Hola!

Meie lastel on kevadvaheaeg, mis kestab suisa kaks nädalat. Mina võtsin selle puhul puhkuse ja Kallel õnnestus ka üks nädal töölt vabaks saada, nii et kasutasime juhust ja käisime eelmisel nädalal väiksel Hispaania reisil. Sihtpunkt oli Costa del Sol. Eelmise aasta juunis käisime samuti Malaga kandis puhkamas, aga siis oli meie peatuspaik Malagast teisel pool. Nüüd rentisime korteri Malagast Gibraltari poole jääva Estepona külje all. Korter oli uhke ja ilus ja asus üsna suures kompleksis, kuhu kuulus mitmeid kortermaju, mida ümbritsesid ilusad teerajad, mille ääres kasvasid palmid, männid ja lugematu arv erinevaid põõsaid ja lilli. Siin-seal olid purskkaevud ja basseinid. Kuna meri on aprillis veel jahe, siis oli meil hea meel soojendusega basseini üle, mis meie korterist 1 minuti kaugusele jäi. Üldiselt võib aga öelda, et see osa Costa del Solist ei saanud meie lemmikuks. Vanu ja väärikaid valgete majade ja kitsaste tänavatega linnakesi/külasid seal peaaegu, et polnud. Kogu mere äär oli täis ehitatud erinevaid uusarendusi, hiigelsuurte kortermajade või villadega, mis ei jätnud kuigi head muljet. Väga hea mulje jäi meil aga linnast nimega Ronda, kuhu me kohe esmaspäeval sõitsime. Linn asub ca 100km kaugusel Malagast ja 750m kõrgusel merepinnast. Kuna see asub kõrgel mägedes, siis oli juba sinna sõit mõnus elamus. Vahepeal olime juba eriti kõrgel, kus oli tohutu udu ja sooja kõigest 15 kraadi. Rondasse jõudes, aga paistis päike ja sooja oli jälle 25 kraadi. Ronda on igavesti vana linn, nii et inimasustus on seal olnud vaat, et aegade algusest saadik. See linn oli suureks lemmikuks kirjanik Ernest Hemingway’le, kes veetis seal mitmeid suvesid ja kirjutas lugusid seal peetud härjavõitlustest. Härjavõitluse areen, mis on ehitatud aastal 1784 ja kus siiani peetakse iga aasta septembris härjavõitlusi, oli lahe vaatamisväärsus. Poleks uskunud, et see nii suur on. Ma pole päris kindel, kas ma tahaksin kunagi ise härjavõitlust vaatama minna, aga ilma härgadeta meeldis mulle seal küll. Peale härjavõitluse areeni, on teiseks vaatamist väärivaks asjaks suur ja võimas sild, mis ühendab uut ja vana Rondat (kuigi mulle tundusid mõlemad pooled üsna vanad ;). Selle ehitamiseks kulus lausa 42 aastat ja see sai valmis 1793 aastal. Kõige lahedamad olid aga tegelikult vaated, mis avanesid linna servas jooksvalt müürilt – suured ja võimsad mäed ja sügavad orud, mägijõgi, mis kulges kaljude vahel. No lihtsalt võrratu! Robert leidis endale sealt uue armastuse – kaktused. Neid oli seal päris palju ja need olid ilmatu suured, nii et kus vähegi võimalik oli, seal palus Robi nendega pilti teha.

Teisipäeval läksime Selwo loomaaeda, mis asus meie pesitsuspaigale mugavalt lähedal. Ma pean ütlema, et ma pole veel elu seeski nii ägedas loomaais käinud. See andis silmad ette isegi Londoni omale! Tõesti! Esiteks asus see mõnusalt mägisel alal, mis andis kogu asjale väga ägeda ilme. Kõnniteede ääres kasvasid palmid ja muud troopilised taimed ja loomade puurid olid ehitatud kuidagi väga loomasõbralikult, nii et tundus, et neil oli seal väga hea olla. Loomi oli seal nii palju, et mul kuluks nende üles lugemiseks terve lehekülg. Kõik olulisemad tüübid alates krokodillist ja tiigrist ja lõpetades elevantide ja kaelkirjakutega olid esindatud. Mis oli aga meie jaoks kõige ägedam, oli see, et esimest korda elus nägime me loomaaias nahkhiiri. Olime vaimustuses! Nahkhiirtele oli ehitatud tehiskoobas, kus oli suhteliselt vähe valgust, aga siiski piisavalt, et külastajatel oleks neid hea kolme ilmatu suure akna tagant jälgida. Robi on üldiselt väga kiire näituste külastaja, aga seal koopas seisime vist küll oma pool tundi. Maru põnev oli neid nahkhiiri jälgida. Neid oli seal ikka sadu! Natuke oli see isegi võigas vaatepilt, kuidas nad seal ringi tiirutasid, hoobilt ennast lae külge kinnitasid ja siis jälle maa peale lendasid, et endale mõni porgand või puuvili küünte vahele haarata. Maa peal olid nad äärmiselt kohmakad. Samas puuris nahkhiirtega elasid ka okassead. Paistis, et nad ei sega teineteist. Teine lahe ja tavatu asi oli suur-suur linnupuur, mis nagu polnudki puur vaid hoopis võrguga kaetud suur ala. Linnud lendasid seal niisama ringi, aga et võrk oli pea kohal, siis ei saanud nad päriselt minema lennata. Inimesed jalutasid seal ringi ja said linde vaadata. Enne meid oli seal just üks pubekate kooliekskursioon ja nad olid ühe linnu millegiga närvi ajanud, nii et see ajas tiivad laiali ja kippus kallale. See oli jube. Muidu olid aga linnud rahulikud ja ajasid omi asju. Veetsime loomaaias ikka mitu tundi, sest vaadata oli nii palju ja jalutada nii mõnus. Eriti mõnus oli see, et tänu sellele, et õige suvitushooaeg pole veel alanud, oli loomaaias väga vähe külastajaid ja ühegi puuri ees ei tulnud tungelda. Õhtul läksime mere äärde piknikule. Rand on seal kandis suhteliselt kivine ja tumeda liivaga, nii et eriti kahju ei olnudki, et meri jahe oli ja et seal veel ujud ei saanud. Niisama rannas piknikku pidada ja merd vaadata ja selle kohinat kuulata oli aga väga mõnus. Robert rõõmustas selle üle, et sai kive vette loopida ja Agnes selle üle, et seal nii palju ilusaid merekarpe oli.

Kuna Gibraltar oli meile nii lähedal, siis läksime kolmapäeval vaatama, millega tegu on. Oleks me olnud veidi rohkem ettevalmistatud ja oleks me veidi rohkem viitsinud enne uurida, millega tegu on, siis meil poleks pruukinud seda retke ette võtta, sest ausalt öeldes ei olnud seal meie jaoks midagi vaadata. See on täpselt nagu Inglismaa! Täpselt samasugused tänavad, samasugused telefoniputkad, samasugustes vormides politseinikud ja sama palju inglasi. Vahe on selles, et need inglased on seal mitme promilli võrra rohkem purjus, kui kodumaal, sest naps on seal odav. Nii, et väike pettumus. Samas oli lõbusaid seiku ka. Näiteks kulgeb seal lennurada niimoodi, et kui lennuk maandub või õhku tõuseb, siis pannakse liiklus seisma, sest lennuki maandumisrada läheb risti üle autotee. Teine meie joaks lõbus avastus oli Liiwi napsupood, kus müüdigi peamiselt (või äkki suisa ainult) Eestist pärit napsu. Poodi juhatas silt, millel kirjas, et tegemist on taskukohaste hindadega napsupoega. Brittide promillidele põhjendus olemas J Robert on meil muu hulgas ka suur delfiinide fänn ja nii olingi ma väga rõõmus lugedes, et Gibraltaril korraldatakse Delfiini Safarit, mis tähendab siis laevaga merele sõitu ja seal delfiinide vaatlemist. Delfiine pidi seal olema lausa parvede kaupa. Kalle oli juba enne skeptiline nende delfiinide nägemise õnnestumises, aga optimist, nagu ma olen, uskusin ma seda, mida ma teenuse pakkuja kodulehelt lugesin. Reis pidi kestma 1-1,5 tundi, nii et mitte väga kaua. Ilm oli sel päeval aga üsna tuuline, nii et kui meie väike laevuke teele asus ja sadamast välja sõitis, siis tasus ennast kõvasti kinni hoida, sest laev kõikus päris kõvasti. Mida aeg edasi, seda suuremaks lained läksid, nii et vahepeal viskas vett lausa üle reelingu ja Agnes sai päris märjaks. Õnneks oli laevas kuivi jopesid, millest ühe Ax endale selga sai. Mida aeg edasi, seda hirmsam mul hakkas ja silme ees jooksid ajalehtedes nähtud pealkirjad „Turistide paat läks tormisel merel ümber, neli pääsenut!“ (ikkagi ju optimist ;) Kui meil juba tund aega niiviisi loksutud sai ja mitte ühtegi delfiini veel näha ei olnud õnnestunud, siis ma lõin juba käega, et tühja need delfiinid, keeraks nüüd õige tagasi. Kapten ei olnud aga papist poiss ja tahtis meile vist kangesti ikka delfiine näidata, sest me seilasime veel ühe ekstra tunni mööda tormist merd. No meremeeste jaoks see meri kindlasti nüüd nii tormine polnudki, aga laev kõikus ikka silmnähtavalt ja mina kiljusin aeg-ajalt suuremate lainete juures. Kogu seltskond oli peale paari tunnist loksumist juba üsna tülpinud nägudega. Tänasin õnne, kui laeva nina sadama suunas keerati. Lootsin kuni viimase hetkeni, et ehk me ikka näeme mõnda delfiini, aga ei näinudki ja Kalle sai öelda, et „ma ju ütlesin!“ Robi arvas, et ju olid delfiinid magama läinud. Laeva kapten ütles, et tal pole lihtsalt sõnu, et seda, et ühtegi delfiini näha pole, pidi äärmiselt harva ette tulema ja pakkus meile tasuta pileteid järgmisele sõidule. Tänasime viisakalt, aga loobusime sellest „ahvatlevast“ ettepanekust ja taarusime veidi ebakindlalt kaldale. Tegelikult on üks Gibraltari võlusid see, et mäe otsast peaks paistma Aafrika ja et seal elavad täiesti vabalt ringi hulkuvad ahvid, aga kuna mäe tipp oli paksu udu sees, siis me jätsime mäe otsa ronimata ja ahvid vaatamata. Üldiselt olime peale seda mereseiklust suhteliselt tülpinud ja väsinud ja otsustasime tagasi „koju“ minna. Kiirest põgenemisest aga ei saanud juttugi olla, sest autode rivi, mis Gibraltarilt Hispaania poole suundus, oli meeletu ja kogu rivi liikus teosammul. Ju oli jälle mõni lennuk vahepeal õhku tõusnud või maandunud ja sellega ummiku tekitanud. Kuna Gibraltar kuulub Suurbritanniale, siis oli kahe riigi vahel ka nö piirivalve punkt, kus minnes meie passidele pilk peale visati, aga tagasi tulles ei huvitanud me enam kedagi. Ma mõtlen, et kes pole Inglismaal käinud ja sattub Hispaanias olema Gibraltarile küllalt lähedal, siis tasub seal ära käia küll. Samas oleks kaval auto Hispaania poolele jätta ja jala üle piiri minna, sest nii hoiaks vähemalt tund aega kokku.

Ülejäänud aja me lihtsalt mõnulesime. Peesitasime basseini ääres, sõitsime väikesesse linna nimega Benahavis, mis oli armas, tõeliselt hispaanialik linnake, kus oli palju mõnusaid restorane, mis pakkusid väga maitsvaid sööke ja jooke. Põikasime läbi ka eestlaste seas kuulsast Marbellast, mis jättis mulle täitsa hea mulje oma pika rannapromenaadi, ilusa ranna ja paljude kohvikutega. Kõige suurema üllatuse kogu reisil valmistas meile aga Robert. Ta on äkitselt, justku üleöö, saanud suureks ja asjalikuks reisiselliks. Kui veel eelmise aasta juunis Hispaanias käies pidime teda korterist peaaegu, et väevõimuga välja tirima (sest tema tahtis ainult vannis mõnuleda) ja meelitama ja keelitama, et me kuhugi üldse minna saaks, siis nüüd oli ta hakkamas iga kell igale poole minema. Jõudsime kohale üsna hilja õhtul ja esimene asi, mis Robi hommikul ärgates ütles, oli, et lähme vaatame, mis maja ümber on. Ma pidin üllatusest pikali kukkuma! Küll on tore, kui lapsed suureks saavad!

Ja suureks saab Robert juba sellel kolmapäeval, sest tal on siis sünnipäev. Võiks lausa öelda, et esimene väike juubel, sest meie Robi saab juba viie aastaseks! Ja see pole mitte ainuke tähtis sündmus, mis kolmapäeval aset leiab! Kolmapäeva pärastlõunal tulevad meile otse Luxemburgist külla minu kallis õde Juta ja tema imearmas tütreke Eva Maria ehk lühidalt lihtsalt Mann, kes on Robi suurim sõber! Robi on juba täiesti segaduses, et kas ägedam on oodata sünnipäeva või Manni, sest mõlemad on nii head asjad, et raske on valida! Viimasel ajal tundub, et Manni ootab ta isegi rohkem :)

Rõõmsaid saabuvaid pühi teile kõigile!

* Sellised kenad rajad kulgesid meie korteri ümber
* Võrratud vaated Rondast
* Veel võrratuid vaateid Rondast
* Ronda
* 1793 aastal valminud sild, mis ühendab vana ja uue Ronda
* Härjavõitluse areen Rondas. See väike punane täpike seal kaugel-kaugel on Robi ja tema kõrval seisan mina koos Axiga
* Noh, kus see härg on? Oleme valmis võitlema!
* Robi ja tema uus armastus!
* Noored teel loomaaeda
* Ühed paljudest Robi lemmikutest
* Gibraltari sadam
* Gibraltar
* Meremehed
* Vaatamisväärsus Gibraltari tänaval
* Üks eriti hirmuäratav sõdalane Malaga kandist