Sõidame bussiga

Pildi autor on Robert

Üle väga pika aja kirjutan ma seda lugu kodus ja mitte metroos või kohvikus nagu mul viimasel ajal kombeks on olnud. Olen kodus, sest mul on puhkus! Ja seda juba neljapäevast alates. Küll on mõnus! Veelgi mõnusam oleks puhkuse algus olnud juhul, kui mind ja kogu ülejäänud perekonda poleks kimbutanud mingi tüütu nohu-kurguvalu-köha viirus, mis õnneks tänaseks hakkab juba üle minema. Tänu kehvale enesetundele jäi meil Kallega neljapäeval käimata Kalle töökoha korraldatatud iga-aastasel jõuluõhtusöögil. Mul väga kahju ei olnudki, sest eks see laias laastus oleks olnud samasugune üritus nagu kahel eelnevalgi aastal. Kahju oli vaid sellest, et ma ei saanud ennas sättida ja oma uut kleiti kanda,  aga no mis lõbu oleks olnud istuda lauas, nina tilkumas ja meik laiali, kuna silmad on köhimisest märjad. Nii, et jäi minemata. Ilus kleit leiab vast mõnel muul üritusel kasutust, nii et raisku see ei lähe :) 

Kuidagi veider on Kallega koos kodus olla, kui lapsed on koolis. Selline tunne on nagu teeks ise koolist poppi. Veider tunne, aga üldsegi mitte halb. Eile kasutasime oma vabadust sellega, et läksime bussiga sõitma. See on meie üks lemmik lõbustusi. Kindlat sihtkohta polnudki, valisime suuna üsna suvaliselt ja jõudsime omadega Harrodsi kaubamajja. Ma ei julgegi seda väga kõvasti siin hõigata, aga kujutage pilti, et me polnudki seal veel varem käinud. Isegi veidi piinlik, et selline tähtis koht Londonis veel nägemata oli. Sõitsime sinna bussiga nr 14, mis sõitis lausa uskumatult põnevat marsruuti pidi, nii et mõtlesime, et see oleks lahe ekskursioon mõnele külla tulnud sõbrale. Harrods oli paksult rahvast täis ja kui ma olin kuulnud, et see on nii peen kaubamaja, et sinna tuleb kohe spetsiaalselt paremad riided selga panna, sest muidu tunned ennast kehvasti, siis tegelikult ikka asi nii hull pole. Peen on see küll, aga teksade ja jopega keegi sind sealt välja ei aja ja kehvasti ennast ei tunne ka :) Hoone ise oli väga uhke ja seda nii seest kui väljast. Isegi liftid näevad seal uhked välja. Kolasime ikka omajagu ringi. Mõned hinnad võtavad hinge kinni, aga eks see ongi osa Harrodsi külastamise lõbust, et vaatad hinda ja minestad :) Leidsin ühe päris kena kaelakee, mis oleks hästi mu uue kleidiga (mida ma nüüd kanda pole saanud) sobinud. See maksis „kõigest“ 115 000 naela! Sinna juurde veel käekett ja sõrmus ja olekski kena 250 tuhande naelane komplekt koos. Ma ei tea, miks Kalle mind küll sealt leti eest nii kiiresti minema juhatas ;) Kui ma nüüd ilma naljata räägin, siis ikka tõesti absurdne hind. Märkasme, et „odavamate“ ehete juures hindu väljas polnud. Odavaks neid muidugi pidada ei saanud, sest piiludes võis märgata, et hinnad algasid ikka nii 100 naelast. Meie lemmik oli tegelikult Harrodsi toiduosakond. Oh, mida kõike seal müüdi! Ilmatu pikast juustu-ja vorstiletist alates ja sushi-ja kalaletiga lõpetades. Sinna vahele koogid, saiakesed, pastad ja ma ei tea, mis kõik veel. Väga rikkalik, uhke ja isuäratav. Kõige lõpuks lõbutsesime veidi ka veinikeldris, kus minu mõttes normaalse hinnaga veine ei müüdudki. Hinnad algasid 50 naelast ja lõppesid kosmoses või noh, mitte just päris kosmoses, kuigi 5000 naela 1986 aasta veini eest on ikka üsna kosmos küll. Ei kujuta ette, kes seda küll ostaks.

Agnes jõudis just koolist koju ja tunni aja pärast lõppeb koolipäev Robil ja siis võtamegi juba suuna Eesti poole! Hurraaa! Kohvrid on juba pakitud, lilled kastetud ja külmkapp tühjaks söödud :) Tegelikult me veel täna Eestisse ei jõua. Lend läheb meil hommikul väga vara, nii et lähme juba õhtul hotelli mõnulema, et hommikul saaks kauem magada ja ei peaks poole öö ajal kodunt lennujaama poole minema hakkama. Oh, ma olen elevuses! Programm Eestis tuleb tihe nagu alati, aga neile, keda meil isiklikult näha ei õnnestu, soovime eriti, eriti toredaid, rõõmsaid ja õnnelike jõulupühi ja hiiglama vahvat vana-aasta lõppu!

PIPARKOOGIST MAGUSAMATE TERVITUSTEGA!!!

Jõululine

Jõulutuled Oxford Street'il

Laupäev kujunes meil väga jõululiseks. Saatsime kõigepealt Agnese Eesti Gildi korraldatud jõululaadale, mis toimus St Paul'i katedraali lähistel ühe kiriku ruumides. Laadal oli esinenud eestlaste laulukoor, müüdud igasugust Eesti toidukraami ja muidu mõnusalt aega veedetud. Ax läks laadale tegelikult täiesti asja pärast. See oli nö esimene tuleproov "Londoni uudiste" tegemistes. Axile anti isegi kaelakaart, kus peal Agnese pilt, nimi ja suurelt sõna "Press". Udupeen! Iga uudistekütt sai endale ühe "ohvri", keda tal tuli intervjueerida. Agnes küsitles  Agor Eiskop’i, kes tegutseb IT alal, laulab kooris ja on Londonis elanud üle kahe aasta. Kõigepealt olid nad vestelnud eetriväliselt. Selle vestluse põhjal oli Agnes küsimused ette valmistanud, et need siis, kui filmimiseks läheb, esitada. Ax ütles, et kui enne jooksis neil jutt päris hästi, siis filmimise ajal olid nad mõlemad kuidagi krampi läinud, nii et Agnes ei olnud tulemusega väga rahul. Intervjuu kestis lausa 10 minutit, mis on ju ilmatu pikk aega ühe algaja küsitleja jaoks. Hea elukogemus. Agnes ütles, et ta on avastanud, et kasutab juba uudisteklubist saadud intervjueerimise nippe ka tavaelus vähe võõramate inimestega jutule saamiseks. Nii, et kasu uudisteklubis käimisest on juba täiesti olemas.

Meie Kalle ja  Robiga eestlaste laadale ei läinud, sest meil oli täpselt samal ajal vaja olla Kalle tööjuures korraldatud lastele mõeldud jõulupeol. Agnes on laste peolt kingituse saamiseks juba liiga vana ja korraldatud pidu nagunii tema jaoks liiga titekas, nii et ega ta polnudki kurb, et kaasa tulla ei saanud. Mulle meeldib nende Kalle töökoha lastejõulupidude juures see, et on täielik vabakava. Kutsele on märgitud ajavahemik, millal pidu toimub ja kõik saabuvadki nii nagu heaks arvavad. Seekordne pidu oli idamaade hõnguline. Ringi jalutasid korraldajad, kes olid maskeerunud printsessideks, Aladinideks, lendava vaibaga hõljuvateks vanameesteks, maotaltsutajateks jms. Lapsed said endale maalida loomade maske, kaunistada riidekotte, valada värvilisi liivasid väikestesse läbipaistvatesse plastmasskujudesse, lasta teha endale näomaalinguid, võistelda puldiautode sõidus jne. Laval esinesid lauljad, korraldati diskot ja kõhutantsukursusi. Tegevust jagus küll kõigile. Mulle meeldis, et toidulaud oli ka väga stiilne, sest peale tavaliste kana-naggitsate ja singisaiade oli seal palju idamaise maitsega näksimist. Robile meeldisid eriti toidulaual olnud suured aardekirstud, mis olid täis erinevaid kummikomme, kommikeesid ja shokolaadimedaleid. Need kirstud nägid tõesti väga ägedad välja ja lausa kutsusid sealt seest magusat aaret otsima. Muidugi oli peol ka jõuluvana, kes seekord küll kingitusi ei jaganud vaid istus niisama nurgas ja rääkis lastega juttu ja lasi endaga pilti teha. Kingitus anti kaasa uksel enne lahkumist. Kingiks oli raamatu tegemise komplekt, kus oli kaks valget nö raamatu toorikut ja kuhu sisse sai teha 3-D kujundeid, kleepida kleepse ja kirjutada ise lugu. Osad laused olid kleepsude näol juba olemas. Näiteks, et "Ükskord ennemuiste" või "Lõpp" või "Nad elasid õnnelikult kuni tänase päevani". Päris tore idee! Meisterdasime Robiga pool õhtut seda raamatut ja valmis pole see ikka veel, nii et tegevust jagub kohe kauemaks. Kui pidu läbi sai, siis läksime vaatama Oxford Streetil olevaid jõulutulesid. Mulle ei meeldi Oxford Streetil käia, sest seal on alati kümneid tuhandeid inimesi, kes kõik poodidest sisse ja välja tunglevad, nii et kogu kõnnitee on rahvast otsast otsani täis. Väga ebameeldiv. Sellel nädalavahetusel oli Oxford Street autodele suletud, nii et idee kohaselt oleks seal pidanud jalutamiseks rohkem ruumi olema. "Oleks" on just õige sõna, sest tegelikult oli rahvast ikkagi nii palju, et ilma tunglemata seal kõndida võimalik ei olnud. Poodidesse me minna ei tahtnudki, jalutasime (või tähendab, trügisime) niisama ja vaatasime jõulukaunistusi. Ilusad olid need küll, seda ei saa salata. Selleks, et asi lõbusam oleks, oli autoteedele sätitud karusellid, loosirattad ja lavad, kus erinevad taidluskollektiivid oma etteasteid tegid. Jagati õhupalle, ostukotte ja muud nänni. Ikka täielik möll! Kuigi tulekesed olid ilusad, siis ma jään endiselt oma arvamuse juurde, et Oxford Street on üks hirmus koht. Poed võivad seal ju toredad olla, aga see tunglemine ületab minu jaoks ikka igasuguse piiri. 

Meil on siin tuuline. Eelmisel nädalal puhus Šotimaal tuul lausa 220km/h. Õnneks midagi väga hullu see endaga kaasa ei toonud - elekter oli muidugi paljudes kohtades ära ja puud kukkusid, aga suuremaid katastroofe polnud. Ajalehes nägin pilti, kus üks tuulegeneraator oli suure tuule tõttu põlema läinud. Londonis asi nii hull pole olnud, aga ilmateade lubas, et varsti pidi ca 120km/h puhuv tuul ka siia kanti jõudma. Ei usu, et see väga mõnus oleks. Eks näis. Hetkel püsib veel müts peas :)

Õite magusate tervitustega!

Elevandid, siilid...

Täna hommik algas meil lauluga, sest täna on Kalle sünnipäev! Robert aitas mul hommikul lauda katta, sättides piparkoogitaignasse (mille minu emme meile Eestist saatis) küünlaid. Lugesite täiesti õigesti! Küünlad sättisime just nimelt taignasse, sest palju rohkem, kui piparkooke, armastab Kalle süüa just piparkoogitainast. Selle veidruse on temalt pärinud ka Robi, kes oleks vist üksi kogu taigna nahka pannud, kui ma poleks keelanud. Sünnipäevalaul, mida me laulame, on kohutavalt naljakas. See pärineb minu lapsepõlvest ja on olnud meie pere sünnipäevalaul juba üle 30 aasta.  Kui ma olin olnud kahe aastane, siis ainuke laul, mida ma teadsin, kõlas nii "Elevandid siilid, ahvid, krokodillid, kõik on koduloomad, palju kasu toovad". Mu emal oli sünnipäev ja kuna ma muid laule ei osanud, siis oli see ainuke, mida emale hommikul äratuseks laulda. Kui tuli isa sünnipäev, siis ma olin teadnud küll juba palju rohkem laule, aga olin arvanud, et peaks ikka "Elevandid, siilid" laulma. Ja nii nüüd ongi, et igal sünnipäevahommikul seisab sünnipäevalapse voodi ees laulukoor, esitades eriti sünnipäevaliku laulu "Elevandid siilid, ahvid krokodillid..." Huvitav, kas selliseid naljakaid sünnipäevalaule on mõnes peres veel? 

Eile õhtul toimus FOCUSe töötajate jõulupidu. Meie ülemus, Alessandra, kutsus meid selleks puhuks oma koju. Alessandra on itaallanna. Ta on kohutavalt armas, väga heasüdamlik, sõbralik, vastutulelik ja no igatepidi parim võimalik ülemus. Ütleme vahel naljatades, et ta on meie kõigi mamma :) Seekord keegi ise sööke kaasa võtma ei pidanud, kogu menüü valmistas Alessandra. Külaliste hooleks jäid napsud. Mul oli au tutvustada oma kolleegidele Vana-Tallinnat. Õnneks oli mul kapis koguni kaks pudelit, nii et ma raatsisin ühe kingituseks kaasa võtta (ühel õigel eestlasel peab ikka üks Vana-Tallinn ju alati kapis olema). Vanake tekitas peol suurt elevust ja enamus leidsid, et see on väga hea. Osad aga, nähes kui kange kraamiga tegu on, ei julgenud seda isegi mitte proovida. Minu meelest natuke naljakas, aga mis seal ikka. Alessandra kodu oli suur ja uhke. Tegemist oli küll korteriga, aga juba elutuba oli nii suur nagu vist meie kogu  maja kokku. Seintel rippus palju maale, igaüks ise ooperist, nurgas seisis üks umbes minu suurune pühamehe kuju, kõikjal oli palju vidinaid ja fotosid, kohvilaud oli kaetud paksude raamatutega erinevatest kunstnikest ja riikidest  ja ometi ei tekitanud see klaustrofoobilist tunnet. Kõik sobis kuidagi hästi ja oli just täpselt alessandralik. Loomulikult ei puudunud ka kuusk (täpsemini nulg), mille alla me kõik oma kingid panime. Igaüks oli saanud loosiga kellegi nime, kellele tal siis kingitus teha tuli. Alustuseks pakkus Alessandra meile parmesani-pastat ja baklazaanivormi ehk eesti keeli pommuvormi. Selle pommuvormi retsepti ma kavatsen Alessandralt veel välja pinnida, sest see oli lihtsalt kohutavalt hea! Peale seda söödi rohelist salatit ja juustusid. Siis korraldas Alessandra mängu, kus kõik küsimused käisid Itaalia kohta. Alessandra küsis kordamööda kõigi käest küsimusi ja kes valesti vastas, läks mängust välja.  Nalja sai selle mänguga  kõvasti. Võitjaks tuli meie ajakirja uus toimetaja Lisa, kes sai kingituseks punase sukapaela. Itaallastel pidi olema traditsioon, et igal uusaastaööl tuleb kanda midagi punast. See pidi head õnne tooma. Enamasti pididki nad kandma kas punast pesu või siis punast sukapaela või, et asi ikka päris kindel oleks, siis suisa mõlemaid. Ja uue aasta saabudes tuleb itaallaste arvates süüa läätsesid. Mida rohkem läätsesid sööd, seda rikkamaks sa järgmisel aastal saad. Minu meelest on sellised traditsioonid nii põnevad. Arvan, et panen sellel aastal uusaastaööl ka ikka igaks juhuks punased alukad jalga ja söön suure ampsu läätsesid. Õnn ja raha kuluvad ju alati marjaks ära! Peale Itaalia-mängu asusime kingitusi jagama. Nii nagu eelmiselgi aastal, tuli kinkijal kingituse saajat teistele kirjeldada ja teistel ära arvata, kellega tegu on. Minuga läks sel aastal eriti lihtsalt. Piisas vaid lausest "Ta on pärit riigist, kus on talvel hästi külm", kui kõik juba kisasid Eva, Eva! Nii oligi! Kingituseks sain kauni riidest tehtud prossi, mis sobib suurepäraselt minu talvemantli kraed kaunistama ja kingituse teinud töökaaslase Aileen'i enda kootud käesoojendajad. Need on nagu kindad, aga ilma sõrmede osata. Nii armas kingitus! Kui kõik kingid olid omaniku leidnud, siis toodi lauale koogid, kommid ja vanake ja siis hakkaski pidu läbi saama. Koju jõudsin veidi enne südaööd. 

Agnes käis pühapäeval järjekordsel Londoni uudiste üritusel. Sel korral oli kohale palutud keegi kohalik uudiseid tegev naisterahvas, kes neile oma tööst rääkis. Kahjuks oli ta oma jutuga nii hoogu läinud, et Agnes mõlgutas juba mõtteid üldse selles projektis osalemisest loobuda. Proua oli rääkinud üle kahe tunni, kusjuures saal, kus nad teda kuulasid, oli olnud kohutavalt külm, nii et Agnes oli külmast kange. Peale uudisteprouat võttis sõna veel teinegi naisterahvas, nii et lõpuks istusid nad seal ligi 4 tundi ja kuulasid loengut. Vaene Ax! Õnneks läks ürituse lõpp huvitavamaks, sest siis nad olid hakanud üksteist intervjueerima ja see oli Agnesele tohutult meeldinud. Nii, et ta ikka jätkab selles projektis osalemist. Koju jõudes oli Ax aga nii läbi külmunud, et ma pidin tema ülessoojendamiseks seadust rikkuma ja talle ühe hea punnsuutäie vanakest sisse jootma. Mõjus igatahes turgutavalt. 

Laupäeval oli ilm üsna sant, nii et just täpselt paras bussi ülemisel korrusel istuda ja ringi sõita. Otsustasime minna ja uurida, mida kujutab endast Brixton. Tuli välja, et see on üks päris lahe koht, kuigi elada ma seal küll ei tahaks. Kõige ägedam oli tänavaturg, mis oli nii suur, et me ei viitsinudki kõike läbi käia. Müüdi igasugust pudi-padi, aga palju oli ka lihalette, kus rippusid suured searümbad, kuked, pead küljes tolknemas ja muidugi ka kõiksugu muud lihkraami. Lisaks sellele oli seal palju kalapoode, kus müüdi nii palju mulle tundmatuid kalu, et mulle hakkas juba tunduma, et ma olen sattunud mingisse kalamuuseumisse. Ma olen ikka väga kalakauge. Peaks ennast selles osas rohkem harima. Kala maitseb mulle väga, aga enamasti piirdub see ainult lõhe või forelliga, heal juhul sekka mõni tuunikala, kammkarp või tursk. Siis oli seal palju puu-ja köögiviljalette. Hästi palju müüdi mingisuguseid meile täiesti tundmatuid juurikaid. Nime ma nende juures ei näinud, nii et ma ei teagi, mis asjaga tegu on. Need nägid välja nagu suured ja jämedad porgandi kujulised, aga kartuli värvi jurakad. Kõige muljetavaldavam oli aga nö ilusalongide tänav. Ilusalongid, kui neid niimoodi üldse nimetada saab, asusid üksteise kõrval reas ja kujutasid endast imepisikesi toakesi, kus siis erinevad meistrimehed oma teenuseid pakkusid. Need ruumid olid tõesti tohutu tillukesed, mitte enam kui 1,5m x 2,5m suurused uberikud. Kõige rohkem oli seal juuksuritöökodasid. Enamus paistsid olevat spetsialiseerunud patside punumisele, aga oli ka meestejuuksureid. Leidus ka maniküüri "salonge" ja massaazi pakkujaid. Peaaegu nagu spaa :) Paistis, et äri õitseb, sest kundesid jagus peaaegu iga meistri juurde. London on ikka põnev. Istud bussi, sõidad pool tundi ja oled äkitselt justkui täiesti teises maailmas. Mulle meeldib!

Rõõmsavärviliste tervitustega!

Toidu- ja sõidurõõm

Ühega neist kimas ka Kalle

Sellel aastal on meie peres sünnipäevakingituste kätte saamised kuidagi veninud. Agnes sai oma jaanuaris olnud sünnipäeva kingituse kätte alles oktoobris ja Kalle, kelle sünnipäev on detsembris, nautis oma kingitust alles eelmisel reedel. Nii, et peaaegu aasta aega tuli oodata. Tegelikult oleks võinud seda kingitust nautida juba ka varem, asi venis lihtsalt aja puuduses. Kingitus kujutas endast sõidurõõmu kahe vinge sportautoga - Aston Martin ja Ferrari.  Mõlemad Kalle lemmikud. Siin on toredaid veebilehti, kust saad osta  nö elamuskingitusi. Valik on lai - võid osta sõidurõõmu helikopteril, kiirkaatril või sportautol. Kui kiirus pole sinule oluline, siis võid hõljuda kuumaõhupalliga maalilisi vaateid nautides Inglismaa kohal või proovida kaaluta olekut kinnises ruumis. Muidugi lisaks igasugused spaa-protseduurid, restoranikülastused jm.  Minu meelest võrratu idee, sest lõppude lõpuks lisavad elule vürtsi just mõnusad ja erutavad kogemused, mitte aga asjad.

Kohti, kus sportautodega sõitu teha sai, oli mitmeid üle riigi. Meie läksime siia samasse, meie kodukanti jäävale ringrajale. Sõit toimuski nimelt ringrajal. Ilm oli väga tuuline ja üsna jahe, aga vihma õnneks ei sadanud ja päike isegi paistis. Rahvast oli ringraja ääres päris palju. Enamus muidugi mehed, näod põnevusest ja elevusest õhevil. Kõigepealt paluti sõitjad nelja kaupa ühte dziipi, kus selgitati reegleid ja sõideti rada läbi. Siis tuli oodata, kuni sind nimepidi kutsutakse. See oli suhteliset tüütu. Kallel tuli oodata oma pool tundi ja nagu ikka, on ootaja aeg pikk. Päris ära tüütas juba. Esimene masin, millega Kalle sõitis, oli Aston Martin. Kummagi autoga sai ta teha kolm ringi. Meie Axi ja Robiga tormasime kohe raja äärde lehvitama, aga ega Kallel meid muidugi mahti näha ei olnud, sest kiirus oli ikka üsna suur. Ma olin nii suures elevuses, kui Kalle autost maha tuli ja tahtsin teada, et kuidas meeldis. Tuli välja, et täielik läbikukkumine. Kalle oli vaevu autosse ära mahtunud, auto oli kolisenud, kurvides kiskunud ja juhtida oli olnud kohutavalt ebamugav. Kogemus oli nii ebameeldiv, et Kalle arvas korraks, et ta vist ei taha Ferrarit üldse proovidagi. Mul oli nii kole kahju. Lõpuks otsustas Kalle Ferrarile siiski võimaluse anda. Ja ta ei pidanud kahetsema! See oli olnud täiesti teine ooper, mugav, kiire (Kalle sõitis kohati üle 200 km/h) ja ülimõnus! Lõpp hea, kõik hea! Ma usun, et see Aston Martin oli nende ürituste käigus lihtsalt nii ära ruunatud, et ei kõlvanud enam kuhugi. Ma ei usu, et need tavalises olukorras nii kehvad masinad on. See pole lihtsalt võimalik sellise auto puhul. Lihtsalt meie ebaõnn, et sellise isendi otsa sattusime. Üldiselt aga võiks selliseid kingitusi soovitada küll. Elevust kui palju! Sõidu võiks aga sättida siiski suvele, sest paari tunniga, mis me seal viibisime, suutsime ikka päris ära külmuda. Sõber Vana-Tallinn õnneks ootas juba kodus :) 

Pühapäeval oli minu kord elamuse osaliseks saada. Pühapäeva õhtupooliku veetsin ma koos Robi klassikaaslaste emadega kokates. Seni oleme emadega kokku saanud kas kohvihommikutel kellegi kodus või õhtuti pubis. Nüüd siis tegi klassi esindaja ettepaneku minna Jamie Olivier'i kokanduskursusele. Ma vist ei olegi rääkinud, et siinsetes koolides (vähemalt algkoolides) on kohustuslik, et igal klassil peab olema lapsevanemate hulgast kaks klassi esindajat, kelle ülesandeks on kõigile teistele kooli infot edastada, koguda õpetajate kingitusteks raha (see on muidugi kirjutamata reegel) ja korraldada lapsevanematele erinevaid üritusi. Enamasti piirduvad need kohvihommikute või pubi külastustega, aga vahel sekka ka midagi muud nagu nüüd siis see pühapäevane kokkamine. Kõik emad muidugi kohal ei olnud ja isad olid üldse jäetud koju lapsi hoidma. Kokku oli meid  kaheksa. Jamie ise kursust kahjuks ei juhatanud, aga tema jüngrid olid sama elavad ja lahedad, nii et ma ei tundnud Jamie'st otsest puudust ka (kuigi no äge oleks muidugi olnud teda isiklikult kohata). Kokakursus toimus Jamie Olivier'ile kuuluva toidupoe tagumises osas. Sinna oli üles sätitud suur ristkülikukujuline köök, mille keskel siis kursuse juhendajad toimetasid. Igale saabujale pisteti kohe kätte veinipokaal või õllepudel, vastavalt sellele, mida keegi soovis. Morssi võis ka saada, aga sellest keegi ei hoolinud. Kavas oli valmistada Ameerikapärast tšillit, mis kujutab endast hakkliharooga ja kuhu peale hakkliha käib veel hakitud sibul, küüslauk, tšilli, tomat ja paprika. Tšilli kõrvale valmistame veel avokaado-salati ja saia, mida küpsetatakse otse praepannil. Kõigepealt näitas kokk meile ette sibula lõikamise nipi, mis lühidalt seisneb selles, et sibula juuretutt tuleb alguses sibulale külge jätta, siis sibul pooleks lõigata ja siis hakata viilutama. Kord ühtepidi, kord teistpidi. Juuretutt hoiab (ideaali kohaselt) sibulat seni kinni, kuni sul kogu sibul viilutatud saab. Etteruttavalt võin öelda, et mul see nipp millegipärast ei õnnestunud ja sibul lagunes laiali veel hullemini kui muidu,  nii et ma ei teagi, kas ma katsetan teinekord veel või jään enda läbiproovitud süsteemi juurde. Peale sibulanippi hakkis kokk ka ülejäänud kraami ära ja näitas, kuidas me tsillit tegema peaks. Siis võeti paaridesse ja hakati kokkama. Mina sattusin paari Robi klassiõe Maria emaga, kelle nimi on ka juhuslikult Eva. Jagasime tööd ara nii, et saime kumbki kõike proovida. Tšilli tegemise juures oli üks huvitav nüanss. Kõigepealt läks potti sibul, mida tuli tasasel tulel õli sees praadida. Õli kohta kuulsin ka huvitavat asja. Mina olen kogu aeg arvanud, et söögi tegemiseks sobib ainult Extra Virgin oliivõli, aga tuli välja, et see on selge raha raiskamine ja et see õli on praadimise jaoks tegelikult üldse liiga tugeva maitsega. Kokad soovitasid kasutada hoopis Medium Flavour oliiviõli, mis on mahedama maitsega ja maksab poole vähem. Extra Virgin oliiviõli soovitasid nad kasutada ainult salatite tegemiseks ja muud moodi ilma küpsetamata söömiseks (näiteks, kui teed mingi kastme, kuhu saia kasta vms). Huvitav ja kasulik teadmine. Kui tšilli juurde tagasi tulla, siis selleks ajaks, kui sibulad olid juba oma 10 minutit küpsenud, lisasime sinna juurde küüslaugu ja tšilli ja lasime natuke haududa. Siis keerasime kuumuse kõrgemaks ja näppisime sisse hakkliha. Segasime vaid hetkeks ja lasime sellel siis praadida, kusjuures poti põhi kõrbes üsna ära, aga see pidigi olema asja mõte, sest see pidi tekitama eriliselt hea maitse sellele söögile ja nagu hiljem selgus, oli jutul tõsi taga. Kui hakkliha oli juba läbi küpsenud, siis valasime potti ca pool klaasi vett ja hakitud tomatid ja hakkasime poti põhja puulusikaga kraapima, et kogu kõrbenud asi sealt lahti tuleks. Imekombel tuligi :) Kui kõik oli juba enam-vähem valmis, siis panime juurde paprikatükid ja maitsestasime söögi soola ja pipraga. Oligi valmis! Edasi tegime saia. See oli minu lemmik kogu selle õhtu jooksul! Seda saia võib teha nii praepannil kui ka grillil. Retsept on imelihtne: Võtad ca 500g jahu ja valad sinna juurde 1 spl küpsetuspulbrit. Võtad uhmri ja paned sinna 1tl meresoola ja 1spl mingit sulle meeldivat ürdisegu. See võib olla täiesti ükskõik milline, oleneb täiesti maitsest (näiteks vahemere ürdisegu sobiks hästi). Purustad soola ja ürdid uhmris hästi peeneks ja valad jahu ja küpsetuspulbri juurde. Segad hoolikalt. Siis teed jahusse väikse lohukese ja valad sinna 2spl oliivõli ja sorts sooja vett. Hakkad tainast sõtkuma ja vajadusel lisad vett. Tainas peab käe küljest lahti tulema, nii et see jääb umbes nagu pärmitainas. Katad taignapoti toidukilega ja jätad ca 20 minutiks kerkima. Siis voolid taignast umbes käelaba suurused pannkoogi sarnased pätsid (ca 1cm paksused) ja praed kuumal, ilma õlita pannil kummaltki poolt ca 3 minutit. Nii lihtne ja nii hea! Meie sõime seda kokakursusel tsilli kõrvale, aga see sobib ka supi kõrvale või täitsa niisama oliiviõli sisse kastes ampsamiseks. Tegin eile peale koolist tulekut Axile ja Robile ja täna pean uuesti tegema, sest kõik söödi ära ja telliti juurde. Kokakursuse juurde tagasi tulles valmistasime kõige lõpuks ka salati. See oli väga lihtne  ja sisaldas avokaadot, kollaseid ja punaseid kirsstomateid, küüslauku, rohelist sibulat, koriandrit ja münti. Peale pigistati laimimahla ja maitsestati soola ja pipraga. Laimi osas sain ka ühe nipi teada. Laim on vintske vend ja ma olen alati hädas sellest mahla kätte saamisega. Nüüd sain teada, et laimi tuleb enne masseerida, kui sa selle lahti lõikad. Rullid kohe tugevalt mööda lauda ja pärast on palju lihtsam mahla välja pigistada. Jälle kasulik nipp! Kui kõik söögid valmis said, siis istusime  lauda ja lasime oma valmistatud roal hea maitsta. Maitses tõesti suurepäraselt! Mis mulle eriti meeldis oli see, et tsillit sõime suurte salatilehtede seest. Võtsime lehe, panime sinna peale tsilli  ja keerasime rulli nagu tortilla. Juurde hammusime sooja pannisaia ja kõrvale rüüpasime punast veini. Tohtutu mõnus! 

Homme toimub suur streik ja koolid on kinni. Streigitakse pensionireformi pärast, millega ametühingud rahul pole. Streik kujutab endast suuremat sorti kaost, sest ei streigi mitte ainult õpetajad vaid ka muud avaliku sektori töötajad. Näiteks Heathrow lennujaamast anti teada, et inimestel tuleb arvestada ca 12 tunniste (!) passikontrolli järjekordadega. Ma vist jätaks pigem lendamata. Kohutav! Mina töötan homme kodus, sest Agnes läheb vaba päeva puhul sõbrannadega poodidesse kolama. Jõulud pole veel käeski, aga allahindlused on siin juba alanud. Kaupmehed on hädas, sest ilmad on nii soojad, et rahval ei tule pähegi, et oleks vaja jõulukinke osta. Poodides ripuvad küll juba alates novembri algusest jõulutilinad, aga ilmselt ei avalda need piisavalt suurt mõju. Mind muidugi ilm ei morjenda ja ma põletan juba pool kuud igal õhtul kodus piparkoogilõhnalisi küünlaid. Pühapäeval ostsime Robiga koos 20cm pikkuse kuuse moodi taime, et kodu vähe jõulum välja näeks. 

Olge siis tublid, sest päkapikud on juba liikvel!

Agnese uudised

Juba kaks aastat olen ma umbes sellel ajal saanud kirjutada blogiloo, kus mu rind pakatab uhkusest ja seda põhjusel, et olen just äsja käinud Agnese koolis arenguvestlusel. Sellel aastal jäi mul see mõnu saamata, sest kella-aeg, mis õpetajaga kohtumiseks määratud oli, ei sobinud lihtsalt kuidagi minu graafikuga ja muud aega kohtumiseks kokku leppida ei  õnnestunud. Nii, et Agnes käis õpetajaga kohtumas üksi. Tunnistus või raport või aruanne, kuidas seda nüüd täpselt õigem nimetada on, saadetakse kunagi koju ka, nii et siis näen ma seda ka oma silmaga. Agnes oli klassijuhataja käest saanud kõvasti kiita ja tunnistus pidi lausa kubisema ühtedest, sekka paar kahte ja üks kolm matemaatika koduste tööde esitlemise eest. No super tulemus! Mul ei ole vaja Axi sõnades kahelda, sest eelmisel neljapäeval saabus Agnesele koju postkaart tema klassijuhatajalt, kus õpetaja oli oma käega kirjutanud Agnesele tänusõnad suurepärase tunnistuse eest. Kas pole armas?  See ei võta õpetajalt rohkem, kui mõni minut, et see kaart kirjutada, aga lapse jaoks (ja ka lapsevanema jaoks) tähendab see väga palju. Ma mõtlen alati sellistel puhkudel, et kas sellist asja võiks ka Eesti koolides rakendada. Eestis ajab iga laps pidevalt näpuga hinnetel järge, pluss E-Kool, kus ka lapsevanem on pidevalt kursis, mis hinne kuskil saadud on, nii et selline nö üllatusmoment jääb tunnistuse näol ära. Agnes ei saa siin ju jätkuvalt hindeid vaid ta saab iga kontrolltöö eest hinnangu, mis tasemel see töö tehtud oli. Nägin just nädalavahetusel ühte Agnese geograafia kodust tööd, kus ta pidi analüüsima Mosambiigis 2000ndal aastal toimunud üleujutusi. Tal oli abiks leht, kus oli kirjas, millest ta peab kirjutama, et saada kõige madalamat taset, mida veel lisaks, et tulemus oleks ühe taseme võrra parem ja mida tuleks veel lisaks analüüsida, kui ta veel eriti heal tasemel tööd kirjutada tahab. Nii selge ja arusaadav. Sellel aastal on uuendusena Agnese tunnistuse üheks osaks ka graafik, kus on näha, kuidas Agnes oma eesmärke täidab. Pidi olema vist kuidag nii, et kui graafik on lilla, ületab laps endale pandud eesmärke, kui kollane, siis liigub täpselt eesmärgile vastavalt, kui oranz, siis veidi alla eesmärgi ja kui punane, no siis on asi kehv ja eesmärgid on kas liiga kõrged seatud või on siis laps lihtsalt looder. Pean jälle Axi kiitma ja ütlema, et tema tunnistuse graafik oli olnud puha lilla ja kollane. Muidugi ei lasta tal loorberitele puhkama jääda ja kui ikka eesmärgiks seatud tase on juba saavutatud, siis tõstetakse lihtsalt eesmärke kõrgemale. Ma ei saa salata, et tunnen Agnese üle suurt uhkust! 

Selle nädala lugu ongi puhtalt Agnesele pühendatud. Pühapäeval toimus üks põnev kohtumine, mille korraldajaks on Londonis toimetav Eesti Kool, Eesti Gild ja Londoni Eesti Saatkond. Tegemist on teleprojektiga "Londoni uudised". Saadet hakkavad juhtima Briti saartele kolinud või siin sündinud noored eestlased. Saade läheb eetrisse kord kvartalis.  Seda, millisel telekanalil neid saateid näitama hakatakse, ma veel ei tea. Idee on siis selles, et kord kvartalis tehakse 10 minutiline saade, mis koosneb kolmest osast. Esimene osa hakkab rääkima mingist Londonis aset  leidnud eestlaste üritusest, teine osa on pühendatud mõnele huvitavale inimesele, kes siin elab ja kolmanda lõigu valivad noored saatetegijad iga kord ise.  Kuna ma ise seal üritusel kohal ei olnud, siis ma palusin Agnest, et ta kirjutaks, kuidas kõik oli ja mis seal toimus. Agnes, hea inimene, oli nõus, nii et palun väga, nüüd on sõna Axil:

"Pühapäev oli minu jaoks täis elamusi, mis jäävad mu mällu kindlasti heas valguses. Ma käisin nimelt nii-öelda 'filmindusklubis'. Sinna oli kutsutud noored vanuses 13-19, kes on huvitatud interviueerimisest ja filmindusest ning sellega kaasnevast. Meie esimene kohtumine oli kokku lepitud pühapäevaks, 20ndaks novembriks, kell 15.00, Eesti Majas. Eva, Robi ja Kalle saatsid mu kohtumispaika (Notting Hilli)  ja ise läksid Portobello turule. Mina aga seadsin sammud Eesti Maja poole. Kohale jõudes oli ooteruumis üks noormees, kes nägi välimuselt välja väga tudengilik, kuigi tudengi kohta olid tal ehk liiga uhked riided seljas. Eks vist kõik panid oma parimad riided selga (kaasaarvatud mina), et anda parim esimene mulje. Ma vaatasin kohmetult ringi, kontrollisin aega ning küsisin noormehe käest inglise keeles, et kas ta on kohal selle koosoleku asjus. Tema vastas, et jah. Uurisin siis, et kust ta pärit on ja tema vastas, et Eestist. Siis läksime eesti keelele üle, kuigi ta mainis (päris mitu korda), et ta pole eesti keelt kolm aastat rääkinud (ta paistis selle üle üliväga uhke olevat). Varsti saabusid ülejäänud ca 6-7 inimest ja meid kupatati ühte päris pisikesse ruumi, kus me kõik istusime laua taha. Tehti kiire tutvustus tiimi poolt (kõik toimus eesti keeles). Seal oli umbes 6 inimest - Liina, see kõige korraldaja, tema assistent,  tema parem käsi, tema tuttav, kes rääkis meile palju oma kogemustest jms, kaameramees ja helitehnik, kes nägi välja täpselt selline nagu üks klassikaline helitehnik välja nägema peaks. Vanuse poolest 30ndates, pika patsi, vuntside ning pisut nohikuliku olekuga mees. Ta oli nii silmatorkavalt stereotüüpne, et pani muigama. Seal olid veel mõned tegelased, kellel oli ka tähtis osa selle projekti raames, aga keda ma täpselt ei mäleta. Pärast tiimi tutvustust, oli meie kord rääkida. Üks silmatorkavamaid tegelasi oli Roland, kes on 17 aastane. Tal on juba päris vinge karjäär. Ta töötab modellinduses, aga enne seda oli tal diil filmitegijatega, kes koostasid filme tema BMXi trikkidest (BMX on trikiratas). Ta alustas sellega 15 aastaselt ja see oli minu arvates väga huvitav, et alles kaks aastat tagasi tegi ta BMXiga trikifilme, nüüd juba Londonis moeinimene. Oma karjääri kõrvalt käib ta veel koolis, aga ma täpselt ei mäleta, mis koolis. Ta oli väga jutukas inimene - 20ne sekundiline tutvustus venis temal lausa minutiliseks, mis on igasuguse **speechi** pidamisel uskumatu pikkus. See noormees, kellega ma koridoris rääkisin ütles, et ta on Londonis elanud juba 4 aastat, täiesti üksi. Ta vanemad elavad Eestis. Päris huvitav, isegi natuke arusaamatu, aga jällegi - kõikidel on õigus elada oma elu nagu ta ise soovib. Oli veel üks tütarlaps, kes on 14 ja ta on Londonis elanud juba 6 aastat, aga ta polevat Eestiga suhet kaotanud. Nimelt käib ta iga nädalavahetus Eestis, et võtta kaasa järgmise nädala õppematerjal. Ta õpib Eesti haridussüsteemi järgi. See oli ka minu arvates huvitav, sest see on väga eriline meetod õppimiseks. Pärast enesetutvustust tuli kaamera proov. Meid viidi üksikult tuppa, kus kaamera oli üles seatud ning paluti rääkida endast 20 sekundit. Ma kirjutasin enne midagi üles, lugesin endale ette ja see tundus nagu käkitegu. Kaamera ette astudes tuli välja, et asi pole midagi nii lihtne, kui see välja paistab. Minu üleskirjutatud jutukesest piisas ainult umbes 10neks sekundiks ja siis ma mõtlesins, OMG, MIDA MA NÜÜD ÜTLEN?! Lõpuks ma rääkisin natuke saadetest, mida vaatan ja viimaks vaatasin Liinale silma, noogutasin ja ta andis kaameramehele pilguga märku, mis ütles, et aitab küll. Mõtlesin endamisi, et see kaamera-värk küll mulle ei kõlba. Kui kaameraproov läbi sai, rääkis Liina tuttav meile dokumentaalfilmide tegemisest, interviueerimisest ja otsesaadetest. Ta jutt oli huvitav, kuid see kestis natuke liiga kaua. Kui tundus, et kõik lood on ära räägitud ja kõik küsimused küsitud, tuli ootamatult tuppa umbes 80ndates vanaproua ning ütles eesti keeles: ,,Nii tore on teid kõiki siin näha! Nii palju noori! Vaadake, ma tegin enne lõunaks õunakooki ja see kõik jäi üle. Kas te soovikste selle ära süüa?'' Meie muidugi tahtsime. Nii armas temast! Siis oligi kell ootamatult saanud viis ja me kõik hakkasime minema. Järgmise kohtumise päev, aeg ja kell lepiti ka kokku ning kõik lahkusid. Oli üks vinge pühapäeva pärastlõuna!"

Nagu Ax juba mainis, siis sel ajal, kui Agnes filmindusse pühendatud oli, jalutasime meie Portobello tänava turul ringi. Seal müüdi päris huvitavaid asju, enamasti ehteid, salle ja väiksemat sorti vanakraami. Uskumatu, millisele tränale ostjaid leidub. Keda küll võiks huvitada vanad roostes võtmed? Selliste võtmete müüjaid leidus seal päris mitmeid, nii et ju on asjal turg olemas. Ma oleksin ehetes kohe kauem sobranud, aga poisid muutusid kärsituks, nii et mul ei õnnestunud sealt endale midagi sobivat leida. Ega mul vaja ka muidugi polnud. Mingit väga erilist muljet see turg ei jätnud. Tänav ise oli päris armas oma heledates rõõmsates toonides värvitud majade ja kohvikute/restoranidega. Turu mõttes on Brick Lane ja Camden aga ikka palju huvitavamad. 

Meie oleme siin paar viimast päeva olnud täiesti udusse uppunud. Pühapäeval jäeti mitmel lennuväljal lausa lennud ära. Täna on vähe selgem. Millegipärast tuleb mulle juba jõulutunne peale, kuigi roosid õitsevad, muru vajaks niitmist ja maja ees olevad rododendronid lähevad kohe õitsema. 

Kallid, musid, pikad paid!

Avapauk

Pidude ja koosviibimiste hooaeg hakkab vaikselt kätte jõudma. Avapaugu andis eelmisel neljapäeval Focuse liikmetele korraldatud kunstigalerii külastus. Üritus toimus õhtusel ajal galeriis nimega Panter & Hall, mis asub üsna Green Parki läheduses vaiksel kõrvaltänaval. Galeriisse sai astuda otse tänavalt, mis oli minu meelest palju mõnusam, kui see, et sa pead kuhugi kõrgele liftiga sõitma. Eelmisel aastal toimus meil umbes samasugune üritus ühes teises galeriis, mis asus 6 või 7 korrusel, nii et sul jäi mulje, et sa ei lähe mitte galeriisse vaid hoopis kellegi koju. Kunstnik, kelle maale sel õhtul imetleda sai, kannab nime Jonathan Pike. Ma pean tunnistama, et polnud tema nimest varem midagi kuulnud ja kahtlustasin alguses, et ta peab kindlasti juba surnud olema. Tema maalid olid lihtsalt liiga võrratud (laenasin internetiavarustest ühe tema maalidest ka tänase loo illustratsiooniks). Tänapäeval on ju nii vähe kunstnikke, kes selliseid detailseid maale teevad. Kuraatorilt kuulsin, et Pike on tegelikult vägagi elus, vanust on tal natuke üle 60. Enamus maale, mis galeriis olid esitletud, kujutasid vaateid Veneetsiast või Savannast. Need kaks linna ongi Pike lemmikud. Lihtsalt uskumatu, kuidas ta oli maalinud pidevast vees seismisest vetikatest roheliseks muutunud majaseina või veidi lahti koorunud värvi maja fassaadil. Seisin 10cm kaugusel maalist ja ikka nägi kõik välja nagu päris. Tihti on ju nii, et sul tuleb maalist mitme meetri kaugusele minna, et sa üldse aru saaks, mida on tahetud kujutada. Maalid olid nii päikselised, et mulle tundus, et maalil kujutatud maja sein lausa õhkab sooja. Väga võimas ühesõnaga! Oleksin võinud mõne maali sealt kaasa ka osta, aga hind oli kahe nulli võrra liiga kopsakas, jäädes 3000-6000 naela vahele. Külalisi tuli meie kunsti-ja veiniõhtule päris palju, nii et galerii oli rahvast ja jutukõminat täis. Tundus, et kõik jäid üritusega väga rahule. Pidu lõppes siis, kui viimane veinitilk välja valatud sai. Vett ei tahtnud eriti keegi. Mulle ongi jäänud mulje, et pidu kestab seni kuni jagub veini. Ükskõik mis sa siis ka peo lõppemise kella-ajaks kutsele märkinud oled. 

Laupäeva hommikul suundusin taaskord fotograafia kursusele. Seekord oli see täiesti ettekavatsetud  ja planeeritud. Meil on siin üks netileht, mis töötab umbes samal põhimõttel nagu Eestis cherry.ee. Ostsingi mõned kuud tagasi sealt fotograafia kursuse kupongi. Muidu oleks tulnud selle eest tasuda 150 naela, aga nüüd sain selle kätte suisa 35 naelaga. Jätsin ülejäänud perekonna õndsat und magama ja läksin kohale. Seltskond koosnes 10 inimesest - kuuest mehest ja neljast naisest. Enamus olid tulnud kohale lihtsalt selleks, et oma fotokast midagi rohkemat, kui auto reziim seda võimaldab, osata välja võluda. Üks mees oli spordifotograaf ja temal oli eriti võimas aparaat. Spordifotograafia on hoopis isemoodi teema, sest seal pole vaadetega ju midagi tegemist. Kõik sõltub hetkest ja ajastusest. Üks neiu pani mind aga lausa jahmatama. Ta oli tulnud just kuu aega kestnud reisilt Lõuna-Ameerikasse. Ta oli oma reisist väga suures vaimustuses ja rääkis, et ta oli reisil olles mõistnud, et ta pole ikka veel valmis tööle minema. Ta oli just kevadel ülikooli lõpetanud ja tööle läinud, aga peale reisilt tulekut oli oma koha üles öelnud. Ise oli nii õnnelik oma otsuse üle, aga nentis, et noh, nüüd pole tal kahjuks raha reisile minna ja et ta et teagi, mis ta nüüd teeb. Vaatasin teda ja imestasin. Ma olen ka üsna muretu hing, aga tema muretus pani isegi mind imestama. Võrreldes eelmisel nädalal Focuses reisifotosid tutvustanud Chrisiga, ei olnud laupäevast kursust juhendanud Doug McKinley nii mõnusa jutu ja olemisega. Oli kuidagi väheke ülbevõitu, aga võib olla oli asi lihtsalt aktsendis. Ta oli kanadalane, kes siin elanud juba üle 15 aasta. Doug oli tegelenud aastaid sellega, et tegi fotosid kuriteopaikadest ja laipadest, aga sellest tööst oli tal lõpuks kõrini saanud. Nüüd pildistab ta põhiliselt ajakirjadele, ajalehtedele ja reklaamidele päevasündmusi kajastavaid lugusid, loodust ja inimesi ja on teinud isegi mõned Lonely Planeti raamatute fotod. Lisaks korraldab ta ka fotograafia kursusi (aga eks sellest saite vist juba isegi aru ;) Doug kurtis, et praegusel majanduslikult raskel ajal ei taheta enam fotode eest maksta ja kõik loodavad neid tasuta saada. Sellepärast ongi ta nüüd mõelnud, et peaks hakkama moefotograafiaga tegelema, mis aga tema sõnul pidi võrduma ametiredelil madalamale astmele astumisega. Doug märkis, et  ta poleks mõned aastad tagasi osanud uneski näha, et ta peab sellist võimalust kaaluma hakkama. No ma ei tea. Minu meelest on laipadest fotode tegemine ikka palju vähem uhke töö, kui kaunite modellide pildile sättimine. Kursus kestis 4 tundi ja läbi võeti umbes samad teemad, mis eelmisel nädalal toimunud kursuselgi, aga põhjalikumalt ja et mul oli sel korral kaasas ka fotokas, siis oli palju parem kõike katsetada ja uurida. Paari huvitavat kursusel kuuldud nüanssi tasub teiega ka jagada. Fotokad pidi olema sätitud niimoodi, et nad püüavad igal juhul kõike valget halliks keerata. Miks, seda ma ei saanud kahjuks teada, aga igal juhul tuleb selleks, et lumi fotol ikka valge jääks, fotokal heledust paari astme võrra peale keerata. Kui aga tahad näiteks pildistada mustanahalist meest valgel liival, siis tuleb valgust hoopis  paar astet maha keerata, sest muidu ei jää must mees hästi näha. Välgu kastutamise nippide juurde me küll ei jõudnud, aga Doug mainis, et tema kasutab välku üksnes väga päikselise päeva ajal pildistamiseks. Huvitav, kas pole? Peaks proovima. Ei kujuta ette, mis efekti see võiks anda. Peale kolme tundi fotokate näppimist, läksime kõik parki proovipilte tegema. Jätsin oma märkmed klassiruumi ja kirusin ennast, sest parki jõudes olin jõudnud juba kõik tarkused ära unustada. Õnneks sai Dougilt üle küsida ja eks see tegelikult üks katsetamise asi on ka. Koju tulles võtsin märkmed ja fotoka ja tegin Agnesest mitmeid proovipilte. Mõned said isegi päris head. 

Pühapäeval ehk isadepäeval, oli ilm nii ilus, et mõned inimesed käisid ringi lausa plätude ja lühikest pükstega. Robert jooksis ringi t-särgi väel ja keeldus kategooriliselt pusa selga panemast. Agnes märkis tabavalt, et inglased riietuvad vastavalt ilmale, mitte vastavalt aastaajale. Robert on meil selles osas küll täielikuks inglaseks hakanud. Eile lugesin lehest, et pühapäevane soe ilm oli kõigi aegade 13.novembri soojarekord. Kuskil mõõdeti isegi üle 18 kraadi sooja. Lahe! Isadepäeva tähistasime vaikselt. Kalle sai kingituse ja kaardi, kuhu Robi oli peale joonistanud luukere sarnase koletise ja sisse kirjutanud "Issi on nii hea!" (teksti mõtles Robi täitsa ise) Robi puhul on maru veider see, et kui ta kirjutab inglise keeles, siis ta kasutab kirjatähti, aga kui eesti keeles, siis trükitähti. Kõik kenasti ära jagatud :) Isadepäeva lõpetasime Kalle ettepanekul külastusega meie lemmik kohvikusse. Mõnus päev oli! 

Õnnelike tervitustega!

Silmailu

Mongoolia maastik

FOCUSes töötamise juures on see tore asi, et aeg-ajalt sattud seminaridele, millele justkui ei lootnudki tegelikult minna. Korraldame oma liikmetele iga kuu erinevaid seminare, mis enamasti on küll suuremal või vähemal määral karjääriga seotud, kuid et asi liiga üksluiseks ei läheks, siis toimuvad vahetevahel ka muid teemasid puudutavad seminarid. Eelmisel kolmapäeval oligi kavas fotograafia kursus. Tahtsin sellest osa võtta juba eelmisel aastal, aga et siis oli liikmete huvi nii tohutu suur, pidi kontorirahvas oma suu sellest puhtaks pühkima. Nii, et ega ma väga ei lootnud, et ma seal sel aastal osaleda saan. Unustasin õigupoolest üldse äragi, et see seminar kolmapäeval meie kontoris toimumas on. Juhtus aga nii, et paar liiget, kes oma nimed kirja olid pannud, ei saanud erinevate asjaolude tõttu kohale tulla ja mul avanes võimalus seminarist osa võtta. Minu kurvastuseks ei olnud mul kaasas fotokat, millest oli muidugi natuke kahju, aga huvitav oli sellegipoolest. Seminari pidas mees nimega Chris Caldicott, kes on omal alal küllaltki kuulus, olles Royal Geographical Society ametlik fotograaf. Peale selle kirjutab ta veel reisikirju ja peab koos oma naisega Londonis, Covent Gardenis asuvat restorani World Food Café. Nii, et igati värvikas kuju. Tal on väga põnev elu, sest ta rändab muudkui mööda maailma, pildistab kõike ilusat ja huvitavat, mida ta näeb ja müüb oma fotosid ajakirjadele, kirjastustele, reklaamibüroodele jm. Chris on umbes 50 aastane, pikka kasvu, kergelt hallinevate juustega, väga hea jutuga mees. Seminar seisneski selles, et ta rääkis, kuidas oleks kõige parem reisipilte teha, tuues näiteks kümneid enda tehtud fotosid, millest igaühe juurde oli tal lugu rääkida. Kõigepealt rääkis ta kompositsioonist ja ütles, et objekt, mida sa pildistad, jääb alati huvitavam, kui see ei asu fotol otse keskel. Parem, kui see jääks natuke küljele. Muidugi ei kehti see vaadete osas, sest siis sa ju just tahadki, et kõik pildile jääks. Ma olen alati arvanud, et proffifotograafid möllavad meeletult oma fotokatega ja ei kasuta Auto süsteemi üldse. Suur oli minu imestus, kui Chris teatas, et tema kasutab peaaegu kogu aeg just Auto süsteemi fotode tegemisel ja mängib ainult säriajaga, sättides seda siis vastavalt valgusele kas pikemaks või lühemaks. Huvitav, onju? Fotokate kohta ütles ta, et kõige paremad turul olevad fotokad on kas Canon'i või Nikon'i omad. Kord pidi olema parem üks ja siis teine. Kuigi tal on loomulikult olemas ka suur fotokas, siis ta ei jõudnud ära kiita oma väikest, aga väga tubli Canoni fotokat, mis pidi põhimõtteliselt saama hakkama kõigega, mida suuredki. Keda huvitab, siis Chrisi kiidetud fotokas kannab nime C11. Nüüd pidi olema väljas ka juba uus, C12, nii et eelmise mudeli hind on kindlasti soodsamaks läinud. Kui veel soovitustest rääkida, siis Chris soovitas kindlasti oma fotokale muretseda UV filtriga kaitse objektiivile, mis ei pidanud olema kuigi kallis, aga pidi lisaks sellele, et pilt jääb ilusam, kaitsma ka objektiivi kriimustuste eest. Seminaril osalejad tundsid pahameelt Inglismaa halli taeva üle ja kurtsid, et fotod ei tule üldse piisavalt erksad ja et kõik jääb hall. Chris soovitas selle probleemi lahendamiseks arvutis fotol lihtsalt kontraste peale keerata. Katsetasin kodus kohe mõne eriti halli fotoga ja tõesti, asi muutus kohe palju huvitavamaks. Inimesi soovitas ta pildistada kas varjus või üldse ruumis. Kõige hullem pidi olema inimesi pildistada siis, kui päike neile otse näkku paistab. Huvitav, mulle on just alati mulje jäänud, et nii just inimesi pildistama peabki. Veel üks huvitav tähelepanek oli see, et päise päeva ajal, kui päike lagipähe paistab, ei tule pildid pooltki nii huvitavad, kui siis, kui päike alles tõuseb või hakkab juba vaikselt loojuma. Kui järele mõleda, siis on see tõesti nii. Huvitavad nüansid, millele tavaliselt üldse ei mõtle. Chris leidis, et on täiesti normaalne, et pilte tuleb peale arvutisse laadimist natuke sättida. Ta soovitas selleks Apple programmi Aperture, mis pidi olema isegi parem, kui PhotoShop, aga kordades odavam. See muidugi eeldab ilmselt Apple arvuti olemasolu, mida mul kahjuks au omada pole, aga mind hakkas see programm igatahes koledal kombel huvitama. Chris ütles, et kui ta vahel mõnele mereäärsele hotellile reklaamfotosid teeb, siis palutakse tal fotod teha nii, et rannad paistaksid laiemad, kui need tegelikult on ja et ta paksud inimesed rannatoolidelt pärast arvutis ära kustutaks, sest see ei jätvat reklaamfotol kuigi head muljet :) Päris naljaks! Ja mina vaatan hotellide kodulehti ja löön käsi vaimustuses kokku - oh, milline rand, oh milline lai valge rannaliiv! Vaat, sulle pirukat!

Poe ette "pargitud" hobused

Kalle jõudis oma Mongoolia reisilt elu ja tervisega tagasi. Reis oli olnud väga töine ja peale ühe väikse treti steppi muud meelelahutust ei olnud. Mongoollased olid jätnud väga hea mulje, olles sõbralikud ja meeldivad suhtlejad. Rahvas on Mongoolias üsna vaene, nii et ca 50% elanikest elab endiselt jurtades ja paljud kasutavad liiklusvahendiks hobuseid. Eks nendega ole muidugi steppides ja mägedes lihtsam liigelda ka, kui autodega. Mulle meeldis Kalle tehtud foto, kus poe ette oli "pargitud" rida hobuseid. Lõbus! Justkui stseen mõnest Mark Soosaare filmist :) 

Umbes poolteist aastat tagasi avastasin, et ma ei näe enam nii hästi, kui varem ja otsustasin minna oma silmi kontrollima. Arst kontrollis silmad ära ja leidiski, et tõesti, tõesti, on vaja uusi prille. Miinust 1,25. Tellisingi siis uued ja ilusad prillid. Kui ma need ette panin, hakkas pea kergelt ringi käima, aga arst ütles, et see peabki nii olema, et silmad pole alguses lihtsalt harjunud uue ja selge nägemisega. Olgu pealegi. Proovisin, harjutasin, ei midagi. Ikka käis pea ringi ja süda läks ka pahaks. Loobusin siis üldse prillide kandmisest ja panin need ette ainult eriti suures hädas, näiteks siis, kui õhtul pimedas autot juhtisin. Olukord tundus jabur ja mul oli kogu aeg plaanis tagasi prillipoodi minna, aga midagi tuli kogu aeg ette, nii et see minek lükkus kogu aeg edasi. Lõpuks, paar nädalat tagasi, leidsin ma aja ja läksin asja uurima. Kartsin, et äkki on prillid liiga kanged tehtud, aga kontroll selgitas, et kõik on õige ja prillidel miinust täpselt 1,25. Kuna arstil oli just vaba hetk, siis arvati, et äkki peaks uue silmakontrolli tegema, sest selle ajaga võib nägemine muutuda. Tehtigi uus kontroll ja tulemuseks saadi -0,75! Uskumatu, milline imetabane paranemine! Olin rõõmus, aga selge oli ka see, et vajan muidugi uusi prille. Prillipoes töötav proua oli äärmiselt armas ja ütles, et uued klaasid läheksid maksma 90 naela, aga ta kahtlustab, et ju oli eelmine silmakontroll kuidagi valesti tehtud ja pakkus mulle kompensatsiooniks, et mis ma arvan, kui ma maksaksin sellest summast poole ehk siis 45 naela. Mul on alati kõik emotsioonid näost näha, nii et ma ei ole eriti hea valetaja ja mõnel harval juhul on sellest isegi kasu. Summat kuuldes ütlesin, et nojah, olgu pealegi, aga mu nägu ütles selgelt, et mulle ei meeldi eriti see summa. Proua, nähes mu kimbatust, mõtles natuke ja ütles, et no olgu, et kui ta teeks nii, justkui oleks probleem ilmnendud garantii ajal, siis ma peaks maksma ainult 30 naela ja uuris, kas see summa tundub parem? Mulle muidugi tundus ja nii ma saingi oma uued klaasid kõigest 30 naelaga. Loo moraal on see, et tegelikult oleksin pidanud ikkagi kohe tagasi minema, siis oleks ehk täiesti tasuta uued klaasid saanud. 

Lõpetuseks jagan teiega oma uusimat inglise keele leidu. Selleks on minu meelest hiiglama lõbus väljend "eye-candy" (silma-komm), mis eesti keeli tähendab silmailu. Kas pole tore? 

Rõõmust rõkkavate tervitustega!