Udusse uppunud

Pidude hooega on nüüd avatud ja avatud sai see üsna peene üritusega Moretti Galeriis. Üritus oli mõeldud FOCUSe liikmetele pidude hooaja sissejuhatuseks. Galerii on itaallastest perekond Moretti oma ja peale Londoni, on neil galeriid ka Firenzes ja New Yorkis. Meid oli lahkesti võõrustamas Londoni galerii direktor, kes isiklikult väljapandud taieseid tutvustas. Ruum oli õdus ja mitte väga suur. Ka kunstiteoseid oli seal üsna vähe, kõigest kuus Firenze kandist pärit ikoonimaali. Ma ei ole sellistest maalidest kunagi eriti midagi pidanud, aga kui asjatundja neist räägib, siis on ikka päris huvitav. Seal oli näiteks üks kokku lapitav ikoonimaal, mis suuruselt oli umbes nagu suuremat sorti laptop. Asja mõte, miks seda kokku sai lappida, oli see, et kui vanasti mindi reisile, siis võeti oma ikoonimaal kaasa, et siis sihtpunktis oleks hea ja kodune selle eest palvetada. Kokku lapiti see sellepärast, et maal transportimisel kannatada ei saaks. Tundub, et selle maali kunagine omanik oli kas väga hoolas või ei olnud ta suuremat sorti reisumees, sest maal oli imeheas korras. Eriti, kui arvestada, et see oli pärit 14.sajandist. Üritus ise seisnes aga selles, et inimesed lihtsalt jalutasid ühe juurest teise juurde ja ajasid juttu. Aeg lendas, šampust voolas ojadena ja õnneks jagus suupisteid ka. Meeleolu oli mõnus, nii et lõpuks tekkis juba hirm, et külalised ei kavatsegi lahkuda. Hakka või tuledega vilgutama ;) Õnneks seda siiski teha ei tulnud ja pool tundi peale kavandatud lõppu lahkusid ka viimased külalised. 

Mina tulin koju koos ühe oma töökaaslase Anetiga, kes ka Richmondis elab. Kalle sellele üritusele kaasa ei tulnud, ta eelistas kodus Robiga möllamist. Tegelikult ei võtnud keegi minu töökaaslastest abikaasat kaasa, nii et Kalle puudumine oli isegi sobiv. Koduteel aga juhtus üks üsna hirmus lugu. Niikui me rongi astusime, nägin, et üks noormees istub kägaras oma toolil, hoiab käega südamest kinni ja näost paistab, et ta on kohutavates valudes. Kõik ümberringi istusid tuimade nägudega ja ei teinud temast väljagi. Olin just ostnud pudeli vett ja küsisin noormehe käest, et kas ta tahaks äkki juua? Ta raputas pead ja ütles läbi häda, et ma tõmbaksin hädapidurit. Tõmbasin pidurit ja sain ühenduse rongijuhiga. Ütlesin, et rongis on noormees, kellel on vist südames valud. Rongijuht pidas rongi järgmises peatuses kinni ja hüüdis mikrofoni, et kui rongis on arste, et nad siis kiiresti meie vagunisse tuleks. Õnneks oli ja kaks arsti tormasid teistest vagunitest kohale. Noormees pandi rongi põrnadale pikutama ja üritati temaga pidevalt vestlust üleval hoida. Ta kippus ära vajuma. Tuli välja, et ta oli alles 22 aastane ja et tal oligi mingi südamehäda, ta ütles isegi selle haiguse nime, millest mina muidugi midagi aru ei saanud. Arstid muidugi said.  Siis kutsuti kiirabi, noormees tõsteti perroonile ja arstid jäid koos temaga kiirabi ootama. Kui uuesti sõitma hakkasime, siis märkasin, et minu kõrval seisev prantslasest noormees on näost täiesti valge. Tal oli kogu seda intsidenti vaadates halb hakanud. Sain teda oma äsja ostetud veega kosutada, nii et tal hakkas parem ja seekord ma hädapidurit enam tõmbama ei pidanud. Olin seal rongis nagu mingi Florence Nightingale :) Lõpp hea, kõik hea! Võib olla olen nüüd elupäästja! 

Pühapäeval tähistasime isadepäeva. Siin on isadepäev küll juunis, aga meie peame ikka seda Eesti aja järgi. Juunis kinkisime vist ka Kallele kommikarbi, aga mitte midagi muud. Nüüd aga joonistas Robi Kallest pildi, mille me lasime kruusile trükkida. Teisele poole trükiti Roberti kirjutatud tekst „Issile Robertilt“. Hästi armas kingitus sai. Lisaks sellele kinkisime veel ilmatu suure kommikarbi. Kalle oli väga rõõmus kingituste üle. Õhtul käisime aasiapärases toidukohas söömas, nii et igati mõnus päev. 

Robi on nüüd üsna usin kirjamees. Talle kohe meeldib sõnu kirjutada. Vahel kirjutab mingi sõna ja siis laseb meil ette lugeda, et mida ta ka kirja pani. Ühel päeval tuli Robi aga ajakirjaga ja hakkas niisama sealt sõnu maha kirjutama. Täiesti omal algatusel! Äge! Koolist saadeti talle nüüd esimesed võtmesõnad ka õppimiseks ja raamat lugemiseks (tegelikult seal raamatus sõnu pole, on ainult pildid). Raamatuga oli kaasas vihik,  kuhu õpetaja oli kirjutanud, et sellel ja sellel päeval lugesime Robertiga raamatut. Robert ütles, et see raamat räägib mängimisest ja vastas hästi kõigile esitatud küsimustele! Well done, Robbie! :) Nii tore oli seda lugeda!

Reedel on Robil koolis koolivormivaba päev. Aga selleks, et sa võiksid oma riietega koolis olla, tuleb igal lapsel kooli tuua kommikarp, pudel veini või mõned õlled! Lugesite õigesti! Tegelikult pole tegemist õpetajate sooviga koolinädala lõppu laste toodud hea kraamiga tähistada vaid niimoodi kogutakse asju, mida lapsevanematele korraldataval jõulupeol välja loosida, oksjonil maha müüa või auhindadeks jagada. Kaval mõte, kas pole? Kuidas sa muidu ikka paneksid lapsele kirja koolist kaasa, et palun homme ilmuda kooli õllepudel kotis. Nüüd on aga asjal mõte ja mõlemad pooled saavad sellest kasu, sest koolides, kus lapsed peavad iga päev koolivormi kandma, on ülim rõõm, kui sa saad vahel oma isiklikud popid hilbud selga tõmmata. 

Täna on meil nii udune ilm, et kui me hommikul rattaga kooli sõitsime, siis panin lausa rattal tule põlema, sest kartsin, et muidu autojuhid meid äkki ei märka. Täielik piim! Kui ma koju jõudsin, siis avastasin, et tänu udule on igal pool välja ilmunud imeilusad ämblikuvõrgud. Eks need olid seal enne ka, aga neid polnud lihtsalt näha. Jooksin kohe tuppa, haarasin fotoka ja käisin neid ämblikute tehtud kaunistusi pildistamas.  Üks neist fotodest on ka tänase loo illustratsiooniks!

Eile ilmus ajalehes uudis, et Suurbritannia valitsus hakkab mõõtma, kui õnnelikud on britid. Statistikaametile olla tehtud käsk välja mõelda, mil viisil seda mõõta tuleks! Kui praegu keegi minult küsiks, kui õnnelik ma olen, siis ma vastaks 100%! Loodetavasti oleks teie vastus samasugune! 

Kallid, musid, pikad paid!