Tuesday 27 September 2011

India suvi

Inglismaale on saabunud vananaistesuvi. Ma ei suutnud täna hommikul ilmateadet vaadates oma silmi uskuda ja et teiega oma rõõmu jagada, siis illustreerisingi tänase loo pildiga, millel kujutatud järgnevate päevade Londoni ilmaprognoos. Kas pole võrratu? Valmistusin just suureks sügiseks, lasin ära vahetada kevad-sügiskingade kontsaplekid, viisin keemilisse puhastusse oma sügismantli ja panin ära kõik suvekleidid. Need tuleb nüüd muidugi jälle välja otsida, aga ma ei kurda. Teen seda suurima heameelega! Inglased nimetavad sügisesi sooje ilmu "India suveks" ja neile teeb tohutult nalja, kui ütlen, et eestlased kutsuvad seda hoopis vananaistesuveks. Ma olen viimasel ajal hakanud inglaste naljakaid väljendeid üles kirjutama. Veider on see, et enamasti kattuvad meie ja nende ütlused erinevate asjade kohta. Näiteks meie ütlus "see ei võta tal tükki küljest" kõlab inglastel "see ei võta tema ninalt nahka". No onju umbes sama?  Sellega seoses meenub mulle, et kui me siia kolisime, siis ma olin täiesti segaduses, kui inimesed minu teretamise peale küsisid, kas minuga on kõik ikka korras (are you allright?) Ma ei saanud üldse aru, et miks ei peaks siis minuga kõik korras olema või et kas ma tundun kuidagi imelik, kui ma neile "tere" ütlen? Õige pea sain ma aga aru, et see ongi nende viis terele vastata. Selle peale tuleb öelda: "Jah, aitäh! Ja teil?", mille peale nad enamasti vastavad, et "mitte eriti halvasti (not too bad!)". Lõbus! Ei mingit "how do you do/ I'm fine, thank you" vestlust. 

Kui ma oma eelmise nädala loo kirjutamise lõpetasin, siis kiirustasin Roberti kooli sponsoreeritud jalutuskäigule. Kujutasin ette, et jalutame loosungite ja lipukestega varustatult mööda Richmondi tänavaid, inimesed plaksutavad ja teevad annetusi Afganistani laste heaks. Tegelikkus oli aga midagi hoopis muud. Jalutasime lihtsalt, lapsed paaris ja lapsevanemad nende kõrval, kooli lähedal asuvasse parki, tegime seal ühe ringi ja tulime kooli tagasi. Ei ühtegi loosungit, ei mingeid lipukesi ega korjanduskarpe. Ausalt öeldes ei näinud meie matka peale mööda sõitvate autojuhtide ja pargis olevate koerajalutajate mitte keegi. Veider! Lapsevanemad ei osanud ka mulle selgitada, miks see jalutuskäik vajalik oli. Öeldi, et nii lihtalt on kombeks. Annetusi tuleb koguda oma sõprade/tuttavate/töökaaslaste ringis ja siis saadud summad kuu lõpuks kooli viia. Teen siis Focuses ühe korjandusringi ja toetame Kallega isiklikult ka üritust. 

Eelmine teisipäev algas koosolekuga koolis ja lõppes ka sellega. Kui hommikul käisime Robi koolis, siis õhtul toimus õppeaastat tutvustav koosolek Agnese koolis. Mulle meeldis Agnese kooli koosolek väga. See oli ülesehitatud samamoodi nagu eelmiselgi aastal, nii et alguses pidas direktor sütitava kõne kooli aulas ja edasi toimus järgemööda neli nö workshop'i ehk siis töö väiksemates gruppides. Tutvustati hindamise süsteeme, seda, kuidas lapsed tasemete järgi jaotatud on, milliseid abimehi koolis leidub (alates psühholoogist ja lõpetades karjäärinõustajaga) jne. Oli väga huvitav ja tempokas õhtu. Kõige huvitavam oli ehk see, et Agnesel (ja muidugi ka kõigil teistel tema aastagrupi lastel) tuleb juba sellel aastal ära otsustada, mis ainetes nad kahe aasta pärast oma põhikooli lõpueksamid teevad. Sellest, millised eksamid nad valivad ja kuidas nad need sooritavad, sõltub see, millisesse (ja kas üldse!) ülikooli nad tulevikus lähevad. Tuletan meelde, et Eesti mõistes käib Agnes alles 7.klassis! Selleks, et neil oleks kergem otsustada, korraldatakse koolis kevadel üritus, kuhu tulevad erinevate ametite esindajad, et lastega vestelda. See annab lastele aimu, milliseid töökohti üldse olemas on. Samuti on abiks otsuse tegemisel koolis tegutsevad karjäärinõustajad. Võib olla on tänu tasemetesüsteemile lastel ka veidi lihtsam seda otsust teha, sest neil on juba enam-vähem selge, mis aines nad tugevamad on, aga no keeruline on otsustada ju ikka. Kui ma nüüd õigesti aru olen saanud, siis peale põhikooli lõpueksamite tegemist õpivad nad järgmisel aastal ainult neid aineid, milles nad oma eksamid tegid, et siis edasi Eesti mõistes gümnaasiumisse minna, kus veel süvendatumalt neid aineid õppida. Kui ülikooli mineku mõtet pole, siis minnakse vist kohe peale põhikooli lõppu ametit õppima. Koolisüsteem on siin minu meelest üle mõistuse segane! Ma ise mäletan, et läksin suure rõõmuga omal ajal keskkooli, sest siis oli veel kolm aastat aega mõelda, mida oma eluga peale hakata ja tegelikult ei olnud selget pilti ka kolme aasta möödudes. Ma ei tea, kas praegu Eestis juba antakse õpilastele karjäärinõu? Loodan küll, et see nii on. 

Eelmisel nädalal käisin koos Robiga lausa kolmel sünnipäeval. Kaks neist olid Robi klassiõdede sünnipäevad ja üks meie siinse uue eestlannast sõbranna tütre 3-aasta sünnipäevapidu. Kahjuks jõudsime viimasel olla ainult natuke aega, sest järgmine sünnipäevapidu pressis juba peale. Ühe klassiõe pidu oli aga eriti vahva. See toimus pitsarestoranis ja pidulisi oli umbes 15. Kõik lapsed sätiti laudade taha seisma, pandi neile põlled ette ja mütsid pähe ja iga laps meisterdas endale, kolme eriti entusiastliku kokapoisi juhendamisel, ise pitsa. Minu meelest jälle nii tore idee! Lapsed olid nii ametis ja nii asjalikud, et lausa naerma ajas. Tainas oli juba valmis tehtud, nii et igaüks sai endale taignapätsikese, mida nad siis veidi sõtkusid, rullisid ja pannile panid (kõigil oli oma väike pann). Igaüks valis enda pitsale just sellised asjad, mida ta tahtis, nii ei tulnud ka pärast probleemi, et keegi poleks oma pitsat söönud. Selleks, et pitsad ahjus sassi ei läheks, oli iga väikse koka mütsil number ja see number kirjutati ka iga ahju läinud pitsa juurde. Niiviisi oli lihtne pärast pitsad laiali jagada. Sellist pidu saaks väiksema seltskonnaga ju isegi kodus teha. See eeldab lapsevanemalt muidugi tugevat närvi, et mitte kogu tekkivast jahumöllust välja teha ;) 

Robert hakkas nüüd muusikatunnis käima. Ta peab tõesti väga hästi viisi ja kui kevadel tuli koolist kiri, et sügisest alustab koolis üks kord nädalas toimuv muusikaring, siis ma arvasin kohe, et Robi peaks seal osalema. Ring pidi toimuma kord nädalas lõunavahetunni ajal, nii et väga mugav. Ma ei tulnud aga selle peale, et ma peaksin avalduse otsekohe ära täitma ja kooli viima. Jorutasin sellega ikka hea paar kuud ja jäin loomulikult kohast ilma. Eelmisel nädalal saabus aga koju kiri, kus öeldi, et tänu suurele huviliste hulgale, avas Richmondi Muusikakool (kes seda tundi organiseerib) laupäevased rühmad ja et Robert on väga oodatud. Kellaaeg ei olnud väga hirmus, algus kell 10.30, nii et otsustasime minna uurima, mis seal toimub. Kohale jõudes selgus, et Robi grupis oli huvilisi ainult viis, kellest kaks poissi olid Robi klassist ja üks tema paralleelklassist. Lisaks veel üks võõras tüdruk. Robi arvas küll alguses, et ta ei hakka seal midagi tegema ja ainult vaatab, aga kuna sõbrad olid juba ees, siis ta otsustas ikkagi tunnist osa võtta. Kestis see ainult pool tundi, mille jooksul nad natuke võimlesid, trummi saatel marssisid, veidi laulsid ja tamburiini mängisid. Robile jättis kogu asi väga hea mulje, nii et nüüd on meie laupäeva hommikud sisustatud. 

Meil hakkavad siin puudel lehed juba värvi muutma ja alla kukkuma. Käisime ükspäev juba sahistamas ja värvilisi lehti otsimas. See polnud üldse lihtne ülesanne, sest ilusaid värvilisi lehti leidub siin väga vähe. Enamus mahakukkunud lehti on pruunid või suisa rohelised. Õigeid vahtraid on siin vähe. Enamus on plataanid, mis on suured, võimsad, roheliselaigulise tüvega puud, mille lehed on justkui suured vahtralehed, aga need ei lähe üldse värviliseks ja on alla kukkudes sama rohelised, kui puu otsaski. Ühel hommikul vannitoas hambaid pestes tundus mulle, et kätte on jõudnud hoopis kevad, sest akna taga laulis terve linnukoor. Ma pole suuremasi linnuteadlane ja ei oska arvata, mis linnud need olid, aga kõlasid need igatahes küll täpselt nii nagu Eestis kevadel. Huvitav, kas nad tulevad siis siia talvituma või olid nad lihtsalt läbilennul? 


Päikesest säravate tervitustega!

6 comments:

Anonymous said...

Nüüd tuleb välja, et naudid India suve, aga mina arvasin, et oled vihmasel Inglismaal. Palju õnne!
Koolilood on minu jaoks väga huvitavad. Kõik ju kolm korda otsast lõpuni läbikäidud ja asja üle mõtiskletud. Olen suures koguses inglaste raamatuid lugenud ja seal maal on vist tõesti nii, et kui õigeks ajaks mõistus veel magab, siis oled sõidust maas.Aga õnneks osatakse hinnata
kõiki, kes oma ametit hästi oskavad. Pole tähtis, mitu kõrgharidust sul läbitud on. Ma isegi usun, et põhikoolis on juba selge, mis amet kellelegi sobib.
Küll on hea,et sul nii palju sünnipäevade kogemusi on. Olen kindel,et neid saab kunagi kasutada.
Toredat suve jätku! Eva sõber

enetimm said...

Kirjudest lehtedest Kanadas puudust pole. Nii et tasub siia sügist nautima tulla :)

Samas tahtsin siit indiaanimaalt sõbralikult täpsustada, et tegelikult on see hoopis indiaanisuvi. Alguse on see saanud siit mandrilt. Leidsin internetisügavusest järgmise seletuse, mis põhjendab ka brittide ekslikku arusaamist :)

The origin of other 'Indian' phrases, like Indian giver, Indian sign, are well-known as referring to North American Indians - who prefer to be called Native Americans or, in Canada, First Nations. The term Indian summer reached England in the 19th century, during the heyday of the British Raj in India. This lead to the mistaken belief that the term referred to the Indian subcontinent. In fact, the Indians in question were the Native Americans, and the term began use there in the late 18th century.

Juc said...

Oh kuidas mulle meeldib väljend Indian summer! See kõlab inglise keeles veel eriti ilusti. Meil on ka sama asi siin kohal - terve nädal suvesooja, ilma igasuguse pilveta, taustaks juba pisut sügisevärvides puud. Imeilus! Seda Sinu inglise väljendite kogu tahaks mina endale ka. Ma tunnen alati võõrkeelest selliste väljendite teadmisest puudust, ega neid eriti kursustel/koolis ju ei õpetata. See on vahva, et Robi laulutundi läks ja Inglise koolisüsteem on ka ikka ühtlasi keeruline, põnev ja kummaline :). Ilusat suve teile kõigile!

Eva ja CO said...

Eva sõber - suvi on meil siin tõesti täies hoos, nii et täna oli isegi õhukese kleidiga palav :) Mõnus!
Koolijutud on mullegi alati põnevad just selle pärast, et oskad ennast ka täpselt situatsiooni ette kujutada. Siin paistab olevat jah nii, et kes põhikoolis loru, sellel on tulevikus ülikooli pääseda raske. Tegelikult ei peagi ju kõik ülikooli minema ja tunnustatud töömees (või naine) võib olla palju armastatum, kui mõni kõrgelt koolitatud kuivik. Peaasi, et inimene ise oleks õnnelik :)
Mul on ka tunne, et tagasi tulles võin laste sünnipäevade korraldamise agentuuri avada või siis vähemalt mõnes sellises asutuses nõuga abiks olla ;)
Mõnusat ja sooja sügist Sulle!

killuke - tervitused indiaanimaale! Tore, et teil seal palju värvilisi lehti on. Neis on nii mõnus sahistamas käia :)
Mulle tundub, et selle Indian summer'ga on veidi segased lood või et siis "heal lapsel mitu nime (tähendust)". Siin arvatakse, et sügisene soe ilm meenutab ilma, mis sel aastaajal Indias valitseb ja sellest siis ka selline väljend. Indiaanlased on oma nime saanud aga tõepoolest ekslikult, kui merekarud arvasid, et nad jõudsid Indiasse, kuigi tegelikult olid hoopis maabunud Ameerikas :) On, kuidas on, aga sügisene soe ilm on igal juhul mõnus! Loodan, et päikest jagub ka kaugele Kanadasse!

Juc - nii vahva, et teil ka soojad ilmad on! Saame koos rõõmustada!
Oma inglise keelsete väljendite kogu jagan ma Sinuga suurima heameelega. Olen sellega küll veel üsna alguses, aga see täieneb pidevalt. Hakkasingi neid tegelikult kirja panema selle mõttega, et Agnesel võib neid vahel mõne kirjandi kirjutamisel vaja minna. Sellised väljendid teevad keele palju rikkamaks.
Mõnusat Portugali avastamist teile! Seal on kindlasti eriti suvine suvi!

Anonymous said...

Hei! Mina nüüd tööinime ja kohe paus Su blogi lugemises sees. Mindki erutab see kooli teema. Nii mõnegi asja tahaks Inglismaalt üle võtta. Küll on kena, et karjäärinõustaja on juba ka põhikoolis. Mu vanem poeg käib 9-ndas ja nende koolis karjäärinõustajat pole põhikoolis ette nähtud. Ehkki pannakse südamele, et vanemad arutaksid lastega kutsekoolidesse minemist gümnaasiumi asemel. Mäletan ka ennast, et keskkool oli nagu lapsepõlve pikendamine. Mulle meeldisid 15-16 aastasena paljud ametid aga elu tegi omad korrektuurid :)
Kõike kaunist teile!
Julia

Eva ja CO said...

Julia - tere, tere kallis tööinimene! Tore, et jälle meie blogi lugema sattusid.
Kurb, et 9-klassi lastele Eestis karjäärinõustamist ei tehta. Ma lootsin,et asi on selles suunas edasi arenenud. Ma loodan, et ma eksin, aga mulle on jäänud mulje, et kutsekoolidel on Eestis selline kehv kuulsus. Umbes, et sinna lähevad ainult lollid. Võib olla peaks kutsekoole nö promoma kõigepealt hoopis lapsevanemate seas, sest sealt ju see suhtumine esimeses järjekorras tuleb?
Head tööelusse sisse elamist ja palju tervitusi!