Monday, 14 December 2009

Üks pidu ajab teist taga


Eelmise nädala blogilugu lõppes sellega, et Robert oli haigeks jäänud. Mul on rõõm teatada, et praeguseks on ta terveks saanud, ainult natuke köhib veel, aga köha ongi ju selline vastik asi, mis ei taha eriti ära minna. Robi haigusest kirjutan ma aga uuesti sellepärast, et sellega seoses oli paar päris huvitavat seika. Kuna Eestis on kombeks, et lapsevanemad ravivad oma lapsi ise ja perearste tülitatakse vaid väga äärmisel juhul, siis ei hakanud mina ka meie perearstile helistama ja Robi haigusest teatama. Nagunii on kodu üks väiksemat sorti apteegi-filiaal , kus enam-vähem kõik üldtuntumad ravimid olemas on. Niisiis ravisin Robit oma äranägemise järgi ja otsustasin, et enne ma perearstile ei helista, kui Robil on palavik vähemalt 38,5. Ega ma seda palavikku ei oodanud, lootsin, et asjad nii ei lähe, aga no see oli selline justkui „sekkumiskünnis“ või nii. Teisipäeva lõuna ajal, aga oligi olukord selline, et Roberti palavik tõusis üle 38,5 ja ma helistasin arstile. Arst palus, et me paari tunni pärast sinna läheksime. Meie perearstikeskus ei asu meist eriti kaugel, umbes 10 minutit tuleb kõndida, aga et Robi oli tõbine ja et ma teda süles nii kaugele vedada ei jõua, siis tellisin takso. Taksondusest olen ma siin blogis juba ükskord rääkinud ja avaldanud arvamust, et see ei kõlba kuhugi. Kahjuks pidin ma selles taaskord veenduma. Helistasin kell 13 taksofirmasse ja tellisin kella 15-ks meile takso. Siin on kord selline, et tuleb kohe teada anda ka sihtkoht, kuhu sa minna tahad. Natuke enne kella kolme helistati mulle taksofirmast ja teatati, et neil pole kahjuks õnnestunud mulle taksot leida ja uuriti, et kas ma tahan veel ootama jääda või loobun nende teenusest. Kujutate pilti! Ma kahtlustan, et keegi ei soovinud nii lühikest sõitu ette võtta ja sellepärast ei olnud ükski taksojuht nõus meile järele tulema, aga ausalt öeldes ajas ikka marru küll. Eriti suured kunnid siin need taksojuhid! Kellaaeg, millal me pidime arsti juures olema, hakkas juba kätte jõudma, aga meil polnud taksot. Otsustasin, et ma ei hakka ootama ja loobusin taksost. Robi palavik oli ka juba veidi alanenud, nii et ta väga hädine polnud. Kuna ma teadsin, et ma Robit süles vedada ei jõua, siis mõtlesin välja kavala plaani – Robil on abiratastega jalgratas. Panin ta sellele istuma ja veeretasin ta niimoodi arsti juurde. Arst, kes meid vastu võttis, oli väga kena naisterahvas. Robert oli ka vapper, lasi kurku ja kõrva vaadata ja kopse kuulata ja ennast kraadida. Arst ütles, et Robil on lihtsalt üks hetkel ringi hulkuv viirus, kus on natuke kõike – natuke liiga kõrge palavik, natuke nohu, natuke köha ja natuke kurk valus. Katsus Robi lümfisõlmi ja ütles tunnustavalt, et need on kenasti üleval, tähendab organism võitleb hästi viirusega ja lubas, et paari päeva pärast on haigus möödas. See lümfisõlmede asi oli minu jaoks täiesti uus, ma polnud kunagi kuulnud, et see, kui lümfisõlmed üleval on, tähendab, et organism võitleb haigusega. Arstil oli aga tuline õigus, nii et neljapäeval Robil enam palavikku ei olnud ja meil Kallega oli vaba voli minna tema panga presidendi vastvõtule.

Presidendi vastuvõtt toimus eriti uhkes paigas nimega Middle Temple. See on 1574 aastal valminud ehitis, kus peale selle, et seal aeg-ajalt vastuvõtte korraldatakse, koolitatakse ka advokaate ja seda juba ammustest aegadest peale. Templis asub kuninganna Elisabeth I poolt kingitud 10 meetri pikkune tammepuust laud, mis on tehtud ühest tükist. Tamm, millest see tehtud on, lõigati maha Windsori metsadest ja veeti kohale Thams’i pidi ning sätiti paika enne, kui maja päris valmis sai. Keda selle hoone ajalugu rohkem huvitab, see leiab infot siit: http://www.middletemple.org.uk/ ja kes tahab minna virutaaltuurile, siis seda saab teha, kui klikkida sellele lingile: http://www.middletemple.org.uk/banqueting/virtual-tour.html Ühesõnaga, tegemist oli igati vägeva paigaga. Kutsel oli kirjas, et riietus peab olema kas tume ülikond või kokteilikleit. Ma otsustasin väikese musta kleidi kasuks ja selgus, et see oli hea valik, sest sobis ülejäänud seltskonnaga väga hästi. Meestel on lihtne – ülikond selga, lips kaela ja rahu majas. Naistel on selles osas palju keerulisem, ei tohi olla liiga pidulik ja ei tohi olla liiga lihtne. Katsu siis seda keskteed leida.
Kohale jõudes pakuti kõigepealt valget veini ja lobiseti ühes väiksemas ruumis. Ruum oli uhke – seintel suured maalid ja laes uhked nikerdused. Seinte ääres olid pikad lauad, kus peal ei olnud midagi peale paari täiesti ilmetu savikausi. Ma vaatasin alguses, et keegi on vist kogemata mingi sobimatu nõu sinna unustanud, aga siis märkasin, et ilmselt mitte, kaussides olid snäkid - kartulikrõpsud ja pähklid. Natuke veider ja sellise uhke koha kohta ehk liiga kodune. Oleksin oodanud pigem uhkeid kristallvaagnaid. Edasi paluti meid lauda. Ringikujulised lauad asusid suures saalis. Ühte lauda mahtus 10 inimest ja kokku oli laudu kuus. Nimekaarte ei olnud, nii et võis istuda, kuhu hing ihaldas. Tõsi küll, eriti tähtsatele isikutele nagu president, tema proua ja komisjonide esimehed oma kaasadega, olid ühes lauas siiski kohad määratud. Mina sattusin istuma ühe Jaapanist pärit mehe kõrvale, minust teisel pool istus Kalle. Kõipealt pidas president päris vaimuka kõne ja siis asuti sööma. Esimeseks roaks oli avokaado-tuunikala vorm rohelise salatiga, mille juurde pakuti valget veini. Kahjuks pean ütlema, et roogade ja veinide täpseid nimetusi ma ei mäleta, nii et peate leppima maakeelsete kirjeldustega :) Põhiroaks oli tibu, mille juures oli köögiviljahautis. Juurde pakuti punast veini. Minule see söök meeldis, Kalle arvas, et oleks võinud midagi paremat olla. Seejärel valati pitsidesse väga hea portvein. Ma ei ole suur portveinisõber, aga see konkreetne oli küll väga hea. Võib olla oli asi ka õhustikus, et see lihtsalt sobis sinna nii hästi. Siis kanti lauale kolmas käik, mis kujutas endast korvikeses küpsetatud sinihallitusjuustu-pirni segu. Äärmiselt maitsev, aga ka äärmiselt rammus, nii et ma suutsin vaevaga sellest ainult pool ära süüa. Veel portveini ja kohvi ning saabus neljas käik magustoidu näol. Tundsin, et hakkan lõhkema! Magustoiduks oli šokolaadi-mango kook, koos mango-sorbeti ja vaarikatega. Üle paari ampsu ma sellest ei võtnud, sest see oli juba liig, mis liig. Veini voolas ojadena, nii et klaasid olid kogu aeg täis ja ma isegi ei märganud, millal neid täideti. Väga ohtlik, kui aus olla. Sellel ajal, kui magustoitu söödi, rääkis üks härra Middle Temple ajaloost. Peale ajalooga tutvumist istuti veel viivuke ja siis hakkasid kõik äkitselt püsti tõusma ja ennast minekule asutama. Selline veidi isegi ootamatu ja äkiline lõpp õhtusöögile. Tänasime presidenti ja lahkusime. Koju jõudsime natuke enne südaööd.

Laupäeval toimus Kalle tööjuures lastele mõeldud jõulupidu. Programm oli üles seatud nii, et igal täistunnil ja pooltunnil toimusid mingid üritused, nii et kuigi peo algus oli kell kaks, siis ei olnud ilmtingimata vajalik täpselt selleks ajaks kohale jõuda. Peo lõpuks oli kutsel märgitud 17.30, nii et päris piisav aeg pidutsemiseks. Meie jõudsime kohale kella kolme paiku. Kõigepealt käisime Kalle kabinetti vaatamas – see asub kaheksandal korrusel ja vaade on sealt lausa võrratu – paista on nii London Eye, kui ka Westminister Abbey. Siis läksime peosaalidesse. Neid oli lausa mitu. Ühes, kõige suuremas, olid täispuhutav lastele hüppamiseks mõeldud atraktsioon, erinevad mänguplatsikesed ja väike lava. Samas pakuti ka söögipoolist, mida oli lausa hunnikutes – sajakesed, võileivad, krõpsud, porgandid, kurgid, puuviljad, igat sorti komme, kõrrejooke, kohvi, teed, vett. Teises ruumis tehti näomaalinguid ja töötas tuleviku ennustaja. Kolmas ruum oli pühendatud meisterdamishuvilistele ja samas toimus ka disko. Robi, kui suur tantsulõvi, palus mind tantsule ja nii me seal siis möllasime. Kõige lahedam oli aga muidugi tuba, kus asus Jõuluvana. Jõuluvana juurde oli pikk järjekord, aga õnneks liikus see kiiresti. Robert harjutas laulukest, mida ta kavatses Jõuluvanale esitada, aga tuli välja, et seda ei läinudki vaja. Piisas mehisest käepigistusest ja kink oligi käes. Robi sai kingituseks karvase käpiknukk-koera ja Agnes magnetnuppudega mängude karbi (male, kabe, reis ümber maailma ja tsirkus) ja trikkide tegemiseks mõeldud kaardipaki koos õpetusega. Väga vahvad kingitused minu meelest. Koerast ägedamaks osutus aga õhupallidest loomade tegemise meistri valmistatud õhupalli-dinosaurus. Sellel olid isegi õhupallist hambad olemas. Robi oli sillas! Lihtsalt uskmatu, mida kõike õhupallidest teha annab. Kella viie paiku asutasime ennast minekule. Peoga jäime väga rahule, kõik leidsid, et see oli üks ägedamaid asutuse lastejõulupidusid, kus keegi käinud on.

Eile, s.t siis pühapäeval, olime aga palutud Kalle töökaaslase Ewa juurde glöggi jooma. Ewa on pärit Rootsist ja ta töötab Kalle juurs nõunikuna. Naljakas on see, et ta tuli siia tegelikult vaid üsna lühikeseks ajaks tööle, et asendada ühte teist Evat, kes praegu beebiga kodus on. Nii palju Evasid ühe korraga - päris lõbus! Peale meie ja Ewa pere olid glöggi joomas ka Kalle ülemus oma prouaga. Ewal on neli last (kaks poissi ja kaks plikat) vanuses neli kuni üksteist ja nad on hästi toredad ja sõbralikud. Robi sai nendega ruttu „jutupeale“ ja nad mängisid terve pärastlõuna, nii et ma vahepeal unustasin äragi, et meil Robert ka kaasas on :) Agnes mängis vanema perepojaga malet ja meie istusime laua taga ja lobisesime. Pakuti glöggi ja kohvi ning suupisteid, milleks olid šokolaadikook, piparkoogid ja üks Gotlandi kombe kohaselt valmistatud muna-riisi magustoit, mida söödi vahukoore ja moosiga. Maitses nagu magus riisiomlett. Huivitav oli see, et piparkookidele määrisid nemad peale sinihallitusjuustu-koore segu. Proovisin ka, aga mulle see siiski ei maitsenud. Ma olen harjunud piparkooke ikka niisama, ilma soolase lisandita, sööma. Õhtusöögiks tulime koju, nii et väga pikalt me külas ei olnud. Paar tundi võib olla.

Täna on Kallel taaskord pidu. Sedapuhku tööl väiksema kambaga. Kolmapäeval on tal aga suur panga üldjõulupidu, nii et pidude hooaeg on meil täie hoo sisse saanud! Laupäeval sõidame juba Eestisse! Nii vahva! Lapsed juba nii ootavad (ja meie ikka ka).

Kõike paremat saabuvateks jõuludeks! Blogis kohtume juba uuel aastal!

13 comments:

Anonymous said...

Eva on muidugi tagasihoidlik kirjeldamaks presidendi vastuvõttu, kus ta kahtlemata noorim ja kauneim oli (mis muidugi peaasjalikult meestest koosnevale seltskonnale suurt rõõmu valmistas;)

Anne said...

Palju ünne Robi tervenemise puhul. Nii tore, et jõulu- ja muud peod vahvad olid. Ootame teid väga.
Anne ja co

Eva & CO said...

Anonymous - oh mis Sa nüüd ;) Panid mu lausa punastama! Aitäh!

Anne ja co - tänud õnnesoovide eest!
Meie ootame ka juba väga, et teid kõiki oma silmaga näha! Peatse kohtumiseni Tartus! Juhuuuu! Nii ägeeee!

sikkutid said...

Uue aastani siis ka siin!
Siim ja Riina

indrek 'ott' said...

hmm... see on muidugi huvitav, et laps 38.5 kraadise palavikuga arstijuurde kamandatakse. Isegi minu perearst ütles mulle telefoni teel, kui ma mingi päris mitu aastat tagasi haige olin natuke, et istuge kodus ja tulge siis kui juba parem on... Noh, aga mina olen ka muidugi nõrk :)

Aga häid jõule teile kõigile! Olen hetkel Madeiral ja siin selline jõulutrall käimas (väljas on üle 20 sooja), et jõuludes on juba oksendamiseni :) Tea, mis siis veel päris jõulude ajal saab:) Igatahes loodetavasti uuel aastal 'kohtume'!

Anonymous said...

Jälle sisukas lugu. Aga erti tuleks esile tõsta anonymose kommentaari. No küll on tark ja tähelepanelik!Ühinen rõõmuga tema arvamusega. Eva sõber

Eva & CO said...

Siim ja Riina - mõnusat jõuluaega ja vahvat vana-aasta lõppu teilegi! Kõigepealt, aga head Eestisse jõudmist! Kohtume jaanuaris!

indrek 'ott' - sul on siis küll hea perearst. Meie Eesti perearst kamandas meid küll alati enda juurde kohale, nii et ma ei osanud siinse perearsti käitumist üldse veidraks pidada. Vahe oli lihtsalt selles, et Eestis oli meil auto, aga siin pole, seega on selline tõbisena ringi kolamine keerulisem.

See on küll äge, et Madeiral oled. Kui kauaks sinna jääd? Põgenesid kodumaise jõuluhulluse eest ja said hoopis midagi kõrgelennulisemat? 20 soojakraadi on küll kadestamisväärt, tundub, et valisid maapakku minemiseks õige aja, sest Eestis paugub käre pakane. Isegi meil on külm, tänaseks lubatakse vaid 2 kraadi sooja ja homme on isegi väike võimalus, et hakkab lund sadama.
'Kohtume' kindlasti uuel aastal! Sinu kommentaarid on alati väga vaimukad!

Eva sõber - Anonymouse kommentaar oli tõesti väga tore ja tegi meele rõõmsaks! Ta oleks justkui ise kohapeal olnud ;) Nii armas, et tema arvamusega ühined.
Varsti näemeeeee!

Juc said...

Ma muud olen juba eraviisiliselt kommenteerinud, va gl6ggijoomist. No kyll on peen Inglise seltskond - Ax m2ngib perepojaga malet, lapsed jooksevad omaette ja t2iskasvanud napsutavad peente suupistete saatel. Nagu filmis! Aga selliseid asutuste j6ulupidusid pole t6esti enne ei n2inud ega kuulnud. Vinge!

Anonymous said...

Jälle superlahe lugemine. Nii detailiderohke, et lugedes tunned nagu oleks ise seal... no ükskõik siis millisel peol vms. Lihtsalt super kirjastiil sul.
Ja ma ei teadnud, et Eestisse tulete! Vinge!
Kuigi arvan, et Sul siin ilmselt nii palju tegemist ja külas käimisi,et ega me vist kohtu:( aga hea teada, et oled vähemalt "lähedal" !
Tervitused ka kõigile! Margit

Anonymous said...

Kallis Eva ja kogu su pere! Peab ütlema, et Su kirjatükid on mulle iganädalaseks maiuspalaks. Mõnikord hoidun igal nädalal lugemast, et siis saaks mitu lugu korraga lugeda ja nautida. Kui olete ükskord Inglimaalt tagasi kodus, soovitan Sul sellest blogist ühe raamatu välja anda.
Ja lapsed on teil justkui välja valitud, ühinen Juci kommentaariga :)
Kallele hilinenud õnnesoovid sünnipäevaks!
Ilusat jõuluaega teile ja kodumaal olemist.
Julia

Eva & CO said...

Juc - kõrvalt vaadates tundub tõesti, et see meie glöggi joomise üritus oli nagu mõnes filmis. Lahe!
Laste jõulupidu oli tõesti hästi vahvalt korraldatud. Hea idee teistele suurtele firmadele, kus lapsi üle tuhande, et ei olegi vaja kõigil korraga nt teatrisaali koguneda ja vanematel pabistada, et kas ikka jõutakse õigeks ajaks kohale. Sellist sorti peol on vaba graafik on väga mõnus!

Margit - nii tore, et tänu minu kirjutisele saad ka meie pidudest ja muudest sündmustest "osa võtta". Nii armsalt ütlesid mu kirjutiste kohta!
Meie külastusgraafik on tõesti üsna tihe, aga ma helistan sulle, kui kodumaa pinnale jõuame, äkki ikka leiame mingi aja, et kuskil kohvikus korraks maha istuda ja lobiseda. Nii tore oleks Sind näha!
Palavad tervitused Sullegi!

Eva & CO said...

Kallis Julia! Küll Sa oled armas! Nii toreda kommentaari lugemine teeb kohe terve päeva ilusaks! Aitäh!
Raamatu idee on väga vahva! Seda võiks isegi kaaluda!
Kalle poolt suured tänud õnnesoovide eest!
Rõõmsaid jõulupühi Sulle ja Su perele kogu meie kamba poolt!

Anonymous said...

Nii tore Eva! No et kui leiad aja... ma oleksin tõesti väga rõõmus! Aga peale ei käi ja lisan vaid, et olen siiralt rõõmus ka teadmisest, et oled Eestis!
Igaks sajaks juhuks soovin Teile ilusat koduteed ning palju vahvaid kingitusi Jõuludeks ning muidugi rõõmsat aastavahetust kah! Uue aasta soovidega on veel ehk aega :) Margit