Võrratu Wales!

Koolivaheaja alguse puhul korraldasime endile pika nädalavahetuse Walesis. Wales on pindalalt peaaegu pool Eestit ja selleks, et see maanurk põhjalikult läbi uurida, kulub palju rohkem aega, kui kõigest kolm päeva, mis meie käsutuses olid. Sellepärast ei hakanudki me hiiglaslikke plaane tegema ja võtsime läbi vaid lõunapoolse osa Walesist.  



Esimene peatuspaik oli pealinnas Cardiffis. Hommikul kodunt startides sadas nagu oavarrest ja me hoidsime terve tee pöidlaid pihus, et vihm lõppeks. Cardiff tervitas meid päikselise, ent väga tuulise ilmaga. Igal juhul ei sadanud vihma, mis ongi minu meelest põhiline. Tuule eest saad end riietega kaitsta, aga vihm teeb olemise ikka väga ebamugavaks. Olgu sul vihmavari või mitte. Meie olime optimistidena vihmavarjud muidugi üldse maha jätnud ja õnneks ei läinud neid vaja ka. Esimene asi, mis meile Cardiffis silma jäi oli tohutu rahu ja heas mõttes aeglus, mis selles linnas valitses. Londonis on tunne, et kõigil on kogu aeg kuhugi kiire ja tohutud rahvamassid tormavad, siht silme ees, metsiku kiirusega ringi, aga seal kõik kuidagi kulgesid. Puhkuse tunne tuli kohe sisse! Linna keskus on autodele suletud, tänavad on ilusad ja laiad ja neid ääristavad lugematud poed. Tõeline shoppajate meka! Meie shoppama aga ei läinud vaid võtsime kohe suuna Cardiffi pea 1000 aasta vanusesse kindlusesse (ehitust alustati 1081.a). Loomulikult on kindlust aegade jooksul ümber ehitatud, kuid säilinud on ka palju algupärast. Kindlus asub otse linna südames ja on väga lahe. Vaatamist oli seal palju. Kõrge kindlusemüür, kus peal ja sees saab käia, ümbritseb suurt maa-ala, mille keskel, kõrgel künkal, on vana kindluse vahitorn. Selle tippu sai ronida ja vaateid nautida. Vahitornist umbes saja meetri kaugusel asub härrastemaja, mis algselt oli ehitatud 11.sajandil, ent mis 18.sajandi lõpul vara-Gooti stiilis ümber ehitatud sai. Härrastemaja oli väga huvitava arhitektuuriga ja sisustus põnev ja kohati väga uhke ja toretsev. See polnud kuigi suur ja sellepärast loss selle kohta öelda ei saagi, kuigi mõnda tuba silmas pidades ei oleks loss üldsegi liiga palju öeldud. Härrastemaja kõrval asusid linnupuurid, kus elasid kotkad, öökullid ja paabulinnud. Natuke kahju oli vaadata, kuidas neid ketis peeti. Loodetavasti lastakse nad aeg-ajalt ikka lendama ka. Siis aga oligi aeg nii kaugel, et me saime hotelli oma asjad maha panna. Robert on meil hotellide fänn ja ta unistas juba mitu nädalat sellest, kuidas ta hotellis pikutab ja telekat vaatab. Sellepärast oli tema rõõm suur, kui me lõpuks hotellis „maandusime“ ja ta oli ainult suure keelitamise peale nõus oma pesast loobuma, et õhtusöögile minna. Toidukohtade leidmisega pole Cardiffis probleeme. Neid on seal sama palju, kui poode, nii et igati mõnus peatuspaik puhkuseks. Õhtul jätsime lapsed hotelli ja läksime Kallega natuke ööelu või õigupoolest õhtueluga tutvuma. Kell polnud veel kuigi palju, aga rahvas linnapeal oli juba vägagi peomeeleolus. Oli lausa uskumatu, et juba kell 9 õhtul oli ööklubi puupüsti rahvast täis, kes kõik rõõmsameelselt tantsisid ja pidu nautisid. Minu meelest täitsa tore. Miks peab poole ööni ootama, et tantsima minna?

Cardiff

Cardiffi kindluse vahitorn

Gooti stiilis härrastemaja



Laupäeval säras päike ja ühtegi pilve polnud silmapiiril. See tegi tuju heaks, sest meil oli plaanis terve päev õues veeta. Kõigepealt siirdusime Walesi vabaõhtumuuseumisse (St Fagans National History Museum). See on väga kift koht, kuhu on üle Walesi kokku veetud üle 40 hoone, mis kõik külastajatele täitsa tasuta vaatamiseks on.  Mulle meeldis, et majad polnud lihtsalt tühjad ja elutud hooned vaid kui oli ette nähtud, et kaminas põleks tuli, siis oligi seal tuli põlemas, tuba tossu täis. See andis asjale kohe teise jume. Eriti kift oli üks ridaelamu, mis sai 1800.a ehitatud tööliste tarbeks. Ridaelamus oli kuus korterit. Esimene neist oli sisustatud nii nagu see võis välja näha aastal 1805, järgmine 40 aastat hilisema sisustusega ja nii edasi, ikka 40 aastaste vahedega. Huvitav oli vaadata, kuidas sisustus muutus, kuigi arhitektuur jäi samaks. Muuseumis oli ka nö poetänav, kus palju poode rivis ja millest enamuses said ka sisseoste teha. Fotograafi juures võisid ennast riietada erineva ajajärgu rõivastusse ja lasta endast ajaloohõngulisi pilte teha. Piiluda sai keldi küla mudamajadesse ja jalutada 1580.aastast pärit lossis. Heinamaal jalutasid ringi lambad ja traktor vedas enda järel turistirongi, milles said muuseumialal ringi sõita. Tegemist oli nii palju, et veetsime seal märkamatult üle kahe tunni.  Edasi sõitsime aga mägedesse. Ma olin ausalt öeldes üllatunud, et Lõuna-Wales nii mägine on. See tuli mulle suure ja meeldiva üllatusena. Sõitsime Brecon Beacons’i rahvusparki ja tegime väikse matka, imetledes sealse kandi kõrgemaid tippe nimega Pen y Fan ja Corn Du. Mäed ja meri on minu nõrkuseks ja mere äärde me järgmiseks siirdusimegi. Sõitsime linna nimega Swansea. Linnana pole Swansea teab, mis vaatamisväärsus. Küll on aga seal ilusad laiad ja liivased rannad ja kui linnast veidi edasi sõita, siis jõuad eriti lahedatesse randadesse ja armsatesse küladesse. 

Sügis vabaõhumuuseumis

Rikka waleslase talumaja aastast 1610.a

Halloween on jõudnud ka Walesi vabaõhumuuseumisse

 

 

Kolmandal päeval me just seda tegimegi. Kõigepealt jalutasime ringi linnakeses nimega Mumbles ja pärast seda turnisime kaljusel rannal, mis kannab vahvat nime Käevõru laht (Bracelet Bay). Vihma hakkas tibutama, nii et oligi just paras aeg rannaliiv jalgadelt pühkida ja tagasi Londonisse tulla. Wales jäi mõnusalt hinge kripeldama, sest nii palju jäi ju veel nägemata. Tuleb teinekord tagasi minna!

Käevõru laht

 

Mumbles

 

 

 

Päikseliste tervitustega!

Udupeen

Tundub, et kisub vägisi sügiseks. Vihma muudkui sajab ja päike on pidevalt pilve taga. Eile nägin ma seda kuulsat Londoni udu, millest on nii palju räägitud, aga mida mina oma silmaga küll kuigi tihti siin näinud pole. Eile siis nägin. Udu kattis linna kogu päeva ja vahet pidamata sadas kerget uduvihma, mis oli nii peen, et vihmaavarju polnud mõtet välja võtta, aga ometi oli seda piisavalt, et riided pikapeale niiskeks teha ja juuksed lokki keerata. Tegelikult olen alates kevadest kräsupea. Mingil hetkel avastasin, et mu juuksed lähevad niiske ilmaga kergelt lokki. Mõne aja möödudes ei olnud lokk enam nii kerge ja nüüd olen täielik kräsupea. Naljakas! Ma olin lapsena pulksirgete juustega. Esimest korda läksid mu juuksed lokki, kui ma olin 18.aastane. Läksin Itaaliasse reisile sirgete juustega ja tulin tagasi lokkis peaga :) Mingil hetkel läksid lokid jälle ära, nii et mul ei tulnud need enam meeldegi. Ja nüüd siis jälle tagasi! Ei saa aru, mis asja need juuksed niimoodi tembutavad. Ma ei saa aga salata, et mulle mu uus soeng täitsa meeldib. Hea ja mugav on ka. Pesed pea ära, sasid veidi juustes ja ongi soeng valmis ;) Mõnus!

Mõned nädalad tagasi kirusin siin blogis oma hambaarsti juures käimise kogemust. Nüüd tunnen, et tegin hambaarstile liiga ja pean ta rehabiliteerima. Ta on tõesti võrratu! Ma ei ole kunagi hambaarste kartnud, aga ma ei saa just öelda, et ma nende juures käimist oleksin nautinud. Nüüd ma aga tean, et see on võimalik. Olen omal nahal saanud tunda, et hamba parandamine võib olla meeldiv ja isegi mõnus kogemus.

Kabinetti jõudes tervitas mind rõõmsameelne arst, kes uuris, kuidas mul vahepeal on läinud, ajas natuke ilma juttu ja palus mul siis hambaarstitooli pikali heita. Pea alla asetati pehme padi ja pähe paluti panna oranžid prillid, et valgus mu silmadele ebamugav poleks. Mu igemeid hõõruti magusa geeliga, et süsti tegemine valus poleks (ja polnud ka!). Mu hammas eraldati teistest (kui nii võib öelda) kummise riidega, justnagu mõnel operatsioonil, kus ainult lõikamist vajav koht riide alt välja paistab. See oli väga mõnus, sest kui tavaliselt surgib arsti õde hammaste puurimise ajal kogu aeg süljetõmbajaga su suus, kiskudes aeg-ajalt su keelt, nii et on tunne, et veel hetk ja su keel vupsab ka kohe äravoolutorusse, siis nüüd ei kukkunud ühtegi tilka riidest läbi ja mul oli mugav. Eriti mõnusaks tegi asjaolu veel see, et ma sain samal ajal, kui mu suus toimetati, laes olevast telekast uudiseid vaadata. 45 minutit möödus nagu linnutiivul ja mu hammas sai justnagu uus. Pean ütlema, et ma pole nii meeldivate emotsioonidega veel mitte iialgi hambaarsti toolist lahkunud. Kes Richmondi kandis head hambaarsti vajab, see andku märku. Jagan infot suurima rõõmuga!

Robert ja tema "laste-eine"

Pühapäeval käisime taaskord armsas linnakeses nimega Whitstable. Kalle endine ülemus Sven ostis sinna endale väikse majakese ja et ta oli koos oma abikaasaga Inglismaal käimas, siis sõitsime neile külla. Whitstable on imearmas mereäärne linnake, mis on kuulus oma austrite poolest. Eelmisel korral jäid austrid proovimata. Nüüd parandasime oma vea ja käisime otse mere kaldal asuvas kalarestoranis neid maitsmas. See oli mu elu teine katse nende elukatega tutvust teha. Esimesel korral sõin neid rohkem vaprusest, kui meeldimisest. Nüüd aga need lausa maitsesid mulle! Olid kuidagi pehmemad ja maigukamad ja mõnusamad. Tegelikult olid kõik road, mis me seal sõime, väga maitsvad. Robert tekitas furoori, tellides endale eelroaks suure portsu jõekarpe, mida ta väga osavasti karpe kasutades sõi ja põhiroaks suure homaari. Meie laua ümber istunud seltskond tegi suured silmad, sest tavaliselt 6.aastased poisid just selliseid roogasid ei telliks ja piirduks pigem friikate ja kalapulkadega. Robi aga nautis väga oma valikuid. Magustoidust ta kõigi suureks hämmastuseks aga ei hoolinudki.

Agnes on viimastel nädalatel koolis eksameid teinud. Tundub, et see kooliaasta tuleb väga pingeline ja tamp pannakse peale juba õige varakult. Mõned tehtud eksamid moodustavad juba 10% põhikooli lõpueksamite hindest, nii et asi on ikka päris karm. Eile sai Ax teada oma Science (keemia, füüsika, bioloogia) eksami hinde ja see oli A*, mis on kõige, kõige parem hinne, mis sa eksamil üldse saada võid! Super! Oleme uhkusest lõhki minemas!

Mõnusat sügise jätku!

Nii lihtne see ongi

Täna pole tavaline teisipäev. Roberti jaoks on see päev eriline sellepärast, et tema sõitis täna hommikul klassiga Leeds'i Kindlusesse. Pakkusin ennast ka saatjaks, aga et minu isik on endiselt politsei poolt kontrollimata, siis minu teenuseid ei vajatud. Nähes neid jooksvaid ja kisavaid lapsi täna hommikul kooli õuel ringi jooksmas, siis mul tegelikult väga kahju ei olnudki. Loss on muidugi ülilahe (tippige Leeds Castle Googlesse ja näete isegi), aga eks me võime sinna ju teinekord niisama ka minna. Eriti, et meil on nüüd auto, millega siin ringi sõita. Kalle tõi meie auto Eestist ära, nii et oleme nüüd hobujõududega varustatud. Rool on autol muidugi valel pool, mis tekitab teatud olukordades ebamugavust (eelkõige siis, kui on vaja sõita tasulisse parklasse, sest no mitte kuidagi ei ulatu sa ükis autos olles piletit haarama või hiljem automaati suskama) ja ma arvan, et mina sellega siin sõita ei julgegi. Kalle õnneks julgeb. Mul veab, sest tegelikult ju ongi reisijana kõrvalistmel istuda mõnusam. Suurbritannia avastamine võtab nüüd eriti suure hoo sisse, selles olen ma kindel. Ja õige ka, sest vaid veidi üle poole aasta ongi meil veel jäänud siin maal elada. Kallel küll veidi kauem, aga meie lastega kavatseme Eestisse kolida juba mai teises pooles. Oh, ei jõua ära oodata! Sorteerin juba vaikselt asju :)

Selle kolimisega on kaudselt seotud ka tänane päev, mis on minu jaoks ka veidi ebatavaline. Ma nimelt sõidan praegu tööle ja kirjutan seda lugu üle pika aja hoopis rongis. Tööle lähen ma aga sellepärast, et meil toimub seal täna järjekordne põnev seminar. Teemaks, kuidas tööintervjuudel võimalikult hästi esineda. Kuna mind mitte ükski töökoht Eestis ootamas pole, siis tuleb mul õige varsti hakata usinalt oma CV-sid laiali saatma, mis loodetaasti päädib sellega, et mind ka mõnele tööintervjuule kutsutakse. Siis kuluvad teadmised sellest, kuidas seal endast parim anda, marjaks ära. Ärge muretsege, ma jagan oma uut tarkust lahkesti ka teiega. Varuge vaid veidi  kannatust, sest hetkel olen ma ikka veel alles teel tööle. Istun metroorongis ja vaatan inimesi. Ma tean, et tegelikult pole viisakas metroos teisi väga vaadata, aga ma ei saa sinna midagi parata, et see mulle huvi pakub. Enamus hommikustest reisijatest uurib oma telefoni. Mõned loevad lehti ja mõned mõnd raamatut oma Kindle'st. Vaid vähesed loevad päris raamatuid. Sellest on kahju, sest minu meelest on nii huvitav vaadata, milliseid raamatuid inimesed loevad.  Mul ei ole ühtegi instrumenti, millest elektroonilist raamatut lugeda, nii et ma olen endiselt vanamoodne ja loen paberilt. Mis on mõnus, aga paganama raske. Just füüsiliselt. Ma olen enda joaks avastanud siinsed kaltsukad, kus ka palju raamatuid müüakse. See on lahe, sest raamatud on seal odavad ja peale selle on see justkui jahilkäik. Ma "jahtisin" ühte konkreetset raamatut ligi pool aastat, kuni lõpuks selle ühest kaltsukast leidsin. Tavaliselt otsin sealt rongis lugemiseks kergema kaaluga (kilodes!) raamatuid, mida oleks  hea endaga kaasas tassida. Selles mõttes on siin hea, et enamus raamatuid on pehmete kaantega. Eestis olin kohe päris nõutu, kui raamatupoodi läksin, sest enamus raamatuid on kõvade kaantega, mis lisavad juba niigi paksule raamatule ju veelgi kaalu. Leidsin ahastusega, et vaat, et ainuke variant oli osta midagi Minu... sarjast. Mitte, et need kehvad raamatud oleks, aga no nadi, et nii väike valik on, kui sinu üheks kriteeriumiks on kaal. Jõuan kohe oma peatusesse. Jätan siinkohal oma loo pooleli ja jätkan juba seminari muljetega. Olen põnevil!

Olengi taas rongis ja valmis teiega seminaril kuuldut jagama. Sain kohe päris palju häid nippe! Seminari viis läbi suure investeerimispanga JP Morgan'i personaliosakonna juhataja härra Mark, kes jagas meiega nö siseinfot ja andis soovitusi, kuidas endast tööintervjuudel parim mulje jätta. Kõige alus on muidugi see, et sind üldse intervjuule kutsutaks. See on juba pool võitu. Kes vähegi tööle kandideerinud on, see teab, et kõige esimene komistuskivi on CV saatmise voorust edasi pääsemine. CVdel me tänasel seminaril pikalt ei peatunud, aga seda öeldi küll, et kui vähegi võimalik, kasutage tutvusi. Uurige, kas te selles firmas, kuhu te kandideerite, kedagi tunnete või ehk tunnete kedagi, kes tunneb kedagi, kes seal töötab (Eestis polegi see vist nii raske) ja paluge sellel tuttaval oma CV personalitöötaja kätte sokutada. Selles pole midagi uut. Kõik teavad, et tutvused loevad, aga kui sulle juba personalitöötaja sellist asja ise soovitab, siis on ikka asjal justkui teine jume.

Edasi aga intervjuude juurde. Enamasti tehakse (ma ei tea, kas ka Eestis) esimene intervjuu hoopis telefoni teel. Uuritakse üldisemalt, mis on su endised töökogemused, kas sa võiksid sellele kandideeritud kohale sobida, mis on su palgasoov jne. Vahel võib aga juhtuda, et sa oled kandideerinud väga mitmesse firmasse korraga ja sul ei pruugi üldse meeldegi tulla esimese hooga, millisest neist paljudest sulle just parajasti helistatakse. Siis oleks soovitav väga viisakalt öelda, et sul on hetkel väga ebamugav rääkida ja paluda neil näiteks tunni aja pärast tagasi helistada või veel parem, küsida numbrit, kuhu sa võiksid ise tagasi helistada. See jätab sulle aega, et töökuulutus uuesti üle lugeda, firma kohta võimalikult palju teada saada ja enda vaim valmis panna. Kindlasti tuleb meeles pidada, et tuleb olla viisakas, selge häälega ja koostööaldis. Peale telefonivestlust kutsutakse sind (loodetavasti) päris intervjuule. Sellele peaks eelnema kõva eeltöö. See oligi võtmesõnaks sellel seminaril. Uurige firma kohta võimalikult palju, mõelge välja küsimused, mida te intervjuu ajal neilt küsite, sest intervjuu pole üksnes teie küsitlemine, see on vestlus, kus on väga oluline näha teie poolset suurt huvi selle töökoha osas.  Lugege väga hoolikalt töökuulutuse sisu ja mõelge, kuidas teie eelnevad kogemused sellega haakuvad. Mõelge välja oma nö liftikõne. Liftikõne on väljend, mida kasutatakse kirjeldamaks lühikest ja löövat nö enda reklaamimise kõnet, millega sa peaksid suutma huvi äratada kelleski, keda sa kohtad liftis sõites, arvestades, et sõit kestab kõigest paar minutit. Intervjuu "liftikõne" peaks olema siiski veidi pikem kui kõigest paar minutit, aga see peaks siiski olema küllalt lühike ja samas lööv, et endast huvituma panna.  Räägi lühidalt endast (isiklikke teemasid puudutamata) ja sellest, millega sa oled viimastel aastatel tegelenud. Kõne peaks olema lihtne, konkreetne ja selge. Seda kõnet tuleb enne korduvalt harjutada, et see soravalt ja enesekindlalt esitada. Hirmus on mõelda, et sinu kohta tekkivast arvamusest moodustab lausa 55-75% sinu kehakeel, 20-30% hääletoon ja kõigest 5-15% see, mida sa ütled. Nii, et olla enesekindel (aga kindlasti mitte ülbe!) on väga tähtis. Vähem tähtis pole naeratus. Selle tõi hr Mark lausa eraldi välja. Ta ütles, et inimene, kes saabub intervjuule, nägu mossis ja ei kriipsugi naeratust, on juba ette läbi kukkunud. Ole naeratav, aval, motiveeritud, enesekindel ja firma iseloomust teadlik ja oled juba rohkem, kui poolel teel. Sinna lisaks veel meeldiv käepigistust, mis ei tohi olla ei liiga lõtv ega ka liiga tugev. Ka seda soovitati muide harjutada. Meeles tuleb pidada, et tööintervjuu algab sellest hetkest, mil sa ruumi sisened (vahel isegi sekretäri juurde saabumisest) ja lõpeb sinu lahkumisega.

Peaaegu alati esitatakse intervjuul küsimus, kus sul tuleb kirjeldada mingit situatsiooni, milles sa oled  keerulise olukorra osavalt lahendanud. Pea meeles tuua konkreetseid näiteid ja ära aja üldist loba. Sellise jutu kokku panemiseks on kasulik kasutada struktuuri, mida inglise keeles kutsutakse STAR (Situation/Task, Action, Restult). Ma mõtlesin sellele eesti keelse vastena välja väljendi SÜLT :) Situatsioon või Ülesanne - siin kirjeldad konkreetset juhtumit, mis on sinu eelnevas tööelus esinenud. Järgmiseks tuleb Lahendus, kus sa räägid, kuidas sa olukorra lahendasid ja kõige lõpuks Tulemus, kus sa räägid, mida head kogu sinu nii osav käitumine kaasa tõi. Ka need lood on sul võimalik enne intervjuule minemist välja mõelda/meenutada, sest enamasti haakuvad situatsiooniküsimused töökirjelduses toodud ülesannetega.

Minu meelest ülihea nipi andis Mark selleks puhuks, kui sinult küsitakse see tüütu küsimus (ja seda küsitakse alati!) – mis on sinu nõrgad küljed? No sa ei saa ju hakata rääkima, et vaadake, ma olen maru lohakas või et mul on raskusi kellaajast kinni pidamisega vms. Mark soovitas sel puhul läheneda asjale selliselt, et rääkida mõnest oma nõrgast küljest, mis sul varem oli, aga millega sa oled kõvasti tegelenud ja et kuna sa tead, et see on su nõrk külg, siis hoiad endal nö silma peal. Ta tõi näitena, et talle oli kunagi ette heidetud, et ta läheb tihti koosolekule ilma, et oleks selleks ette valmistunud. Ta tunnistas oma viga ja tegeles sellega ja võttis kohe ekstra aega, et kõik koosolekuga seotud materjalid läbi töötada ja pidas silmas, et sellist situatsiooni rohkem ei juhtuks. Lihtne ja loogiline, aga ma ise poleks selle peale küll tulnud, et oma nõrka külge niimoodi presenteerida. Seda, et sul polegi nõrki külgi, ei tasu ka kohe kindlasti öelda, sest see oleks ju puhas vale. Keegi meist pole täiuslik!

Kindlasti küsitakse ka, kus sa näed ennast olevat viie aasta pärast? Selles, et seda küsimust küsitakse, võite peaagu 100% kindlad olla, nii et tasub vastus välja mõelda. Selleks tasuks taaskord firma struktuuri uurida, kujutleda, kuhu sa oma karjääriredelil jõuda võiks või kui sa konkreetset kohta silmas ei pea, siis mõelda mõne tööalase oskuse peale,milles sa tahaksid näiteks parem ekspert olla. Ma pean tunnistama, et minu jaoks on see olnud äärmiselt keeruline küsimus intervjuudel käies, sest ma tõesti ei viitsi selle peale mõelda ja kuna ma pole ka eriline karjäärimutt, siis öelda, et tahan saada osakonnajuhatajaks oleks ju lihtsalt jabur. Pealegi vale! Sellepärast mulle väga meeldis see idee leida mingi peenem tööalane oskus, milles sa tahaksid viie aasta möödudes parem ekspert olla.

Kindlasti ei tasu intervjuu ajal unustada ennast lobisema ebaolulistest asjadest, minna enda kiitmisega liiga hoogu, rääkida halba oma endistest kolleegidest ja firmast, kus sa töötasid või süüdistada teisi oma ebaõnnestumistes.

Iga intervjuu lõpus on tööle kandideerijal võimalik ise küsimusi esitada. Hea oleks küsida firma töökultuuri kohta või paluda selgitada, milliseid tulemusi aasta jooksul sinult oodatakse, et sa võiksid öelda, et olid oma töös edukas ja kindlasti uurida ka palga ja lisatasude kohta.

Lühidalt kõike kokku võttes:

Tee kõvasti eeltööd, uurides firma tausta ja töökuulutuse sisu.

Mõtle välja oma vastused ja harjuta neid sõprade ees, et sa esitaksid neid intervjuul võimalikult loomulikult.

Ole rõõmsameelne, aus, avatud ja motiveeritud sellele töökohale asuma.

Riietu maitsekalt.

Hoia silmsidet ja kui intervjuu tegijaid on rohkem kui üks, siis lase pilgul korda-mööda nende nägudel peatuda.

Ära unusta, et intervjuu ei lõppe viimase küsimusega vaid alles siis, kui sa uksest välja astud. Nii lihtne see ongi!

Robert on nüüd ka juba lossist tagasi! Ta jäi reisiga väga rahule. Loss pidi olema väga vinge ja kõige ägedam oli olnud see, et nad olid seal etendust teinud, kus Robi oli oli mänginud Kogu Maailma Kuningat! Uhke värk!

Rõõmsate tervitustega!

Kaks keelt

Ma olen oma töökoha üle tõeliselt õnnelik. Lisaks sellele, et meil on seal tore seltskond, kellega koos töötada, toimub seal ka palju huvitavaid seminare, millest mul on vaba voli osa võtta. 

Eile toimuski väga huvitav seminar teemal, kuidas kasvatada kahte (või enamat) keelt rääkivat last. Teema oli üsna hiljuti päevakorral ka Eestis, kus paljud võtsid sõna teemal, kas on ikka õige last vene keelega lasteaeda panna. Ühed leidsid, et selline käitumine ei kõlba kuhugi ja teised, et see tuleb ainult kasuks. Väiksel lapsel on tegelikult üsna ükskõik, mis keeles ta uusi sõnu õpib, sest uusi sõnu saab ta iga päeva teada nagunii ka oma emakeeles. Selline lasteaias keele „õppimine“ ei olegi ju tegelikult õppimine vaid see jääb nö iseenesest külge. Tõsi on see, et kui lapsevanemad tahavad oma võsukest panna mõnda eliitkooli, siis ei tasu last kahe keelega segadusse ajada, sest juba ainuüksi etteütluse tegemisel jääb ta hätta. Räägime Robertiga ju kogu aeg eesti keeles, aga kui ma lasin tal ükskord poenimekirja koostada, siis sain täiesti šoki, sest kõik k-d olid c-d ja kõik a-d olid u-d. Siis hakkasimegi usinalt eesti keelseid raamatuid uurima, sest üks asi on keelt rääkida, aga hoopis teine asi on seda kirjutada ja pole paremat viisi sõnade kirjapildi õppimiseks, kui lugemine. Kui aga eilse seminari juurde tagasi tulla, siis seal jagati palju kasulikke näpunäiteid ja ma pean ütlema, et ma olen täiesti kogemata paljusid asju õigesti teinud. Kõige tähtsam on see, et lapsevanem peab alati rääkima oma lapsega oma emakeeles (välja arvatud muidugi juhul, kui mõni sõber on külla tulnud, kes su emakeelest aru ei saa. Siis tuleb kasutada ikkagi sellist keelt, mida kõik mõistavad). Võib ju olla, et isa on näiteks prantslane ja ema hispaanlanna, aga pere elab hoopis Inglismaal. Siis olekski nii, et isa räägiks lapsega ainult prantsuse keeles, ema hispaania keeles ja kuna kogu ülejäänud ühiskond räägib inglise keeles, siis laps suhtleb väljaspool kodu inglise keeles. On loomulik, et mingil hetkel võtab inglise keel muud keeled üle, aga sellest ei tohi lasta ennast heituda. Isegi, kui laps vastab sinu küsimustele inglise keeles, tuleb sul ikkagi oma keele juurde jääda. Mitte mingil juhul ei tohiks teha seda, et sa nõuad lapselt, et ta sulle eesti keeles vastaks. Kuulad rahulikult tema inglise keelse vastuse ära ja vastad talle ikkagi eesti keeles. Kui laps sinult midagi inglise keeles küsib, siis tuleks see lause uuesti eesti keeles sõnastada ja siis vastata. No näiteks on täiesti tavaline, et Robi ütleb mulle:„Can I have a glass of milk, please?“ Mina peaksin siis ütlema: „Sa tahaksid klaasi piima? Ma kohe toon sulle“. Äärmiselt kasulik on lapsele emakeelsete raamatute ette lugemine, sest raamatute tekst on palju mahlakam ja rikkam, kui igapäevane kõne. Raamatute sisu, mida kooli jaoks lugeda tuleb, oleks kasulik emakeeles üle arutada. Paljud lapsed käivad nädalavahetustel veel eraldi koolis oma emakeelt õppimas. Selle kohta öeldi, et seda tasuks teha ainult seni, kuni laps sellest rõõmu tunneb. Juhul, kui see muutub lapse jaoks ebameeldivaks kohustuseks, tuleks eriprogramm lõpetada, sest vastasel juhul hakkab see keel lapse jaoks seostuma ainult negatiivsete emotsioonidega ja ta ei tahagi seda rääkida. Kõige hirmsam, mida mitut keelt kõneleva lapse vanem võiks teha oleks kasutada ühes lauses mitut keelt. See tekitab lapses suurt segadust ja peale selle näeb ta, et niimoodi rääkida on normaalne. Robert räägib meil alalõpmata nii, et pooled sõnad lauses on eesti keelsed ja pooled inglise keelsed või mis veel segasem, ta mõtleb välja uusi sõnu, mis algavad ühes keeles ja lõppevad teises keeles. Näiteks ütles ta hiljuti, et ta tahaks süüa „spuuniga“ – inglise keeles on „spoon“ lusikas, mida Robi käänas eesti keele reeglite kohaselt. Lapsega ei tohi pahandada, kui ta selliseid vigu teeb vaid lihtsalt rahulikult lause uuesti õigesti öelda. Hea soovitusena soovitati need naljakad sõnad üles kirjutada, sest need kipuvad ju meelest ära minema. Kunagi hiljem on neid väga lõbus lugeda. Toon näiteid muudkui Robi kohta ja mitte üks sõna Axist. Asi lihtsalt selles, et Agnesel ei ole eesti keele ja inglise keele sassi ajamisega probleeme. Ilmselt on põhjuseks see, et ta oli lihtsalt vanem, kui me siia kolisime ja ka selles et Ax on suur Eesti fänn ja lihtsalt ei lase inglise keelel võimust võtta. Kuigi ma pean ütlema, et tema inglise keel on lausa suurepärane ja kui ta räägib, siis ei arva keegi, et ta pole sündinud inglane. Lapsed on ikka maru lahedad, et niimoodi justkui õhust keele ära õpivad. Minu aktsent on ja jääb ja pinguta kuidas tahad, inglaseks ei pea mind keegi. Ega pole ju vaja ka :)
Kokkuvõte seminaril kuuldust aga oleks, et jääge alati enda keelele kindlaks, sest eriti elades teises keelekeskkonnas, kuuleb ja õpib laps nagunii selle teise keele selgeks ja pealegi ümbritsevad teda inimesed, kelle jaoks see teine keel on emakeel ja kes seda ideaalselt räägivad. Pole vaja hakata oma mitte nii perfektse (sinu jaoks) võõrkeelega lapsele segadust tekitama. 


Ax käis pühapäeval koos oma sõbrannadega ülilahedal üritusel. Tegemist oli kontserdiga, kus esinesid paljud teismeliste lemmikud, seal hulgas ka One Direction. Kuna mind seal kontserdil kohal polnud ja et Agnes ise kirjutas sellest elamusest oma blogis siis ma ei hakkagi siin asja ümber jutustama. Usun, et saate Axi blogi lugedes vahetuma elamuse :)

Meil on ilus sügis! Päike särab ja puud hakkavad värvi muutma! Nagu ma ikka sügiseti soovitan – minge sahistage lehtedes!

Kallistan teid kõiki!