Tuesday, 28 February 2012

Läbi ja lõhki Eesti!

Eelmine nädal sai meil väga eestine (kardan, et olen keeleuuendaja ;) ja see oli väga tore, sest tegemist oli ju ometigi Eesti Vabariigi aastapäeva nädalaga. Kõik algas sellest, et minu ema saatis meile postiga mõned vajalikud asjad ja lisaks vajalikele, veel natuke meelelahutust Naistelehe näol. Loen siis mina Naistelehte ja seal artikkel, kus Mart Juur uhke papana kiidab oma tütrekest (esinejanimega Maria Minerva), kes on asunud maailma muusikalavasid vallutama. Mart rõõmustab artiklis selle üle, et veebruari lõpus on Marial tulemas kontsert Londonis, Royal Albert Hall’is. Mitte küll selles suures saalis vaid ühes väiksemas, aga no ikkagi uhke esinemispaik. Mul tekkis kohe suur huvi ja kihutasin Albert Halli kodulehele uurima, et kas oleme kontserdi juba maha maganud või jõuame veel vaatama. Õnn oli meie poolel ja kontsert veel toimumata. Kalle arvas ka, et Juure tütart tasuks kuulama minna küll, nii et mõeldud, tehtud ja piletid ostetud. Maria Minerva viljeleb indie muusikaks kutsutavat stiili ja et ma ei olnud päris kindel, mida sellisel kontserdil seljas kandma peab, siis tuli võtta appi sõber Google. Paistis, et pane selga, mida tahad. Teksad, pluusike ja sall ümber kaela, paistis olevat põhiline stiil. Mulle sobis. Kohtusime Kallega konterdipaigas, sest tal oli palju tööd ja ta tuli otse kontorist. Suur oli tema üllatus, kui ta ülejäänud seltskonda märkas. Kalle polnud viitsinud uurida, millega täpselt tegu on ja arvas millegipärast, et tegu on pigem süvamuusika valdkonda kuuluva kontserdiga, nii et esimesel hetkel valdas teda kerge hämmeldus. Õnneks on Kalle väga kiiresti kohanev, nii et lips lendas minu käekotti ja et saalinurgas oli ka väike baar, siis kostitasime endid kohe õlle ja kokteiliga, et peomelusse ikka õieti sisse elada. Kontserdi algus muidugi viibis, mis andis meil aega ülejäänud seltskonda takseerida. Päris põnev oli. Enamus rahvast rabas endale õlle ja võttis istet saali põrandal. Seljas kandsid nad tõesti ükskõik mida. Oli nii miniseelikus mukitud neiusid, kui ka karvamütsi ja talvejopega tüüpe. Kõik tundsid ennast vabalt ja nii ka meie. Muusika oli tegelikult päris lahe. Mulle meenusid kunagi 90ndate lõpus Von Krahlis peetud peod ja Tallinna keldrite tantsusaalid. Sattusin sellistele pidudele sel ajal päris tihti, aga fänni minust ei saanud. Ma tahtsin ennast peole minnes ikka üles lüüa ja nautida minule pööratud pilke, kui ma tantsupõrandal hoogsaid samme teen, aga indie muusika fännid ei hooli tantsust suurt eriti, tuiavad niisama keset saali, silmad kinni (mis tähendab ju seda, et keegi MIND ei märka). No aga põnev oli ikka. Kontserdil esinesid mitu lootustandvat muusikut ja kollektiivi. Kahjuks ei pööranud ma kavalehel ülejäänud seltskonnale suurt tähelepanu, nii ma ei oskagi öelda, keda me seal veel peale Maria Minerva kuulasime. Esimene ansambel koosnes kolmest kutist. Üks mängis bassi, üks laulis ja sehkendas arvuti ja süntekaga ja kolmas mängis elektroonilisi trumme. Mõni laul oli isegi täitsa lahe ja pani jala tatsuma. Teine seltskond oli eriti suur. Lavale tulid trummar, kaks meest kitarridega (bass ja soolo) ja kaks laulumeest, kes ka süntesaatorit mängisid. Nende lauludel olid isegi refräänid ja kohati võis isegi midagi kaasa ümiseda. Kolmandaks esinejaks oligi meie kaua oodatud Mariakene. Ta sättis lavale oma kraami stoilise rahuga. Temal kedagi toeks polnud, oli vaid süntesaatori sarnane masin ja arvuti. Ekraanile lasi ta videosid, mis olid kokku lõigutud teiste muusikute või lihtsalt Youtube staaride, videotest. Kohati oli päris andekas. Leidsime Kallega seaduspärasuse, et kui videosse ilmusid helendavad värvilised täpikesed, siis algas ilmselt uus lugu. Asi oli lihtsalt selles, et muud moodi ei olnud võimalik lauludel vahet teha. Hääl on Maria Minerval küll väga ilus, aga seda, millest ta laulab, aru ei saa. Ju pole see nii tähtis ka. Tema muusika on selline hõljuv ja kajav ja vibreeriv ja kohati uinutav. Sobiks ilmselt mingi moodsa lounge taustamuusikaks. Mulle jäi tema kontserdist umbes samasugune mulje nagu Tate Modernis moodsat kunsti vaatamas käies, et ilmselt on tegemisrõõm suurem, kui kuulamis/vaatamisrõõm. Maria ise tundus küll väga oma esinemist nautivat ja seda oli tore näha. Kahju, et me kontserdile läksime, meil kohe kindlasti ei olnud. Oli väga lõbus ja hoopis teistmoodi õhtu. 


Palju planeeritumalt läksime aga laupäeval Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud kontserdile Westminister Katedraali väikesesse saali. Ma pean häbiga tunnistama, et ei mina ega Robi polnud veel mitte ühelegi Londoni eestlaste üritusele jõudnud. Kuna see võib olla meie viimane aasta Londonis (selgust pole endiselt), siis ma mõtlesin, et peab ikka ära käima. Agnes läks üritusele nagunii, sest tema filmiklubi tegi seal oma esimest saadet, intervjueerides kohale tulnud Doris Karevat ja ETV tütarlastekoori juhatavat Aarne Saluveeri. Axi ülesandeks oli eelnevalt nii Pr Kareva, kui ka Hr Saluveeriga üksikasjades kokku leppida. Päris suur vastutus ühele 14-aastasele. Agnes sai oma ülesandega suurepäraselt hakkama ja sai veel filmiklubi juhatajalt kõvasti kiita ka. Kuna Ax ennast kaamera ees kuigi hästi ei tunne, siis tema roll ongi olla taustajõuks, mis osutus Aarne Saluveeriga intervjuud tehes lausa hädavajalikuks. Asi oli selles, et Eesti lipp, mille taustal filmilõiku tehti, kippus Hr Saluveerile aina näkku lehvima. Agnes asus appi ja hoidis lippu ohjes. Mõtle, kui hea, et ta seda tegi. Muidu oleks sellest intervjuust saanud üks äraarvamise mäng, et kes küll räägib lipu taga? Või oleks võib olla arvatud, et intervjuu oligi tehtud lipuga? Rääkiv lipp! See oleks juba midagi uut :) Kõik sujus igatahes väga hästi ja kui ma saan teada, kus ja millal seda saadet näha saab, siis jagan teiega kindlasti infot. Kontsert ise oli armas. Tuli välja, et Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud kontserdite tava toodi tagasi ellu alles eelmisel aastal. Vahepeal oli olnud 40 aastane paus. Korraldajad olid eelmisel aastal püüdnud koostada kava võimalikult ligilähedaselt 40 aasta taguse kavaga, aga olid sattunud plindrisse, sest kui 40 aastat tagasi oli kontserdil esinenud rahvatantsutrupp, siis aasta tagasi ei olnud sellist rühma kuskilt võtta. Häda ajab härja kaevu, nii ei jäänudki muud üle, kui rahvatantsutrupp kokku panna. Eelmisel aastal nad aga veel aastapäeva ajaks piisavalt esinemisküpsed ei olnud, nii et sel aastal oli siis Londoni eestlaste rahvatantsurühma esietendus. Tantsiti kaks tantsu – Kalamees ja Kaera Jaan. Kaera Jaanile laulis taustaks Londonis tegutsev eestlate segakoor. Segakoor laulis veel niisama ka mõned laulud. Armas ja natuke naljakas oli, kui nende esimene lugu alguses veidi metsa läks. Istun ja kuulan, et no kuidagi ei kõla ja siis dirigent ütlebki, et oot, hakkame otsast peale :) Hääled anti uuesti kätte ja laul tuli väga ilusti välja. Minu meelest kuidagi nii armas ja kodune. Mis seal ikka, mis kehvasti, see uuesti! Viimast laulu „Põhjamaa“, laulis koos segakooriga ka ETV tütarlastekoor. Küll kõlas ilusti ja peaaegu pisara võttis silma. Robertile ka nii meeldis, et ta lausa filmis seda etteastet. Kontsert algas tegelikult muidugi hümniga, millele järgnesid sõnavõtud Eesti suursaadikult Londonis, Aino Lepik von Wirénilt ja luuletaja Doris Karevalt. Peale seda esines ETV tütarlastekoor Aarne Saluveeri juhtimisel. Küll nad laulavad ikka ilusti ja küll nad ise on ilusad. Lausa silm ja kõrv puhkasid. Esinesid veel neiu kontrabassil, saatmaks klaver ja väikesed laululapsed Londonis tegutsevast Eesti koolist. Peale kontserti pakuti musta leiba kiluga, kalja (Robert oli sillas!), šampust ja kringlit. Edasi mindi kellegi Reinu peetavasse pubisse, aga meie sinna ei hakanud minema. Jätame midagi järgmiseks korraks ka.



Lillelõhnaliste ja päikesest säravate tervitustega!

6 comments:

Anonymous said...

Sul täna jutt lausa jookseb.Maria Minerva kontserdi kokkuvõte oli väga täkkesse. Poole loo pealt mõtlesin ennast ka sinna ja oli tunne, et ilma kokteilita küll nautia ei saaks. Ja juba sa kirjutadki, et sama emotsioon nagu moodsa kunsti muuseumis.
Tore,et te Eesti sünnipäeval käisite.Ja Axi tuleb muidugi jälle kiita.Samas kahju, et Londonis nii palju eestlasi on. Nad võiksid parem siin Kaera-Jaani kepsutada. Aga hea, et neile meeldib eestlane olla. Äkki tulevad kunagi tagasi.
Kuumad tervitused tuisusest Eestist! Eva sõber

indrek 'Ott' said...

Ootan huviga selle saate eetrisse jõudmist! :) Ma nägin muidu ETVst seda klippi kuidas Londonis Eesti Vabariigi aastapäeva tähistati, aga tuttavaid nägusid ei hakanud silma :( Võib-olla ei osanud lihtsalt vaadata.

Eva ja CO said...

Eva sõber - naljakas, kuidas vahel on nii, et sulg lausa lendab ja teinekord justkui ime sõnu pastakast välja, kuigi teemastid, millest kirjutada on küll. Ei tea, millest see sõltub. Ju vist tujust (või kuu seisust :)
Maria Minerva kontserdil kulub jah väike koks marjaks ära, et asjasse õieti sisse elada. No täpselt samamoodi nagu moodsa kunstigagi.
Mul on ka hea meel, et me Eesti sünnipäevapeost osa võtsime. Ax on lahe kuju ja tore on see, et neil on seal filmiklubis juba mõnus kamp tekkinud. Selles osas on Sul küll õigus, et Londoni eestlased võiksid parem Eestis jalga keerutada. Ju vast ükskord keerutavad ka. Koguvad siin kogemusi ja tutvusi ja siis lähevad tagasi Eestisse elu edendama :)
Tuhat tervitust tuisusesse Eestisse! Ja palju õnne selle puhul, et 32 aastat tagasi sai minust suur õde :) See oli teil üks tore tegu! Iga päev rõõmustan :)

indrek 'Ott'- ma ootan ka juba pikisilmi, et millal filmiklubi saadet vaadata saab. AK oli kontserdil kohal, aga et me pisut hlinesime (piinlik!), siis ei olnud enam saalis ruumi ja meid kupatati rõdule istuma. No ja ju sellepärast polnud meid ka filmilõigus näha.

killuke said...

Läksin ka kohe Minerva muusikat uurima, oh, seda häda, kui kaugel elad ja pole täpset sotti, mis Eestis toimub :) Väga hästi kirjeldasid. Mu vanem tütar arvas: huvitav! Aga lemmikuks vist ikka ei saanud ;)

Tore, kui teil seal ka asjad liikuma hakkavad, rahvatantsurühmad ja koorid ja nii aina edasi. Ja miks ei peakski, kui eestlasi rohkem kokku tulnud. Tunnistan ka, et mulle meeldivadki rohkem sellised pisut kodukootud peod, kus kõik ei ole täpselt trimmis. Palju lahedam ja kodusem :)

Juc said...

Oi, tõesti eestine nädal. Ja väga kultuurne, peaksin lisama! Väga tublid olete. Ja Ax ka ikka supertubli, kogub jälle vajalikke kogemusi ja nagu talle juba omaseks on saanud, saab suurepäraselt hakkama!
Mina olen ka kodukootud pidude poolt! Mulle meeldivad ausaltöeldes ka laste sünnipäevad kõige rohkem kodus, mida siin vist muidu ei juhtugi, kui eestlaste puhul! Siis on üritusel nagu hing!
Uskumatu, et teil endiselt selgust pole, kas jääte veel aastaks või mitte! Varsti suvi käes ja aeg pakkima hakata :). Tervitustega, Juc ja co

Eva ja CO said...

killuke - no ega kõigi maailma asjadega ei jõuagi kursis olla. "Huvitav" on Maria Minerva muusika kohta kohe päris õigesti öeldud :) Ma lisaks sinna otsa veel "teistmoodi" ka.
Tore jah, kui Londoni eestlaste elu hoo sisse saab. Seni käidi vist lihtsalt pubis kokku saamas, aga tänu siin 2009 aastal asutatud Eesti Gildile, on seltsielu ka muus osas erksamaks muutunud.
Olen Sinuga täiesti ühel nõul, et kodused peod on väga mõnusad ja armsad.

Juc - tänud kiituse eest! Usun ka, et Axi kogemustest võib tal tulevikus kõvasti kasu olla.
Eesti moodi laste sünnipäevad meeldivad mulle ka. Siin on aga see jama, et enamus kutsub kohale kogu klassi ja no sellist kampa ei saaks ju kodus võõrustada (kui just väga suurt elamist pole, mida ju ei ole :) Ma lootsin, et saan sellel aastal Roberti sünna Eesti kombe kohaselt kodus pidada, aga tundub, et Robi ei ole sellega nõus. Õnneks aega veel veidi on ehk saan ta ümber veenda.
Uskumatu jah, et selgust meie kolimise osas endiselt pole. No mais me lihtsalt PEAME mingi otsuse saama, sest juba ainuüksi meie majaomanikule tuleb paar kuud ette teatada, et üürilepingu üles ütleme ja kuna olümpia on tulemas, siis võtab igasugune kolimine palju kauem aega, kui tavaliselt jne, jne. Ah, ei hakka ennast praegu rohkem närvi ajama. Küll kõik kujuneb kuidagi hästi :)
Tervitused teile kõigile!