Roberti saavutused

Meie lastel algas eile koolivaheaeg. Mul küll puhkust ei ole, aga et Ax ja Robi on suured unekotid, siis jätsin nad eile hommikul rahulikult põõnama, kui ise tööle läksin. Kui koju tagasi jõudsin, siis olid nad vaevalt paar tundi jõudnud üleval olla. Väga mugav kui lapsed sellised hommikused magajad on. Ainuke asi on see, et talvel kipub sellisel juhul päev väga lühikeseks jääma. Sellega seoses tuli mul meelde, et Briti valitsusel on nüüd uus idee, mille kohaselt tuleks suveajale üle minnes kella lausa kahe tunni võrra tagasi keerata. Nii oleks õhtud valgemad, inimesed veedaksid kauem aega väljas ja see tooks turismile tohutult kasu. Hommikud oleksid muidugi selle tõttu pimedamad, aga turistid ju nagunii magavad hommikul. Ma ei tea, kas see plaan läbi läheb, sest paljudele ei istu see kava pimedate hommikute tõttu. Mulle isiklikult meeldiksid Eestimaiselt pikad, valged suveõhtud väga.

Kolmapäeval käisime Kallega Robi koolis arenguvestlusel. Saime jälle uhkusest särada! Õpetaja on Robertist lausa vaimustuses. Ta ei jõudnud ära kiita, kui hästi Robi inglise keel on arenenud. Õpetaja ütles, et Robi pidi juba nii hästi rääkima, et õpetaja unustab vahel lausa ära, et ta pole inglane. Robert pidi alati õhinal kõigest osa võtma ja olema väga õpihimuline. Kõige rohkem pidi Robile meeldima meisterdada ja kui ta midagi valmis saab, siis pidi hea meelega teistele seletama, millega tegu on ja mis sellega teha saab. Nägime ka Robi vihikuid. Inglise keele vihikus on ta viimasel ajal juba hakanud sõnu kirjutama. Täpselt nii nagu meile sügisel räägitigi, kuulmise järgi. Seni puudusid Robi lausetes peaaegu täielikult täishäälikud, aga sellegipoolest oli aru saada, mida ta öelda on tahtnud. Näiteks oli ta kirjutanud lause „ I played with monsters“ (ma mängisin koletistega), aga see oli kirja pandud umbes nii „I pld wt mnstrs“. Täitsa arusaadav ju!? Igal nädalal antakse lastele üks raamat lugemiseks koju. Lugemiseks tegelikult seda nimetada ei saa, sest tegemist on pildiraamatutega, nii et laps peab jutustama, mida ta näeb. Nüüd arvas õpetaja, et Robert on valmis lugema, nii et järgmisel korral antakse Robile koju juba raamat, kus on natuke juttu ka. Robile meeldib väga lugemist harjutada. Talle kingiti jõuludeks vahva sõnadoomino. Kuna ta kõiki tähti juba tunneb, siis ta luges alguses lihtsalt tähti ette ja mina ütlesin, mis sõna kokku tuleb. Korraga käis tal aga nagu klõks peast läbi ja ta hakkas aru saama, et tähtedest tuleb kokku sõna. Lahe on seda avastamisrõõmu näha. Loeb näiteks S I I L, siis ütleb veelkord aeglaselt S I I L ja siis äkitselt hüüab SIIIIIIL!!! See on siil!!! Nii, et ma arvan, et Robi on lugemise harjutamiseks valmis küll. Matemaatikas tegelevad nad hetkel rahadega. Õpivad tundma, milliseid münte on ja siis sätivad neid suuruse järgi ritta. Robi oli sellega ka hästi hakkama saanud. Õpetaja kiitis veel, et Robert on väga osav arvutis. See on huvitav, sest kodus ta eriti arvutist ei huvitu. No ta oskab küll hiirega klikkida jms aga ta ei mängi arvutis peaaegu üldse. Robert on meil viimasel ajal hoopis suur kunstnik. Paberit läheb lausa virnade viisi, sest tal on kogu aeg mingi uus idee, mida joonistada. Vahel on isegi natuke naljakas tema loomeraskusi pealt vaadata, sest kui mõni pilt ei tule päris nii välja nagu ta tahaks, siis on ta päris ahastuses. Nüüd ma olengi vahel pakkunud, et otsime internetist pildi, prindime välja ja siis Robi värvib ära. See talle meeldib ja ta värvib väga hästi. Mulle meeldib, kui laps palju joonistab ja värvib. See on nii hea ja rahulik tegevus. Tuba on muidugi nagu seapesa, sest paberid vedelevad igal pool, aga mis siis. Kaldusin nüüd natuke arenguvestluse teemast kõrvale. Robi on ühesõnaga väga tubli ja õpetaja temaga väga, väga rahul! No ja meie lausa särame õnnest ja uhkusest!

Ma sain endale lõpuks käimiskepid. Otsisin neid juba tükk aega, aga kuna siin pole käimiskeppidega kõndimine eriti populaarne, siis oli neid peaaegu võimatu leida. Pühapäeval sattusin aga meie lemmik outleti poodi TKMaxx ja avastasin, et sealsel spordiriiulil, kõige-kõige taga tolmavadki minu käimiskepid! Hurraaa! Hinnasilti neil küljes polnud. Läksin kassasse ja palusin kassaneiul hind otsida. Neiu helistaski kuhugi ja palus kellelgi uurida, mis võiks olla pimedatele mõeldud keppide hind. Segasin ruttu vahele ja selgitasin, et tegemist pole pimedatele mõeldud keppidega vaid sportimiseks mõeldud käimiskeppidega. Neiu punastas ja vabandas ja esitas oma küsimuse uuesti. Sai vastuse ja teatas mulle tähtsalt, et üks kepp maksab 9 naela. Vastasin, et see ei saa võimalik olla, et neid asju tuleb paaris müüa. Veel veidi selgitusi telefonitsi ja saingi kaks keppi ühe hinnaga! Milline õnn!

Päikest ja õnne ja kõike muud head!

P.S rahva tungival soovil on tänaseks illustreerivaks fotoks pilt minust ja minu uuest soengust!

Muutused

Tulin just juuksurist. Ma olin enda blondidest pikkadest juustest juba ammu tüdinenud, nii et lasin need nüüd lühikeseks lõigata ja veidi tumedamaks värvida. Ise olen tulemusega rahul :) Kahjuks olen ma üksi kodus, nii et pole kedagi, kes minust pilti teeks ja ise endast tehtud pildid kukuvad ju väga koledad välja, nii et hetkel peate mind lihtsalt endale ette kujutama. Tegelikult polnud mul üldse plaanis täna juuksurisse minna. Tahtsin hoopis osa võtta Focuses toimunud fotograafia seminarist, aga kuna sinna oli meie liikmete poolt nii suur tung, siis kontorirahvas pidi suu puhtaks pühkima sellest üritusest. Kahju! Ma olen endale salamisi välja mõelnud, et võiksin hakata fotograafiaga rohkem tegelema. See kuidagi istub mulle hästi, teeb mind õnnelikuks ja mul on tunne, et silm tabab ka päris lahedaid asju. Nüüd oleks just olnud hea selle teemaga põhjalikumat algust teha, aga no jäi ära. Samas uus soeng on ka väga vahva, nii et pole halba ilma heata :)

Kui juba Focusest juttu tuli, siis seal puhuvad nüüd veidi uued tuuled. Üks meie töötajatest läheb tagasi Prantsusmaale elama ja minu praegune ülemus hakkab ka tema ülesandeid täitma, mis minu jaoks tähendab seda, et minu koht kaotatakse ja selle asemele tehakse kaks uut. Eile just tutvustatigi mulle neid kahte varianti ja paluti valida, kumb mulle rohkem istuks. Kuna tegemist on päris uute kohtadega, siis on sinna vist väike konkurss ka, aga no mul on ikkagi eelis, kuna ma seal juba praegu töötan. Samas on selle juures paar asja, mis mulle üldse ei meeldi. Esiteks tuleks minu praeguse 12 tunnise töönädala asemel kohal käia 18 tundi nädalas (mis tähendab 4 päeva nädalas kohal olemist), mis mulle üldse ei sobi. Ma saaks kohal käia maksimaalselt 16 tundi nädalas, sest muidu ei jõuaks ma Robile kooli vastu. Kahe lisatunni pärast lapsehoidjat palgata oleks aga suisa tobe, sest minu sissetulek on seal niigi kasin ja nii maksaksin ma osa sellest igal nädalal lapsehoidjale. Eriti naljakas on aga see, et kuigi töötunde tuleks nüüd juurde ja palk oleks ka justkui veidi suurem, siis ühe tunni kohta tahetakse vähem maksta, kui mulle praegu makstakse. Minu meelest veider. Nii, et ma ei teagi, mis teha. Olen kuidagi kahevahel. On vist nii, et kui saan selle töö omadel tingimustel, siis olen rõõmus ja kui ei saa, siis olen ka rõõmus. Hea variant tegelikult. Mul on juba väike idee ka juhuks, kui töö Focuses peaks otsa saama. Siis ma kavatsen ennast pühendada Robi kooliellu ja aidata seal üritusi korraldada, nii et igav mul ei tohiks hakata. Neil toimub seal kogu aeg midagi ja abikäed on alati teretulnud. Kui aga päris aus olla, siis olen praegu sellest asjast veidi häiritud. Ma nii nautisin oma kolmepäevast töönädalat. Nii oli paar päeva nädala sees täitsa minu oma aeg. Ja ma just leidsin endale ju zumba, millest ma sel juhul pean loobuma. Ühesõnaga, see pole kõige parem uudis. Vähemalt praegu tundub nii.

Laupäev oli väga tore päev. Kutsusime lapsehoidja, keda kutsutakse hellitavalt Pokuks, Robile ja Axile seltsiks ja läksime Kallega kahekesi linna peale kolama. Täitsa niisama, keset päeva ja ilma erilise eesmärgita. Oh, kui mõnus oli! Jalutasime Hiinalinnas ja Sohos ja Covent Gardeni turul. Nautisime pikka lõunasööki ühes hiinarestoranis ja pärast läksime kinno vaatama filmi nimega „King’s speech“. See oli tõesti väga hea film! Nii, et minge kindlasti vaatama, kui mahti saate. Film põhineb tõestisündinud lool ja räägib praeguse kuninganna isast, kuningas George VI’st, kes oli juba lapsest saadik kokutanud. Tegelikult ei pidanud ta üldse kuningaks saama, aga tema vanem vend taandus kuninga kohalt, kuna soovis kangesti abielluda oma kallimaga, kes aga õnnetul kombel oli juba paar korda lahutatud. Kirik ja rahvas ei pidanud seda õigeks ja nii tuligi kuningal oma troonist loobuda. George’st sai üsna vastu tahtmist kuningas ja et kokutamine mitte kuningale kasuks ei tule, siis palkas ta endale abimehe, kes teda selles osas aitaks. Film on inglaste tehtud ja kuigi tegu on draamaga, siis naerda saab ikka ka. Meie jäime igatahes väga rahule. Mul jäi kohe hea tunne sisse pärast selle vaatamist. Koju jõudes olid kõik samuti heas tujus. Neil oli ka väga tore päev olnud. Robert oli saanud kõvasti mängida, joonistada ja üldse igatepidi Pokut ekspluateerida ja Ax oli ka rahul, sest tema leidis Pokuga ühise keele Sims 3’e ja vampiiriteema näol. Küll on tore, kui kõik on rahul!

Heade soovide ja palavate tervitustega!

Tantsud kirikus

Head uut aastat! Eelmisel nädalal algas ju Hiina kalendri järgi valge jänese (või siis kassi) aasta. Londonis toimusid sel puhul ka pidustused, aga ma pean ausalt ütlema, et me ei viitsinud minna. No kohe kuidagi ei tõmmanud sinna rahvahulkadesse tunglema. Läksime selle asemel hoopis üle hulga aja Loodusmuuseumisse ehk Roberti kõnepruugis Dinosaurusemuuseumisse. Me polnud seal enam tükk aega käinud. Suvel vist käisime viimati. Ma tahtsin tegelikult sinna juba ammu minna, sest kuni märtsi keskpaigani on seal üleval National Geographic fotovõistluse parimad tööd. Roberti nõudmisel viskasime kõigepealt dinosaurustele silma peale ja siis läksimegi fotosid uudistama. Näitus oli täpelt nii lahe nagu ma olin lootnud. Seal oli ikka uskumatult kifte pilte. Iga foto all oli kirjas ka lugu, kuidas see pilt on õnnestunud tabada, nii et seal oleks võinud veeta tunde, kui oleks tahtnud kõik lood ka ära lugeda. Meil nii palju aega ei olnud, sest Robert oleks muidu igavusse ära surnud ja seda me ju ometigi ei tahtnud. Ma pean ütlema, et kuigi seal oli tohutult palju ägedaid pilte loomadest, siis minu lemmikud olid ikkagi sellised, kus peal ainult loodus. Uskumatu, milliseid imelisi paiku ja võrratuid värve on maailmas olemas. Minu lemmik oli üks foto, kus peal olid liivatüünid. Neile paistis peale loojuv päike, mis andis liivale erinevad lillad ja roosad toonid. No imeilus! Axile meeldis kõige rohkem virmaliste foto ja siis üks imeline, tumelilla maastik. Tegelikult olid kõik pildid ikka ägedad. Mõned olid kurvalt mõtlemapanevad ka. Näiteks üks kilpkonn, kes oli võrkudesse kinni jäänud ja vaatas sealt võrkude vahelt nii kurva näoga otsa, et pisar tuli silma. Kallele jättiski see foto kõige sügavama mulje. Robi leidis aga, et kõige kiftim oli foto sellest, kuidas üks krokodill mingit väikest looma sööb. Nii, et seal oli tõesti igale ühele midagi.

Agnes käis aga laupäeval oma sõbranna sünnipäeval. Seekord oli asi ikka eriti vägevalt ette võetud. Pidu toimus taaskord kirikus. Tegemist ei olnud aga enam tegutseva kirikuga vaid noortekeskuse ruumidega, mis on ehitatud endisesse kirikusse. Siin on üldse kombeks, et kirikutest, mida enam pühakojana ei kasutata, ehitatakse midagi muud. Näiteks siis juba mainitud noortekeskus või hoopis jagatakse kirik korteriteks. Meie jaoks ikka päris harjumatu. BBC-l on üks lahe saatesari Grand Designs, kus jälgitakse, kuidas mõned inimesed endale eriti erilised majad ehitavad. Eile just juhtusingi nägema, et mingi abielupaar oli endale ostnud kuskil maakohas kiriku ja teinud selle endale elumajaks. Terve kiriku! Tulemus oli päris äge, aga mina isiklikult ikka kirikus vist elada ei tahaks. Olgu see kui äge tahes. Kui aga Axi peo juurde tagasi tulla, siis kohale oli kutsutud üle 50 sõbra ja sõbranna. Tegemist oli stiilipeoga ja stiiliks gangsterid ja Molly’d ehk siis gangsterite pruudid. Ax nägi väga kift välja oma võrksukkades, mustas kleidis ja kaabus, varustatuna Robertilt laenatud revolvriga. Pidu iseenesest aga mingit pidi gängsteritega ei seostunud. Stiil oli vist lihtsalt mõeldud välja selleks, et rahvas ennast kohe vabamalt tunneks. Minu meelest on see stiilikate juures kõige lahedam, et inimesed on kohe kuidagi vabamad. Sünnipäevapidu oli tegelikult disko. Kohal oli DJ, kelle pult asus endise altari asemel ja rahvas möllas siis suures endises kiriku saalis. Ikka väga lõbus, ma leian! Ax ütles, et see oligi nagu päris disko. Värvimuusika, diskopallid ja muu juurde kuuluv. Minu meelest nii äge mõte! Koolipidusid siin eriti ei tehta, kuhugi ööklubisse nii noored minna ei või, aga tantsida ja ennast mukkida ja sättida ju ometigi tahaks. Nii tore, kui on, kus seda teha. Pidu algas kell 19.30 ja lõppes kell 22.00, nii et ikka üsna hilja. Mõned Axi sõbrannad ei saanudki sellepärast minna, et see kellaaeg oli nende vanemate meelest liiga hiline. Minu meelest alatu lapsele sellist lõbu keelata. Kõik vanemad läksid ju nagunii oma võsukestele peole vastu, nii et mis seal siis muretseda. Üks veidi veider asi oli selle peo juures, aga ka. Sünnipäevalapse poolt oli kõigile külalistele vesi ja cupcake (see on muffini moodi küpsetis, ainult et peal on kreem) ja see oli ka kõik. Kui soovisid krõpse, cocat või muid snäkke, siis tuli neid osta. Päris kummaline. Kutse peal seda kirjas ei olnud, nii ei osanud ma Axile eriti raha kaasa ka panna. Võib olla on see siin tavaline, et sünnipäeval tuleb söögid ise osta, ma ei tea. Teinekord panen igatahes Axile raha kaasa. Nüüd pidi siis Ax piirduma vee ja koogiga, aga kuna ta oli kogu aeg tantsu vihtunud, siis polnudki söögi puudumisest eriti lugu. Axi kommentaar oli, et hea, et vesi tasuta oli.

Eile toimus mess, millest ka Focus osa võttis. Tegemist oli igal aastal toimuva messiga, kus on kohal kõiksugu firmad ja muud asutused, kes ühel või teisel moel tegelevad sellega, et inimestel aidata Suurbritanniasse kolida. Ma ei pea silmas paadipõgenikke või muid illegaalseid immigrante vaid põhiliselt just töö tõttu pidevalt riigist riiki kolivaid inimesi. Mess toimus Hotell Russell’is, mis nägi igati peen välja. Iga tunni aja tagant toimusid erinevad seminarid, millest ühel ka meie seltskond esines, rääkides sellest, millised mured äsja Londonisse kolinud inimestel tavaliselt on ja kuidas neid muresid oleks kõige parem lahendada või veel parem, ennetada. Mina seekord lavale minema ei pidanud, millest mul eriti kahju just polnud. Sel ajal, kui meie neli direktorit kõnet pidasid, tutvustasin mina koos ühte teise Evaga, kes ka Focuses töötab, messikülastajatele meie organisatsiooni. Huvi oli üllatavalt suur. Ma ise sain mahti käia kuulamas seminari, mille teemaks oli kolimine koos lastega. Seminari juhatas Mary Langford’i nimeline daam, kellel on 30 aastane töökogemus rahvusvahelistes koolides õppivate lastega ja kes on peale selle veel Euroopa Nõukogu rahvusvaheliste koolide asedirektor. Ta rääkis väga huvitavalt sellest, kuidas lapsed, kes oma vanemate töö tõttu pidevalt riigist riiki kolides, sellega toime tulevad. Neid lapsi nimetatakse „Third Culture Kids“, mis tähendab seda, et nende kultuuriline taust erineb oma vanemate omast, sest neil puudub justkui kodumaa. Kuna nad nii palju kolivad, siis võtavad nad igast uuest riigist, kus nad elavad, midagi nö kaasa ja sellest saabki nende kultuuriline taust. Need on lapsed, kes 18-aastaseks saanuna on elanud vähemalt 6-8 riigis. Neile pidi olema väga omane, et nad oskavad ruttu sõpru leida, on väga uudishimulikud, sest on harjunud uute oludega kohanema ja kiiresti ennast kõigega kurssi viima. Neile tundub maailm väike, sest nad on harjunud sellega, et elades näiteks Pariisis, pole mingi probleem sõita New York’i onu juubelile või Madriidi tädi pulma. Samas pidi olema neil raskusi pikema-ajaliste plaanide tegemisega, kuna nad ei tea, kus nad näiteks kolme aasta pärast elavad ja pole sellepärast harjunud pikalt oma elu planeerima. Nende laste jaoks pidi olema suur probleem, kui küsitakse, kust nad pärit on, sest nad ei oska sellele vastata. Nad on pärit igalt poolt ja samas mitte kuskilt. Eriti keeruline on asi veel siis, kui ka vanemad on pärit erinevatest riikidest. Kogu see teema oli minu meelest väga huvitav. Kahjuks kestis seminar ainult 40 minutit, nii et kõik teemad said lihtsalt ette vuristatud, sügavamalt millelgi ei peatutud. Meie lastel õnneks seda kodumaata olemise tunnet olema ei saa, kuigi selleks ajaks, kui me tagasi Eestisse kolime, on Robi poole oma elust Inglismaal elanud.

Eelmise nädala loo lõpetasin sellega, et lootsin, et kohe-kohe jõuab töömees meie dušši parandama. Noh, sellel päeval ta siiski ei jõunud. Tuli järgmisel päeval, aga selgus, et viga ei kuulu tema kompetentsi ja nii kutsuti järgmine töömees, ametilt elektrik. Elektrik tuligi ja avastas, et mingi väike julla on tõesti läbi läinud ja vajab vahetamist. Telliti uus jupp, mis juba eile kohale jõudis ja ka paika sätitud sai, nii et meie dušš töötab jälle nagu muiste! Hurraa! Tänu elektriku käigule sain aga teada ühe huvitava asja. Meil pole veel ette tulnud juhust, kus oleks vaja kogu majas vesi välja keerata. Elektrik aga soovis seda teha. Me ei leidnud kraani, kust vesi kinni käiks, mitte ühestki loogilisest paigast kogu majas. Elektrik oli aga kohalike oludega kursis ja siirdus lõpuks tänavale, kust ta ka selle kraani leidis. See asub nimelt meie maja ees oleva kõnnitee sees! Kujutate pilti! Ja seda kraani kinni keerates selgus ka huvitav tõsiasi, et seal asub ka meie maja veemõõdik! Augus keset kõnniteed! Tänu vihmastele ilmadele oli see auk kuni küünarnukini vee all, aga natuke lödistamist kannukesega ja saakski juba veemõõtjat lugeda! Meil polnud halli aimu ka, et meie majal veemõõdik on. Praegu maksame vee eest mingi kohaliku tariifi järgi. Meil tuli just eelmisel nädalal Focuses veemõõdik jutuks ja tuleb välja, et ega ei tasu neid näitusid esitama hakata. Veearve pidi sellest ainult suurenema. Nii, et las see mõõdik jääb sinna auku rahulikult edasi.

Meil on täna nii päikseline ja soe ilm, et lausa kutsub õue! Järgnen kutsele ja saadan teile ka palju, palju päikest!

Hea naine

Meil on nüüd lapsehoidja, kelleks on väga vahva Eestist pärit neiu, kes on juhtumisi ka minu tädipoja sõbranna. Ta käis meil eelmisel kolmapäeval külas ja õhtu kujunes väga toredaks. Ta töötab tegelikult siin muul alal, aga on hea meelega nõus meile vahel lapsehoidjaks tulema, kui meil vaja peaks olema. Kui päris aus olla, siis ega meil ju väga lapsehoidjat vaja polegi. Ax saab vajadusel ka Robile seltsiks olla ja ega meil neid üritusi, mis hilja õhtul toimuvad, eriti palju ju pole ka. Aga võiks ju! Võõral maal, sõpradest ja sugulastest kaugel elades, on üks suur mure see, et lihtsalt kahekesi olemise aega praktiliselt polegi. Lapsed on meil kiftid ja ega ma ei kurdagi, et nendega kogu aeg koos midagi ette võtame, aga õhtu (või lausa nädalavahetus) ainult kahekesi oma mehega lisab elule ikka mõnusalt vürtsi. Agnes on vahel ikka nii armas ja on Robiga kahekesi kodus, et me saaksime Kallega kahekesi õhtusöögile minna, aga süda ikka valutab natuke, et kuidas nad seal kodus on ja nii ei saa ju päris 100% õhtut ka nautida. Kui kõik on korras, siis pole ju üldse muret, aga kui midagi peaks viltu minema (ptuiptuiptui üle vasaku õla), siis oleks ikka hea, kui mõni täiskasvanu ka kodus oleks. Pealegi rikume me praegu tegelikult seadust, sest seaduse järgi ei tohi siin alla 16-aastased lapsed ilma täiskasvanuta kodus olla. See reegel on minu meelest muidugi liiga üle pingutatud ja jabur, aga no mis teha. Mõnus, et meil on nüüd vahel veidi vabadust! Ei teagi kohe, mis selle õnnega peale hakata :)

Minu sõbanna käis hiljuti oma mehega Londonis. Meile nad külla ei jõudnud, sest neil on samuti väiksed lapsed ja nad nautisid võimalust päris kahekesi aega veeta. Ma mõistan neid täiesti! Miks ma sellest aga üldse juttu teen on see, et peale reisi pani sõbranna Facebooki nende Londoni reisi pildid üles. Kallel küll Facebookis kontot pole, aga kui mul on leht lahti jäänud, siis ta vahel ikka vaatab, mis seal toimub. Ja mida ta näeb! Tuli välja, et minu sõbranna on nii hea naine, et oli veetnud nende väheste päevade jooksul, mis nad Londonis üldse olid, pool päeva oma kalli abikaasaga Sõjamuusemis. Meie sinna muidugi mõista veel jõudnud polnud, sest mulle lihtsalt üldse ei meeldi sõjateema. Kalle muidugi ei saanud mainimata jätta, et kuidas mina küll nii hea naine pole, et teine tuleb mõneks päevaks Londonisse ja on nõus sellest kallist ajast suure osa Sõjamuuseumis veetma. Meie lausa elame siin ja pole sinna ikka veel jõudnud. Panin sellepeale kõrvad ludusse ja pidin tunnistama oma kaotust. Kui saabus laupäev, siis hakkasime mõtlema, et mida ette võtta. Ilm just eriti ilus polnud, nii et just selline paras muuseumide külastamise päev. Ja mis te arvate, kuhu me siis läksime? Usun, et kõik arvasid ära – muidugi Sõjamuuseumisse! Ma ei saanud ju sõbrannast kehvem olla ja poisid nii tahtsid sinna minna. Meie Axiga jäime oma arvamuse juurde, aga läksime ikka kaasa. Ma küll korra pakkusin, et äkki Kalle tahaks isa ja poja päeva teha, aga see variant langes kuidagi märkamatult ära. Muuseum oli väljast väga ilus, uhke suure torniga maja, mis algselt oli olnud psühhiaatriahaigla, lihtsamalt öeldes hullumaja. Päris sobiv paik sõjamuuseumile, ma leian. Muuseumi ees ilutses vägev kuulipilduja (mis nii ilus polnud), mis olla kunagi lausa 29 km kaugusele suutnud tulistada. Vägev värk! Muuseum asus viiel või kuuel korrusel. Ei mäletagi enam täpselt. Sisse minnes oli suur ruum täidetud kõikvõimalike sõjamasinatega – tankid, kuulipildujad, pommi poolt kokku litsutud auto, allveelaev jne. Rahvast oli päris palju, enamuses mehed ja ma võin öelda, et ma pole elu seeski näinud nii palju elevuses olevate nägudega mehi. No tõesti! Päris lõbus oli neid vaadata. Aga ikkagi, mind see muuseum erutada ei suutnud. Sõda on kole asi ja sõjamasinad on koledad ja mulle tõesti ei paku pinget, kui vägev mõni tank oli või kui kaugele mõni pommiheitja oma pommi heitis. Minu meelest on see vastik. Eks ajalugu on ajalugu ja mis olnud, see olnud, aga ma ei taha seda näha. Kalle ja Robi leidsid muidugi, et muuseum oli lahe, aga ma usun, et me sinna rohkem ei lähe. Või siis vähemalt mina ei lähe. Nüüd on meil aga punkt kirjas, sest kõik Londoni kümme parimat muuseumi on läbi käidud või no vähemalt nähtud, sest selleks, et neid kõiki korralikult läbi käia, kulub ikka meeletu aeg. Sõjamuuseum oli neist siis viimane. Nendest kõigist on minu lemmikud vist Rahvusgalerii ja Briti muuseum. Briti muuseumit saime tegelikult ainult nö nuusutada, sinna peaks teinekord veel tagasi minema. Hea idee järgmiseks vihmaseks päevaks!

Peale Sõjamuuseumis käiku läksime vaatama linnaosa Elephant & Castle, mis kõlab ju väga uhkelt. Kuna muuseum asus otse selle linnaosa keskuse kõrval, siis oligi hea sinna jalutada. Aga oli see alles üks kole koht! Ma olin lugenud raamatust „Minu London“, et see pole just mingi eriti kaunis paik, aga ma olin ikkagi üllatunud, kui kole see oli. Must ja räpane, täis väga eri-ilmelisi maju ja väga erivärvilisi inimesi. Kogu see asi oli seal kuidagi väga kaootiline ja hirmus ja asja ei teinud paremaks ka inetu turg, mis metroojaama kõrval asus. Isegi kaubanduskeskus oli nii eemaletõukav, et välisuksest me kaugemale ei siirdunud. Sinna kanti on nüüd ehitatud isegi mõni ilus pilvelõhkuja, aga isegi need ei suutnud asja paremaks teha. Läksime sealt üsna kähku minema. Elamus oli ju saadud.

Pühapäeval oli selle eest imeilus ilm. Soojakraade just eriti palju polnud, aga päike paistis nii soojalt, tunne oli nagu Eestis kuskil märtsi lõpus. Käisime hommikupoole Axi koolis Car Boot Sale’l. Seekord seal väga põnevat kraami polnud, Robert ainult hankis endale 1.30 naela eest kolm eriti olulist mänguasja. Pärast tulime koju, Kalle läks rattaga sõitma ja meie tegime aiatöid. Sügisel ei jõudnud kõiki lehti kokku riisuda ja nüüd siis sai see töö tehtud. Robert rõõmustas putukate üle, kes lehtede alt välja tulid ja karjatas neid natuke. Putukad eriti ei allunud korraldustele. Meie Axiga rõõmustasime aga nartsissi üle, mille pung on juba nii suur, et hakkab kohe-kohe õitsema.

Meil peaksid töömehed kohe siia jõudma. Asi selles, et meil läks duššisüsteem nässu. See töötab umbes 5 minutit ja siis lülitab ennast välja, nii et pesemiseks tuleb käia kas vannis või end kopsikuga üle uhada. Tõstsin meie kinnisvaramehele hädakisa juba paar nädalat tagasi, aga no siin asjad venivad. Ei saa nii ruttu kohe asja kallale asuda. Enne tuleb ikka üheksa korda mõõta ja siis alles lõigata või kuidas see vanasõna oli. Esimese nädala vist kinnisvaramees lihtsalt ootas, et äkki paraneb asi ise ära. Ei paranenud. Nüüd siis lubas mehed kohale saata. Eks näis, mis sellest asjast saab. Oleme siin juba dušši all käimise kiirusrekordeid püstitamas! Kokkuhoid missugune!

Ikka tervitades!