Kisub sügiseks

Tundub, et sellel aastal tuleb sügis varem, kui eelmisel aastal. Märkasin just, et meie tänava suurel kasel hakkavad lehed kollaseks minema. Täna on ilm ka sügiseselt sombune, kuigi sooja on õues nii 20 kraadi ringis, mida on ju täitsa palju. Selline sügis on mõnus. 

Robil läheb nüüd koolis järjest paremini. Hakkasin mõtlema, et miks ometi ta sinna hommikul eriti jääda ei taha, sest valikuid, mida teha, on seal ju nii palju, et ei saa ju ometi olla, et tal on igav. Siis aga turgatas mulle, et võib olla selles ongi asi. Kooli saabumine näeb välja nii, et kell 8.55 helistatakse kooli õuel suurt kellukest, klasside uksed tehakse lahti ja lapsed trügivad sisse. Klassiruum on täis erinevaid tegevusi, mille vahel valida. On nukumaja, piraadilaev, on neli arvutit, kus sa võid mängida, on klotsihunnik, meisterdamislaud, kus saad kas maalida või mõnda muud käelist tegevust proovida. Siis on veel pusled ja raamatulugemise nurgake, tähtede ja numbrite harjutamise mängud, suur jalgadel seisev kauss veega, kus sees on igal hommikul erinevad mänguasjad. Täna hommikul olid näiteks haid. Siis on seal veel üks laud, kuhu peale on igal hommikul sätitud mingi mäng – dinosaurustemaa või autodemäng või traktorid ja taluloomad vms. Minu meelest absoluutne laste unistuste maa, aga ilmselt on seda kõike liiga palju. Kohutavalt raske on ju otsustada, millega sa kõige rohkem tegeleda tahaks ja siis käidki ühe laua juurest teise juurde ja ei teegi midagi. Mul tekkib alati selline nõutuse tunne, kui ma sattun kuhugi poodi, kus on liiga suur valik. No ei oska otsustada! Kallel on lausa minu ühe näoilme kohta väljend „juustuleti-nägu“ :) No aga nii ongi, et kui sul on ikka tohutult suur valik erinevaid juustusid riiulitel, no millist siis valida? Võtab nõutuks! Mõtlesimegi siis Robiga välja sellise nipi, et igal hommikul, kui kooli sõidame, siis mõtleme välja, millega Robert kõige enne tegelema hakkab. Tore on arutada, mis vahvad asjad neil seal koolis on ja mõistatada, milline mäng täna selle ühe laua peale sätitud on. Vaatan ainult, et ma ei tohi sinna kooli liiga kauaks jorutama jääda, sest muidu läheb ikkagi Robil meel nukraks. Kui ma ruttu „tsau“ ütlen ja varvast viskan, siis on Robil tuju palju parem. 

Oleme juba ammu tahtnud minna vaatama värvilisi purskkaeve Somerset’i Maja juures, mis asub Londoni keskklinnas, üsna London Eye lähedal. Pole aga siiani juhust olnud. Eelmisel kolmapäval, kui meil oli eriti ilus ja soe päev (sooja 25 kraadi), siis otsustasimegi Robi ja Axiga, et käime seal ära. Ootasime, kuni pimedamaks läheb ja sõitsime kohale. Purskkaevusid meil aga näha ei õnnestunudki, sest seal toimus parajasti Londoni Moenädala lõpuüritus ja kogu majaesine oli dekoratsioonidega kaetud. Moenädala lõpuüritusest me ka osa võtma ei hakanud, sest Robert oli ilmselgelt liiga noor selle ürituse jaoks ja ma ei tea, kas sinna üldse ilma kutseteta oleks sisse saanud. Me ei hakanud proovima. Jalutasime niisama mööda öist linna ja nautisime vaateid. Polegi eriti pimedas Londoni kesklinna kolama sattunud. Mõned üksikud korrad ainult. Natuke isegi piinlik. Peaks rohkem kohaliku ööeluga tutvuma. Meie käime selle asemel aina muuseumites ja lõbustusparkides ;) 

Muuseumidest rääkides, siis laupäeval käisime Madame Tussauds muuseumis. Hea on seal käia, kui sul on aastapilet ja ei pea põdema, kui väljapaneku üsna kiire tempoga läbid. Ma pean ütlema, et Robertil on seal ikka üsna igav. Ta ei tunne neist kujudest ju peaegu kedagi. Seal on nüüd küll 4D film superkangelastest, kuhu Robi aga keeldus minemast. Ma ei tea, kas Robil on eriti hea kuulmine või on tal lihtsalt nii hea muusikaline kuulmine, aga ta keeldub kinno minemast. Ütleb, et talle ei meeldi see kisa, mis seal on. Agnes ei viitsinud ka üksi kinno minema hakata, nii et see jäi mõneks teiseks korraks. Pärast käisime kõik koos (Kalle meiega muuseumisse ei tulnud) sushit söömas ühes pisikeses Jaapani restoranis. Agnes ehmatas alguses ära, sest see koht polnud just eriti hubane ja kena. Jaapani toidukohad on seda minu meelest üldse harva. Aga söök oli seal super, nii et Ax lubas, et ta teinekord enam restorani üle välimuse järgi ei otsusta. Peale seda otsustasime natuke lõbutseda ja sõitsime bussiga koju. Kui aega on, siis on bussiga väga lahe sõita. Eriti, kui saad istuda teisel korrusel kõige esimesel pingil nagu meie seda tegime. Nii huvitav on sõita vahelduseks maa peal ja vaadata, mis ümberringi toimub. Kahekordse bussi aknast avaneb ju ülihea vaade. Kõik on nagu peopesa peal!

Agnes õpib praegu inglise keele tunnis väga huvitavat asja. Nad õpivad, kuidas ennast eriti veenvalt teistele selgeks teha. Milliseid sõnu ja millise rõhuga tuleks kasutada, kuidas kirjutada eriti mõjuvaid kirju jms. Eilseks kodutööks oli Agnesel vaja leida mõni artikkel, mille kohta tal oleks oma arvamus, mida saaks vaidluse alla seada. Ta pidi tekstist välja otsima sõnu ja lauseid, mis on eriti mõjuvad ja kirjeldama, mis emotsioone need lugejas tekitavad. Minu meelest jälle väga eluks vajalik kogemus.  Alates sellest aastast on Axil selline aine nagu psühholoogia, kus nad praegu tegelevad positiivse mõtlemise õppimisega. Ühes tunnis pidid nad kirja panema kõik asjad, mis neile endi juures meeldivad. Üks tüdruk ei olnud mitte ühtegi asja välja osanud mõelda! Kujutate ette, kui kurb! Ma ei tea, kas Eestis ka selline õppeaine on programmis, aga minu meelest on see väga vajalik. Eriti sellistel 12-13 aastastel, kes just puberteedi-ikka hakkavad jõudma ja kes aeg-ajalt maailmaga pahuksis on.

Ax käisi eile võrkpallitrennis ja talle väga meeldis. Trenn toimub küll kahjuks ainult kord nädalas, aga parem ikka, kui mitte midagi. Tüdrukud pidid olema kõik umbes Axi vanused ja mängima umbes samal tasemel nagu Ax, nii et super!  Treener on see sama, kes eelmisel kevadel Axile koolis trenni andis. Ta on venelanna ja Agnes oli väga uhkelt talle eile esimese asjana öelnud „здравствуйте”. Polüglott ;)

 

Päike tuli välja! Saadan osa sellest teile!

Argipäeva askeldused

Täna hommikul ei tahtnud Robi kuidagi kooli minna. Ta leidis, et palju lahedam oleks minuga koju jääda ja autodega mängida. Ma ajan Roberti igal hommikul natuke varem üles, et me jõuaks enne kooli minekut midagi mängida. Kuna ta toas on nüüd uus autoteedega vaip, siis viimasel ajal on dinosauruse-mängud asendunud automängudega. Mulle meeldib see palju rohkem, nii et olen rõõmus. Aga ega see koolis käimine lihtne ei ole. Robert on õhtuks ikka päris väsinud ja läheb täiesti vabatahtlikult juba kell 21 magama, mis on meie pere kohta ikka väga vara. Eelmisel nädalal oli Robi väga nördinud, kui ta sai aru, et ta peab iga päev koolis käima. Õnneks ainult paaril päeval nädalas on tal pikad päevad. Mõtlesime enda meelest välja väga kavala plaani, kuidas Robert ei peaks neil kahel päeval liiga kauaks peale kooli lasteaeda jääma. Agnesel lõppeb kool varem, kui minu tööpäev ja ta jõuaks Robile 1,5 tundi varem järele, kui mina. Plaan oli hea, aga kukkus läbi, sest tuli välja, et siin ei või alla 16-aastased lapsed oma õdedel-vendadel lasteaias järel käia. Minu meelest täiesti jabur! Aga no mis teha. Reegel on reegel. Üldse on siin lasteaias igavesti palju reegleid. Pidin ära täitma paksu paki pabereid. Pidin andma loa või siis kirjalikult keelduma, et Robertit võib lasteaias pildistada. Siis pidin andma loa (või jälle keelduma), et nad võivad minna parki jalutama. Lasteaeda tuli osta päevituskreem, sest lapsi kreemitatakse õues oleku ajal, et nad ära ei põleks. Tuli täita vorm, kuhu pidi kirja panema nende isikute nimed, kes võivad lapsel lasteaias järel käia. Aga ainult nimedest üksi ei piisa. Nime kõrvale tuli kleepida ka fotod, pluss veel allkirjad. Ja kõige tipuks tuli välja mõelda parool. Ma ei tea, mis selle parooliga peala hakatakse, aga no meil on see nüüd olemas. Loomulikult oli ka hulk vorme pühendatud allergiatele, mis õnneks meie peret väga ei puuduta. On lausa hirmus, kui palju allergilisi inimesi siin on. Kalle oli lugenud kuskilt ajalehest, et keegi tütarlaps oli sattunud raskes seisus haiglasse kuna oli suudelnud noormeest, kes oli enne söönud pähklitega šokolaadi ja pähkitükike oli tal vist veel kuskil suus, igatahes viis see tütarlapse surma äärele. Või siis hirmus lugu Agnese koolist, kus vahetult enne suvevaheaega suri üks poiss ära, kuna ta oli joonud energiajooki, milles oli kübeke pähklit olnud. Jube! Tundub, et pähkliallergia ongi siinsete allergikute kõige suurem probleem. Agnesel oli ka Eestis elades metsapähklite allergia, aga siia kolides on see nagu käega pühitud (ptuiptuiptui üle vasaku õla muidugi). Keskkonnavahetus mõjus hästi.

Olen Roberti koolis juba päris mitme lapsevanemaga ka tutvunud ja minu meelest organiseerib üks ema reedeks „mängupäeva“. Ma ei tea, mis see endast võiks kujutada, aga ma arvan, et see tähendab, et mingi punt lapsi läheb koos ema või isaga peale kooli kellegi juurde mängima. Robert sai ka juba esimese sünnipäevakutse. Mul oli nii hea meel. See ju tähendab, et ta on popp poiss! Pidu toimub alles 10.oktoobril, aga juba jagati kutseid. Peab selle meelde jätma, et kutsed tuleb varakult üle anda.

Räägin muudkui Robi koolist nagu Ax ei käikski enam koolis. Tegelikult muidugi käib, aga no see pole enam nii uus teema, sellepärast pole ma ka sellest juttu teinud. Tundub, et Axist saab polüglot, sest ta hakkas peale prantsuse keele, sel aastal veel ka hispaania keelt õppima. Ja Eesti programmi järgi õpime kodus nüüd vene keelt, nii et varsti on Agnesel 5 keelt suus J Õnneks on Axil keelte peale annet, nii et isegi vene keel tuleb tal hästi välja. Kuigi lugeda on seda raske, sest tähed on ju teistsugused. Prantsuse keeles jäin ma Axist õppimises maha, aga hispaania keeles tahan küll ree peal püsida. Nii siis ongi, et hispaania keeles on Ax minu õpetaja ja vene keeles mina tema õpetaja. Päris hea on endalgi vene keelt meelde tuletada ja Agnes kiidab, et hispaania keel tuleb mul päris hästi välja ;) Ax on oma klassis kõige osavam hispaania keele rääkija, sest erinevalt teistest, oskab Agnes põrisevat R-i.

Kalle sõitis pühapäeva varahommikul tööasjus nädalaks Ukrainasse. Programm on seal jälle ääretult tihe, nii et ega me väga suhelda polegi saanud. Eile Kalle helistas ja ütles, et ta oleks nagu ajarännu läbi teinud. Tänavapilt pidi olema nagu Eestis aastal 1990. Päris huvitav! Nad ei peatu ainult Odessas vaid vuravad mööda riiki ringi. Bussisõit on küll tüütu, aga samas näeb jälle palju rohkem. Internetiga on seal lood kehvad, nii mul tulebki kannatada seni, kuni ta tagasi jõuab, et kõigest lähemalt kuulda.

Eelmisel nädalal ei külastanud me meie jaoks mitte ühtegi uut paika. Kaks korda jõudsime Roberti lemmikusse Kalamuuseumisse (Sealife) ja peaaegu oleks jõudnud Madame Tussauds muusemisse, kus me ka tegelikult juba käinud oleme, aga ei viitsinud minna. Pühapäeval tundus kõigile millegipärast nii tüütu kolme metrooga sinna sõita, et jätsime selle käigu ära. Peale selle ei tundnud ma ennast eriti hästi, sest mul oli vist esimest korda elus alatemperatuur. Jube nõme olukord, kui su kehatemperatuur on 35,5. Pea valutab, kohutavalt külm on olla, aga midagi teha ka pole. Kui on kõrge palavik, siis saad ju võtta palavikku alandavaid rohte, aga alatemperatuuriga pole muud, kui larbi sooja teed. Mul valutas juba laupäeval pea kohutavalt ja oli hirmus külm, aga kuna meil käisid reedel Siim ja Riina külas, siis ma panin oma peavalu joodud veini arvele. Aga võta näpust!

Eile, kui ma tööle läksin, siis ma nägin kahte huvitavat asja. Esiteks ronisid mingid inimesed järjekindlalt mööda ühte majaseina nööripidi alla. Maja oli ikka päris kõrge, umbes nii 6-7 korruseline. Nad ronisid siis, kui ma tööle läksin ja ronisid ka siis, kui ma töölt tulin. Ei teagi, mis üritus see selline oli. Võib olla oleksin saanud isegi kampa lüüa, kui oleks tahtmist olnud, aga mul ei olnud. Mulle selline maa ja taeva vahel nööri otsas kõlkumine ei meeldi. Tundub liiga ebaturvaline. Teine huvitav asi, mis ma nägin, oli matuserong. Kurb sündmus, aga võõral maal huvitav. Ma polnud enne seda siin juhtunud nägema. Autode kolonn polnud eiriti pikk. Nii viis-kuus autot ehk. Kõik olid musta värvi. Kõige esimene oli muidugi matuseauto, kust paistis kirst, mille ümber ja peal oli tohutult lilli. Matuseautole järgnevad autod olid aga ka kõik kaunistatud. Iga auto katusel olid tohutud lillevanikud, nii et kogu auto katus oli nendega kaetud. Väga huvitav minu meelest. Hoopis teistmoodi, kui meil.

Ilmad on meil sel nädalal lausa võrratud. Eelmise nädala lõpus oli tunne, et kohe-kohe tuleb talv, aga õnneks pööras ilm hoopis paremuse poole. Väljas on nii soe, et käime lühikeste varrukatega pluusi väel. Ostsin just Robi koolist tulles tee peale jäävast aiapoest mõned alpikannid. Istutame need pärast Robertiga aeda. Need püsivad siin õues kuni kevadeni ilusad. Robert on suur aiatöömees ja ütleb vahel mulle lausa ise, et lähme nüüd aeda tööle. Ja ma pean ütlema, et temast on isegi täitsa suur abi. Siin on nii tore, et poes müüakse lastele mõeldud aiatöökindaid. Nii tore leiutis!

Mul oli juba tükk aega tahtmine katsetada maalimist. Mu ema on kunstnik ja kuigi ma ise pole kunsti kuigi süvendatult kunagi õppinud, siis kõrvalt olen ma seda palju näinud ja tean, kuidas asjad peaksid käima. Nii, et minus kripeldas kange tahtmine proovida. Kord ei olnud aga aega ja kord ei olnud vahendeid ja nii see mõte mul teostamata jäänud oligi. Eelmisel nädala, kui Robert koolis oli, otsustasin ma oma idee teoks teha. Ostsin karbi õlivärve ja kõik muu vajaliku ja asusin maalima. Tahtsin teha lillemaali. Otsisin netist fotosid ja leidsingi ühe imeilusa pildi, kus valgel taustal olid fuksiaroosad gerberad. Mõeldud tehtud! Kuna ma aga päris kindel polnud, kas ma oskan üldse maalida, siis ei olnud minu ostetud õlivärvikarp kuigi suur ja värvituubid üsna väiksed. Valget tausta ma niisiis teha ei saanud. Noh, mis siis! Tegin siis rohelise, sest seda oli karbis mitu tuubi. Roosat ka ei olnud ja kuna valget kulus niigi siia-sinna, siis ei saanud ma ka punasest ja valgest roosat kokku segada ja tuli teha hoopis punased gerberad. Tulemus polnud päris see, mis ma oma vaimusilmas ette kujutasin, aga väga hull ka ei saanud, nii et ma arvan, et ma jätkan katsetamist. Järgmine kord tuleb lihtsalt osta suur pott valget õlivärvi. Minu surematu kunstiteos on ka tänase loo illustratsiooniks.

Päikseliste tervitustega!

Uued algused

Robertist sai eelmisel neljapäeval koolipoiss. Siin sellist pidulikku kooli alguse tähistamist, nagu Eestis, ei ole. Mul on sellest isegi natuke kahju, sest minu meelest on 1.september 1.klassi minejatele suur pidupäev ja kogu üritus väga ilus. Samas on Eesti lapsed palju vanemad, kui kooli lähevad. Siinsed 4-aastased junsud ehmataksid võib olla sellisel suurejoonelisel aktusel väga ära. Ühesõnaga, aktust ega mingit muud pidulikku avapauku ei olnud, tuli lihtsalt kooli minna. Veel eelmisel päeval oli Robi kooli minekust suures vaimustuses, aga järgmisel hommikul oli julgus kuhugi kadunud ja Robi arvas, et ta ikka ei taha kooli minna. Poetas isegi väikse pisara. Ütlesin, et kahjuks pole midagi teha, et tuleb minna. Koolivorm seljas, tõstsin Robi ratta peale ja sõitsime kooli juurde. Ma viin Robertit nimelt rattaga kooli. Nii on palju mugavam ja kiirem, sest Robi koolitee on üsna üksluine. Muudkui otse, otse, otse ja veel natuke ülesmäge ka kogu aeg. Mida lähemale me koolile jõudsime, seda rohkem Robi elevusse läks, sest kooli poole liikus suur hulk samasuguses vormis olevaid lapsi. Kooli õuele jõudes ütles Robi, et tal tuli selline mõte, et teeme nii, et lähme kooli, siis tema ütleb mulle „tsau“ ja siis ma lähen ära ja pärast tulen järgi. Ma arvasin, et see on väga hea mõte ja nii me tegimegi. Roberti klassi käib 30 last. Neil on kaks klassiruumi, millest ühes nad mängivad ja see näeb üldse välja rohkem nagu lasteaiaruum kõigi nende mänguasjade, nukumajade jms ja teises kirjutavad nad tähti, meisterdavad ja teevad muud käelist tegevust. Kuni jaanuarini kestab kool ainult kella 9-12. Selle aja sees pakutakse lastele ka puuvilju ja köögivilju ja igal lapsel on oma joogipudel, kust nad võivad soovi korral vett juua. Minu meelest väga tore korraldus. Vahepeal käivad nad õues mängimas ka. Reedel olid nad õues karated teinud, mis Robile väga meeldis. Üldse on Robi kooliga väga rahul ja läheb sinna hea meelega. Eriti meeldib talle, kui me pärast kooli poest läbi käime, sest siis ju kõik näevad, et ta tuleb koolist, mitte lasteaiast, sest tal on koolivorm seljas :) Küll see koolivorm on üks tore asi!  

Eile oli minul ka uus algus. Minust sai ametlikult tööinimene! Hurraa! Kuna ma olen oma töökohas juba alates jaanuarist vabatahtlikuna tööl käinud, siis midagi väga uut ei olnud. Välja arvatud see, et kui ma muidu olin seal 4 tundi, siis eile olin 6, et ikka oma 12h nädalas ära teha. Eile hommikul toimus seal meie organisatsiooni uutele liikmetele selline üritus nagu „Kohvihommik!“. See on hästi tore ettevõtmine, kus tullakse lihtsalt paariks tunniks kokku, juuakse kohvi või teed, süüakse suupisteid ja lihtsalt lobisetakse. See loob sellise mõnusa ja koduse tunde ja uutel liikmetel on teinekord hea tagasi tulla, sest nad juba tunnevad teisi liikmeid ja seltskonda, kes seal tegutseb. Tutvusin seal päris mitme toreda naisega. Seal eriti mehi ei käi, sest tihti on lugu nii, et Londonisse kolitakse sellepärast, et mees tuleb siia tööle ja pere tuleb kaasa. Ja siis naised otsivadki endale tegevust või abi, et siin oma karjääri alustada. Enamus seminare, mis Focus pakub, ongi just karjääriga seotud. Sain seal ühe prantslannaga vesteldes ühe väga huvitava asja teada. Ma olen alati arvanud, et prantslased on väga julged ja et neid ei huvita, mida keegi neist arvab. Aga tuleb välja, et see pole üldsegi nii. Meil tuli juttu siinsest koolisüsteemist, millest me mõlemad oleme vaimustatud. Prantsuse süsteem pidi olema Eesti omale üsna sarnane. Ikka, et igaüks enda eest, tuubitakse definitsioone, antakse kirjalikke vastuseid, ei mingit meeskonnatööd. Siin on ju aga nii, et igal võimalusel lastakse lapsel oma arvamust avaldada, luuakse erinevaid meeskondi, et mingit olukorda läbi mängida. See õpetab lapsele eneseväljenduse julgust ja seda on ju elus väga vaja. Prantslanna, kellega ma vestlesin, ütles, et ta oli tööasjus enne tihti Londonis koosolekutel käinud ja et ta alati imestas, kui vabalt kõik oma arvamusi avaldasid. Et Prantsusmaal ei pidavat sa iialgi midagi sellist nägema. Prantslased pidid olema hirmus mures sellepärast, et mis küll teised neist mõtlevad ja ei julge sellepärast suud lahti teha ja kui on näiteks koosolek, siis vabatahtlikult ei avalda keegi oma arvamust, alati tuleb otse kellegi poole pöörduda ja küsida, et „mida sina asjast arvad?“. Nii huvitav, kas pole? See on ju täpselt nagu eestlased! Poleks arvanudki, et prantslased  nii meie moodi on.

Ostsime endile eelmisel nädalal aastapiletid Londoni kõige ägedamatele atraktsioonidele. Robert tahaks kasvõi iga päev  käia Sealife’s kalasid vaatamas, aga et see on maru kallis, siis me seal eriti tihti ei ole käinud. Nüüd ostsimegi piletid, millega saame käia aasta otsa, kasvõi iga päev, Sealife’s, London Eye’l, Madame Tussauds muuseumis, hirmu ja õuduste muuseumides (ma ei mäleta praegu, mis nende nimed olid) ja Legolandis. Tahtsimegi juba reedel, kui me piletid kätte saime, kohe Sealife minna, aga see oli juba kinni, kui me kohale jõudsime. Tegime siis lohutuseks tiiru London Eyel. Ega me muidu poleks viitsinud sinna minna, aga seal ei olnud üldse järjekorda, mis on väga erakordne. Maru ilusad vaated on sealt ikka küll. Pühapäeval käisime aga Legolandis. Robi ärkas suurest elevusest juba kell 8 hommikul, nii et startisime üsna vara. Seal oli kohutavalt palju inimesi! Lihtsalt jube! Mõtlesime, et me vist muud ei saagi teha, kui ainult sabades seista ja eks me alguses seisimegi, aga kuskil kella 2 paiku hakkasid järjekorrad atraktsioonide juures peaaegu olematuks muutuma ja me saime ikka kõvasti lõbutseda. Teinekord tasubki vist oma minekut sättida pühapäeva pärastlõunale. Siin on ju kombeks, et lapsed lähevad õhtul kell 7 või 7.30 juba magama ja ilmselt hakkavad siis kaugemalt tulijad kella kolme paiku juba koju sättima. Jäime kõik oma Legolandi-päevaga väga rahule! Täna, peale Roberti kooli, on meil kavas Sealife’s ära käia. Tuleb ikka täie raha eest lõbutseda!

Ja loo lõppu üks Roberti elutarkus. Hakkasime Legolandi sättima ja Robi pidi riided ära vahetama. Robi seisi kapi ees, valis endale pluusi ja ütles:  „Minul ei lähe riiete vahetamisega palju aega. Tüdrukutel läheb palju aega!“  Ise nii väike, aga elu põhitõed juba selged! :)

 

Ikka tervitades!

Head uut (kooli)aastat!

Täna algas meie peres kooliaasta! Ax läks hommikul kooli ja seda lausa hea meelega, mis on eriti tore. Kooli saamisega oli tal ainult väike probleem, sest meil on siin täna metrootöötajate streik, mistõttu enamus metrooliine on suletud ja need, mis käigus on, on nii ülerahvastatud, et peale nagunii ei saa. Kujutate ette, milline kaos? Kalle sõitis rongiga Waterloo jaama ja pärast teeb kosutava jalutuskäigu mööda Thamesi kallast, sest busside peale pole mõtet trügida, sest sinna lihtsalt ei mahu. Õnneks on ilm ilus, nii et jalutada on isegi päris hea. Agnes jäigi lausa kahest bussist maha, sest bussid on nii täis, et need lihtsalt ei peatu. Nuta või naera, aga mis sa teed. Õnneks kolmandas bussis leidus veel mõni vaba seisukoht. Segadus missugune! Metrootöötajad streigivad sellepärast, et osad perroonidel töötavad inimesed taheti lahti lasta, mis teeks metroos liiklemise metrooinimeste sõnul ebaturvaliseks. Streik kestab 24h, nii et täna õhtul kell viis peaks see läbi saama. Hea on streikida, kui töötad nii olulisel alal. Selline asi juba märkamata ei jää. Ma mõtlen igal teisipäeval tänulikkusega prügivedajatele, et nad olemas on ja et nad oma tööd teevad. Jube, kui nemad streikima hakkaksid. Eelmisel või üle-eelmisel aastal Itaalias, Napolis ju oli mitmeid nädalaid kestev prügivedajate streik ja no see oli ikka hirmus, mis seal toimus. Õnneks ma kohapeal seda segadust ei näinud, aga mulje saamiseks piisas ka telekast nähtust. See oli lihtsalt jube!

Robertil algas nö uus elu juba eelmisel nädalal, kui me käisime tema uut lasteaeda vaatamas. Robi hakkab seal kaks korda nädalas peale kooli mängimas käima, et mina saaksin tööl käia. Lasteaed tundub olevat väga tore. Mulle meeldib eriti, et seal on üsna suur õueala, kus saab vabalt mängimas käia. Lasteaiatoast lähevad sinna suured uksed, mis on kogu aeg avatud, nii et lastel on vaba voli sisse ja välja käia, nii kuidas hing ihkab. Õues on suur liivakast, liumägi, mullakast, kus saab sonkida ja vihmausse otsida, kolm kolmerattalist jalgratast jms. Robert oli alguses veidi kohmetu, aga tänu sellele, et ta väga koledat dinosaurusehäält teha oskab, võeti ta kohe kampa ja mäng läks lahti. Lasteaias oli ka üks poiss Rocco, kes hakkab Robi klassis käima, nii et eriti vahva. Temaga mängiski Robi kõige rohkem. Kuna Robert mööda lasteaia õue ringi jooksis, siis mina istusin niisama ja vaatasin, mis toimub. Kasvatajad on seal ikka uskumatult rahulikud. Eks neid on palju ka. Umbes 15 lapse kohta oli 5 kasvatajat. Lastel lasti rahumeeli tegeleda sellega, millega nad tahtsid. Õues oli üks suur, jalgadel seisev veeanum, kus sees olid mängukalad. Osad lapsed mängisid seal vees. Teised lapsed tõid kuskil ämbrid, panid need vett täis ja asetasid jalgratta tagumisele istmele ja kärutasid vett mööda õue ja lõpuks viisid selle liivakasti, kus hakkasid sellega plötserdama. Muidugi said nad selle käigus veidi märjaks ja natuke mustaks, aga mis siis. Nii põnev tegevus ju! Siis küsiti, kas keegi tahaks kunsti teha? Mõned tahtsid. Nendega mindi siis tuppa õhupallile kliistriseid ajalehti kleepima. Aias on ka väike majake, kus saab rahulikult istuda ja näiteks raamatut vaadata, kui ei taha õuel joosta. Muidugi on toas ka tegevusi. Võid maalida, klotsidega ehitada, puslesid panna või nukunurgas mängida. Hommikupoole toimub mingi õppetegevus ka, aga selles Robi muidugi ei osale, sest ta käib ju koolis. Kella nelja paiku pakutakse lastele teed. Eile jäi Robert paariks tunniks üksi lasteaeda ja kui ma talle järgi läksin, siis ta oli nii mänguhoos, et ei tahtnud isegi ära tulla ja veel õhtul õhkas, et lasteaias oli ikka nii äge. 

Kuna Robertist saab peatselt koolipoiss, siis ostsime talle kirjutuslaua ja muidugi ka tooli ja siis veel autoteedega vaiba. Robi oli oma uuest toa sisustuses suures vaimustuses ja leidis, et tal on nüüd nii äge suure poisi tuba, et mänguasjad sinna enam ei sobigi ja viis oma mänguasjakastid meie magamistuppa ja ütles, et tegelikult ta ei tahagi enam mänguasjadega mängida, sest ta on nüüd juba nii suur poiss. Karm värk, kui  4 aastaselt mängimine enam ei sobi. Saladuskatte all võin muidugi öeda, et tegelikult ta ikka mängib, ainult et mänguasju peab ta nüüd meie toast toomas käima, sest mänguasjakast ei sobi ta tuppa endiselt :)

Kuna Buckinghami Palee on külastajatele avatud vaid paaril kuul aastas (s.o august ja september) ja me sinna veel jõudnud ei olnud, siis kasutasime Axi ja Robiga juhust ja läksime kolmapäeval vaatama, kuidas kuninganna ka elab. Robert tahtis alguses dressipükstega tulla, aga ma ütlesin, et kuninganna juurde ikka nii ei sobi minna, et pangu ikka mõned kenamad püksid jalga. Robi panigi. Tee peal ostsime jäätist ja Robi ajas natuke pükste peale ja oli kole mures, et mis nüüd kuninganna ütleb, kui ta plekke pükste peal näeb. Õnneks olid püksid üsna kirju mustriga, nii et me leidsime, et ta ehk ei märkagi :) Meie suureks imestuseks ei olnud palees üldse piletisaba ja üldse oli rahvast meeldivalt vähe. Loss jättis äärmiselt hea mulje. Kuigi väga suursugune, oli see kuidagi armas ja hubane. Meile meeldis Buckinghami palee igatahes rohkem, kui Windsor. Jäime väga rahule. Robert oli ainult natuke pettunud, et ta kuningannat ei näinud (kogu dressipükste vahetamise vaev  ja mure plekkide pärast oli ju asjata), aga selle eest oli seal mitu mõõka, paar lohekuju ja lugematul arvul lõvijalgadega mööblitükke. Hea seegi :)  

Laupäeval käisime Thamesi ääres jalutamas. Ilm oli väga ilus ja jalutada mõnus, nii et kõndisime London Eye juurest kuni Tower’i sillani. Jõe ääres tehti parajasti liivaskulptuure ja tundus, et teemaks olid mööblitükid. Üks diivan nägi küll nii ehtne välja, et mine või kohe sinna lösutama. Teises kohas tegeleti aga tiigri skeletile mingi valge mögla pealepanemisega, millest pidi lõpuks välja tulema valge tiigri kuju. Väga huvitav oli seda protsessi jälgida. Siis käisime kohvikus, imetlesime Toweri silda, mis on ikka tõesti võimas ehitis ja tulime laevaga tagasi London Eye juurde. Thamesil käib ikka meeletu laevaliiklus. Lahe! See laev, millega meie tulime, ongi liinilaev, mitte mingi kruiisikas ja see sõidab (vähemalt nädalavahetustel) iga 20 minuti tagant. Nii, et kes soovib, see võib bussi või metroo asemel hoopis laevaga tööl käia. Tänase metroostreigi tõttu lubatigi panna käima nii palju laevu, kui vähegi võimalik, et inimestel oleks alternatiivseid liiklemisvõimalusi. 

Oleme siin juba aasta aega elanud, aga ikkagi leiame veel kodukandist vaatamist väärivaid paiku, kuhu me veel jõudnud ei ole. Pühapäeval sõitsimegi ratastega kohe Richmondi kõrval asuvasse linnaossa nimega Chiswick, kus asub uhke park, mille keskel on väike loss. Park on üsna suur ja väga ilus ja sinna sissepääs on täiesti tasuta. Lossi või tegelikult oleks vist õigem öelda villa, lasi ehitada kolmas krahv Burlington ja see sai valmis aastal 1729. Krahv lasi villa ehitada, kuna tahtis seal esitleda oma maalikogu ja pidada seal suviseid pidusid. Käisime ka lossis sees. See on päris huvitava arhitektuuriga, armas väike loss. Seal on tohutu palju mitte eriti suuri tube, millest mõned on üsna uhked. Eriti vapustavad on seal laed. Kas keegi teab, miks vanasti uhkeid maju ehitades lagedele nii suurt rõhku pandi? Mul tekkis see küsimus just seal majas ringi käies. Kui palju me ikka lakke vaatame? Ma pean tunnistama, et ma ei vaata enamasti isegi lampe, mis laes on ja kui keegi küsiks, milline lamp on mõne mu sõbra kodus, siis ma ei oskaks sellele vastata. No muidugi, kui tegemist pole just millegi väga erakordsega, mõne suure lühtri vms, siis ma ei märka neid kunagi. Laed olid niisiis väga kaunid, aga eriti ilusad olid vaated akendest, kust paistis park. Park kujundati ühe Itaalia iluaeada kujutava maali järgi, millest saigi selle maali elav esitlus. Päris huvitav idee, kas pole? Seal on palju skulptuure, hekkidega ääristatud rajakesi, tiik ja ka talveaed, mida ümbritsevad roosipeenrad. Loomulikult ei puudu pargist ka mänguväljak, mis pole muidugi pärit krahv Burlingtoni aegadest, kuid on sellegipoolest tore ja samuti tegutseb seal kohvik. Nii, et jälle üks vahva koht meie Londoni lemmikpaikade nimekirjas juures! 

 

Matsuvate musidega!