Tuesday 1 February 2011

Hea naine

Meil on nüüd lapsehoidja, kelleks on väga vahva Eestist pärit neiu, kes on juhtumisi ka minu tädipoja sõbranna. Ta käis meil eelmisel kolmapäeval külas ja õhtu kujunes väga toredaks. Ta töötab tegelikult siin muul alal, aga on hea meelega nõus meile vahel lapsehoidjaks tulema, kui meil vaja peaks olema. Kui päris aus olla, siis ega meil ju väga lapsehoidjat vaja polegi. Ax saab vajadusel ka Robile seltsiks olla ja ega meil neid üritusi, mis hilja õhtul toimuvad, eriti palju ju pole ka. Aga võiks ju! Võõral maal, sõpradest ja sugulastest kaugel elades, on üks suur mure see, et lihtsalt kahekesi olemise aega praktiliselt polegi. Lapsed on meil kiftid ja ega ma ei kurdagi, et nendega kogu aeg koos midagi ette võtame, aga õhtu (või lausa nädalavahetus) ainult kahekesi oma mehega lisab elule ikka mõnusalt vürtsi. Agnes on vahel ikka nii armas ja on Robiga kahekesi kodus, et me saaksime Kallega kahekesi õhtusöögile minna, aga süda ikka valutab natuke, et kuidas nad seal kodus on ja nii ei saa ju päris 100% õhtut ka nautida. Kui kõik on korras, siis pole ju üldse muret, aga kui midagi peaks viltu minema (ptuiptuiptui üle vasaku õla), siis oleks ikka hea, kui mõni täiskasvanu ka kodus oleks. Pealegi rikume me praegu tegelikult seadust, sest seaduse järgi ei tohi siin alla 16-aastased lapsed ilma täiskasvanuta kodus olla. See reegel on minu meelest muidugi liiga üle pingutatud ja jabur, aga no mis teha. Mõnus, et meil on nüüd vahel veidi vabadust! Ei teagi kohe, mis selle õnnega peale hakata :)

Minu sõbanna käis hiljuti oma mehega Londonis. Meile nad külla ei jõudnud, sest neil on samuti väiksed lapsed ja nad nautisid võimalust päris kahekesi aega veeta. Ma mõistan neid täiesti! Miks ma sellest aga üldse juttu teen on see, et peale reisi pani sõbranna Facebooki nende Londoni reisi pildid üles. Kallel küll Facebookis kontot pole, aga kui mul on leht lahti jäänud, siis ta vahel ikka vaatab, mis seal toimub. Ja mida ta näeb! Tuli välja, et minu sõbranna on nii hea naine, et oli veetnud nende väheste päevade jooksul, mis nad Londonis üldse olid, pool päeva oma kalli abikaasaga Sõjamuusemis. Meie sinna muidugi mõista veel jõudnud polnud, sest mulle lihtsalt üldse ei meeldi sõjateema. Kalle muidugi ei saanud mainimata jätta, et kuidas mina küll nii hea naine pole, et teine tuleb mõneks päevaks Londonisse ja on nõus sellest kallist ajast suure osa Sõjamuuseumis veetma. Meie lausa elame siin ja pole sinna ikka veel jõudnud. Panin sellepeale kõrvad ludusse ja pidin tunnistama oma kaotust. Kui saabus laupäev, siis hakkasime mõtlema, et mida ette võtta. Ilm just eriti ilus polnud, nii et just selline paras muuseumide külastamise päev. Ja mis te arvate, kuhu me siis läksime? Usun, et kõik arvasid ära – muidugi Sõjamuuseumisse! Ma ei saanud ju sõbrannast kehvem olla ja poisid nii tahtsid sinna minna. Meie Axiga jäime oma arvamuse juurde, aga läksime ikka kaasa. Ma küll korra pakkusin, et äkki Kalle tahaks isa ja poja päeva teha, aga see variant langes kuidagi märkamatult ära. Muuseum oli väljast väga ilus, uhke suure torniga maja, mis algselt oli olnud psühhiaatriahaigla, lihtsamalt öeldes hullumaja. Päris sobiv paik sõjamuuseumile, ma leian. Muuseumi ees ilutses vägev kuulipilduja (mis nii ilus polnud), mis olla kunagi lausa 29 km kaugusele suutnud tulistada. Vägev värk! Muuseum asus viiel või kuuel korrusel. Ei mäletagi enam täpselt. Sisse minnes oli suur ruum täidetud kõikvõimalike sõjamasinatega – tankid, kuulipildujad, pommi poolt kokku litsutud auto, allveelaev jne. Rahvast oli päris palju, enamuses mehed ja ma võin öelda, et ma pole elu seeski näinud nii palju elevuses olevate nägudega mehi. No tõesti! Päris lõbus oli neid vaadata. Aga ikkagi, mind see muuseum erutada ei suutnud. Sõda on kole asi ja sõjamasinad on koledad ja mulle tõesti ei paku pinget, kui vägev mõni tank oli või kui kaugele mõni pommiheitja oma pommi heitis. Minu meelest on see vastik. Eks ajalugu on ajalugu ja mis olnud, see olnud, aga ma ei taha seda näha. Kalle ja Robi leidsid muidugi, et muuseum oli lahe, aga ma usun, et me sinna rohkem ei lähe. Või siis vähemalt mina ei lähe. Nüüd on meil aga punkt kirjas, sest kõik Londoni kümme parimat muuseumi on läbi käidud või no vähemalt nähtud, sest selleks, et neid kõiki korralikult läbi käia, kulub ikka meeletu aeg. Sõjamuuseum oli neist siis viimane. Nendest kõigist on minu lemmikud vist Rahvusgalerii ja Briti muuseum. Briti muuseumit saime tegelikult ainult nö nuusutada, sinna peaks teinekord veel tagasi minema. Hea idee järgmiseks vihmaseks päevaks!

Peale Sõjamuuseumis käiku läksime vaatama linnaosa Elephant & Castle, mis kõlab ju väga uhkelt. Kuna muuseum asus otse selle linnaosa keskuse kõrval, siis oligi hea sinna jalutada. Aga oli see alles üks kole koht! Ma olin lugenud raamatust „Minu London“, et see pole just mingi eriti kaunis paik, aga ma olin ikkagi üllatunud, kui kole see oli. Must ja räpane, täis väga eri-ilmelisi maju ja väga erivärvilisi inimesi. Kogu see asi oli seal kuidagi väga kaootiline ja hirmus ja asja ei teinud paremaks ka inetu turg, mis metroojaama kõrval asus. Isegi kaubanduskeskus oli nii eemaletõukav, et välisuksest me kaugemale ei siirdunud. Sinna kanti on nüüd ehitatud isegi mõni ilus pilvelõhkuja, aga isegi need ei suutnud asja paremaks teha. Läksime sealt üsna kähku minema. Elamus oli ju saadud.

Pühapäeval oli selle eest imeilus ilm. Soojakraade just eriti palju polnud, aga päike paistis nii soojalt, tunne oli nagu Eestis kuskil märtsi lõpus. Käisime hommikupoole Axi koolis Car Boot Sale’l. Seekord seal väga põnevat kraami polnud, Robert ainult hankis endale 1.30 naela eest kolm eriti olulist mänguasja. Pärast tulime koju, Kalle läks rattaga sõitma ja meie tegime aiatöid. Sügisel ei jõudnud kõiki lehti kokku riisuda ja nüüd siis sai see töö tehtud. Robert rõõmustas putukate üle, kes lehtede alt välja tulid ja karjatas neid natuke. Putukad eriti ei allunud korraldustele. Meie Axiga rõõmustasime aga nartsissi üle, mille pung on juba nii suur, et hakkab kohe-kohe õitsema.

Meil peaksid töömehed kohe siia jõudma. Asi selles, et meil läks duššisüsteem nässu. See töötab umbes 5 minutit ja siis lülitab ennast välja, nii et pesemiseks tuleb käia kas vannis või end kopsikuga üle uhada. Tõstsin meie kinnisvaramehele hädakisa juba paar nädalat tagasi, aga no siin asjad venivad. Ei saa nii ruttu kohe asja kallale asuda. Enne tuleb ikka üheksa korda mõõta ja siis alles lõigata või kuidas see vanasõna oli. Esimese nädala vist kinnisvaramees lihtsalt ootas, et äkki paraneb asi ise ära. Ei paranenud. Nüüd siis lubas mehed kohale saata. Eks näis, mis sellest asjast saab. Oleme siin juba dušši all käimise kiirusrekordeid püstitamas! Kokkuhoid missugune!


Ikka tervitades!

6 comments:

Juc said...

No tere hea naine! Tuleb tunnistada, et sõjamuuseumisse minek ei ole ka minu lemmikideede nimekirja eesotsas. Ma igaks juhuks Henrile ei mainigi kodus :). Lõpetasin "Minu Londoni" just eile ja mulle muide jäi just kuidagi kõlama, et see Elevandilinnaosa on üks üsna kole koht. Aga vist mingi võlu autor seal siiski oli leidnud, millise, ei mäleta :). Ja palju palju õnne lapsehoidja leidmise puhul! Olen isegi veidi kade, heas mõttes ;). Tervitame vastu!

Anonymous said...

Teisipäevane ootus tasus end ära - sai jälle itsitada. Sõjamuuseumi lugu mõtlen. No tõesti, mind ka üldse ei huvita, kuidas neid lahinguid peeti. Ainuke kord, mis huvi äratas, oli Moskvas, Borodinoo lahingu panoraam. Sinna olid vägevad looduspildid maalitud. Ei ole ikka mehed ja naised ühesugused! Eks see elu ilusaks teebki.Kadestamisväärt teie kevade saabumine. Kas töömehed tulid? Ja tore, et teil on kohalik sõbranna ja ei pea enam seadust rikkuma. Tervitused Eva sõbralt.

Eva ja CO said...

Juc - tere, tere! :) Ära jah ütle Henrile või kui ta tahab sinna kunagi minna, siis saadame mehed omapäi ja ise naudime Rahvusgaleriis kunsti.
No mul oli ka meeles, et Anu Samarüütel Elevandilinnaosa just mingiks pärliks ei pidanud. Mul on nagu meeles, et ilusaks tegid selle tema sõbrad, kes seal kandis elasid. Aga no oleks ju patt mitte asja ise oma silmaga vaatama minna, kui nagunii seal kandis oled.
Aitäh õnnesoovide eest lapsehoidja puhul! Me oleme ise ka maru rõõmsad.
Päikest teile!

Eva sõber - nii tore, et itsitada said. Borodinoo lahingu panoraam võis küll äge olla. Muidugi on tore, et mehed ja naised erinevad on. Nii on ikka palju põnevam see ilmaelu.
Oh, muidugi ei tulnud töömehi. Lootusetud on nad siin oma asjaajamisega. Ma olen selle 1,5 aastaga juba üsna kannatlikuks muutunud.
Kohalik sõbranna on super! Oleme ülirõõmsad! Ja see on muidugi ka hea, et me ei pea enam seadust rikkuma.
Tervitused Sullegi!

Hundi ulg said...

Sattusin blogipuud sirvides siia lehele. Olen avastanud endas militaarse huvi. Seda ehk pisut tavapäratumas võtmes. Minu sõjahuvi iseloomustab üks lõik Sinu postitusest:

"Muuseum oli väljast väga ilus, uhke suure torniga maja, mis algselt oli olnud psühhiaatriahaigla, lihtsamalt öeldes hullumaja. Päris sobiv paik sõjamuuseumile, ma leian."

Suurepärane üldistus.

Anonymous said...

Mina tean "elevanti ja lossi" selle linnaosana, kus asub üks "maailma parimaid" või vähemalt suuremaid ööklubisid - "The Ministry of Sound". Pole küll käinud, tuleb tunnistada:).
Muuseas, tuletan võimalikele turistidele meelde, et ka Brüsselis on tohutusuur sõjamuuseum;), mis on kahureid, lennukeid ja mõõku täis. Niii suur, et mul oli juba teises saalis saba täiesti longus...ja erinevalt teistest muuseumidest saab sellesse täiesti tasuta;), et kohe kasvõi iga nädalavahetus võib seal aega veeta:).
Loodan, et olete terveks saanud!
Lillelaps

Eva ja CO said...

Hundi ulg - tore, et mu blogi leidsid. Nagu Sa seda lugedes vist aru said, siis eriti tihti siin sõjateemadest just juttu ei tule ;) Aga Sinu teistmoodi sõjahuvi tundub põnev. Piilusin Su blogi ka. Mulle meeldivad Su mõtted!

Lillelaps - meil pole ka olnud au selles ööklubis käia. Öösel tunduks see kant vist eriti hirmus, nii et ma ei tea, kas ma tahakski sinna minna. Kui, siis kohe taksoga ukse ette :)
Kas meelitad meid Sõjamuuseumiga Brüsselisse? Meil on tegelikult plaanis tulla küll. Kalle võtaks kindlasti selle muuseumi plaani, mina selles nii kindel poleks ;)
Õnneks on meil praegu kõik terved (ptuiptuiptui)!
Päikest ja tervitusi Sulle!