Tuesday 24 January 2012

Hambutu


Paar nädalat tagasi tormas kogu Robi klass tundide lõppedes klassist välja, kõigil näod suurest vaimustusest õhevil. Nad ei jõudnud ära rõõmustada uudise üle, mille nende õpetaja oli neile äsja öelnud - neile oli antud kodune töö! Milline vedamine!? Ma ei kujuta ette, mida õpetaja neile öelnud oli või kuidas ta nad nii elevusse ajas, aga igatahes oli seda kohutavalt armas ja samas ka naljakas vaadata. Agnes nägi suurt vaeva, et Roberti elevust nähes mitte naerma hakata. Ta ise millegipärast koduste tööde üle eriti just ei rõõmusta. Töö, mis Robi nii elevusse ajas, oli kirjatehnika. See on iseenesest päris huvitav, sest nad on juba tükk aega kirjutamisega tegelenud, aga alles nüüd võeti ette õpetada lastele, kuidas tähti tegelikult õigesti ja ilusti kirjutada tuleks. Kuigi töö tuli esitada alles reedeks (see anti teisipäeval), siis Robi ei kannatanud oodata ja maalis juba samal õhtul tähed valmis. Tulemus sai minu meelest väga ilus ja kui me töö tagasi saime, siis oli ka õpetaja tunnustava kommentaari vihikusse kirjutanud. 

Eelmisel neljapäeval toimus iga-aastane Focuse uue aasta pidu. See on juba traditsiooniks saanud üritus, kuhu tuleb alati palju rahvast - Focuse liikmed, nende sõbrad ja lisaks neile ka Focuse sponsorid ja muidu olulised tuttavad. Melu oli suur. Esimese tunni olin tervitaja rollis, võttes vastu kõiki saabuvaid külalisi ja juhatades neid edasi. Mulle meeldis see amet, sest nii sain näost-näkku tuttavaks paljude inimestega, kes seni vaid virtuaalses emaili-maailmas eksisteerisid. Hiljem vahetasime kolleegiga rollid ja nii sain ka mina peomelust osa. Juhtusin rääkima ühe naisega, kes alustuseks mainis, et ta on Ameerikast. Jutt läks edasi ja tuli välja, et ta oli alles üsna hiljuti kolinud Londonisse Pariisist, kus ta oli kolm viimast aastat elanud. Uurisin, et kumb linn talle rohkem meeldib ja ta leidis, et vist ikka London, aga kuna Pariisis saab ta  rääkida oma emakeeles, siis on see linn ikka justkui südame küljes kinni. Olin hetkeks kerges segaduses, sest pidasin teda ameeriklaseks (kuigi natuke veidra aktsendiga ameeriklaseks). Hetke mõtteid kogunud küsisin, et kas ta on siis pärit Kanadast? See küsimus tõi tema näole suure naeratuse. Ta pidi tõesti Kanadast pärit olema. Minu meelest üsna kummaline, et ta alguses ütles, et ta on Ameerikast. Võib olla ta arvas, et ma pole Kanadast kuulnud. Kui aus olla, siis ega ma enne sellest riigist väga palju ei teadnudki. No ma teadsin, kus see asub, et seal on üsna jahe, et seal elavad jääkarud, et Kanadas on palju vahtrapuid ja et seal toodetakse palju vahtrasiirupit. Nüüd aga tean sellest riigist palju rohkem, sest loen just parajasti Ene Timmuski kirjutatud raamatut Minu Kanada, kus lisaks eestlaste tegemistele Kanadas saab teada ka palju huvitavaid fakte ja lugeda toredaid lugusid Kanada riigi kohta. No ja kuna ma seda raamatut loen, siis oli mul kohe väga hea seda ka sellele prouale mainida. Oi, me saime kohe suurteks sõpradeks :) Ta rääkis mulle, et ta on pärit Quebecki linnast, kus on suur prantslate kogukond ja kus linn on justkui pooleks lõigatud. Jalutad ühel pool linna, oled justkui Prantsusmaal, jalutad teisel pool, oled justkui Inglismaal. Märkisin, et sain oma raamatust teada, et Kanadas ollakse väga tolerantsed ja erinevalt USA-st ei üritata kogu elanikkonda ühte patta panna ja kõigist ühesuguseid kodanikke vormida. Inimestel lastakse olla nii nagu neile meeldib ja hinnatakse eripära. Selle avalduse peale sattus minu uus kanadalannast sõbranna suurde hoogu ja ütles, et tõesti nii ongi! Ta rääkis, et nad olid perega kolinud Philadelphiasse ja lapsed läksid muidugi kohalikku kooli. Ta oli vahel lõunapauside ajal käinud kooli sööklas vabatahtlikuna abiks toitu jagamas ja kui ta oma lastega oli prantsuse keeles rääkinud, olid lapsed silmad maha löönud ja palunud emal inglise keeles rääkida, sest neil olevat häbi prantsuse keeles rääkida. Linda (nii oli kanadalanna nimi) ütles, et tal on hea meel, et nad USAsse väga kauaks ei jäänud, sest muidu oleks tema lastest kindlasti ameeriklased saanud. Iga hommik koolis oli alanud lipu heiskamise ja hümni üürgamisega ja igal sammul oli neile pähe raiutud, kui hea ja uhke on olla ameeriklane. Ma ei arva, et oma riigi üle ei tohiks või ei peaks uhkust tundma, aga selline propaganda ja rusikas püsti riigi ülistamine tundub mulle küll väga kummaline.
Focuse pidu kestis peaaegu ettenähtud ajani, sest leppisime juba enne omavahel kokku, et peale teatud kellaaega enam veini juurde ei vala ja uusi vestlusi ei alusta. Meie peod kipuvad alalõpmata liiga pikale veinma. Seekord saatsime viimase külalise teele ainult pool tundi peale välja kuulutatud ürituse lõppu, nii et päris  hästi. Robile mõeldes pakiti mulle kaasa suur hulk õhupalle, mis meie peosaali olid kaunistanud, nii et läksin koju nagu mõni lõbus õhupallikaupmees. Robert oli hommikul ärgates ja palle märgates väga õnnelik ja Agnes imes meie kõigi rõõmuks pallidest välja sinna alles jäänud heeliumi ja luges meile peenikese häälega raamatut ette. Lõbu oli laialt!

Reede õhtul tuli meile külla sõber Julia, koos oma tütre Lauraga. Tihti juhtub nii, et külla tulnud sõpradel jääb Richmond sootuks nägemata, millest on maru kahju, sest Richmond on minu meelest hiiglama armas koht. Selleks, et seekord nii ei juhtuks, võtsime pühapäeva päeval ette jalutuskäigu Richmondist Twickenhami, kuhu viib tore jõeäärne kõnnitee. Tuul oli küll suur, aga et päike paistis, siis oli väga mõnus jalutada. Vahepeal tegime peatuse mänguväljakul ja astusime läbi Orleans House nimelises majas olevast väiksest kunstigaleriist ja lõpetasime oma retke Twickenhamis asuvas pubis Fish & Chips'e süües. Õigupoolest sai kala ja kartulit süüa kõigest Laura, sest selleks ajaks, kui meie kohale jõudsime, oli see populaarne roog juba otsakorral, aga ega teisedki nälga ei jäänud. Pubis oli hulgaliselt mehi, kes mingit jalka matši vaatasid ja aeg-ajalt häälekalt oma lemmikutele poolehoidu üles näitasid, mis tekitas väga lahedat melu. Õhtul läksime aga Royal Albert Hall'i Cirque du Soleil'i etendusele. See etendus toimus mõni aeg tagasi ka Tallinnas, Saku Suurhallis, aga õnneks ei olnud Julial ja Laural tookord mahti seda vaatama minna, nii et nüüd saime kõik koos etendusele minna. Nagu nimestki aru võib saada, siis on tegemist tsirkusega. Vahe tavalise tsirkusega on see, et loomi etenduses ei ole ja nende asemel esinevad peadpööritavate trikkidega kõiksugu akrobaadid, rulluisutajad jms hulljulged inimesed. Klounid olid täitsa olemas, aga nad ei kandnud tavapärast punast nina ja tegid natuke peenemat huumorit kui lihtsalt jalaga tagumikku ja potiga pähe. Lõbus oli! Etendus algas tegelikult päris hirmuäratava vahejuhtumiga. Käimas oli päris esimene etteaste, kus suur hulk konnadeks ja sisalikeks riietunud inimesi batuudilt üles hüpates kaelamurdvaid akrobaatilisi numbreid tegid. Äkitselt kukkus aga üks "konn" nii õnnetult alla, et jäi poolenisti batuudi ja poolenisti põranda peale ja jäi sinna liikumatult lebama. Kohe jooksid sündmuskohale mitmed musta riietatud turvamehed, show peatati, tuled pandi põlema ja mõnigase sebimise peale viidi vaene "konn" lavalt ära. Paistis, et ta natuke ikka liigutas ennast, nii et vast ta jäi ikka ellu. Mõne ribi võis ta aga murda küll. Hirmus vahejuhtum, mis segas natuke ülejäänud etenduse nautimist, sest kogu aeg oli hirm nahas, et äkki keegi kukub veel alla. Õnneks ei kukkunud. Kogu show oli ülesehitatud tohutu andekalt, kostüümid olid võrratud, meeleolu loodi erineva muusikaga, vahepeal tehti nalja, siis olid jälle peadpööritavad trikid ja kõike seda täiendasid lavapõrandale projektoriga saadetavad erinevad looduspildid. Robile meeldis kõige rohkem osa, kus kaks klouni olid jäänud mootorpaadiga justkui merele lõksu ja kuidas siis tohutu suured haid nende paadi ümber ujusid. Haid polnud muidugi päris ja olid lavale näidatud kõigest projektoriga, aga need nägid tõesti väga ehedad välja. Royal Albert Hall oli juba iseenesest ka vaatamist väärt oma tohutu suure ringikujulise saali, mitmete restoranide ja baaride ja pikkade koridoridega. Kuna saal oli peaaegu välja müüdud, siis ma olin etenduse lõppedes valmis juba pikkadeks järjekordadeks väljapääsude juures, aga meie kõigi suureks rõõmuks järjekordi ei esinenudki. Royal Albert Hall'il on lihtsalt nii palju väljapääsusid, et mingeid ummikuid ei tekkinudki. Väga mõnus! Sinna võiks teinegi kord mõnda etendust või kontserti vaatama minna. 

Robi on meil nüüd hambutu. Eelmisel nädalal tuli tal eest juba teine hammas ära. Õnneks on tal all juba kaks uut hammast olemas, nii et sahtel päris tühi ikka pole. Minu meelest on sellised hambutud lapsed tohutu armsad. Palun vahel Robit, et ta naerataks ja rohkem polegi vaja, et endal ka tuju heaks läheks.


Rõõmsate tervitustega!

6 comments:

Anonymous said...

No on sul alles juttusid, üks ägedam kui teine. Tsirkuse lugu on jube. Ma olen alati kartnud, et mõni enda ära murrab või surnuks kukub. Tavaliselt läheb õnneks.
Focuse pidu on teil jälle tore ettevõtmine ja tore, et sa kanadalanna peale sattusid. Kindlasi muutsid ta elu ilusamaks ja sinust räägiti kuskil sel õhtul palju haed.
Robi kodutöö-vaimustus on nii lõbus. Kuinagi Tõnn arvas, et 10.-aastased tuleks sõjaväkke saata, siis on veel põnev. Ehk peaks koolitöödega alustama siis, kui lapsed tahavad suurte inimeste asju teha.
Tervitused Eva sõbralt

Eva ja CO said...

Eva sõber - aitäh heade sõnade eest!
Tsirkuses juhtunust oli tõesti kahju ja see segas ülejäänud show nautimist, aga no mis teha. Selline see tsirkus juba kord on. Kahjuks juhtub selliseid asju ka tulevikus.
Nii ilusti ütlesid selle Focuse peo kohta :) Kohe suu võttis kõrvuni :)
Tõnni idee on päris lõbus. 10-aastastele meeldiks kindlasti paar päeva sõjaväes olla :) Kahjuks on Robi kodutööde ind juba natuke raugenud. Ju oli asi ikka õpetaja kavalas kõnes. Aga selles on Sul küll õigus, et lastele meeldib suur olla ja teha tähtsaid asju :)
Tervitame!

Juc said...

Jeerum kui jube, et konn alla kukkus ja liikumalt lamama jäi! Aga cirque du soleil kohta olen juba enne ainult head kuulnud, Sinu värvika jutu peale tuleb lausa isu seda näha! Peaks vaatama, kas Luxi ka satuvad. Focuse pidu oli vist jälle vahva, nagu need teie üritused ikka. Sellised jutukad võõramaa inimesed, nagu Sinu kanadalane, teead kohe elu põnevamaks. Millega ta üldse tegeleb, et niimoodi rändab muudkui ühest põnevast linnast teise? Ja Robi on ikka eriti tubli - poisid minu mäletamist mööda ei hiilanud enamasti kirjatehnikas! Ja väga armas hambutu ka veel lisaks! :) Tervitused teile kõigile! Ju

Eva ja CO said...

Juc - konnast oli tõesti jube kahju. Aga Cirque du Soleili tasuks teil kindlasti vaatama minna. Ehk nad tulevad Luxi kanti ka?
See kanadalanna, kellega ma Focuse peol lobisesin, rändab ringi oma abikaasa töö tõttu. Nii, et ta ise ei töötagi kuskil ja naudib lihtsalt elu.
Suur aitäh heade sõnade eest Robi aadressil :)
Palju tervitusi!

enetimm said...

Nii tore, kui laps kodutöö üle rõõmu tunneb :) Oleneb kindlasti, milline kodutöö on. Siin muide hakati ka alles hiljem "päris" kirja õpetama. Mis tähendas, et ega keegi õieti ei õppinudki seda ära ning edasi kirjutati nii kuis jumal juhatas. Ma proovisin ikka kodus veel pärast harjutada lastega, aga nad leiavad, et see võtab liiga kaua aega, et koolis kasutada.

Quebeci linn on muide kindlasti mu lemmiklinn siin Kanadas. Temas on rohkem ajalugu ja "oma nägu" kui üheski teises Põhja-Ameerika linnas (nii vähe või palju kui ma neid näinud olen). Tunnen end linnas nagu omas kodus, sest see on väga euroopalik. Käime iga aasta seal lähedal nädalaks suusatamas. Umbes poole tunni tee kaugusel Quebeci linnast asub Mte.Ste.Anne suusamägi, sõit Torontost sinna võtab vaid umbes 9 tundi.

Seda laste palvet mitte omas keeles rääkida, olen enne ka kuulnud ameeriklaste maa kohta. Siin on minu kogemus olnud pigem vastupidine, kui laps peaaegu uhkelt eesti keeles minuga räägib, otsides eriti püüdlikult eestikeelseid sõnu. Kodus lipsaks palju kergemini mõni inglisekeelne vahele :) Ma olen ikka mitmeid ja mitmeid kordi mõelnud, kui hea meel mul on, et USAsse elama ei sattunud! Mitte miski ei tõmba mind sinna, isegi külas käies ja tagasitulles Kanada piiri ületades, ohkan kergendatult, et olen jälle kodus. Ameeriklased meenutavad mulle kohati venelasi... neid, kel nina püsti arvates, et nad on maailma naba.

Muide Cirque du Soleil on seos Kanadaga. See on seal alguse saanud, peokorter asub Quebeci provintsis Montrealis :) Olen ise neid siin seal Torontos tänavaetendustel näinud, kuid millegipärast ei kisu mind miski päris etendustele. Ma istun nagu nõelte otsas kartes, et esinejatega midagi juhtub.

Eva ja CO said...

killuke - mul on nii hea meel, et Sa siia kommentaari kirjutasid. Otsisin Su meiliaadressi, aga ei leidnud kuskilt. Tahtsin Sind tänada mõnusa "rännaku" eest Kanadasse. Sain Sinu raamatut lugedes nii palju targemaks ja nii mitmes kohas oleksin tahtnud kohe sõna sekka öelda, asja arutada ja kommenteerida. Ilmselt blogiajastu mõju :) Suur-suur aitäh!
Huvitav jah, et kirjatehnikale suurt rõhku ei panda. Kui Agnes siin kooli läks, siis ta ei jõudnud ka ära imestada, kuidas lapsed pliiatseid käes hoiavad (mõni hoidis näiteks nimetissõrme ja "Pika Peetri" vahel) ja kui segaselt nad kirjutavad.
Kas pole naljakas, kuidas suures riigis elades tundub, et 9 tunni autosõidu kaugusel asuv suusamägi on lähedal? :) Panin kohe Quebeci linna google pildiotsingusse Sinu jutu peale. On tõesti ilus ja armas linn. Ma ei imesta, et see Su lemmik linn on :)
Nii armas, et Su lapsed ikka eesti keeles räägivad. Te olete Tomiga väga tublid lapsevanemad, et ei lähe inglise keelele üle. Ma muidugi ei kujutaks ise ka ette, et ma oma lastega inglise keeles räägiks, aga tean päris mitmeid eestlasi, kes oma lastega siin inglise keeles räägivad, kuigi mõlemad vanemad on eestlased. Nad arvavad, e teevad lastele sellega teene, et neil on siis koolis lihtsam, aga tegelikult jääb lastele keel nii kergelt külge, et minu meelest pole selle pärast üldse vaja põdeda ja pigem on kahju, et lapsel niimoodi emakeel kängu jääb. Robi teeb aga aina rohkem inglise keelsetest sõnadest eesti keelseid sõnu. Ütleb näiteks, et "ma tahaks seda süüa spuuniga (spoon - lusikas ingl.k)" jms. Päris naljakas, aga ma ikka alati parandan õigeks ja küsin vastu, et "kas sa tahad lusikat?" Tõesti tore, et te USAsse ei sattunud. Kindlasti on seal ka toredaid inimesi, nagu igal pool, aga see nende ajupesu ja iga hinna eest ameeriklaseks saamine/muutumine on väga vastukarva. Selles mõttes on nad väga nõuka-aegsete venelaste moodi küll.
Seda ma ei teadnudki, et Cirque du Soleil on Kanadast pärit! Kanadalased on taaskord tagasihoidlikud ja ei uhkelda oma saavutustega :) Äge on nende esinemine küll, aga endal hing väriseb iga kord, kui keegi mingit hullumeelset trikki teeb. Ma vaatasin vahepeal julguse mõttes etendust läbi sõrmede ;)