, kõik on koduloomad, palju kasu toovad". Mu emal oli sünnipäev ja kuna ma muid laule ei osanud, siis oli see ainuke, mida emale hommikul äratuseks laulda. Kui tuli isa sünnipäev, siis ma olin teadnud küll juba palju rohkem laule, aga olin arvanud, et peaks ikka "Elevandid, siilid" laulma. Ja nii nüüd ongi, et igal sünnipäevahommikul seisab sünnipäevalapse voodi ees laulukoor, esitades eriti sünnipäevaliku laulu "Elevandid siilid, ahvid krokodillid..." Huvitav, kas selliseid naljakaid sünnipäevalaule on mõnes peres veel? 

Eile õhtul toimus FOCUSe töötajate jõulupidu. Meie ülemus, Alessandra, kutsus meid selleks puhuks oma koju. Alessandra on itaallanna. Ta on kohutavalt armas, väga heasüdamlik, sõbralik, vastutulelik ja no igatepidi parim võimalik ülemus. Ütleme vahel naljatades, et ta on meie kõigi mamma :) Seekord keegi ise sööke kaasa võtma ei pidanud, kogu menüü valmistas Alessandra. Külaliste hooleks jäid napsud. Mul oli au tutvustada oma kolleegidele Vana-Tallinnat. Õnneks oli mul kapis koguni kaks pudelit, nii et ma raatsisin ühe kingituseks kaasa võtta (ühel õigel eestlasel peab ikka üks Vana-Tallinn ju alati kapis olema). Vanake tekitas peol suurt elevust ja enamus leidsid, et see on väga hea. Osad aga, nähes kui kange kraamiga tegu on, ei julgenud seda isegi mitte proovida. Minu meelest natuke naljakas, aga mis seal ikka. Alessandra kodu oli suur ja uhke. Tegemist oli küll korteriga, aga juba elutuba oli nii suur nagu vist meie kogu  maja kokku. Seintel rippus palju maale, igaüks ise ooperist, nurgas seisis üks umbes minu suurune pühamehe kuju, kõikjal oli palju vidinaid ja fotosid, kohvilaud oli kaetud paksude raamatutega erinevatest kunstnikest ja riikidest  ja ometi ei tekitanud see klaustrofoobilist tunnet. Kõik sobis kuidagi hästi ja oli just täpselt alessandralik. Loomulikult ei puudunud ka kuusk (täpsemini nulg), mille alla me kõik oma kingid panime. Igaüks oli saanud loosiga kellegi nime, kellele tal siis kingitus teha tuli. Alustuseks pakkus Alessandra meile parmesani-pastat ja baklazaanivormi ehk eesti keeli pommuvormi. Selle pommuvormi retsepti ma kavatsen Alessandralt veel välja pinnida, sest see oli lihtsalt kohutavalt hea! Peale seda söödi rohelist salatit ja juustusid. Siis korraldas Alessandra mängu, kus kõik küsimused käisid Itaalia kohta. Alessandra küsis kordamööda kõigi käest küsimusi ja kes valesti vastas, läks mängust välja.  Nalja sai selle mänguga  kõvasti. Võitjaks tuli meie ajakirja uus toimetaja Lisa, kes sai kingituseks punase sukapaela. Itaallastel pidi olema traditsioon, et igal uusaastaööl tuleb kanda midagi punast. See pidi head õnne tooma. Enamasti pididki nad kandma kas punast pesu või siis punast sukapaela või, et asi ikka päris kindel oleks, siis suisa mõlemaid. Ja uue aasta saabudes tuleb itaallaste arvates süüa läätsesid. Mida rohkem läätsesid sööd, seda rikkamaks sa järgmisel aastal saad. Minu meelest on sellised traditsioonid nii põnevad. Arvan, et panen sellel aastal uusaastaööl ka ikka igaks juhuks punased alukad jalga ja söön suure ampsu läätsesid. Õnn ja raha kuluvad ju alati marjaks ära! Peale Itaalia-mängu asusime kingitusi jagama. Nii nagu eelmiselgi aastal, tuli kinkijal kingituse saajat teistele kirjeldada ja teistel ära arvata, kellega tegu on. Minuga läks sel aastal eriti lihtsalt. Piisas vaid lausest "Ta on pärit riigist, kus on talvel hästi külm", kui kõik juba kisasid Eva, Eva! Nii oligi! Kingituseks sain kauni riidest tehtud prossi, mis sobib suurepäraselt minu talvemantli kraed kaunistama ja kingituse teinud töökaaslase Aileen'i enda kootud käesoojendajad. Need on nagu kindad, aga ilma sõrmede osata. Nii armas kingitus! Kui kõik kingid olid omaniku leidnud, siis toodi lauale koogid, kommid ja vanake ja siis hakkaski pidu läbi saama. Koju jõudsin veidi enne südaööd. 

Agnes käis pühapäeval järjekordsel Londoni uudiste üritusel. Sel korral oli kohale palutud keegi kohalik uudiseid tegev naisterahvas, kes neile oma tööst rääkis. Kahjuks oli ta oma jutuga nii hoogu läinud, et Agnes mõlgutas juba mõtteid üldse selles projektis osalemisest loobuda. Proua oli rääkinud üle kahe tunni, kusjuures saal, kus nad teda kuulasid, oli olnud kohutavalt külm, nii et Agnes oli külmast kange. Peale uudisteprouat võttis sõna veel teinegi naisterahvas, nii et lõpuks istusid nad seal ligi 4 tundi ja kuulasid loengut. Vaene Ax! Õnneks läks ürituse lõpp huvitavamaks, sest siis nad olid hakanud üksteist intervjueerima ja see oli Agnesele tohutult meeldinud. Nii, et ta ikka jätkab selles projektis osalemist. Koju jõudes oli Ax aga nii läbi külmunud, et ma pidin tema ülessoojendamiseks seadust rikkuma ja talle ühe hea punnsuutäie vanakest sisse jootma. Mõjus igatahes turgutavalt. 

Laupäeval oli ilm üsna sant, nii et just täpselt paras bussi ülemisel korrusel istuda ja ringi sõita. Otsustasime minna ja uurida, mida kujutab endast Brixton. Tuli välja, et see on üks päris lahe koht, kuigi elada ma seal küll ei tahaks. Kõige ägedam oli tänavaturg, mis oli nii suur, et me ei viitsinudki kõike läbi käia. Müüdi igasugust pudi-padi, aga palju oli ka lihalette, kus rippusid suured searümbad, kuked, pead küljes tolknemas ja muidugi ka kõiksugu muud lihkraami. Lisaks sellele oli seal palju kalapoode, kus müüdi nii palju mulle tundmatuid kalu, et mulle hakkas juba tunduma, et ma olen sattunud mingisse kalamuuseumisse. Ma olen ikka väga kalakauge. Peaks ennast selles osas rohkem harima. Kala maitseb mulle väga, aga enamasti piirdub see ainult lõhe või forelliga, heal juhul sekka mõni tuunikala, kammkarp või tursk. Siis oli seal palju puu-ja köögiviljalette. Hästi palju müüdi mingisuguseid meile täiesti tundmatuid juurikaid. Nime ma nende juures ei näinud, nii et ma ei teagi, mis asjaga tegu on. Need nägid välja nagu suured ja jämedad porgandi kujulised, aga kartuli värvi jurakad. Kõige muljetavaldavam oli aga nö ilusalongide tänav. Ilusalongid, kui neid niimoodi üldse nimetada saab, asusid üksteise kõrval reas ja kujutasid endast imepisikesi toakesi, kus siis erinevad meistrimehed oma teenuseid pakkusid. Need ruumid olid tõesti tohutu tillukesed, mitte enam kui 1,5m x 2,5m suurused uberikud. Kõige rohkem oli seal juuksuritöökodasid. Enamus paistsid olevat spetsialiseerunud patside punumisele, aga oli ka meestejuuksureid. Leidus ka maniküüri "salonge" ja massaazi pakkujaid. Peaaegu nagu spaa :) Paistis, et äri õitseb, sest kundesid jagus peaaegu iga meistri juurde. London on ikka põnev. Istud bussi, sõidad pool tundi ja oled äkitselt justkui täiesti teises maailmas. Mulle meeldib!


Rõõmsavärviliste tervitustega!