Tuesday, 12 January 2010

Pidu ja pillerkaar





Eelmine nädal möödus põhiliselt ilmast rääkides. Põhjus oli väga selge – Suurbritanniat tabas suuremat sorti lumeuputus ja külm. Londonis asjad nii hullud polnud, aga Šotimaal oli lund (ja on tegelikult siiani) oma 20cm ja kohati rohkemgi ja ühel ööl oli külma lausa 20 kraadi, mis on päris külm ilm isegi karastunud eestlaste jaoks, mis siis veel siinsest rahvast rääkida. Londonis tekkis kerge kaos liikluses kolmapäeval, kui sadas ikka päris kõvasti, nii et pooled metrood ei sõitnud ja inimesed ei pääsenud tööle ja pärast sealt koju. Neljapäeval saabus aga Agnese õuele õnn – tal olid külmapühad! Ta ise naeris, et Eestis -22 külmapüha ei saanud, aga siin -2 kraadiga saab. Kool oli kinni ka reedel ja ma pean ütlema,et Ax selle üle just eriti ei kurvastanud. Põhjus, miks kool kinni oli, seisnes tegelikult selles, et soojaveetoru oli külmast katki läinud ja seetõttu ei saanud kooli avada. Eilseks oli kõik jälle korras, nii et Agnes marssis (mitte just eriti entusiastlikult) taas kooli.
Robertil külmapühasid ei olnud ja tema käis eelmisel nädalal vapralt kaks pikka päeva lasteaias. Mulle tundub ja kasvatajad kinnitavad ka, et Robile sobib see pika päeva süsteem isegi paremini, kui ainult õhtupoolne kolm tundi kestev lasteaias viibimine. Kolmapäeviti on neil lasteaias kokandustund. Ma mõtlesin alguses sellest kuuldes, et misasja need 3-aastased seal ikka nii väga kokkavad, aga tegelikult mõeldakse neile igasuguseid vahvaid asju välja. Ma igal nädalal imestan, millega nad jälle hakkama on saanud. Eelmisel nädalal tegid nad näiteks endile söödavad kaelakeed. On olemas sellised pikad kummikommid, mis näevad välja nagu pikad juhtmed. Igale lapsele oligi antud üks „juhe“ , mille otsa nad siis rattakujulisi hommikuhelbeid lükkisid. Pärast seoti igale lapsele tema enda tehtud kaelakee kaela ja kui emmed-issid järgi tulid, siis võisid lapsed oma keed ära süüa. Nii andekas! Ma ei tea kas tänu lasteaia kokandustundidele või lihtsalt huvist, on Robi hakanud mind söögi tegemisel palju aitama ja temast on täitsa suur abi ka. Näiteks eile riivis ta söögi jaoks sidrunikoort ja pärast purustasime koos küüslauguküüsi ja kuna mul rohkem talle sobivaid ülesandeid söögi tegemise juures anda polnud, siis pesi Robi veel suure tuhinaga mõned nõud ka ära. Küll on hea laps!

Agnesel oli laupäeval sünnipäev. Ta sai juba 12-aastaseks! Uskumatu, alles ta ju sündis! Varsti ma ei saagi enam öelda, et olen 25-aastane, kui ma just ei valeta, et Ax mu õde on ;) Robert oli Axi sünnipäeva pärast väga suures elevuses ja natuke isegi kurb, et temal endal sünnipäeva polnud, nii et kui ma Axi jaoks sünnipäeva hommikul küünlaid taldrikule sättisin, siis arvas Robi, et tema tahaks endale ka ikka küünlaid. Õnneks mul oli neid veel, nii et panin Robi jaoks ka kolm küünalt püsti. Agnesele meeldivad väga heeliumit täis õhupallid. Kuna me käime Robiga pea iga päev „õhupallipoes“, siis otsustasin sealt kord ka midagi asjalikku osta ja Axi sünnipäevaks 12 õhupalli tellida. Seal poes on selline teenus, et õhupallid tuuakse sulle soovi korral koju. Laupäeva hommikul saabuski mees õhupallipoest ja tõi meile tellitud pallid. Need olid nii ägedad ja tegid toa nii sünnipäevalikuks! Ma poleks arvanudki, et need nii kifti efekti annavad. Kui kingitused olid laual ja küünlad põlesid ja õhupallid olid paika sätitud, siis ei kannatanud Robi enam kuidagi oodata, et me juba Axile laulma läheksime. Meie Kallega kohmerdasime veel all, kui Robert oli juba üksi läinud Axile sünnipäeavalaulu laulma. Ta oli esitanud omaloomingulise pala dinosaurustest :) Ax oli natuke hämmingus, aga siis teeskles veel veidi magamist ja me laulsime talle ikka päris sünnipäevalaulu ka, mis tegelikult on üks päris veider lauluke ja ei erinegi suurt Roberti dinosauruse-loost.
Kui kingitused olid avatud ja hommikusöök söödud, siis läksime Buckinghami paleesse. Me polnudki veel sinna sisse jõudnud ja ega me seekord ka eriti palju seal kahjuks käia ei saanud. Ma ei tulnud selle pealegi, et palee on talvel suletud. Avatud oli vaid väike osa, kus oli näitus kuninglikest aaretest – ehted, maalid ja mööbel. Ehted olid väga uhked ja tekitasid palju elevust. Natuke kahju oli ikka, et paleesse sisse ei saanud ja kuninganna oli vist ka unustanud, et Axil on sünnipäev ja ei kutsunudki meid teed jooma. Eks ta ole juba vana ka ja asjad võivad meelest ära minna. Arusaadav!
Kuna kuninganna teed ei pakkunud, siis läksime ise itaaliapärasesse söögikohta kergele lõunale. See oli väga vahva koht, kus oli palju rahvast ja suminat ja kus teenindaja oli nii tore, et tundus nagu oleksime temale külla läinud. Nalja sai palju ja koju jõudsime väga heas tujus. Õhtul tulid meile külla Siim ja Riina. Pidasime ka Riina sünnipäeva, kelle sünnipäev on tegelikult hoopis täna, nii et KALLIS RIINA! SOOVIME SULLE PALJU, PALJU ÕNNE! Õhtu oli väga tore nagu alati, kui Siim ja Riina külas on. Põhiliseks atraktsiooniks kujunes Agnese sünnipäeva-õhupallidest heeliumi hingamine ja siis peenikese häälega raamatu ette lugemine. See oli kohutavalt naljakas!

Kolmapäeva ja neljapäeva veetsin ma (arvestades, et Agnesel oli tulemas sünnipäev) kaubanduses. Allahindlused on siin alanud, aga ma olen neis ausalt öeldes veidi pettunud. Kujutasin midagi meeletumat ette. Asi näeb välja ikka nii nagu Eestiski, et poes on väike sektsioon, kus on allahinnatud kaup ja kogu ülejäänud pood on uut ja palju põnevamat (aga täishinnaga) kaupa täis. Allahindluse % on muidugi suurem, kui Eestis – ikka 50-60%, aga ega selle eest midagi põrutavat osta ei ole. Nii, et väike pettumus. Pettumus ei olnud aga pood, mille tegelikult avastas Kalle, kui ta tänu lumemöllule tavapärasest erinevat marsruuti pidi tööle sõitis. Meie kodust üldse mitte kaugel on ilmatu suur kaubanduskeskus (http://uk.westfield.com/london/ ). No see on ikka midagi metsikut, kui suur see on! Pidi olema vist Euroopa suurim. Kuna Agnesel oli neljapäeval külmapüha, siis käisime seal koos kolamas. Seal olid esindatud kõik poeketid, millest ma üldse kuulnud olen ja siis veel terve posu neid, millest ma kuulnud ei ole. Ega me kogu hoonet läbi ei jõudnud käiagi, see võtaks terve päeva või isegi mitu (kui tahaks korralikult asja uurida). Mulle meeldis kõige rohkem tegelikult hoopis toitlustuskorrus, kus olid kõikvõimalike erinevate köökide letid. Kõige ägedam oli sushi-kohvik. See nägi välja nii, et pika laua taga istusid inimesed reas ja keset lauda jooksid liini peal sushikomplektid. Inimesed istusid ja sõid ja kui mõni nende jaoks isuäratav komplekt juhtus mööda sõitma, siis võtsid selle liinilt ja sõid ära. Hiljem maksti tühjaks söödud nõude järgi. Nii äge! Kuna Ax ei ole suur sushi-sõber, siis me seekord seal ei käinud vaid proovisime hoopis midagi Vietnami-köögist (oli väga maitsev). Sushi jäi aga kripeldama. Peame Kallega sinna uuesti tagasi minema.
Nii, et kallid sõbrad poodlemishullud – meil on teile imeline leid, mis on meie kodule väga lähedal! Hurraa! Võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju!

Minul on nüüd küll tükiks ajaks poes käimisest villand. Enne jõule veetsin ma kõik vabad hetked poes ja nüüd, alates tagasi jõudmisest, veetsin ma ka kõik vabad hetked poes Axile kingitusi otsides. Eile, kui Robert lasteaeda läks, siis ma lubasin, et ei lähe poodi, aga läksin ikkagi. Asi oli selles, et kinkisime Axile ühed jalanõud, mis talle minu arvestuse kohaselt oleksid pidanud parajad olema, aga ei olnud ja siis ma viisin need poodi tagasi. See süsteem on siin küll maru hea, et ei ole mingit nurinat, asjad võetakse tagasi ja raha antakse ka kohe tagasi. Mõnus! No ja siis ma olin ju jälle poes ja kuna ma seal juba olin, siis vaatasin seal natuke ringi ka :) Midagi suurt ei ostnudki, niisama nipet-näpet sukki-sokke-susse. Nüüd on mul aga lõplikult poodidest isu täis, nii et otsustasin alustada uut elu ja alates homsest trenni minna. Siin samas Richmondis on üks päris vahva spordiklubi, mille liikmeks ma kavatsen astuda. Mul on vaja ikka kampa inimesi ümber, et tekkiks tuhin ennast liigutada. Eks kodus võiks ka ju maas aeleda ja harjutusi teha, aga see pole ikka see. Nii, et elagu uus ja sportlik elu! Mulle meenus aga kahjuks just üks hirmus tõsiasi – ma pean endale tossud ostma. Oh jeerum! Jälle poodi! Küll on tüütu!

Palju, palju tervitusi, musisid ja kallistusi!

7 comments:

Anonymous said...

Tervitus! Ootasin sinu lugu juba hommikust peale - ja ära ootasin! Nii mõnus.Aga oma trenni, virgutusvõimlemise, magasin maha.Sa ikka oskad kirjutada. Mina ei oskaks muud öelda, kui Robi käib lasteaias, Ax koolis ja mina poes,jne. Aga trennimõte on kindlasti äge. Küllap seal mõni asi on ikka teisiti kui meil ja jälle midagi uut, mis vaimu toidab.Aga ära asju siiski järelvalveta jäta.Te ikka korraldate toredaid sünnipäevi, üritused hommikust õhtuni.Vahva! Õnne kõigile! Eva sõber

Anonymous said...

Eva, mul on ka täna ujumise asjad kaasas, mis on täiesti uskumatu. Nii et basseinipõhja vaadates mõtlen Sulle!
Elagu sport- juhhuuuu:)
Suurte tervitustega
Kärt

Eva & CO said...

Eva sõber - nii armas, et mu lugu lausa ootasid!
Ma ise usun ka, et trennimõte on hea. Liitusin nüüd juba online's klubiga ära ka, nii et enam mul pääsu pole. Väga tore! Nii, et algab programm "suveks supervormi"!
Agnese sünnipäev kujunes tõesti terve päeva ürituseks. Ma usun, et ta jäi rahule. Ma ise küll jäin :)
Kõike kõige paremat Sulle!

Kärt - hurraa! Elagu spordi-tsikid! Tee jah minu eest ka mõned kiiremad ringid! Ma siis jälle mõtlen sulle, kui homme hoogsate rütmide saatel keksin :)
Tohutult tervitusi!

juta said...

No sa Eva tõesti oskad kirjutada oma igapäevast romaani, väga huvitav lugeda jälle. Kusjuures vaatamata sellele, et ma põhimõtteliselt sisu juba varem teadsin, vaat see on tase. Aga meil on nüüd väike probleem. Just enne sinu blogisse tulekut kirjutasin oma blogi kommentaaris, et mul tuleb 25 aasta juubel ;). Nüüd me peame vist kaksikuteks hakkama :)

Eva ja CO said...

juta - nii ilusti ütlesid. Tunnustust teiselt (bestseller-blogi)kirjanikult on eriti magus lugeda!
Nüüd on meil tõesti probleem. Ma olen juba aastaid 25-aastane olnud, nii et tere tulemast klubisse ;) Aga ma arvan küll, et võime öelda, et kaksikud oleme, lihtsalt erimunakaksikud ;)

Anonymous said...

Mina olen ka rõõmus,et mul nüüd kaksikud tütred ja alles 25! Hurraa! Õnnelik ema

Eva ja CO said...

Õnnelik ema - Hurraa, hurraaa! Aga ma pean ütlema, et ega nii noorele emale, nagu Sina oled, ei passiksi vanemad tütred ;) Mõni võiks muidu arvata, et Sa puhta lapsena emaks saanud :)