Tuesday 21 June 2011

Eestimaine London

Eesti lastel on juba mitu nädalat kestnud koolivaheaeg, mis Agneses muidugi suurt kadedust tekitab. Robi lihtsalt ei oska veel selle üle kade olla, muidu oleks ta kindlasti Axiga ühel nõul. Tore asi selle koolivaheaja juures oli Agnese jaoks aga see, et nüüd sai tema sõbranna Laura talle külla tulla ja koos Axiga paar päeva ka koos koolis käia. Laura isa käib töö asjus tihti Londonis, nii et Laura tuli temaga kaasa ja oli meie külaliseks seni, kuni ta isa siin tööasju ajas. Esimesel koolipäeval toimus Axi koolis spordipäev, mis oli pehmelt öeldes igav. Mul oli pärast isegi kahju, et ma Axil ei lubanud sel päeval poppi teha. Tüdrukud oleksid võinud staadionil igavlemise asemel hoopis lõbustuspargis aega veeta. Noh, eks järgmine kord olen targem. Ma tõesti arvasin, et spordipäev on tore kogemus. Tegelikult oli aga olnud nii, et alad, kus Agnes osales, toimusid ära juba hommikul esimese tunni aja jooksul ja ülejäänud aja nad lihtsalt passisid ja vaatasid, kuidas teised sportisid. Õpilasi on seal koolis ju nii tohutu palju, et see, et kõik lapsed kõiki alasid teeksid, oleks lihtsalt mõeldamatu. Järgmisel päeval läks neil aga hoopis paremini, sest siis toimusid tavalised tunnid ja Laura sai kõvasti inglise keelt harjutada ja ka kohalikele eesti keelt õpetada. Nad olid Axiga lasknud teistel öelda sõna "tedretäpid", mida keegi polnud suutnud kuidagi välja öelda. Nalja oli saanud kõvasti. Laura tegi muu hulgas kaasa ka Agnese Sience eksami (see aine on segu matemaatikast, füüsikast, keemiast ja bioloogiast) ja arvas, et sai isegi üsna paljudest asjadest aru. Ax muidugi oma eksami tulemust veel ei tea, aga ta arvas, et tal läks see hästi. Hinnet neile tegelikult ei pandagi selle eest vaid antakse teada, mis tasemel (levelil) eksam tehtud sai. Agnes ütles, et tal on eluliselt vajalik saada tulemuseks vähemalt kuues level, sest vastasel juhul sattub ta järgmisel aastal nii kehva gruppi, et kui neil lõpueksamid tulevad 11 klassi lõpus (Ax käib praegu 8 klassis), siis ei ole tal võimalik saada paremat hinnet, kui C. Kui ta nüüd aga jõuab vähemalt kuuendale tasemele, siis on veel võimalus pingutada ka A peale. Ikka väga varakult tuleb hakata juba lõpueksamite peale mõtlema. Agnes muidugi ilmselt siin koolis 11 klassi ei lähe, aga hea ikka, kui sa oma võimalusi tead, nendega arvestad ja nende nimel pingutad.

Teisipäeval, kui Laura meile saabus, siis oli ju minu sünnipäev. Sel aastal ma ei mõelnud seda suurelt tähistada, nii et käisime lihtsalt õhtul ühes meie lemmikus Jaapani restoranis söömas. See asub meie kodule väga lähedal. Restorani omanik on üks pikka kasvu ja väga meeldiva olemisega jaapanlane, kelle poeg käib juhtumisi Robi paralleel-klassis, nii et kohtume pea iga päev lapsi kooli viies. Toredaks teeb selle restorani peale toreda omaniku ja imeheade toitude veel see, et seal hellitatakse oma kliente. Iga kord, kui me seal söömas oleme käinud, tuuakse lauale midagi ekstra maja poolt, mis on minu meelest väga armas. Seekord pingutasid nad aga isegi liiga üle, sest üllatusena toodi meile nii eelroog, põhiroog, ekstra taldrik sushisid, kui kõige lõpuks veel vaagen jäätiste ja jaapanipärste pannkookidega, kõige keskel küünal ilutsemas. Oleks me seda teadnud, siis me oleks küll vähem süüa tellinud. Veeresime koju nagu viis pallikest. Robi on meil ka nii väikse lapse kohta ikka väga suur sushi sõber ja nüüd avastas ta enda jaoks ka miso supi. Tore, kui sul on selline maailma kööke armastav laps, siis saab ikka endale meelepärast restorani valida ja ei pea ainult friikartuleid ja vorstikesi pakkuvas toidukohas keha kinnitamas käima.

Pühapäeval peeti siin isadepäeva. Me oleme seni isadepäevi ja emadepäevi ikka Eesti kombe kohaselt novembris ja mais tähistanud, aga et Robil oli juba koolis issile kaart valmis meisterdatud ja et Kalle on nii äraültlemata hea isa, siis mõtlesime, et võime ju seda päeva ka mitu korda aastas pidada. Kalle muidugi meie plaanist midagi ei teadnud, nii et meie pühapäevahommikune lauluga pannkoogilõhnaline äratus tuli talle toreda üllatusena. Robert tahtis kindlasti kingituseks osta mõnda ägedat filmi, nii et me veetsime reedel päris tükk aega poes seda valides. Robi kippus ikka sinna õudukate leti äärde, sest ta on arvamusel, et mida õudsem ja mida rohkem koletisi, seda parem. Alla 15 aastastele keelatud filme ma siiski ei tahtnud osta. Mitte, et Kalle neid vaadata ei julgeks või pärast nende vaatamist magada ei saaks, aga ma teadsin juba ette, et Robi tahab ju ise ka nagunii Kallega koos filmielamust saada, nii et pidin teda ikka natuke suunama. Peale pikki kaalumisi ostsime filmi nimega "X-men", sest filmi tutvustavatel piltidel olid piisavalt jubedad tegelased. Robi oli valikuga rahul ja Kalle pisut üllatunud. Päeval otsustasime minna London Wetland Center'sse. See oli nüüd juba teine katse, sest eelmine kord, kui me juba peaaegu kohal olime, hakkas vihma nii hirmsasti sadama, et saime märjaks juba enne, kui "Märjamaa keskusesse" isegi jõudsime. Nüüd oli ilm lootustandvam ja kuigi paar tiba ikka tuli, siis see meie plaane ei rikkunud. Tegemist on looduspargiga, kus on palju tiigikesi, ojasid ja palju erinevaid linde, kes seal elavad. Enamasti paistsid nad olevat lähemas või kaugemas suguluses partidega. Me saime seal pargis ikka täieliku kaifi osaliseks. Asi oli nimelt selles, et see kõik nägi välja nagu Eesti. Kõik need veidi niisked, soojad ja suvised lõhnad, haavapuud oma värisevate lehtedega, kased, karikakrad, ristikhein ja pilliroog. No lihtsalt võrratu! Eriti lahe oli see, et kuigi kõik nägi välja nagu Eesti, siis sääski või muid tüütuid putukaid polnud üldse. Nüüd me siis teame, kuhu minna, kui kange Eesti igatsus peale tuleb, aga aega päris Eestisse minna ei ole.

Ilmad on siin viimasel ajal olnud üsna vihmased, tuulised ja mitte väga soojad. Päikest näeb küll pea iga päev, aga ilma vihmavarjuta kodunt välja minna siiski ei maksa. Loodan, et jaanipäev tuleb Eestis vaatamata ilmateate ebameeldivatele ennustustele siiski päikseline ja soe ja et te kõik leiate oma sõnajalaõie! Hea meelega pidutseks koos teiega. Järgmisel aastal veel ei jõua, aga ülejärgmise aasta jaaniõhtul oleme kindlasti platsis!


Jaaniussist säravamate tervitustega!

4 comments:

Anonymous said...

No minul on silmad märjad - naerust. Sa kirjeldasid nii lustlikult isadepäeva kingituse valimist jne, oeh!
Tore,et leidsite oma kohaliku eesti, aga mõned sääsed võiksid ikka olla, muidu mõtlete veel Eestile kuu ka selga...
Meil juba jaaniussid nähtud, teel Peedult Elvasse. Küllap neid teilgi leidub,tasub otsida.
Kaunist suve! Eva sõber

Eva ja CO said...

Eva sõber - nii tore, et naerda said.
Sul on õigus, et ei tasu Eestile ikka kuud selga mõelda. See on lihtne juhtuma, kui kaugelt vaadata :)
Vahva, et teil juba jaaniuss nähtud. Hoiame siis ka silmad lahti ja uurime põõsaaluseid. Ehk trehvame ka mõnd roheliselt hõõguvat ussikest.
Mõnusat suve ja kohe eriti mõnusat jaanipidu!

Anonymous said...

Teil jälle üks vahva nädal - sünnipäev, külaline, restoranielamus, spordipäev, Märjamaa, isadepäev ja mis kõik veel. Küll te ikka jõuate palju. See jaapani koht on ikka eriti äge, selline teenindus mulle meeldib. Ja see, et Robi nii sushit ja nüüd ka misosuppi armastab on ju lihtsalt super! Tore, et jälle isadepäeva pidasite. Meie ei pidanud. Luxis oli varsti peale meie emadepäeva prantslaste emadepäev, siis nädal hiljem luxi emadepäev ja siis veel nädal hiljem vist isadepäev. No palju võib :). Mann tegi koolis mulle ilusa kaardi ikkagi, isadepäeva kaardi ajaks olime aga juba jalga lasknud! Ilusat suveilma teile! Juc

Eva ja CO said...

Juc - meie nädal oli tõesti vahvaid tegemisi täis. Suvel vist jõuadki rohkem, sest päevad on pikemad.
On jah maru vahva, et Robi selline suur sushi ja misosupi sõber on ja no see jaapani restoran on võrratu.
Ma ka poleks teie asemel isade-ja emadepäeva Luxi kombe kohaselt pidanud, sest see oleks juba jabur olnud. Meie ka siin emadepäeva inglaste traditsioonide kohaselt eriti ei pidanud. Robi kinkis mulle koolis tehtud kaardi ja Ax juuste susamist. Seda kingitust tahaksin iga päev saada :)
Aitäh ilusat ilma soovimast! See jõudiski eile kohale - 30 kraadi sooja ja pilvitu taevas! Mõnus!