Päikseline Oxford

Eelmisel nädalal saabus ka meile tõeline suvi – sooja oli üle 25 kraadi, päike paistis ja koduaia rannahooaeg võis alata! Aprillis saime juba esimese basseinikatsetuse ära tehtud, aga siis läksid ilmad jahedamaks, nii et bassein jäi nukralt puu alla päikselisi päevi ootama. Robert ei viitsi enam aiast väljagi minna, toimetab basseinis või karjatab putukaid. Jõudsin lõpuks nii kaugele, et tellisin meie kohalikult omavalitsuselt aiaprügi jaoks mõeldud 250liitrise konteineri. Selle aastane rent on 50 naela ja selle hinna sees on ka prügivedu. Aiaprügi veetakse ära iga kahe nädala tagant ja see on minu meelest täiesti piisav aeg. Kuna mul enne ei olnud mahakukkunud lehti, umbrohtu ja närtsinud lilli kuhugi panna, siis kuhjasin need lihtsalt aia äärde sireli taha ja no see polnud väga ilus. Nüüd on aga koht, kuhu rämps panna ja nii on palju mõnusam aeda kraamida. Lehtede alt tuleb aga välja igasuguseid putukaid, kes Robile väga meeldivad ja kellega ta mängib. Õnneks hellalt :) Ükspäev leidis ta tühja teokarbi ja sättis putukad sinna sisse elama. Ma ei tea, kui rõõmsad putukad selle üle olid, aga Robert oli küll äärmiselt õnnelik. Robi lemmikud on sellised hallid ja koledad, paljude jalgadega putukad, kes elavad kõdunevate lehtede all. Neid kutsutakse vist keldrikakandiks. Minu lemmikute hulka need just ei kuulu, aga meil polegi Robertiga loomade osas ühtset maitset, nii et pole midagi imestada. Aia edenemisest rääkides, siis üleeile läks tänu soojale ilmale esimene tomat õitsema, nii et ehk saame enne Eestisse tulekut isegi saagi koristatud ;) Roosil on tohutult õienuppe, aga ükski pole veel lahti läinud, nii et ootan kannatamatult. Tegin aia äärde natuke ruumi ja mõtlen, et äkki ostaks veel ühe roosi. Mulle roosid lihtsalt nii õudselt meeldivad. Siin pole nende kasvatamine keeruline ka, ei tule neid katta ega külma eest kaitsta, naudi lihtsalt õite ilu! Vast majaomanik ka ei pahanda, kui ma ta aeda natuke kaunimaks muudan.

Murphy seaduse vastaselt püsis ilus ilm ka nädalavahetusel ja nii võtsimegi ette reisi Oxfordi. See käik oli meil tegelikult plaanis juba mai alguses, aga kuna ilm oli tookord nii vilets, siis lükkasime plaani edasi. Ja hästi tegime, sest ilus ilm lisab igale paigale oma plussi. Oxfordi läksime koos Siimu ja Riinaga, mis oli eriti vahva, sest esiteks on nendega alati tore koos midagi ette võtta ja teiseks on Siim Oxfordis õppinud ja oskas meile selle linna parimaid palasid tutvustada. Kuna linna põhilised vaatamisväärsused asuvad üsna lähestikku, siis ei olnud sinna mõtet autoga minna, nii et kohale sõitsime bussiga. Sõit võttis aega natuke üle 1,5 tunni.

Kohale jõudes ja bussist maha astudes oli kohe selge, et Oxford on üks kift koht! Kogu kesklinn on täis liivakivi värvi maju, mis päikselise päevaga andis linnale eriliselt rõõmsa ilme. Kõigepealt kiikasime sisse kirikusse, mis siinse kombe kohaselt on pigem tagasihoidlik, kui priiskav. Uhkem siiski, kui Eesti Luteri kirkud. Naljakas oli see, et otse kiriku aias töötas restoran. Otse kiriku vastas oli vägev ringikujuline raamatukogu, kuhu sisse minna ei saanud, aga mis juba väljast vaadates oli väga uhke ja võimas. Tänavat pidi edasi jalutades jõudsime kolledžini, kus Siim õppis. Huvitav on see, et Oxfordi ülikoolil on palju erinevaid kolledžeid, kus praktiliselt ühes majas toimub nii õppimine, kui ka elamine. Ainult eksameid teevad kõik erinevates kolledžites õppivad noored ühes majas koos. Kolledžisse sisse minna ei saanud, nii et piilusime natuke ukse pealt. Vaade oli tõesti nagu kuskil vanas filmis – tänava poole oli maja nagu ikka, aga sees oli suur sisehoov, kus mõned tudengid murul pikutades õppisid või võib olla lugesid lihtsalt raamatut ega ma nii täpselt ju aru ei saanud. Maja seinu katsid mingid ronitaimed ja see kõik tundus kuidagi nii väärikas ja peen, et mul oli kohe uhke tunne, et meie sõber Siim ka seal õppinud on :) Peale seda tegime väikse pikniku otse kesklinnas olevas pargis. Oxfordis on mitu parki ja need on nii suured, et on tunne, et oled kuskil maal. Kui keha oli kinnitatud siis oli meil kohustuslik käik Oxfordi loodusmuuseumisse, sest olime Robertile lubanud, et Oxfordis näeb dinosauruseid. Ja nii oligi! Juba muuseumi ees murul olid tohutud dinosarusue jäljed ja jäi mulje, et dinosaurus on muuseumist jalga laskndu. Õnneks see nii ikka ei olnud ;) Muuseum oli väga lahe, lisaks dinosaurustele oli seal veel topiseid ja muid vaatamist väärivaid asju  nagu formaliini sees olevad ebardid, mineraalid, ehted, käsitöö, mõõgad jms. Kõigele me silma peale visata ei jõudnudki, aga see polnudki ju eesmärk. Muuseum oli jälle tasuta, nii et polnud kahju ka, et osa ekspositsiooni nägemata jäi.

Kuna kuuma ilmaga hakkab kurk koledasti kuivama, siis edasi võtsime suuna pubisse. Erinevalt Londonist võib sealsetesse pubidesse ka lastega minna ja lisaks õllele ja muule joodavale, müüakse seal ka söögipoolist. Õlu oli hea ja ootamatult odav. Klientuur määrab hinna ja kuna tudengid on teadupärast suure januga, siis on ilmselt kasulikum hoida pigem natuke odavamat hinda ja tänu sellele rohkem müüa, kui kõrget hinda küsida ja niimoodi kliente kaotada. Tänavanurgal laulsid kolm noormeest Beatles’te laule, mis kõlasid väga kiftilt, nii et võttis endalgi laulu lahti. Ju vajasid tudengid õhtuseks baarikülastuseks veidi „toetust“.

Peale kosutavat õlut siirdusime jõe äärde, et minna paadiga sõitma. Tee jõe äärde viis läbi Oxfordi uhkeima ülikooli Christ Church Oxord University aedade. Räägitakse, et just neist aedadest inspireerituna kirjutas Lewis Carroll raamatu „Alice Imedemaal“. Lewis Caroll, kelle päris nimi oli tegelikult Charles Dodgson, läks Christ Church’i matemaatikat õppima 1851 aastal ja jäi sinna pärast õppejõuna tööle. Caroll sai heaks sõbraks tolleaegse dekaaniga, kelle lastele ta tihti jõe peal tehtud paadisõitudel lugusid jutustas. Üks dekaani lastest kandis nime Alice, kes ilmselt oli raamatu-Alice prototüüp. Ka paljud teised raamatu tegelased pidid olema äratuntavalt sarnased isikutele, kes tookord koos Carolliga ülikoolis töötasid. Soovi korral korraldatakse seal ka Alice Imedemaal teemalisi tuure (meie seal ei käinud), nii et kes on suuremad selle raamatu fännid, neile võiks see päris huvitav olla. Mul tekkis endalgi mõte, et peaks nüüd seda raamatut uuesti lugema.

Aed või õigemini võiks öelda, et park, oli väga ilus. Otse pargis nautisid elu ja sõid isukalt rohtu mitmed lehmad. Ma ei saa mainimata jätta, et park asus keset linna! Vahva, kas pole! Lehmad elutoas! ;) Paadilaenutusse jõudsime napilt enne selle sulgemist ja mees, kes paate laenutas, ei olnud üldse koostööaldis. Paistis, et tal oli kuhugi väga kiire ja ta tegi kõik endast oleneva, et me ta rahule jätaks ja minema läheks. Ta väitis, et me kohe mitte kuidagi ei mahu kuuekesi paati ära (kuigi me just nägime, et üks seltskond, kus oli 6 täiskasvanut, oli just minema aerutanud) ja et puntimise paati (see on selline, kus tuleb tokiga jõe põhjast paati lükata) pole tal ka meile anda ja et oh häda ja viletsust, küll on ikka lugu, ta ei teagi mida teha, et nad hakkavad sulgema ka jne, jne. Kahe paadiga oleks olnud eriti tobe jõele minna ja nii me tegimegi mehe päeva ilusaks ja loobusime paadisõidust. Natuke kurb oli, aga kui sa ikka näed, et sa nii suureks tüliks oled, no mis sa siis punnid. Läksime hoopis puu varju murule lebama ja tegime ühed õlled. Siimul olid kaardid ka kaasas ja kuigi ma suur kaardimängu armastaja pole, siis seal murul pikutades oli päris mõnus mängida. Robert ja Riina veetsid seni aega Roberti uue ussiga (mille ta muuseumist endale sai) mängides, nii et kõigil oli lõbus. Siis käisime veel söömas ja sõitsimegi koju. Mõtlesin, et küll on ikka lahe - sõidad 1,5 tundi bussiga ja oled sellises kiftis ja ajaloolises paigas. On ikka vägev küll! Inglismaa hellitab meid veel niimoodi ära ;)

 

Kuna laupäeval jäi paadisõit tegemata ja et pühapäeval oli eriti palav ilm, siis otsustasime lastega, et lähme Thamesi peale laevaga sõitma. Kalle ütles, et tema lageda päikese käes istuda ei viitsi ja seekord kaasa ei tulnud. Me juba ükskord sõitsime laevaga Kew’st Richmondisse, aga see oli nii väike suts, et ei saanud õiget laevasõidu tunnetki kätte ja tookord oli ilm ka jaheda võitu. Seekord otsustasime minna Kew’st Westminsterisse. Laev oli puupüsti rahvast täis, aga meil õnnestus siiski kohad laevalaele saada. Mõnus oli seal sõita – tuuleõhk silitas juukseid ja päike paitas põski. Baaris müüdi karastusjooke ja külma õlut, nii et mis nii viga! Sõit kestis natuke üle tunni. Seda ma pean aga küll ütlema, et ega seal kaldal  midagi eriti vaadata polnud. Teekond Kew’st Richmondisse oli isegi vahvam, sest kaldapealsed olid ilusamad, jõe ääres olevad majad olid armsamad ja kogu kupatus jättis parema mulje. Linna poole sõites oli palju tööstushooneid ja muidu koledaid maju. Põhilised vaatamisväärsused olid sillad, mis iga natukese aja tagant üle jõe läksid. Mõned neist olid tõesti ilusad, nii et ma mõtlesin kohe oma sillasõbrast tädipoja peale ja sellele, et kui ta järgmine kord peaks meile külla tulema, siis tuleks see sõit küll ette võtta. Linnas olemiseks oli ilm aga lausa kohutav, kõik lausa õhkas kuumast, nii et ostsime ruttu ühed jäätised ja sõitsime tagasi koju. Seekord metrooga, sest kaks tundi jõe peal päikese käes oleks isegi meiesugustele päikesesõpradele liig, mis liig olnud.

Eelmisel nädalal toimus aga veel üks äramärkimist vääriv asi. Mäletate ehk seda lugu, et kui Ax kooli läks, siis määrati talle sõber ehk buddy, kes tema eest esimestel päevadel hoolitseks, talle näitaks, kus mis asub ja oleks sõbraks, sest nii paha on ju uude kooli minna, kui sa kedagi ei tunne ja ühtegi klassi üles ei leia. Eelmisel nädalal tuli Axi klassi uus tüdruk ja Agnes määrati tema buddy’ks! Kas pole uhke!? Tüdruk, nimega Marjan, on pärit Afganistaanist, aga ta on elanud juba mõnda aega Londonis, nii et keeleprobleeme ei ole. Agnes oli oma uuest ülesandest väga suures õhinas ja on oma tööga ka hästi hakkama saanud. Probleem on ainult see, et Marjan osutus üsna ülbeks kujuks. Agnes ütleb, et tal on päris piinlik teiste ees, aga no mis ta teha saab. Axiga ta õnneks ei ülbitse, nii et seegi hea. Marjani eelmine kool oli väga probleemne olnud ja sellepärast ta sealt ära tuligi või võib olla oli hoopis Marjan ise probleemne, ei või sedagi teada. Igatahes väga uhke, et Agnesele selline sõbraks olemise ülesanne usaldati.

 

Roosiliste tervitustega!