Ilutulestikuöö

05.novembril ja selle ümbruses on Inglismaal tavaks tähistada Guy Fawkes’i ööd. Minu, kui suure ilutulestikufänni, rõõmuks peetakse seda suure tulevärgiga. Põhjusest, miks seda ööd tähistatakse, kirjutasin ma juba eelmisel aastal umbes samal ajal. Meeldetuletuseks ütlen lühidalt, et aastal 1605 kavatses Guy Fawkes’i nimeline mees koos kambaga Parlamendihoone õhku lasta. Õnneks saadi plaanist teada ja katse nurjus, aga peale seda hakati igal aastal seda ööd tähistama. Alates reede õhtust saadik kostusid iga natukese aja tagant siin ja seal ilutulestikupaugud. Mulle tõesti õudselt meeldib ilutulestik ja nii ma jooksingi nagu mõni närviline koer iga paugu peale aknale vaatama, et kas ma näen midagi. Vihma sadas ja ega eriti midagi näha polnud, nii et olin üsna pettunud. Richmondis toimus suur Guy Fawkes’i ööle pühendatud ilutulestik pühapäeval ja kuna ilm oli ilus (s.t vihma ei sadanud), siis läksime ka seda möllu vaatama. Tegemist polnud pelgalt ilutulestikuetendusega vaid üsna uhke laadaga. Osta sai sööke, jooke, kohale oli veeretatud päris mitu karuselli ja õnne võis proovile panna erinevates loosides. Ilutulestik pidi algama kell 19.00. Meie jõudsime kohale tund aega varem. Mõtlesime, et lähme ajaviiteks karuselliga sõitma. Meie viga, et me ei vaadanud enne, mismoodi see karusell sõidab. Ronisime peale – meie Axiga äärde ja Robi keskele ja sõit läks lahti. Alguses oli päris lõbus keerelda, aga siis hakkas see asjandus aina kiiremaid tuure üles võtma ja me kõik kippusime inertsist Axile selga vajuma. Roberti müts tükkis suurest kiirusest peast lahkuma ja mina nägin kurja vaeva, et ennast kinni hoida , et mitte lastele peale vajuda. Hakkas juba tunduma, et me jäämegi sinna metsiku kiirusega tiirlema, ära hakkas juba tüütama. Ma ootasin hirmuga, et Robi hakkab äkki nutma, sest ta pole eriline karusellimees, aga minu imestuseks tema ainult kilkas Axi kaenlaaugus, et küll on äge :) Süda õnneks kellelgi pahaks ei läinud ja lõpuks me siiski jäime seisma ka. Järgmine kord tuleb meeles pidada, et ei tasu tundmatu karuselli peale tükkida. Siis tegime Robiga väikse rongisõidu ja õngitsesime õnneloosi (auhinnaks mõõk) ja oligi kell niikaugel, et ilutulestik pidi algama. Ja siis see algaski! Meie elu KÕIGE ilusam ilutulestik! See oli sõnulseletmatult uhke tulevärk, mille saateks mängis muusika, nii et kui muusikas oli võimsam koht, siis oli ka ilutulestik eriti võimas ja kui muusika läks vaiksemaks, siis muutus samamoodi ka ilutulestik. Ma võiks siia kõik ülivõrded kirja panna! Kilkasime vaimustusest nagu pöörased! Täielik kaif! Ja uskuge või mitte, see kestis lausa 20 minutit! On täiesti kindel, et järgmisel aastal lähme ka kindlasti sellele üritusele! Eelmisel aastal me ei käinud, aga siis me ei teadnud ka, millest me ilma jääme.

Sügis on meil tuurid üles võtnud, mis tähendab nii vihmaseid ja väga tuuliseid ilmasid, kui ka seda, et külmetusviirused kipuvad kallale. Kalle tundiski ühel õhtul, et kurk on kare ja ninas kipitab. Otsustasime, et tasuks tervist ühe konjakiga turgutada. Kuna meil kodus konjakit parajasti ei olnud ja et meil oli nagunii Richmondi keskusesse asja, siis otsustasime kasuliku meeldivaga ühendada ja tagasiteel pubist läbi põigata ja ühed kosutavad konjakid juua. Minul küll midagi häda polnud, aga kalli kaasa toetuseks olen ma alati valmis pokaali või paar konjakit jooma. Mõeldud, tehtud! Astusime pubisse sisse ja küsisime, kas neil juhtub olema konjakit. Äärmiselt armsa olemisega baaridaam jäi sügavalt mõttesse ja ütles, et tal on nagu meeles, et neil peaks küll üks pudel olema, aga et ta ikka küsib igaks juhuks oma kolleegi käest üle. Kahepeale leidsid nad pudeli üles. Tellisime ühe koguse kummalegi. Baaridaam võttis suured klaasid ja hakkas juba valama, aga mõtles siis ümber ja otsis kuskilt kapinurgast viskiklaasid. Ise arutas, et ta valab sinna, et need on nunnumad. Oh seda nalja, kui me need klaasid kätte saime! Meil läks meelest ära, et siin tähendab üks kogus mitte 4cl vaid 2cl ja kujutage nüüd ette seda armetut kogust üsnagi suure viskiklaasi põhjas! Päris naljakas! Rohkem nagu klaasi määrimine. Jõime oma 2cl konjakit ära ja läksime teise pubisse õnne katsuma. Ja uskuge või mitte – seal oli ka täpselt üks pudel konjakit. Nüüd võtsime juba rohkem, kui ühe koguse ja saime sooja mõnusalt sisse! Tundub, et pubi pole koht, kus peeneid napse tarbida. Tekitasime oma sooviga ikka parajat elevust. Tasub vist pudel konjakit igaks juhuks koju osta. Märkusena võin öelda, et kahjuks Kalle nohust tänu meie ettevõtmisele ei pääsenud, aga eks hea tuju on ka juba iseenesest midagi väärt!

Alates reedest ei ole mul enam pangakaarti. Mulle tundub, et alates sellest, kui me talvel Tais käisime ja mu kaart kinni pandi, kuna panga-onu kartis, et keegi alkoholilembene tailane on mu kaardi pihta pannud, sattusin ma vist mingite eriti blondide pangakaardiomanike registrisse. Enne reedet oli veel üks juhus, kus mu kaart igaks juhuks sulgeti, aga siis õnnestus mul paluda panga-onul see taas avada, aga nüüd enam nii lihtsalt ei läinud. Kasutan siin telefoni kõnekaarti, mis tähendab, et ma pean sinna aeg-ajalt raha peale laadima. Seda ma just reedel teha kavatsesingi, kui internetilehele, kus ma parajasti toimetasin, ilmus kiri, et teie pank on selle operatsiooni keelanud. Palun võtke oma pangaga ühendust. Jäin juhmi pilguga ekraani vaatama (no ikkagi blond ju!), kui juba heliseski mu telefon. Toru otsas panga-onu, kes teatas, et ta sulges mu kaardi, kuna mu pangakaardi andmed on varastatud. Sõnal „varastatud“ on eriti halb kõla ja seekord ma ei hakanud temaga vaidlema ja ütlesin, et no olgu pealegi, pange siis kaart kinni. Onu luges mulle ette kõik minu viimase kahe nädala jooksul tehtud tehingud ja midagi ebatavalist mulle silma küll ei hakanud. Pärast netipangast järele vaadates ja tehinguid uurides ei selgunud ka midagi eriskummalist. Ma ei saagi aru, kust ta teadis, et mu kaardi andmed on varastatud? Ehk nad püüdsid mõne päti kinni, kellel mu kaardi andmed olemas olid? Teine variant ja minu meelest loogilisem on see, et neile lihtsalt millegipärast ei meeldinud mu kaart. Äkki seal oli mingi turvaauk või midagi oli sellega nihu, nii et nad pidasid paremaks see sulgeda ja mulle uus kaart teha, aga kuna ma nii jonnakalt iga kord käskisin kaardi lahti teha, siis nad tulid nüüd ründama sõnaga „varastatud“. No ei tea, kuidas sellega lood on, aga kaarti mul nüüd siis jah pole. Uus pidi saadetama, aga arvestades siinset asjaajamise kiirust, siis niipea ma ilmselt seda veel ei saa. Hetkel olen sõltuv Kalle sularaha-annetustest. On minu õnn, et Kalle on helde mees! :)

Rõõmsate tervitustega!