Lumemöll

Inglaste lemmik teema “ilm” on viimasel ajal vallutanud kõigi meeled. Kuninglik noorpaar on meediatroonilt tõugatud ja esilehtedel ilutsevad aina uued ja uued külma-ja lumerekordid. Londonis hakkas lund sadama eelmisel kolmapäeval ja neljapäeva hommikuks oli üsna paks lumevaip maas. Robert pole eriline lõoke ja tema äratamisega on hommikuti paras tegemine, aga piisas mul ainult mainida, et lumi on maas, kui ta oli krapsti voodist püsti ja ajas juba jopet selga, et minna õue lumesõda pidama. Ega ma ka kade tüdruk pole ja nii möllasimegi Robiga juba hommikul kell 7.30 lume sees. Korralikud ja koolitatud kodanikud nagu me oleme, rookisime aga kõigepealt oma maja ees kulgeva kõnnitee puhtaks ja liivatasime ära ka. Olime ka ainukesed. Ülejäänud majaelanikud sellise asja peale ei tulnud. Kooli läksime jala, sest ma ei julge rattaga lume sees sõita. Suuremad teed olid tänu ohtrale soolatamisele puhtada, aga väiksemaid tänavaid kattis jää. Tore oli jalutada. Uurisime Robiga lumel olevaid jälgi ja leidsime isegi ühed jänese jäljed. Inimesed tulid vastu, naeratsid, teretasid ja soovisid head päeva (tavaliselt siin nii sõbralikud hommikuti ei olda). Rongide ja metroo liikluses valitses aga paras kaos. Paljud liinid ei sõitnud üldse või kulgesid suurte hilinemistega. Kallel oli just selle päeva hommikul kohtumine oma tulevase ülemusega (kelle nimi on muide Eva ;), nii et oli eriti oluline jõuda tööle õigeks ajaks. Kalle aimas õnneks juba olukorda ette ja hakkas aegsasti minema ja kuluski „kõigest“ paar tundi ja ta oligi tööl! Kahjuks veetis ta sellest kahest tunnist ühe perroonil rongi oodates. Minul läks tööle jõudmisega paremini ja olin vähem, kui tunni ajaga kohal. Eriti hästi läks aga Agnesel, kes helistas mulle kell 11.30 ja teatas, et ta läheb nüüd koolist koju, sest kooli küttesüsteem ütles üles. Oh seda rõõmu! Ja  kõige toredam oli see,et kool oli kinni ka reedel ja on kinni veel ka sel nädalal kuni neljapäevani. Agnes ei jõudnud oma õnne ära tänada! Ma mäletan ise, kui tore see oli, kui kool mingi jama pärast suletud oli. Meil oli ka kunagi suisa nädala võrra pikem jõuluvaheaeg, sest kooli torud külmusid ära. No Axi koolis on ilmselt sama jama. Siin on ju torud veetud õuest, mitte maa alt ja polegi väga palju külmakraade vaja, kui need lõhki külmuvad. Õppimata Agnes siiski pole, vajalikud ülesanded on kooli kodulehele üles sätitud. Aga no ikka – hommikul saab magada ja ülesandeid teha siis, kui tuju tuleb. Mõnus!

Neljapäeva õhtul oli meil kavas Roberti klassi lastevanemate pubiõhtu. Kuna Kalle oli hommikul perroonil rongi oodates kõvasti külma saanud, siis ta ei viitsinud kodust välja tulla ja ma läksin üksi. Oligi tegelikult hea, et Kalle ei tulnud, sest kohal oli ainult kaheksa vaprat naist ja ei ühtegi meest. Pubisse jõudmine oli tõeline katsumus, sest kõnniteed olid kaetud sulaselge kiilasjääga. Ma võin ausalt öelda, et meie maja esine oli ainuke koht, kus jääd polnud. Linn oli justkui välja surnud. Õhtul kell 8 ei näinud ma peale enda ja kahe teise ema, kellega me pubisse läksime, mitte ühtegi hingelist. Pubi oli väga armas. Hoopis erinev nendest, kus ma olen siiani käinud. Nimi oli sellel Valge Hobune ja kogu sisekujundus oli hele ja armas, meenutades pigem mõnda rannakohvikut kui pubi. Lobisesime naistega maast ja ilmast, põhirõhk muidugi ilmal. Kuidagi tuli juttu suusatamisest ja tuli välja, et enamus neist ei ole kunagi suusatanud. Ma ütlesin, et Eestis on koolides lausa kohustuslikud suusatunnid, nii et laps peab hommikul suusad kaenlas kooli minema. Üks ema tegi sellepeale suured silmad ja ütles, et ta tunneb nüüd ennast küll halvasti. Ta pidi nimelt igal hommikul lapsi kooli viies hädaldama, et ta peab nende lõunasöögikotikesi tassima, mis võrreldes suuskadega pole ju mitte midagi :) Kui ilmateema oli ammendatud, siis räägiti põhiliselt koolist ja lastest ja arutati, millal peab hakkama juba mõtlema sellele, millisesse põhikooli laps panna (tuletan meelde, et lapsed on alles 4-aastased ja põhikooli minnakse 11-aastselt). Pidi olema tavaline, et juba paar-kolm aastat enne põhikooli katseid võetakse lapsele koduõpetaja, kes siis last eriti hoolega õpetab, et laps ikka sinna kõige kõigemasse kooli sisse saaks. Seda kuulates oli mul väga hea meel, et me Eestisse tagasi tuleme ja ei pea kõige sellega tegelema. Pubiõhtu oli  kokkuvõttes väga mõnus. Vein voolas, aeg lendas ja juttu jätkus kauemaks, nii et koju jõudsin alles kuskil 22.45 ajal.

Reedel toimus meie külakeses jõulutulede süütamise pidu. Käisime sellel üritusel ka eelmisel aastal, aga siis sadas vihma, nii et polnud kuigi mõnus. Sellel aastal vihma ei sadanud ja ilm oli üsna külm. Eesti mõistes on see muidugi naljanumber, aga siin on -5 ikka väga krõbe külm. Möll oli samasugune nagu eelmisel aastal. Palju rahvast, müüdi igasugust kinginänni, toimusid loteriid ja sõitsid karusellid, koguti hulgaliselt annetusi ja laulsid lastekoorid. Kohal oli ka jõuluvana, kes istus oma täispuhutavas kummimajakeses ja kelle audientsile saamiseks tuli oodata pikas järjekorras. Robert õnneks sinna minna ei tahtnud. Olime just paar tiiru peopaigale peale teinud, kui helistas Kalle ja palus, et me kiiresti koju läheks, sest tema kadunud kohver olla üles leitud ja toimetatakse lähima tunni jooksul meile koju. Kohver läks kaotsi, kui Kalle tuli teisipäeval Eestist tagasi. Kallel vedas, sest ta sai enam-vähem viimasele lennukile, mis Frankfurdist startis, sest seal algas suur lumesadu ja lennud jäeti ära. Kalle kohvril nii hästi ei läinud ja see jäi kadunuks. Asi iseenesest polekski ju hull, aga et meil on plaanis sellel pühapäeval korraldada Kalle töökaaslastele üks korralik Eesti jõulusöömaaeg, siis oli kohver täis head ja paremat kodumaist jõulusööki – verivorstid, praekapsad, kilud, kõrvitsasalat, piparkoogitainas jms. Peale selle olid seal kohvris minu talvesaapad, mis ma olin jätnud Eestisse, kuna siin ju taedupärast erilist külma ei ole. Nüüd aga igatsesin neid saapaid väga, sest suvekingades -5 kraadiga ei ole eriti mõnus ringi käia. Nii, et ootasime kohvrit pikisilmi. Õnneks jõudsime koju enne, kui kohver. Avasime kohvri üsna ettevaatlikult, olles valmis juba saama osaks hirmsale vaatepildile, kus kapsad, kõrvitsasalat ja verivorst on segunenud riidekraamiga, mis ka kohvris oli, aga õnneks oli kõik kõige paremas korras. Midagi polnud katki läinud ja miski polnud ka halvaks läinud. Ilmselt oli kohver kenasti külmas meid oodanud. 

Reede õhtul tulid meile külla minu kaks toredat klassiõde ja sõbrannat Margitit. Nad olid Londonisse tulnud tegelikult suurema kambaga ja ööbisid enamuse ajast kõik koos hotellis, aga esimese Londoni öö veetsid nad meie pool. Meil oli väike plaan, et ehk lähme ka korraks pubisse, aga poetuurid olid neilt viimasegi võhma võtnud, nii et olime lihtsalt kodus. Mõnus oli. Küll on ikka vahva, kui sul on nii toredaid sõbrannasid.

Pühapäeva hommikuks oli lumi sulanud, päike paistis ja linnud laulsid. Talv oligi möödas. Õhus oli tunda kevade lõhna, umbes nagu Eestis märtsi kuus. Ilm vaheldub siin ikka tohutu kiirusega. Õhtul läksime välja sööma, et tähistada Kalle sünnipäeva. Õhtusöök kulges mõnusalt kuni äkitselt Kalle tundis, et tervis hakkab kehvaks minema. Jätsime magustoidu tellimata ja läksime koju, kus selgus, et Kallel on palavik. Kena kingitus küll sünnipäevaks!

Esmaspäeva hommikul, kui oli Kalle õige sünnipäev, laulsime ta üles ja andsime üle kingitused ja posti teel tulnud õnnitluskaardid. Kalle oli väga rõõmus, aga endiselt palavikus ja et sellest veel vähe oleks, tõusis ka Robil palavik. See on mingi viirus, mis siin ringi käib. Üsna kõrge palaviku, nohu ja köhaga. Väga tüütu! Nii, et meil oli Kalle sünnipäeva puhul täielik laatsarett ja Kalle magas enamuse oma sünnipäevast maha. Kogu ärkveloleku ajal võttis ta aga vastu õnnesoove nii meili teel, kui telefonitsi. Suur tänu kõigile õnnitlejatele! Esmaspäeval pidi ju toimuma ka Roberti jõuluetendus, kuhu meil ka piletid olid, aga sinna jäi samuti minemata. Õnneks sain piletid ära vahetada, nii et on lootust, et kui Robi homseks vormi tõuseb, siis saame seda ikkagi vaatama minna. Pöidlad pihku! 

 

Päikseliste tervitustega!