
Lõpuks ongi kätte jõudnud see aeg, kui Agnes peab ära valima eksamid, mida ta kahe aasta pärast sooritama hakkab. Eksamid eksamiteks, aga põhiraskus selle asja juures seisneb selles, et neist eksamitest sõltub, mida sa tulevikus ülikoolis (kui sa sinna minna tahad) õppima lähed. Selleks, et valikuprotsessi lihtsamaks teha, toimus eelmisel neljapäeval Axi koolis üritus, kuhu olid kutsutud nii lapsevanemad, kui ka lapsed, et neile selgitada, kuidas protsess täpselt toimima hakkab. Iga õpilane sai endale brošüüri, mis on abiks valiku langetamisel. Brošüür on päris asjalikult kokku pandud. Seal on antud selgitusi, kuidas ainet valida, milliseid küsimusi endalt küsida ja millised vastused peaksid olema, et valik õige oleks. Näiteks, et valik on õige, kui laps valib aine sellepärast, et talle see meeldib (aga mitte sellepärast, et talle meeldib selle aine õpetaja, sest õpetaja võib vahetuda), et ta tunneb, et ta on selles aines tugev (aga mitte sellepärast, et ta sõbrad selle valisid) jne. Päris kasulikud näpunäited. Siis soovitati, et kui oled kõik hoolega läbi mõelnud, pane oma valik kirja ja ära mõtle selle peale kohe paar päeva. Siis vaata oma valikud üle ja mõtle, kas need tunduvad veel endiselt asjalikud. Päris kõik ained vabavalik ei ole ka. Eksamid, mida kindlasti sooritada tuleb, on inglise keel ja kirjandus, matemaatika, science (keemia, füüsika, bioloogia), usundiõpetus ja IT. Valikud on ajalugu, geograafia, võõrkeel (prantsuse või hispaania), statistika, draama, kehaline kasvatus, meedia, muusika, kunst ja disain, ärijuhtimine, toote disain, graafiline disain, tekstiil, elektroonika, tervishoid ja sotsiaalhooldus, programmeerimine, showbisness (kõik, alates ürituse planeerimisest ja lõpetades esinemisega), keskkonnateadus ja mingi aine, mida kutsutakse „kriitiline mõtlemine“ ja mis peaks vist olema midagi väitlemise arendamise sarnast. Iga aine juures on kirjas, mis see endast kujutab, mida seal õpitakse, milliseid omadusi õpilane peaks omama, et selles aines hea olla, mida kujutab endast eksam, kuhu nende teadmistega edasi minna (s.t mida selle baasil saaks edasi õppida), tulevased karjäärivõimalused ja veebilehtede loetelu rohkema informatsiooni hankimiseks. Minu meelest ülimalt asjalik abimaterjal. Nüüd ole ainult mees ja pure ennast sealt läbi. Koosolekul rõhutati, et kõik ikka hoolega oma valikud teeksid ja vanematele pandi südamele, et ei tasu oma unistusi laste peal välja elada. Tuleb vaadata ikkagi asju nende silmade läbi, anda soovitusi ja asja arutada, aga mitte suruda peale oma tahtmist, nii raske, kui see ka pole. Laps peab tahtma neid aineid õppida, mida ta valib, sest muidu ta ei ole oma tulevases elus õnnelik ja seda ei taha ju keegi. Peale koosolekut toimus töö sektsioonides. Õpetajad andsid oma ainete kohta infot ja kõik huvilised olid teretulnud küsimusi esitama. Agnes veel täpselt oma valikuid ei tea. Kindlasti tahab ta teha eksami nii prantsuse keeles, kui ka hispaania keeles. Või no valida need eksamid, sest isegi kui me jääme siia veel üheks aastaks, siis eksamite ajaks oleme Inglismaa tolmu juba kindlasti jalge alt pühkinud. Süvendatult õppida saaks Agnes aga siis mõlemat keelt küll veel aasta jagu (juhul, kui me siia veel aastaks jääme – ära hakkab tüütama juba see ebakindel kõneviis). Axi õpetaja arvas, et Agnes saaks kindlasti kahe keele süvendatult õppimisega väga hästi hakkama. Eks me peame hakkama asju üksipulgi läbi vaatama ja mõtlema, et milline see kõige parem valik oleks. Valiku lihtsustamiseks toimus esmaspäeval Agnese koolis terve päev kestev üritus, mis peaks taaskord eksamivalikut teha aitama. Päev oli jagatud kolme ossa. Esimeses osas tutvustati noortele, mida kujutab endast showbisness (oli ka teisi valikuid, aga see tundus Axile kõige huvitavam). Selleks oli klass jagatud gruppideks ja igal grupil tuli planeerida Michael Jacksoni kontserti. Alates esinemiskoha valikust, raha leidmise võimalustest, piletite trükkimise ja lauluvalikuni välja. Agnes ütles, et selline planeerimine osutus üsna raskeks ülesandeks. Peale lõunapausi toimus teine osa päevast, kus noored said kohtuda erinevate ametite esindajatega. Lapsed käisid paarikaupa nendega rääkimas. Kuna iga ametivenna jaoks oli aega ainult 10 minutit, siis kõigiga Ax ja tema sõbranna rääkida ei jõudnud. Need, kellega neil kohtuda õnnestus, olid sõjaväelased, hotellipidaja, arst ja arsti õde ja insener. Agnesele avaldasid kõige suuremat muljet sõjaväelased just oma elukogemuse ja lugudega, mitte et ta tahaks ise armeesse astuda. Viimases päeva osas anti selgitusi, mis endast kujutab keskkonnateadus. Spetsialist rääkis neile korallidest ja peale seda tehti kooli õues eksperimente. Agnes ütles, et oli olnud päris põnev. Minu meelest on tohutu huvitav, kuidas kool püüab igakülgselt aidata noortel oma tulevaseks eluks õiget valikut teha. Ma pean tunnistama, et mul polnud küll 7.klassi lõpus veel õrna aimugi, mis ma oma eluga peale keskkooli lõppu peale hakkan. Tõele au andes, ei ole seda selgust täpselt olemas praegu ka Agnesel, aga kui me oleme brošüüri hoolega läbi töötanud ja kui Ax on õpetajatega koolis seda asja veel arutanud (igale lapsele on määratud vestlused õpetajaga oma valikute teemal), siis ehk tõesti saab Agnes oma elusihi juba praegu paika panna. Oleks ikka äge küll!
Roberti klass esines reedel koolis etendususega. Näidend rääkis sellest, kuidas kaks last läksid kollase allveelaevaga sõitma ja mida nad siis oma reisi jooksul nägid. Iga laps oli kehastunud mõneks mereelukaks. Robil tuli täita tähtsat osa krabina. Robert on hea näitleja, kui publikuks ainult omad, suure rahva ees ütleb aga närv tihti üles. Õnneks suutis Robi seekord rahu säilitada ja esines väga ägedalt. Nagu ka kogu ülejäänud kamp. Uskumatu, millise töö õpetajad ära olid teinud. Lastel olid selged pikad ja keerulised laulud ja igaühel ka oma väiksed sõnalised osad peas. Näidend oli eelkulminatsiooniks sellel veerandil biloloogias läbitud mereteemale. Robert oli biloogia tundidest suures vaimustuses, mis pole ka ime, sest tunniteemadeks olid haid, elektriangerjad, krabid ja vaalad. Selleks, et lapsed saaksid aimu, kui suur vaal on, läksid nad kooli õue ja mõõtsid välja, kui suur üks vaal on ja joonistasid selle siis kooliväljakule. Roberti vaimustusel polnud piire! Tunnis õpitu tõeline kulminatsioon saabub aga homme, kui kogu Robi klass läheb Londoni Akvaariumisse mereeluga tutvuma ja peale seda veel London Eye’ga sõitma. Tõotab tulla äge päev!
 |
Uhke onu enda ehitatud rongi "seljas" |
Laupäeval käisime Transpordimuuseumi erinäitusel. See näitus toimub ainult paaril korral aastas, kui oma uksed avab muuseumi eriosakond, kus on vaatamiseks välja pandud masinad, mis Covent Gardenis asuvasse põhimuuseumisse ära ei mahu. Näitus toimus tohutu suures angaaris ja seal sai näha vanu metroo-ronge, ilmatu kõrgeid vanaaegseid tramme, busse, hulgaliselt mootoreid, metrooliinide makette jms. Robile meeldisid kõige rohkem aga väiksed mudelrongid/trammid/trollid, mis asjaarmastajate poolt ehitatud makettidel ringi vurasid. Mulle meeldisid aga makettidest veel rohkem need asjaarmastajad ise, kes oma ronge/tramme/trolle juhtisid. Millised näoilmed täis uhkust, asjalikkust ja pühendumust! Kui hellalt nad oma masinaid kohtlesid, millise mõnuga nad neid rööbastele sättisid ja kui armastaval pilgul oma „hoolealuste“ sõitu jälgisid. See oli midagi sõnulseletamatut! Piinlik öelda, aga ajas lausa naerma :) Enamasti oli tegu vanemate meestega, sekka mõni poisike. Arutasime Kallega, et ju ei lubatud oma poega või tütart asja kallale või oli oma laps isa hobist nii tüdinenud, et ei tahtudki selles mängus kaasa lüüa, küll aga on see põnevaks ajaviiteks lapselapsele, kes nüüd loodetavasti vanaisa hobi edasi arendab. Peale kõige muu müüdi seal ka igasugust träna, alates fotodest (millel olid kujutatud muidugi rongid, trammid, bussid), arusaamatutest väikestest varuosadest ja lõpetades mudelrongide/trammide/busside ja DVD-dega, millel kujutatud loomulikult filmid sõitvatest auruveduritest ja muudest masinatest. Tunglemist oli palju. Enamuse publikust moodustasid erutusest vilavate silmadega vanemad mehed, kõigil käes kilekott, milles ilmselt äsja ostetud uus „varandus“. Tegime Robiga ka ühe sõidu auruveduril. Tegemist polnud muidugi päris auruveduriga vaid hoopis väikse koopiaga, mille katusel sai istuda, justkui pikal pingil. Vedur andis vilet, tossu tõusis ja lõbu oli laialt! Ma poleks ausalt öeldes arvanudki, et transpordile pühendatud näituselt võib nii palju häid emotsioone saada. Tuju oli veel terve päeva hea ja muie tuleb endiselt suule, kui ma neile näitusel nähtud vanameestele mõtlen.
Ma tean, et pole ilus täies õies kevadest hõisata, kui Eestis on alles lumi ja lörts, aga no kuidas ma siis saan mitte hõisata, kui väljas on sooja üle 15 kraadi ja päike lausa kutsub peesitama. Kasutasime ilusat ilma ära ja käisime pühapäeval Axi ja Robiga jälle Kew Gardensis jalutamas. Oleme seal nüüd juba mitmeid kordi käinud, aga ikka leiame veel uusi nurgataguseid ja uusi taimi ja puid, mida me enne märganud pole. Pühapäevaseks „leiuks“ oli puu, mida inglise keeles kutsutakse redwood. Eesti keeles kutsutakse seda puud sekvoiaks. Selle puu tüvi on täiesti punane ja usu või ära usu, aga pehme ja lausa karvane! Mulle meenutas see tüvi kõige rohkem väikse punase vasika nahka. Puud olid minu meelest tohutu suured, aga üks härra, keda me seal puude vahel kohtasime, ütles, et need on alles lapsukesed, et tegelikult kasvavad need metsikult suureks ja laiaks. Koju jõudes otsisin netist kohe infot ja leidsin, et need puud võivad kasvada 85m kõrguseks ja läbimõõt võib neil olla lausa 8 meetrit! Kõige suurem seni avastatud sekvoia on aga lausa 95m kõrge ja selle läbimõõt on 17 meetrit! Ma ei kujuta sellist puud ette! See on ju nagu maja! Tegelikult ongi mõni naljamees endale sekvoia sisse maja teinud ja mõnest puust läheb läbi autotee. Loodus on ikka imeline!
Rõõmurohket päeva soovides!