Tuesday, 18 January 2011

Äike ja muud lõbustused

Alustan täna oma lugu hoopis lõpust ehk siis täna hommikust. Mul on juba mitu aastat olnud nii, et jaanuari keskpaigas tuleb peale suur tuhin olla tubli. Tubli all pean ma silmas seda, et püüan vähem ja kalorivaesemalt süüa ja ka natuke trenni teha. See tuhin kestab mul tavaliselt umbes maini ja siis mu jõud raugeb, aga vähemalt astun ma siis ahvatlevale grillisuvele vastu võimalikult heas vormis. Seegi jaanuar pole erand. Võin nüüd uhkusega öelda, et saabusin äsja Zumba trennist. Ma olen ükskord varem ka zumbas käinud ja seda vist isegi siin blogis kirjeldanud, aga tookord mul sellest sõltuvust ei saanud. Nüüd aga võib saada küll, sest trenn oli lihtsalt nii äge! See polegi nagu trenn vaid rohkem nagu mõnus tantsupidu. Eks selles mõttes sõltub väga palju ka treenerist, et kui muusika maitsed ühtivad, siis on kohe ka trenn meeldivam. Täna oli muusika lausa super ja treener oli ka väga vahva. Särtsakas ja särav hispaanlanna, nii et silm lausa puhkas teda vaadates ja tekitas tahtmise eriti osavasti kaasa vehkida. 45 minutit lausa lendas! Trenn on minu jaoks väga mugaval ajal. Saan täpselt Robi kooli ära viia ja siis trenni minna. Jõuaksin sinna isegi jalutades, aga siis peaksin terve tee käima mööda suure liiklusega tänavat, mis pole eriti mõnus ja ilmselt mitte väga tervislik ka. Lähen siis hoopis bussiga ja teen aja parjajaks vaateaknaid uurides või väiksematel tänavatel kolades. Mõnus! Ma juba täitsa ootan järgmist teisipäeva, et saaks jälle tantsima minna! 

Nädalavahetusel külastasime väga huvitavat ja erilist paika. Tegemist oli Hindu templiga, mis asub Londoni äärelinnas, meist mitte eriti kaugel. Internetis leiate selle templi siit: www.mandir.org Tempel valmis tegelikult alles 1995 aastal, nii et tegemist on üsna uue ehitisega ja see on üldse esimene sellelaadne ehitis kogu Euroopas. Templi ehitamiseks veeti 2800 tonni Bulgaaria lubjakivi ja 2000 tonni Itaalia marmorit Indiasse, kus 1500 vabatahtlikku kivid nikerdustega kattis. Nikerdatud kivid toodi tagasi Londoisse ja sätiti tuhandete vabatahtlike poolt uhkeks templiks. Aega võttis see kolm aastat. Templit kahjuks seest pildistada ei saanud. Üldse olid seal külastajatele väga ranged reeglid. Kui pildid välisest ilust tehtud said, siis paluti mul käekott ja fotokas lahkelt turvaruumi jätta, sest templisse ei tohi siseneda mitte ühegi kotiga. Uksest sisse saanud, pidime läbima turvakontrolli, kus telefonid ja rahakotid tuli lasta läbi valgustada. Igaüks, kes majja sisenes, pidi läbi turvaväravate kõndima. Templisse jalanõudega siseneda ei tohtinud. Jalavarjud tuli jätta selleks ettenähtud ruumi, mis olid naistele ja meestele eraldi.  Hoone, kus tempel asub, on päris suur ja seal on lisaks templile veel palju muid ruume, kus toimuvad erinevad hindude üritused. Kõigepealt käisime näitusel, kus tutvustati hinduismi põhitõdesid. See oli päris lahedalt tehtud väljapanek, aga selle põhjalik läbimine oleks võtnud mitu tundi. Meie nii põhjalikud polnud, sest kui kambas on Robert, siis tuleb kõik näitused kibekiirelt läbida. Ei mingit jorutamist. Näitusel oli aga iga natukese aja tagant mõne hinduismile olulise sündmuse kirjeldusega tahvlike seinal ja juures ka illustreeriv kujundus. Kõik see tundus hirmus keeruline ja võttis silme ees kirjuks. Kujutan ette, et kes juba põlvest-põlve on hinduismiga kokku puutunud, neile on see kõik väga lihtne ja loogiline, aga minule, kui asjast mitte midagi teadvale inimesele, tundub see kõik väga segane ja keeruline. Kui näitus läbitud, siis läksime templisse. Kahjuks päris suur templiosa oli laupäeval kinni, nii et nägime ainult väikest templit, aga isegi see võttis sõnatuks. Mul pole kunagi olnud suurt isu Indiasse minna, aga seal templis seistes tekkis äkki see tunne, et ma tahan sinna minna. See kõik oli võrratult kaunis! Seinad, laed, sambad – kõik oleks justkui pitsist tehtud. Seisin seal suu ammuli samal ajal, kui Robert mängu jälgis. Keset templit oli ringikujuline koht, kus mõned inimesed rätseppistes istusid ja palvetasid. Robert vaatas neid ja läks ka vaikselt sinna. Istus maha ja jäi mõttesse. Läksin siis ka Robiga sinna istuma. Päris mõnus oli seal istudes oma mõtteid mõlgutada. Varsti lahkusimegi. Rohkem seal sel päeval midagi vaadata polnud, kui välja arvata suveniiripood, mis siin küll igas vähegi käidavas kohas lausa kohustluslik on. Tavapärast nänni nagu kahekordsete bussidega võtmehoidjad või Londoni metroo logoga tassid, sealt osta ei oleks saanud, küll aga oli seal lademetes kõiksugu hinduismiga seonduvat pudi-padi. Meie midagi ei ostnud. Mul oli kahju, et Ax meiega kaasas ei olnud seal templis. Tema nimelt shoppas samal ajal oma sõbrannaga ja võttis viimast kohe lõppevatest allahindlustest. Kuna me aga suurt templiosa nagunii seekord ei näinud, siis on hea põhjus sinna koos Axiga tagasi minna.

Kas te teate seda vana eestlaste rahvatarkust, et palja maa peal võib istuda alles siis, kui aasta esimene äike on ära olnud. Ma ei tea, kas inglastel ka selline arvamus on, aga eestlasena võin julgelt pikniku murul lahti lüüa, sest meil oli reedel äike. Läksin Robile kooli järgi ja kooli juurde jõudes märkasin, et pool taevast on täiesti must. Kimasime Robiga koju nagu jalad võtsid (Robert oma tõukekaga ja mina joostes) ja jõudsime täpselt enne suurt sadu tuppa. Ja oi, milline möll siis algas! Kõigepealt tuli suur tuul, siis meeletu vihma ja takkapihta veel rahe ka. Meie kahjuks äikest ei näinud, aga Kalle ütles, et kesklinnas oli olnud täiesti meeletu äikesemöll, mille tulemusena – üllatus, üllatus! – metroorongid ei sõitnud! See on juba täiesti halenaljakas, kuidas iga väiksemgi looduse viperus metrooliikusele surmava hoobi annab. Õnneks ei kestnud segadus kaua ja tööpäeva lõpuks liikusid rongid jälle graafiku järgi. 

Meil on siin viimaseal ajal olnud lausa uskumatult soe. Nädalavahetusel oli päeval sooja 11 kraadi ja öösel 10. Jube mõnus! Sirelitel on pungad juba õige suured ja roos ajab juba uusi kasvusid. Minu suureks rõõmuks tuli välja, et meie aia näljane orav polegi kõiki minu istutatud krookuse sibulaid nahka pannud, nii et päris pikad krookuse tutid turritavad juba lillekastist välja. Kevad tuleb, kevad tuleb! Kalle vahel toriseb, et ma muudkui nende lilledega jändan, aga mulle lilled meeldivad ja peale selle on mul nüüd juskui kohustus meie aeda kaunistada. Ma nimelt lugesin meie kohalikust Richmondi Teatajast, et Richmond on valitud esindama Londonit sellisel üleriigilisel üritusel nagu „Blooming Britain“ ehk siis „Õitsev Britannia“. See on võistlus, kus ei hinnata mitte ainuüksi tänavate ja parkide kaunidust vaid ka aedasid. Ajalehes pandi elanikele lausa südamele, et kõik oma aiad kaunid hoiaksid, sest kohtunikud hakkavad ettehoiatamata ringi jalutama ja aedu kaema. Loodan omalt poolt ka ikka mõned plussid Richmondile teenida. 

 

Lillelõhnaliste tervitustega!

5 comments:

Juc said...

Oi kui armas, et sa omalt poolt Richmondi pingutustele kaasa aitad. Hoian teie kodukandile pöialt. See teie kevad teeb isegi minu kadedaks, mis siis veel Eesti lumemöllus olijatest rääkida. Meil oli siin ka vahepeal soe, aga linde, ega maa seest välja turritavaid krookuseid pole kuskil. :( No küll nad siia ka varsti tulevad! Vahva, et zumba tore oli ja jõudu edaspidiseks. Ja tempel tundus ka uhke värk. Huvitav, et niimoodi turvatud. Ei tea, mis põhjusel.

Anonymous said...

Zumba - juba nimi on selline, et kisub tantsima. Loodan, et treener ei vahetu! Aga aia kaunistamine on küll tore ettevõtmine. Tegelikult on Richmond juba eesaedade osas imeline. Mul tuleb silmade ette ainult üks krunt, mis oli hooletusse jäetud. Huvitav, kuidas kõik aiaomanikud sellest võistlusest teda saavad? Kas keegi teie naabreid hekipügamisel juhendama ka hakkab? No India tempel tuleks progremmi võtta, kui me koolitama tuleme. Vaatasin teisi pilte ka. Vist peaks usku ka uurima, siis saaks rohkem sotti! Tervitused Eva sõbralt.

Eva ja CO said...

Juc - no ikka peab kodukandi püüdlustele kaasa aitama :) Aitäh, et pöialt hoiad!
Ma olen ausalt öeldes täitsa üllatunud, et teil seal Luxis veel sellist kevadet pole nagu meil. Ei saa ma sellest ilmast sotti. Aga küll linnud ja lilled teile ka jõuavad!
Zumba üle rõõmustan ikka veel. Jõud edaspidiseks kulub marjaks ära :)
Ma usun, et templit turvati ikka terrorismi ohus. Ma ei usu, et see mingi hinduismi tava on, et inimesi läbi otsitakse enne kui templisse lastakse ;)

Eva sõber - zumba on jah vahva nimi. Treener ei tohiks vahetuda, sest see on justkui ühemehe(õigemini naise)show. Tants käib raamatukogu saalis, mitte mõnes spordiklubis. Päris lõbus! Sünnipäevad kirikus ja tantsutunnid raamatukogus. Huvitav, mis siis veel? Pulmad politseijaoskonnas?
Meie naabrid vajaks küll hädasti aia-abi. Piinlik oleks neid õpetama hakata. Äkki peaks salaja neil heki ise ära pügama? ;)
Templi võtame jah programmi, kui meile koduõpetajaks tulete. Hinduismi põhitõdede teadmine tuleks seal kindlasti kasuks. Meil tuli see idee, templit vaatama minna, väga eksprompt, nii ei jõudnudki enne minekut suurt midagi selle kohta uurida.
Tervitused Sullegi!

killuke said...

Ega Sa kogemata hoopis Toronto India templisse ei sattunud :D Umbes-täpselt samasugune on siingi püsti pandud (2007). Külastades ei pidanud me õnneks peale jalatsite midagi ära andma, isegi pilte saime klõpsida.

Eesti Elus avaldati pisut pikem artikkel.

Eva ja CO said...

killuke - oh, kui vahva! Ongi täpselt samasugune. Kirjeldad seda oma blogis ka nii hästi, et mul jäi tunne, et käisime seal koos :) Kael jäi imetlusest kangeks ja kõik olime vaimustuses.
Palju rõõmsaid tervitusi kogu teie perele!