Tuesday 15 November 2011

Avapauk


Pidude ja koosviibimiste hooaeg hakkab vaikselt kätte jõudma. Avapaugu andis eelmisel neljapäeval Focuse liikmetele korraldatud kunstigalerii külastus. Üritus toimus õhtusel ajal galeriis nimega Panter & Hall, mis asub üsna Green Parki läheduses vaiksel kõrvaltänaval. Galeriisse sai astuda otse tänavalt, mis oli minu meelest palju mõnusam, kui see, et sa pead kuhugi kõrgele liftiga sõitma. Eelmisel aastal toimus meil umbes samasugune üritus ühes teises galeriis, mis asus 6 või 7 korrusel, nii et sul jäi mulje, et sa ei lähe mitte galeriisse vaid hoopis kellegi koju. Kunstnik, kelle maale sel õhtul imetleda sai, kannab nime Jonathan Pike. Ma pean tunnistama, et polnud tema nimest varem midagi kuulnud ja kahtlustasin alguses, et ta peab kindlasti juba surnud olema. Tema maalid olid lihtsalt liiga võrratud (laenasin internetiavarustest ühe tema maalidest ka tänase loo illustratsiooniks). Tänapäeval on ju nii vähe kunstnikke, kes selliseid detailseid maale teevad. Kuraatorilt kuulsin, et Pike on tegelikult vägagi elus, vanust on tal natuke üle 60. Enamus maale, mis galeriis olid esitletud, kujutasid vaateid Veneetsiast või Savannast. Need kaks linna ongi Pike lemmikud. Lihtsalt uskumatu, kuidas ta oli maalinud pidevast vees seismisest vetikatest roheliseks muutunud majaseina või veidi lahti koorunud värvi maja fassaadil. Seisin 10cm kaugusel maalist ja ikka nägi kõik välja nagu päris. Tihti on ju nii, et sul tuleb maalist mitme meetri kaugusele minna, et sa üldse aru saaks, mida on tahetud kujutada. Maalid olid nii päikselised, et mulle tundus, et maalil kujutatud maja sein lausa õhkab sooja. Väga võimas ühesõnaga! Oleksin võinud mõne maali sealt kaasa ka osta, aga hind oli kahe nulli võrra liiga kopsakas, jäädes 3000-6000 naela vahele. Külalisi tuli meie kunsti-ja veiniõhtule päris palju, nii et galerii oli rahvast ja jutukõminat täis. Tundus, et kõik jäid üritusega väga rahule. Pidu lõppes siis, kui viimane veinitilk välja valatud sai. Vett ei tahtnud eriti keegi. Mulle ongi jäänud mulje, et pidu kestab seni kuni jagub veini. Ükskõik mis sa siis ka peo lõppemise kella-ajaks kutsele märkinud oled. 

Laupäeva hommikul suundusin taaskord fotograafia kursusele. Seekord oli see täiesti ettekavatsetud  ja planeeritud. Meil on siin üks netileht, mis töötab umbes samal põhimõttel nagu Eestis cherry.ee. Ostsingi mõned kuud tagasi sealt fotograafia kursuse kupongi. Muidu oleks tulnud selle eest tasuda 150 naela, aga nüüd sain selle kätte suisa 35 naelaga. Jätsin ülejäänud perekonna õndsat und magama ja läksin kohale. Seltskond koosnes 10 inimesest - kuuest mehest ja neljast naisest. Enamus olid tulnud kohale lihtsalt selleks, et oma fotokast midagi rohkemat, kui auto reziim seda võimaldab, osata välja võluda. Üks mees oli spordifotograaf ja temal oli eriti võimas aparaat. Spordifotograafia on hoopis isemoodi teema, sest seal pole vaadetega ju midagi tegemist. Kõik sõltub hetkest ja ajastusest. Üks neiu pani mind aga lausa jahmatama. Ta oli tulnud just kuu aega kestnud reisilt Lõuna-Ameerikasse. Ta oli oma reisist väga suures vaimustuses ja rääkis, et ta oli reisil olles mõistnud, et ta pole ikka veel valmis tööle minema. Ta oli just kevadel ülikooli lõpetanud ja tööle läinud, aga peale reisilt tulekut oli oma koha üles öelnud. Ise oli nii õnnelik oma otsuse üle, aga nentis, et noh, nüüd pole tal kahjuks raha reisile minna ja et ta et teagi, mis ta nüüd teeb. Vaatasin teda ja imestasin. Ma olen ka üsna muretu hing, aga tema muretus pani isegi mind imestama. Võrreldes eelmisel nädalal Focuses reisifotosid tutvustanud Chrisiga, ei olnud laupäevast kursust juhendanud Doug McKinley nii mõnusa jutu ja olemisega. Oli kuidagi väheke ülbevõitu, aga võib olla oli asi lihtsalt aktsendis. Ta oli kanadalane, kes siin elanud juba üle 15 aasta. Doug oli tegelenud aastaid sellega, et tegi fotosid kuriteopaikadest ja laipadest, aga sellest tööst oli tal lõpuks kõrini saanud. Nüüd pildistab ta põhiliselt ajakirjadele, ajalehtedele ja reklaamidele päevasündmusi kajastavaid lugusid, loodust ja inimesi ja on teinud isegi mõned Lonely Planeti raamatute fotod. Lisaks korraldab ta ka fotograafia kursusi (aga eks sellest saite vist juba isegi aru ;) Doug kurtis, et praegusel majanduslikult raskel ajal ei taheta enam fotode eest maksta ja kõik loodavad neid tasuta saada. Sellepärast ongi ta nüüd mõelnud, et peaks hakkama moefotograafiaga tegelema, mis aga tema sõnul pidi võrduma ametiredelil madalamale astmele astumisega. Doug märkis, et  ta poleks mõned aastad tagasi osanud uneski näha, et ta peab sellist võimalust kaaluma hakkama. No ma ei tea. Minu meelest on laipadest fotode tegemine ikka palju vähem uhke töö, kui kaunite modellide pildile sättimine. Kursus kestis 4 tundi ja läbi võeti umbes samad teemad, mis eelmisel nädalal toimunud kursuselgi, aga põhjalikumalt ja et mul oli sel korral kaasas ka fotokas, siis oli palju parem kõike katsetada ja uurida. Paari huvitavat kursusel kuuldud nüanssi tasub teiega ka jagada. Fotokad pidi olema sätitud niimoodi, et nad püüavad igal juhul kõike valget halliks keerata. Miks, seda ma ei saanud kahjuks teada, aga igal juhul tuleb selleks, et lumi fotol ikka valge jääks, fotokal heledust paari astme võrra peale keerata. Kui aga tahad näiteks pildistada mustanahalist meest valgel liival, siis tuleb valgust hoopis  paar astet maha keerata, sest muidu ei jää must mees hästi näha. Välgu kastutamise nippide juurde me küll ei jõudnud, aga Doug mainis, et tema kasutab välku üksnes väga päikselise päeva ajal pildistamiseks. Huvitav, kas pole? Peaks proovima. Ei kujuta ette, mis efekti see võiks anda. Peale kolme tundi fotokate näppimist, läksime kõik parki proovipilte tegema. Jätsin oma märkmed klassiruumi ja kirusin ennast, sest parki jõudes olin jõudnud juba kõik tarkused ära unustada. Õnneks sai Dougilt üle küsida ja eks see tegelikult üks katsetamise asi on ka. Koju tulles võtsin märkmed ja fotoka ja tegin Agnesest mitmeid proovipilte. Mõned said isegi päris head. 

Pühapäeval ehk isadepäeval, oli ilm nii ilus, et mõned inimesed käisid ringi lausa plätude ja lühikest pükstega. Robert jooksis ringi t-särgi väel ja keeldus kategooriliselt pusa selga panemast. Agnes märkis tabavalt, et inglased riietuvad vastavalt ilmale, mitte vastavalt aastaajale. Robert on meil selles osas küll täielikuks inglaseks hakanud. Eile lugesin lehest, et pühapäevane soe ilm oli kõigi aegade 13.novembri soojarekord. Kuskil mõõdeti isegi üle 18 kraadi sooja. Lahe! Isadepäeva tähistasime vaikselt. Kalle sai kingituse ja kaardi, kuhu Robi oli peale joonistanud luukere sarnase koletise ja sisse kirjutanud "Issi on nii hea!" (teksti mõtles Robi täitsa ise) Robi puhul on maru veider see, et kui ta kirjutab inglise keeles, siis ta kasutab kirjatähti, aga kui eesti keeles, siis trükitähti. Kõik kenasti ära jagatud :) Isadepäeva lõpetasime Kalle ettepanekul külastusega meie lemmik kohvikusse. Mõnus päev oli! 


Õnnelike tervitustega!

4 comments:

Anonymous said...

Mõnus jutt oli ka!
Praegu tuli mõte, et tänapäevased fotokad on nagu uued mobiilid, tohutult võimalusi, aga kasutatakse ikka põhiliselt tavaliseks pildistamiseks või rääkimiseks. Hea on,kui oskad veel mõnd väikest nippi kasutada.
Focuse üritus teeb rõõmu. Tore, kui on kunstnikke, kes maalida ka mõistavad. Mina vaatasin sissejuhatuseks jutu kaunistust ja nuputasin, miks seinal on lastud niimoodi laguneda ja ees oleks justkui vesi...? No selge. Selline maal oleks tore panna aknaraami taha ja olekski tunne, et alati paistab õues päike ja on suvi. Ja kui need maalid nii kallid on, siis tähendab, et lähevad inimestele korda. Moodne kunst on põhiliselt ikka lustiks tegijatele.On lausa äratundmis rõõm, et üritus lõpeb siis, kui viimane pudel tühjaks saab.Nii kodune!
Väga huvitav, et Robi kirjutades kahel keelel sel moel vahet teeb. Isadepäeva kaart on võrratu. Eks ta andis endast parima ja joonistas sellise pildi,mis teda ennastki rõõmustaks. Tuleb meelde jätta.
Kõigile tervitusi! Eva sõber

Juc said...

Imeline maal. Ma jäin isegi Su pisikest pilti tükiks ajaks vahtima. Ma usun, et asi on lisaks tema osavusele selles, et ta tõepoolest neid linnasid iga ihurakuga armastab ja siis ta paneb selle elu ja tunded maalidesse ka. Kaks nulli väiksema summa eest ostaks kohe mitu tükki, eksju? :) Muide, Mann vaidleb minuga pidevalt, et eesti keeles on sellised tähed (trükitähed) ja inglise keeles sellised (kirjatähed). :) Sinu kursusekaaslase muretus oli ikka tõeliselt jahmatav, aga eks sellisel inimesel peab olema mingi tugev majanduslik tugisüsteem pidevalt olemas. Nt rikkad vanemad, kes peavarju ja söögita ei jäta. Ma jäin mõtlema, et Sa ikka oskasid endale väga sefi töö seal Londonis välja otsida! Kõvad kallistused! Juc

enetimm said...

Otsisin veel Pike'i töid ja mulle meeldivad :) Olen ikka selline vanamoodne, kes ei jõua ära imestada, kui hästi kunstnikud oskavad "päris" elu oma piltidega edasi anda.

Tahtsin selle päikesega pildistamise kohta öelda, et mina kasutan ka tihtipeale just siis välku. Eriti kui objekt on varjus, näiteks võib inimese näole muidu hulk varjusid jääda või nägu on palju tumedam taustast. Proovi vahel! Ma pole mingi proff, ainult olen lugenud päris palju raamatuid pildistamise kohta, mis ei tähenda, et kõik tarkused ka meelde on jäänud, ainult üksikud :)

Eva ja CO said...

Eva sõber - aitäh lugu kiitmast!
Sul on täiesti õigus. On jah fotokatega täpselt sama lugu, mis telefonidega, et kasutad ainult kübet sellest, milleks see tegelikult võimeline on (kui sedagi).
Mõnus on vaadata, kui kunstnik mõistab maalida ja ei tee maalile lihtsalt kolme värvilist kriipsu mustal taustal. Kriipusud ei tekita vaatajas ju mingit emotsiooni (vähemalt minus küll mitte või kui, siis segadust), aga minu meelest peaks maali vaadates tekkima mingi tunne. Sinu maale vaadates on tunne alati olemas! Nii lõbus, et pidasid seda Pike'i maali fotoks :) Ma muidugi ei imesta, see ongi väga tõetruu. Mulle meeldiks selline aknakaunistus :) Hea idee!
Robi keele eristus on tõesti huvitav ja isadepäeva kaart äge. Lapsed on nii vahetud ja armsad ja lähtuvad põhimõttest, et "tee teisele seda, mida tahad, et sulle tehtaks".
Palju tervitusi!

Juc - Jonathan Pike on nüüd minu üks lemmik kunstnik ka. Ilmselt on Sul õigus, et lisaks osavale käele paneb ta kogu oma armastuse ka neisse maalidesse. Kui summa oleks kaks nulli väiksem, siis ma oleks tõesti kohe igasse tuppa mõne maali ostnud :)
Nii huvitav, et Mann peab ka trükitähti eesti keele tähtedeks ja kirjatähti inglise keele tähtedeks. Manni eesti keele tundides nad siis vist kirjatähti veel ei kirjuta? Robi "tarkus" põhineb ilmselt Karu Aabitsast, mida me vahel ikka vaatame ja no seal ju ka puha trükikad :) Nii, et ongi nii - eesti keel = kirjatähed, inglise keel = trükitähed. Lõbus!
Ma mõtlesin selle muretu neiu osas täpselt sama, et ju tal on siis rikkad vanemad, et ta saab endale seda luksust lubada.
Mul on tõesti seff töökoht, mis kukkus justkui ise sülle :) Lahe!
Kallistame, kallistame, kallistame!!!

killuke - ma olen ka kunsti osas vanamoodne ja naudin seda, kui ma saan aru, mida kujutatud on.
Aitäh info eest välgu kasutamise osas. Sa oled tubli, et raamatuid uurinud oled. Mul on ka kodus üks digifotokate käsiraamat, aga sissejuhatusest kaugemale pole ma jõudnud (piinlik lausa). Mulle meeldib, kui keegi näitab ja selgitab mulle asju.