Tuesday, 13 March 2012

Valikute tegemise aeg


Lõpuks ongi kätte jõudnud see aeg, kui Agnes peab ära valima eksamid, mida ta kahe aasta pärast sooritama hakkab. Eksamid eksamiteks, aga põhiraskus selle asja juures seisneb selles, et neist eksamitest sõltub, mida sa tulevikus ülikoolis (kui sa sinna minna tahad) õppima lähed. Selleks, et valikuprotsessi lihtsamaks teha, toimus eelmisel neljapäeval Axi koolis üritus, kuhu olid kutsutud nii lapsevanemad, kui ka lapsed, et neile selgitada, kuidas protsess täpselt toimima hakkab. Iga õpilane sai endale brošüüri, mis on abiks valiku langetamisel. Brošüür on päris asjalikult kokku pandud. Seal on antud selgitusi, kuidas ainet valida, milliseid küsimusi endalt küsida ja millised vastused peaksid olema, et valik õige oleks. Näiteks, et valik on õige, kui laps valib aine sellepärast, et talle see meeldib (aga mitte sellepärast, et talle meeldib selle aine õpetaja, sest õpetaja võib vahetuda), et ta tunneb, et ta on selles aines tugev (aga mitte sellepärast, et ta sõbrad selle valisid) jne.  Päris kasulikud näpunäited. Siis soovitati, et kui oled kõik hoolega läbi mõelnud, pane oma valik kirja ja ära mõtle selle peale kohe paar päeva. Siis vaata oma valikud üle ja mõtle, kas need tunduvad veel endiselt asjalikud. Päris kõik ained vabavalik ei ole ka. Eksamid, mida kindlasti sooritada tuleb, on inglise keel ja kirjandus, matemaatika, science (keemia, füüsika, bioloogia), usundiõpetus ja IT. Valikud on ajalugu, geograafia, võõrkeel (prantsuse või hispaania), statistika, draama, kehaline kasvatus, meedia, muusika, kunst ja disain, ärijuhtimine, toote disain, graafiline disain, tekstiil, elektroonika, tervishoid ja sotsiaalhooldus, programmeerimine, showbisness (kõik, alates ürituse planeerimisest ja lõpetades esinemisega), keskkonnateadus ja mingi aine, mida kutsutakse „kriitiline mõtlemine“ ja mis peaks vist olema midagi väitlemise arendamise sarnast. Iga aine juures on kirjas, mis see endast kujutab, mida seal õpitakse, milliseid omadusi õpilane peaks omama, et selles aines hea olla, mida kujutab endast eksam, kuhu nende teadmistega edasi minna (s.t mida selle baasil saaks edasi õppida), tulevased karjäärivõimalused ja veebilehtede loetelu rohkema informatsiooni hankimiseks. Minu meelest ülimalt asjalik abimaterjal. Nüüd ole ainult mees ja pure ennast sealt läbi. Koosolekul rõhutati, et kõik ikka hoolega oma valikud teeksid ja vanematele pandi südamele, et ei tasu oma unistusi laste peal välja elada. Tuleb vaadata ikkagi asju nende silmade läbi, anda soovitusi ja asja arutada, aga mitte suruda peale oma tahtmist, nii raske, kui see ka pole. Laps peab tahtma neid aineid õppida, mida ta valib, sest muidu ta ei ole oma tulevases elus õnnelik ja seda ei taha ju keegi. Peale koosolekut toimus töö sektsioonides. Õpetajad andsid oma ainete kohta infot ja kõik huvilised olid teretulnud küsimusi esitama. Agnes veel täpselt oma valikuid ei tea. Kindlasti tahab ta teha eksami nii prantsuse keeles, kui ka hispaania keeles. Või no valida need eksamid, sest isegi kui me jääme siia veel üheks aastaks, siis eksamite ajaks oleme Inglismaa tolmu juba kindlasti jalge alt pühkinud. Süvendatult õppida saaks Agnes aga siis mõlemat keelt küll veel aasta jagu (juhul, kui me siia veel aastaks jääme – ära hakkab tüütama juba see ebakindel kõneviis). Axi õpetaja arvas, et Agnes saaks kindlasti kahe keele süvendatult õppimisega väga hästi hakkama. Eks me peame hakkama asju üksipulgi läbi vaatama ja mõtlema, et milline see kõige parem valik oleks. Valiku lihtsustamiseks toimus esmaspäeval Agnese koolis terve päev kestev üritus, mis peaks taaskord eksamivalikut teha aitama. Päev oli jagatud kolme ossa. Esimeses osas tutvustati noortele, mida kujutab endast showbisness (oli ka teisi valikuid, aga see tundus Axile kõige huvitavam). Selleks oli klass jagatud gruppideks ja igal grupil tuli planeerida Michael Jacksoni kontserti. Alates esinemiskoha valikust, raha leidmise võimalustest, piletite trükkimise ja lauluvalikuni välja. Agnes ütles, et selline planeerimine osutus üsna raskeks ülesandeks. Peale lõunapausi toimus teine osa päevast, kus noored said kohtuda erinevate ametite esindajatega. Lapsed käisid paarikaupa nendega rääkimas. Kuna iga ametivenna jaoks oli aega ainult 10 minutit, siis kõigiga Ax ja tema sõbranna rääkida ei jõudnud. Need, kellega neil kohtuda õnnestus, olid sõjaväelased, hotellipidaja, arst ja arsti õde ja insener. Agnesele avaldasid kõige suuremat muljet sõjaväelased just oma elukogemuse ja lugudega, mitte et ta tahaks ise armeesse astuda. Viimases päeva osas anti selgitusi, mis endast kujutab keskkonnateadus. Spetsialist rääkis neile korallidest ja peale seda tehti kooli õues eksperimente. Agnes ütles, et oli olnud päris põnev. Minu meelest on tohutu huvitav, kuidas kool püüab igakülgselt aidata noortel oma tulevaseks eluks õiget valikut teha. Ma pean tunnistama, et mul polnud küll 7.klassi lõpus veel õrna aimugi, mis ma oma eluga peale keskkooli  lõppu peale hakkan. Tõele au andes, ei ole seda selgust täpselt olemas praegu ka Agnesel, aga kui me oleme brošüüri hoolega läbi töötanud ja kui Ax on õpetajatega koolis seda asja veel arutanud (igale lapsele on määratud vestlused õpetajaga oma valikute teemal), siis ehk tõesti saab Agnes oma elusihi juba praegu paika panna. Oleks ikka äge küll!

Roberti klass esines reedel koolis etendususega. Näidend rääkis sellest, kuidas kaks last läksid kollase allveelaevaga sõitma ja mida nad siis oma reisi jooksul nägid. Iga laps oli kehastunud mõneks mereelukaks. Robil tuli täita tähtsat osa krabina. Robert on hea näitleja, kui publikuks ainult omad, suure rahva ees ütleb aga närv tihti üles. Õnneks suutis Robi seekord rahu säilitada ja esines väga ägedalt. Nagu ka kogu ülejäänud kamp. Uskumatu, millise töö õpetajad ära olid teinud. Lastel olid selged pikad ja keerulised laulud ja igaühel ka oma väiksed sõnalised osad peas. Näidend oli eelkulminatsiooniks sellel veerandil biloloogias läbitud mereteemale. Robert oli biloogia tundidest suures vaimustuses, mis pole ka ime, sest tunniteemadeks olid haid, elektriangerjad, krabid ja vaalad. Selleks, et lapsed saaksid aimu, kui suur vaal on, läksid nad kooli õue ja mõõtsid välja, kui suur üks vaal on ja joonistasid selle siis kooliväljakule. Roberti vaimustusel polnud piire! Tunnis õpitu tõeline kulminatsioon saabub aga homme, kui kogu Robi klass läheb Londoni Akvaariumisse mereeluga tutvuma ja peale seda veel London Eye’ga sõitma. Tõotab tulla äge päev!  


Uhke onu enda ehitatud rongi "seljas"
Laupäeval käisime Transpordimuuseumi erinäitusel. See näitus toimub ainult paaril korral aastas, kui oma uksed avab muuseumi eriosakond, kus on vaatamiseks välja pandud masinad, mis Covent Gardenis asuvasse põhimuuseumisse ära ei mahu. Näitus toimus tohutu suures angaaris ja seal sai näha vanu metroo-ronge, ilmatu kõrgeid vanaaegseid tramme, busse, hulgaliselt mootoreid, metrooliinide makette jms. Robile meeldisid kõige rohkem aga väiksed mudelrongid/trammid/trollid, mis asjaarmastajate poolt ehitatud makettidel ringi vurasid. Mulle meeldisid aga makettidest veel rohkem need asjaarmastajad ise, kes oma ronge/tramme/trolle juhtisid. Millised näoilmed täis uhkust, asjalikkust ja pühendumust! Kui hellalt nad oma masinaid kohtlesid, millise mõnuga nad neid rööbastele sättisid ja kui armastaval pilgul oma „hoolealuste“ sõitu jälgisid. See oli midagi sõnulseletamatut! Piinlik öelda, aga ajas lausa naerma :) Enamasti oli tegu vanemate meestega, sekka mõni poisike. Arutasime Kallega, et ju ei lubatud oma poega või tütart asja kallale või oli oma laps isa hobist nii tüdinenud, et ei tahtudki selles mängus kaasa lüüa, küll aga on see põnevaks ajaviiteks lapselapsele, kes nüüd loodetavasti vanaisa hobi edasi arendab. Peale kõige muu müüdi seal ka igasugust träna, alates fotodest (millel olid kujutatud muidugi rongid, trammid, bussid), arusaamatutest väikestest varuosadest ja lõpetades mudelrongide/trammide/busside ja DVD-dega, millel kujutatud loomulikult filmid sõitvatest auruveduritest ja muudest masinatest. Tunglemist oli palju. Enamuse publikust moodustasid erutusest vilavate silmadega vanemad mehed, kõigil käes kilekott, milles ilmselt äsja ostetud uus „varandus“. Tegime Robiga ka ühe sõidu auruveduril. Tegemist polnud muidugi päris auruveduriga vaid hoopis väikse koopiaga, mille katusel sai istuda, justkui pikal pingil. Vedur andis vilet, tossu tõusis ja lõbu oli laialt! Ma poleks ausalt öeldes arvanudki, et transpordile pühendatud näituselt võib nii palju häid emotsioone saada. Tuju oli veel terve päeva hea ja muie tuleb endiselt suule, kui ma neile näitusel nähtud vanameestele mõtlen.

Ma tean, et pole ilus täies õies kevadest hõisata, kui Eestis on alles lumi ja lörts, aga no kuidas ma siis saan mitte hõisata, kui väljas on sooja üle 15 kraadi ja päike lausa kutsub peesitama. Kasutasime ilusat ilma ära ja käisime pühapäeval Axi ja Robiga jälle Kew Gardensis jalutamas. Oleme seal nüüd juba mitmeid kordi käinud, aga ikka leiame veel uusi nurgataguseid ja uusi taimi ja puid, mida me enne märganud pole. Pühapäevaseks „leiuks“ oli puu, mida inglise keeles kutsutakse redwood. Eesti keeles kutsutakse seda puud sekvoiaks. Selle puu tüvi on täiesti punane ja usu või ära usu, aga pehme ja lausa karvane! Mulle meenutas see tüvi kõige rohkem väikse punase vasika nahka. Puud olid minu meelest tohutu suured, aga üks härra, keda me seal puude vahel kohtasime, ütles, et need on alles lapsukesed, et tegelikult kasvavad need metsikult suureks ja laiaks. Koju jõudes otsisin netist kohe infot ja leidsin, et need puud võivad kasvada 85m kõrguseks ja läbimõõt võib neil olla lausa 8 meetrit! Kõige suurem seni avastatud sekvoia on aga lausa 95m kõrge ja selle läbimõõt on 17 meetrit! Ma ei kujuta sellist puud ette! See on ju nagu maja! Tegelikult ongi mõni naljamees endale sekvoia sisse maja teinud ja mõnest puust läheb läbi autotee. Loodus on ikka imeline!  


Rõõmurohket päeva soovides!

7 comments:

Anonymous said...

Ahoi, varajane kirjamees! Ei julgenud uut järjejuttu veel oodatagi.
Kogu su lugu läbiv teema on HUVITAV. Ja elu peabki selline olema. Kõik alates muuseumist, sekvoiast, vaala joonistamisest ja elukutse valikust. Edu tulebki ju ainult siis, kui oskad oma tööst rõõmu tunda.Küll oleks kasulik kui meie haridustegelased loeksid sinu koolilugusid. Ma arvan, et mõtlemisainet on küllaga. Meil on ju haridusteemad praegu väga kuumad ja ehk julgeksid snitti võtta.
Soojad tervitused Eva sõbralt

Anne said...

Tere, olen Eva sõbraga väga ühte meelt, ma mõtlen ka tihti eesti haridussüsteemile, kui Sinu lugusid loen, Eva. Aga kardan, et mõni eesti õpetaja ju teab ka tegelikult, mis mujal toimub. Ehk kunagi saame ka nii kaugele.
Kujutan ette, et vanamehed transpordivallast võisid tõesti vaateplti pakkuda. Eva, Sa oled nii tubli, et kohe netist sekvia kohta lugesid. Tervitustega,
Anne

Juc said...

Issake, kui ägedad need teie koolid ikka on! Agnese võimalusi vaadates tuleb esimest korda viimase 14 aasta jooksul tunne, et niimoodi võiks isegi kooli tagasi minna! :) Ja nii äge suunamine. Robi etendust oleks isegi tahtnud näha, jube lahe on, kui lapsed on millegi keerulise selgeks saanud ja siis püüavad elu eest :).
Palavad tervitused samuti kevadisest Luxist, juc ja co

Eva ja CO said...

Eva sõber - mul on nii hea meel, et lugu huvitav tundus. Vahel mõtlen, et kirjutan ehk isegi liiga pikalt mõnest teemast (eriti koolist), aga midagi välja jätta ka nagu ei oskaks või ei tahaks. Kunagi tulevikus on endal või lastel hea lugeda :)
Ma arvan, et ju need Eesti haridustegelased teavad, kuidas mujal maailmas õppetöö käib ja püüavad koolisüsteemi paremaks muuta, aga eks see on keeruline. Õpetajaid on palju ja nagu tihti juhtub, siis iga uus asi tundub alguses hirmuäratav ja jube. Mul tuli praegu selline mõte, et ehk peaks Haridusministeeriumi ametnike asemel hoopis õpetajaid mujale maailmasse nö vaatlejateks saatma? Ehk hakkaksid siis asjad liikuma?
Palju palavaid tervitusi!

Anne - mul on sama lugu, et alati, kui siinse kooli süsteemist mõtlen või kirjutan, võrdlen seda Eesti omaga. Ei saa öelda, et siin oleks kõik ainult super ja Eestis kõik ainult halb, aga just loovuse, iseseisva mõtlemise ja õpilaste õnnelik olemise osas on Eestis küll veel kõvasti arenguruumi.
Mul on täitsa kahju, et mul fotokat seal Transpordimuuseumis kaasas polnud. Telefoniga ei tule siseruumides pildid eriti hästi välja. Oleks olnud lahe kaugustest neid vanamehi zuumida ;)
Aitäh kiituse eest! Ma usun, et kui Sa oleks seda sekvoiat näinud ja katsunud, siis oleksid ise ka kohe netist infot juurde otsima läinud. See on lihtsalt midagi nii erilist.
Tervitan vastu!

Juc ja co - uskumatu tõesti, milliseid aineid Axi koolis valida võimalik on. Ajab tõesti endalegi vaat, et kooli-isu peale :)
Lasteetendused on alati nii armsad. Nad on nii ausad oma olemises ja nii entusiastlikud ja igast nende ihurakust paistab suur tegemise rõõm. Istud, vaatad ja suu on pidevalt kõrvuni :)
Lahe, et Luxis ka kevad on! Saadan kogu teie kambale palju päikselisi tervitusi!

killuke said...

Huvitav on koolisüsteemi kohta lugeda ja mina muidugi võrdlen seda Kanada omaga :) Suur vahe on kindlasti selles, et pea iga aine, mida gümnaasiumis võtad, lõpeb eksamiga (põhikooli lõpus ei ole eksameid!). Tavaliselt on aastas ainult 8 kursust - kogu gümnaasiumis peab saama kokku 30 punkti (mõned kursused annavad ainult pool punkti), ja olenevalt koolist pühendatakse nendele terve aasta (juunis eksamid) või siis jagatakse need pooleks (eksamid jaanuaris ja juunis). Tegelikult peavad lapsed juba põhikooli lõpetades endale enam-vähem selgeks tegema, kas tahavad minna edasi õppima või hoopis kohe tööle. Sellest sõltub, millise tasemega teatud kursusi võib võtta. Kriitiliseks muutuvad 11 ja 12 klassi valikud, sest teatud aineid on vaja teatud erialadel edasiõppimiseks. Kui mul nüüd lähemal ajal inspiratsioon peale tuleb, siis kirjutan sellest lähemalt, sest vanem tütar tegi just oma valikud viimaseks aastaks, üheks sihiks electrical või computer engineering või midagi sarnast.

Nii tore, et poisil selline tore huvi on! Talle meeldib kindlasti akvaariumis. See on üks väheseid kohti, mis mul Londonis nähtud. Eriti põnev või õieti pisut kõhedust tekitav oli haikalade kohal klaasist põrandal kõndida.

Selle transporti väljapaneku kohta lugedes, kujutasin väga hästi ette neid säravate silmadega huvilisi :) Nende entusiasm võib lausa nakkav olla. Või vähemalt nende hea tuju :)

Anonymous said...

Hariduse mõte peaks olema lapse varustamine eluks hea laiapõhjalise akadeemilise teadmiste pagasiga. 14-aastasele ei ole vaja meediat, shõubisnesit ega ärijuhtimist. Aga vasakule kaldu briti hariduse asjapulgad sellest aru saada ei taha ja jätkavad riigiharidusega ja lastega eksperimente. Millal hakatakse koolides nt inglise keele grammatikat või ajalugu õpetama?
Ülle

Eva ja CO said...

killuke – minu meelest on ka alati nii huvitav kooli kohta lugeda. Kõik on seal käinud ja kõigi lapsed on seal käinud/käivad, nii et põnev on võrrelda. Sinu tütre valikute tegemisest oleks väga huvitav lugeda. Loodan, et leiad aega sellest valikuprotsessist kirjutada. Kanada kooli punktisüsteem on ju juba justkui ülikool, kus ka punkte kogutakse ja arvestatakse. Mulle täitsa meeldib see 8 aine mõte. Siis on aega rohkem tegeleda ja asi paremini selgeks saada.
Robert on meil tõesti suur loodusemees. Ma olin üllatunud, kui nägin, millised ilmatu suured haid Londoni Akvaariumis on. Me oleme seal ikka kohe mitu korda käinud ja iga kord on põnev. See klaaspõrand tekitab ka iga kord kõhedust
Transpordifännidest vanamehed olid täielik vaatamisväärsus. Teinekord võtan fotoka kaasa, kui sellisesse kohta lähen. Paljud head pildid jäid nüüd tegemata.


Ülle – suur aitäh, et oma mõtteid jagasid. Oli huvitav näha, et on ka teistuguseid arvamusi. See rikastab elu!
Mina isiklikult pooldan laiapõhjalise akadeemilise hariduse andmise asemel valmistada Põhikooli õpilased ette eluks eneseks. Seda ju sõna "põhiharidus" minu meelest tähendabki, et annab inimesele põhja, millelt tulevikus edasi minna. Mulle meeldib just inglaste koolisüsteemi juures see, et nad ei aja asja liiga keeruliseks, ainetes õpitakse asju, millest on tõesti ka kasu ja mis on huvitavad. Lastes püütakse iga hinna eest huvi tekitada ja kui see huvi on tekitatud, siis saab neid aineid gümnaasiumis ja ülikoolis süvendatult edasi õppida. Esmapilgul tundub tõesti, et showbisness ja ärijuhtimine pole põhikooli õpilastele olulised, aga kui asja laiemalt mõelda, siis kõik ju ei lähe ülikooli ja võib olla on mõne noore unistus asutada hoopis oma pagariäri või tantsustuudio ja siis läheb neid aineid ju väga vaja. Tegemist on ju valikainega ja selle õppimine ei ole kohustuslik. Peale selle saab neist ainetest kasulikke teadmisi igaks elujuhtumiks, sest annab teadmisi, kuidas oma aega planeerida ja seda, kuidas raha ühes äris liigub jms. Mis ajaloo õppimisse puutub, siis Agnes on seda siin juba kolm aastat väga usinasti õppinud, lisaks on võetud läbi kirjanduse suurkujud ning muusika- ja kunstiajalugu, nii et ma ei näe selles osas küll puudujääke. Inglise keele grammatika on võrreldes eesti keelega nii lihtne, et see õpitakse selgeks juba algkoolis.