Sahistame lehtedes

Eelmisel reedel, hommikul kell 9.00, toimus Roberti klassi lapsevanemate kohvihommik ja uskuge või mitte, kohal oli ligi 20 ema. Ühtegi isa esindatud ei olnud, aga minu meelest oli ka see emade hulk uskumatult suur. Kas te kujutaks ette, et Eestis saaks sellisel kella-ajal mingisugust emade kogunemist korraldada? Ma kahtlustan, et mitte. Siin see asi aga toimib, sest paljud emad ei käi üldse tööl, töötavad osalise tööajaga või teevad tööd hoopis kodunt ja sellepärast sobib selline hommikune kohvitund peale laste kooli toomist väga hästi. Roberti koolis on selline reegel, et igal klassil peab olema kaks esindajat.  Neil on päris suur hulk tööd, sest koolis toimub alalõpmata mingi üritus ja on klassi esindajate kohustus ülejäänud seltskonnale infot edastada. Need kaks prouat, kes meil seda tööd teevad, tunduvad olevat väga asjalikud. Kohvihommiku mõte oligi selles, et kõik nende esindajatega tuttavaks saaksid ja omavahel ka rohkem tutvuksid, sest kui palju sa seal ukse taga lapsi oodates ikka teistega sõbruned. Ma usun, et see eesmärk sai täidetud ka. Järgmine lastevanemate kokkusaamine toimub detsembris ja ma usun, et siis on kohal ka palju isasid, sest üritus leiab aset õhtusel ajal pubis :) Minu  meelest väga lahe idee. Detsembris toimub ka ainult lastevanematele mõeldud ball, mille toimumiskohaks ei ole mitte kool vaid Pembroke lodge, mis on 18. saj lõpul ehitatud härrastemaja, mis asub Richmondi Pargis.  Kõlab väga huvitavalt. Peame veel Kallega arutama, kas minna. See pidi olema päris lõbus üritus. Kogu seda eelnevat juttu kokku võttes jääb mulje, et Robi koolis pannakse kõva rõhku sellele, et lapsevanemad üksteist hästi tunneksid ja tihedalt suhtleksid. Jälle üks hea ja minu jaoks uus idee! Agnese Eesti klass korraldas ja korraldab siiani päris palju üritusi, kust võtab osa terve pere. Käiakse näiteks kuskil soos matkamas või ükskord toimus Türisalu pangalt köiega laskumine või korraldatakse muid lõbusaid üritusi, aga seda pole küll olnud, et lapsevanemad ilma lasteta kuskil kokku saaksid ja näiteks pubisse läheksid. 

Pühapäeval võtsime ette järjekordse lastele mõeldud lõbustuse ja läksime lõbustusparki nimega Chessington World of Adventures www.chessington.com See park on jälle üks paljudest meie aastapileti lõbustustes, kus me võime nüüd kasvõi iga päev käia. Ma ei läinud sinna eriti suure vaimustusega, sest ma olen juba natuke nendest laste lõbustustest ära tüdinenud ja tahaks midagi hingele, aga kui ikka hinna sees on, siis tuleb ju ära käia. Pealegi on meie juurest sinna üsna mugav minna. Tegelikkuses osutus see park aga igavesti ägedaks kohaks. Lisaks kõikvõimalikele karusellidele ja muudele südant pahaks ajavatele atraktsioonidele, on seal ka Akvaarium ja loomaaed, kus võid näha pingviine, lõvisid, tiigreid, leopardi, sebrasid, madusid jms elukaid. Kõiki kohti me läbi käia ei jõudnudki, sest see park on lihtsalt nii suur. Rahvast oli üsna palju ja kiftimate atraktsioonide sabas tuli üsna kaua seista, aga ootamine oli seda väärt. Erinevalt Legolandist on seal ka Axi sugustel palju tegemist. Legolandis on rohkem lõbustusi väiksematele tegelastele, mida siin ka jagus, aga närvikõdi oli ka suurematele. Mina käisin Axiga sõitmas ühe atraktsiooni peal, kus istusid toolidel, mis kõlkusid relsi küljes ja kihutasid suure kiirusega mööda käänulist teed, nii et lendasid kord ühele, kord teisele küljele, siis jälle üles ja siis jälle alla. Minu meelest oli see juba piisavalt jube ja äge muidugi ka, aga Ax ütles, et see polnud midagi võrreldes sellega, kus nad Kallega käisid. See raputas ikka täiesti läbi – sõit käis kohutava kiirusega kord pea alaspidi, kord külg ees, kord selg ees, kord horisontaalis, kord vertikaalis, mööda raudteed. Ax peaagu, et kiljus vaimustusest, kui nad sealt maha astusid. Järgmisel nädalal, kui lastel on koolivaheaeg, lähme sinna tagasi, sest paljud asjad jäid veel kripeldama.

Meil hakkab ilm ka juba sügiseseks kiskuma. Puude lehed hakkavad tasapisi värviliseks muutuma ja puudelt alla pudenema ja ööd on juba üsna külmad. Mõned lilled on küll otsustanud juba teist korda sel aastal õitsema hakata, aga see vist pole mingi ime. Ju neil ongi see kombeks. Koos sügisese ilmaga on kohale jõudnud ka külmetusviirused. Robert jäi eelmisel nädalal üheks päevaks koju, sest tal nohu lihtsalt voolas ja ma mõtlesin, et on parem, kui ta selle ühe päeva kodus veedab ja täna on Axi kord ennast kodus ravida. Tüütu see talvine tatihooaeg! Päike vähemalt  paistab. Peaks muru niitma minema.

 

Teid kõiki kallistades! Minge sahistage sügisestes lehtedes!