Tuesday, 25 October 2011

Õpime lugema


Eelmisel neljapäeval oli meid Kallega palutud Roberti kooli õpetajaga kohtuma. Tegemist oli igal sügisel toimuva arenguvestlusega. Ootasime seda kohtumist suure huviga. Kuigi Robi räägib sel aastal koolis toimuvast tunduvalt rohkem, kui eelmisel aastal, siis oleme sellegi poolest koolis toimuva osas suhteliselt pimedusega löödud. Õpetaja oli Robiga väga rahul. Kiitis, et Robi on tunnis aktiivne, töötab suure innuga ja et tema käekiri ja üldse kõik tööd,mis ta teeb, on väga ilusad. Need pidid olema juba lausa justkui Roberti kaubamärk, et pole vaja töö pealt nime lugedagi, kohe on näha, et Robi tehtud. Kahjuks meil endil ei õnnestunud Roberti vihikuid näha. Sellest oli natuke kahju, sest me oleksime hea meelega neid kõrgekvaliteedilisi üllitisi vaadanud. Lugemine pidi Robil ka juba õpetaja sõnul päris hästi välja tulema. Ainuke mure pidigi veel olema kirjutamine, sest Robi ei saa päris hästi veel kõigi tähtede kõlast aru. Eriti pidid raskusi valmistama D ja T, B ja P ja C,K ja G. No C ja K ongi minu meelest harjutamise küsimus, sest need kõlavad ju täpselt ühtemoodi. Pehmete ja tugevate häälikute osas on aga minu meelest viga eesti keelses häälduses, kus me neil erilist vahet ju ei tee. Me ei häälda ju näiteks sõnu "buss" ja "diivan" eriliselt pehme algusega. Sama hästi võiks olla puss ja tiivan. Siis oli muidugi veel see raskus, et ma ei osanud Robertit hästi õpetada ka. Palusingi õpetajalt selles osas abi, mida ta ka lahkelt jagas. Nemad õpivad siin ju lugema umbes nagu eesti keeles, häälides tähti umbes nii, et A on ä, E on e ja I on i. Tundub lihtne, aga tegelikult tekitas see minus suurt segadust. Oli päris keeruline Robit aidata, kui ta kirjutas midagi ja küsis äkki, et kuidas tuleb kirjutada täht UÄH? No mis täht see selline on? Tavaliselt küsisin siis Robi käest, et mis sõna ta tahab kirjutada ja siis oskasin öelda, aga ma ei tahtnud teda ka valesti õpetada ja tahtsin, et mina ja õpetaja ütleksime tähti ühtemoodi. Õpetajaga tähtede õppimisest oli mul suur kasu, sest ta näitas mulle nippi, mille peale ma ise ei tulnud. Tähe õige kõla saamiseks tuleb lihtsalt mõelda mingi sõna peale, millega see algab. Päris lihtne, aga ma ei tulnud selle peale. Näiteks Y hääldub nagu i (yellow) ja U hääldub nagu a (umbrella) jne. Nüüd on mul palju lihtsam Robile tähti selgitada. Selles mõttes on eesti keel ikka sada korda lihtsam. Loed tähed kokku ja ongi sõna :) Inglise keeles käib paras mõistatamine. Kui Robi tähtede kõlad selgeks saab, siis järgmiseks peab ta õppima ära tähekombinatsioonid, mis alati ühtemoodi kõlavad. No näiteks, et "ch" kõlab alati nagu "tš" või "ee" kõlab alati nagu "ii" või "ure" kõlab nagu "ö". Õpetaja soovitas Robertil iga päev natuke kodus kirjutada. Kasvõi ühe lause ja palus, et me Robertit kodus ka õpetas. Lihtsalt sellepärast, et kui neil järgmisel aastal suuremaks kirjutamiseks ja lugemiseks läheb, jõuaks Robi teistega sammu pidada ja ei tunneks ennast õnnetuna, sest koolis peab ikka rõõmuga käima :) Minu meelest nii armas selgitus ja õige ju ka! 

Laupäeva hommikul käisime muidugi jälle Robiga muusikatunnis. Neil on seal nüüd juba päris mitu laulu, mida nad laulavad ja igas tunnis on nad natuke mõnda intstrumenti ka proovida saanud. Robile meeldib seal jätkuvalt. Peale muusikatundi saime Kallega kohvikus kokku ja läksime põnevasse paika nimega Crystal Palace. Crystal Palace sai oma nime tänu ehitisele, mis 1851.aastal toimunud Suure Näituse tarbeks ehitati. Tegemist oli tohtu, 92 000 m2 klaashoonega, mis püstitati Hyde Parki. Hoones esitleti viimaseid Tööstusrevolutsiooni avastusi. Kui näitus läbi sai, siis viidi hoone Lõuna Londonis asuvasse kohta nimega Sydenham Hill, mis tänu kristallpaleele saigi hiljem ümber nimetatud Crystal Palace'ks ja mida tänapäeval selle nime all ka tuntakse. Kahjuks pole uhke hoone praegusel hetkel enam alles, sest see põles 1936 aastal maha. Põhjust sinna kanti minna oli aga kuhjaga. 19.sajandi lõpul hakati maailma eri paigus avastama dinosauruste jäänuseid ja teema oli põnev. Sellest ajendatuna rajati Crystal Palace aeda dinosaurustepark, mis on maailma vanim sellelaadne park. Rajatud 1854 aastal, on pargis esindatud tohutud dinosauruste ja muude eelajalooliste loomade kujud. Dinosaurused ei ole muidugi nii peenekoelised kui tänapäevased kujud ja enamik neist meenutas pigem mõnda imetajat, aga põnev oli sellegipoolest. Park oli kujundatud väikeste tiigikeste ümber, mille ääres looklesid mõnusad jalutusrajad. Pargis oli ka väike loomaaed, aga peale kahe suure sea meil muid elukaid näha ei õnnestunud, sest loomaaeda hakati just sulgema. Crystal Palace'sse sõitsime rongiga, aga tagasi koju otsustasime tulla bussiga. See oli väga hea mõte, sest muidu ei oleks me saanudki teada, et see on üks väga ilus kant, kust avanevad võrratud vaated ühelt poolt Londonile ja teiselt poolt metsatukkadele ja aasadele. Kuna loomaaed jäi nägemata, küla lähemalt uurimata ja Agnes ei saanud oma laupäevase trenni tõttu üldse kaasa tulla, siis tuleb sinna teinekord kindlasti tagasi minna. 

Pühapäeval oli ilm lausa võrratu. Sooja oli 20 kraadi ringis, nii et Robi lippas ringi T-särgi väel. Mul oli küll kampsun seljas, aga kohati oli sellega isegi palav. Selleks, et ilusast ilmast viimast võtta, otsustasime minna vaatama Londoni lähedal asuvat paleed nimega Eltham Palace. Kalle meiega kaasa ei tulnud, sest tal oli vaja teha ettevalmistusi eelseisvaks tööreisiks Mongooliasse. Kagu-Londonis asuv Eltham Palace kingiti Kunigas Edward II 1305 aastal ja seda kasutatigi kuningliku residentsina kuni 16.sajandini. 1470 aastal lasi toonane kuningas Edwward IV ehitada sinna uhke suure saali, mis on tänase päevani säilinud. Seoses Greenwichi Palee ehitamisega hakati aga Elthami Paleed üha vähem külastama ja nii jäi see 17.sajandi lõpuks üsna rääma ja tänase päevani on sellest kunagisest hiilgavast hoonest säilinud ainult Suur Saal ja sild, mis läheb üle maja ümbritseva tiigi.  Praegune palee on ehitatud suures osas 1930ndatel. 1933 aastal kolis sinna elama Stephen Courtauld koos oma naise Virginiaga, kes lasid Suure Saali restaureerida ja ehitasid sinna kõrvale elumaja, mis oli sel ajal ülimalt moodne ja sisustatud Art Deco stiilis. 1940 aastal sai Suure Saali katus pommitamisel kõvasti kannatada ja 1944 aastal otsustasid Courtauldid sealt ära kolid, kinkides maja Kuningliku Armee Õppekeskusele, mis tegutses seal kuni 1992 aastani. Siis anti maja üle English Heritage nimelisele asutusele, kes hoolitseb maja eest tänaseni. Meile see maja meeldis. Kuigi oli kuidagi veider käia ringi nii moodsalt sisustatud lossis. Kõik oli tõesti väga 30ndad. Hoopis midagi muud, kui oleme harjunud siinsetes lossides nägema. Pole ime, et seal on tehtud mitmeid 30ndatest aastatest rääkivaid filme. Ma ei kujutaks paremat paika sellesse ajajärku jäävate filmide tegemiseks. Kuna praegu on Halloween'i aeg, siis said lapsed Suures Saalis endile ämblikke ja koletisi meisterdada ja lisaks sellele rääkis üks näitleja neile veel õudusjutte. Keset saali oli kirst, kus lebas luukere. Robi oli vaimustuses! Majast rohkem meeldis meile isegi selle ümber olev aed. See oli suur ja sopiline, siin-seal olid mõned lillepeenrad, aga enamasti olid seal lihtsalt erinevad puudesalud. Aiast avanesid võrratud vaated kaugustesse, nii et Robi binoklit kasutades nägime ära isegi Londoni City’s asuva Gherkin’i. Aias tegutses ka väike kohvik ja kohe aia kõrval oli hobuste koppel, kus ligi 10 hobust ringi jalutasid. Jalutasime mööda aeda kohe tükk aega. Päike oli mõnusalt soe ja eks see lisas kogu olemisele veel oma võlu. 

Lastel on praegu koolivaheaeg, mida nad naudivad suure rõõmuga, magades hommikul kella sajani, nii et kui mina kella 14 paiku töölt koju jõuan, on nemad vaevalt paar tundi üleval jõudnud olla :) Neljapäeval lendame Agnese ja Robertiga aga hoopis Milaanosse, külla meie sugulastele, kes seal elavad. Ootame seda reisi juba suure elevusega!  


Palju päikselisi tervitusi!

6 comments:

Anonymous said...

Väga mõnus lugu. Mul tuli ka tahtmine jalutada hobusekopli kõrval mööda sopilist parki ja nautida sügispäikest. Vist pean mõned kuud ainult unistamisega tegelema, aga see on ka tore tegevus.
See oli vast 10 aastat tagasi, kui mul üht raamatut lugedes tekkis huvi, et kuidas need inglased oma lapsed küll lugema õpetavad? Ja uskumatu, ma saan sellest nii põhjaliku ülevaate. On ikka keeruline ja mitmekihiline süsteem! Meil võib ju juhtuda, et laps saab tähed selgeks, pusib natuke ja hakkab ise lugema. Inglisekeelega seda juba ei juhtu.
Toredat koolivaheaega kõigile!
Eva sõber

Eva ja CO said...

Eva sõber - aitäh! Ma jalutaks ka koos Sinuga hea meelega mööda päikselist parki. Õnneks varsti ongi ju juba suvi :)
Veider ikka, kuidas elu võib vahel minna. Ma mõtlen, et ma nüüd Sulle nii üksipulgi inglaste keeleõpet selgitada saan. Päris lõbus! Süsteem on aga tõepoolest keeruline ja vajab kõvasti harjutamist, nii et juhuslikku iseõppimist siin vist naljalt jah naljalt juhtuda ei saa.
Aitäh head koolivaheaega soovimast! Palavad tervitused meie kõigi poolt!

Juc said...

No teil kohe jagub neid parke, paleesid ja ilusaid ajaloolisi piirkondi. Ja ma ei väsi kordamast, kui tublid te olete, et neid usinalt külastate. Patt oleks jätta võimalus kasutamata.
RObile kiidusõnad ka siitkaudu. Kallele vahvat Mongooliat ja teile muidugi supertoredat Milaanot. Hoian pöialt, et ilm hea oleks! Kallistades, Juc.

Eva ja CO said...

Juc - parke ja paleesid on siin tõesti kuhjaga. Ole ainult mees ja mine kohale :)
Ütlen Robile kindlasti kiidusõnad edasi :)
Aitäh heade reisisoovide eest! Soovi jah meile head ilma, see on üks oluline punkt reiside õnnestumise seisukohalt.
Kallistame vastu!

katrinliias said...

Nagu laulusalmis - on teisipäev tore päev, tore päev!vahel paneb lausa imestama ja teeb kadedaks millise korrektse järjepidevusega sinu iganädalane mõnus jutunurk ilmub, ei lase see ennast eksitada ei halvast ilmast, langenud tujust ega inglise naela kursist, hahaa!Eva sulg muudkui jookseb.
No minu jaoks oli see eelkõige järjekordselt väga hariv kirjutis. Haridusest sõna otseses mõttes läbi Robi lugemisõpetuse kuni ajalooliste seikadeni välja. Ei jõua ära kiita, kuidas te tõesti seda Londonis olekut nii loominguliselt kasutate ja aina uusi paiku külastate. Ise teeks sama. Ja London teatavasti on ammendamatu. Eva, just eile teelisime Ivoga piletid Fuengirolasse ja tagasiteel oleme 6 päeva Londonis, märtsi lõpus, nii et loodame sinu kutse pindile õllele Kew Innis koos teiega tõeks muuta. On midagi head mida oodata, loodetavasti kõik ünnestub kuigi sinna veel pikk aeg oodata ja korraldada igasugu elulisi seiku. Soovin teile muljetest pakatavat Milanot, palju päikest ja vähe sudu. Nimelt Ivo reisib Milanosse järgmisel neljapäeval oma poolõele külla ja uuris selle sudu-asja välja. Parimate tervitustega ja uute lugudeni, :)

Eva ja CO said...

katrinliias - küll Sul on alles tore laulusalm :) Huvitav, aga see teisipäevane blogiloo kirjutamine on mul juba nii sisse harjunud, et teisipäeva ilma selleta ei kujuta enam ettegi. Ja toredad kommentaarid lisavad veel kuhjaga indu juurde :)
Aitäh kiidusõnade eest meie Londoni avastamise aadressil. Natuke tuleb juba isegi pinge peale, sest meie siin oleku aeg hakkab läbi saada ja NIII palju on veel nägemata ja tegemata. Õnneks võib ju alati tagasi tulla.
Teie Fuengirola reisi plaanid ja pärastine Londonis peatumise idee on võrratud! Kohtume kindlasti Kew Innis :)
Hetkel meie Milano lendu ei tohiks sudu segada. Loodan, et Ivo reis ka ikka toimub. Hakkamegi nüüd lennukile minema. Aitäh heade reisisoovide eest!
Palju tervitusi!