Monday 2 April 2012

Sassis päevad

Tuuletallaja ja tema ohver
Meie lastel on koolivaheaeg ja meil Kallega puhkus! Küll on mõnus. On kõigest esmaspäev, aga mul on juba päevad sassis, nii et olen ennast täna mitmel korral tabanud mõttelt, et tegemist on pühapäevaga. Samas, vahet ju pole ;) Tulime just Richmondi pargist jalutukäigult. Robert on meil suur parkide fänn ja iga kord kui temalt uurime, mis ta päeval teha tahaks, ütleb ta, et ta tahaks parki minna. Kuna tegemist on esmaspäevaga, siis oli park inimestest mõnusalt tühi, aga selle eest nägime hulgaliselt loomi. Põhiliselt jäneseid ja oravaid, aga tabasime nö teolt ka linnu, mis hilisema uurimistöö tulemusel osutus tuuletallajaks (i.k kestrel). Ta laulis väga veidra häälega ja kui ma teda fotokaga jahtisin, siis märkasin, et ta istus puu otsas, surnud hiir küüniste vahel (v.t fotot). Kahjuks ei saanud foto kuigi hea kvaliteediga, sest zoom oli üsna suur, nii et National Geographics’i auhindadele see ilmselt ei kandideeri, aga no lahe ikka. Pargist kodu poole jalutades punusin selle aasta esimese võilillepärja (Robi oli lahkelt nõus seda demonsteerima alumisel fotol). Kevad on mõnus! Lugesin lehest, et Eestis on maa jälle valge. No küll on tüütu! Loodan, et kevad sinna kiiremas korras jõuab. 


Robert käis terve eelmise veerandi igal neljapäeval oma klassijuhataja korraldatud muusikaringis. Robi klassijuhataja on lihtsalt maailma kõige rõõmsameelsem ja lahedam õpetaja, nii et tema tundides osalemine on puhas rõõm. Kuna ta tegeleb aktiivselt laulmisega, siis otsustaski ta hakata korra nädalas 1.klassi lastele ekstra lauluõpetust andma hakata. Kuna tung tema tundi oli nii suur, siis tuli tal luua lausa kaks gruppi, millest esimene õppis laule selle veerandi jooksul ja teine grupp hakkab siis õpingutega pihta järgmisel veerandil. Lapsed õppisid laule muusikalist Oliver ja eelmisel neljapäeval, kui muusikaringis oli viimane tund, olid lapsevanemad palutud vaatama, mida lapsed selgeks on õppinud. Mul oli ülihea meel, et Agnes sai ka seda väikest etendust vaatama tulla, sest see oli lihtsalt nii äge. Loomulikult ei etendanud nad tervet lugu vaid ainult üksikuid stseene, aga sellest piisas, et kohati vaimustusepisar silma tuua. Iga lugu saatsid väiksed tantsud või sobivad liigutused ja laste näod olid nii väljendusrikkad, et ei jäänud kahtlustki, et nad olid osasse täiesti sisse elanud. Juunis, kui koolis toimub suvelaat, siis etendavad kaks gruppi ehk koos selle loo suurele auditooriumile. 


Laupäeval käisime Kallega maru põnevas restoranis söömas. Restorani nimi on Inamo ja tegemist on (vist?) Londoni ainukese restoraniga, kus menüü on interaktiivne ja tellimusi saad esitada otse laualt. Asi nägi välja nii, et istusid lauas nagu laud ikka. Nii minu kui Kalle ees seisis tühi taldrik ja taldrikust veidi paremal väike ümmargune süvend, justkui koht klaasi jaoks. Tegelikult oli aga tegemist nähtamatu arvuti hiirega. Niikui sa käe sinna süvendisse panid, ilmusid lauale, sinu ette ikoonid, millel klõpsides avanesid alamenüüd. Kõigepealt valisime endile joogid. Sobiv jook leitud, klõps hiirel ja tellimus oligi esitatud. Möödus vaid hetk ja juba oligi ettekandja jookidega lauas. Edasi läks aga veel huvitavamaks, sest asusime sööke tellima. Iga kord, kui toidul peatuma jäid, ilmus selle pilt su tühjale taldrikule, nii et võisid saada aimu, milline see toit päriselt välja näeb. Tohutu lõbus! Kui söögid tellitud said, siis sai aega veeta näiteks piiludes, kuidas kokad köögis toimetavad. Selleks ei tulnud üldse mitte köögi uksele kõõluma minna vaid piisas hiireklõpsust, kui juba ilmuski lauale väike ekraan, kust said veebikaamera abiga kokkade toimetamisi jälgida. Juhuks, kui lauakaaslane väga igav on, oli võimalik mängida ka erinevaid mänge. Näiteks Solitairet. Lauda „kattis“ kujuteldav muster, mida oli võimalik samuti oma soovi järgi muuta. Võisid valida näiteks tulpide, merelainete, suvise heinamaa vms vahel. Oleneb sellest, mis tuju parajasti on, üks hiireklõps ja „laudlina“ on muudetud. Toidud olid seal maitsvad ja teenindus ülimalt kiire. Tüütu oli see, et muusika, mida seal taustaks (või õigupoolest mitte niiväga taustaks) mängiti, oli äärmiselt tempokas ja kohati tekkis mulje, et olen hoopis diskoteegis, mitte restoranis. Pidevalt oli mulje, et ma pean ruttu tegema, sest mul on kiire, kiire, kiire. Sellepärast me rohkem sinna restorani minna ei kavatse, aga kahju küll pole, et käisime. Kogemus oli igati põnev!
  
Pühapäeva pealelõunal toimus Richmondi teatris Teadusmuuseumi etendus, mida Robert ja Agnes kahekesi vaatama läksid. Richmondi teater on väga lahe koht, kus toimub palju külalisetendusi. Tavaliselt saab etendust vaadata ühe nädala jooksul, nii et valik on väga suur ja vaheldusrikas. Pean piinlikusega tunnistama, et pühapäevane Richmondi teatri külastus oli meie pere esimene kord ja no mina ja Kalle üle ukse kiikamisest kaugemale ei jõudnud. Häbi, häbi, püksis käbi ;) Teadusmuuseumi etendus oli aga olnud väga lahe. Paari tunni vältel tehti kõiksugu katseid, mis loomulikult käisid plahvatuste, tossu ja mürtsu saatel. Kuna Agnes on juba koolis keemiat ja füüsikat õppinud, siis oli temal veel eriti huvitav seda vaadata, sest peale selle, et katse iseenesest põnev oli, sai ta aru ka, miks ühe või teise asja kokku panemine saadud reaktsiooni esile kutsus. Kui mina koolis käisin, siis tehti keemia ja füüsika tunnis umbes üks katse aastas. Ma usun, et tänapäeval ei ole asi nii nukker, sest katsed just ongi ju need, mis keemia ja füüsika huvitavaks teevad. Õnneks teeb Agnes siinses koolis pea iga nädal mingeid katseid, nii et mõned etendusel nähtud asjad tulid talle lausa tuttavad ette. Robert oli aga etendusest sama suures vaimustuses, kui Agneski. Lahe ikka, et selliseid show’sid korraldatakse. 
 
Põhjus, miks ma tavapärase teisipäeva asemel oma lugu hoopis esmaspäeval kirjutan, ei ole mitte selles, et mul päevad seoses puhkusega sassis on vaid hoopis selles, et me põrutame juba homme hommikul kogu kambaga Cornwalli. Ootan seda reisi põnevusega, sest olen alates Inglismaale kolimisest alates tahtnud sinna minna. Mulle meeldib väga kirjanik Rosamunde Pilcher, kes kirjutab selliseid piiri peal naistekaid. Piiri peal selles mõttes, et need pole liiga läilad ja liiga armastusest nõretavad, kuigi ei saa salata, et armastusest on juttu tema lugudes alati. Ma tean, et tema raamatute järgi on tehtud ka hulgaliselt seriaale, mis aga  pidid olema väga läilad. Ma ise pole neist ühtegi näinud, aga olen kuulnud, et need on kohe väga naistekad. Raamatud on tal aga mõnusad ja mis põhiline, tema raamatute tegevus toimub enamasti just Cornwallis. Nii, et ma võin öelda, et tunnen seda kanti juba üsna hästi ja seda ilma, et ma oleks sinna kunagi jalgagi tõstnud. Kui ma Google Map’i lahti lõin ja Cornwalli kaarti vaatasin, siis nägin seal nii palju tuttavaid kohanimesid, et võiksin vaat, et giidiks hakata. Ma loodan, et ma ei pea pettuma.

Panen nüüd loole punkti ja lähen pubisse, et kokku saada oma hea sõbra Katriniga, keda ma pole küll   kunagi näinud, aga kellega ma olen tänu sellele blogile palju suhelnud ja kelle osas ma tunnen, et tean teda hästi ja et meil on väga hea klapp. Täpselt sama lugu nagu Cornwalligagi ;) Nii, et mind ootavad ees põnevad kohtumised hästi tuntud tundmatutega. Elu on lahe!


Õnnelikku aprilli teile kõigile!

5 comments:

Anonymous said...

Ahoi, alustan kohe piltidest. Need on ju suurepärased ja mina küll ei imestaks, kui sellist tuuletallajat Natsional Geografikus kohtaksin.
Võilillede nägemine tuletas mulle meelde et plaanitsesin sel aastal suurema koguse veini teha.Robi on tubli, et oli nõus pärjaga poseerima.
Kas pole tore, et lapsed saavad omavahel nii hästi läbi ja naudivad samu asju?!
Me peame vist juunis Londonis ära käima, et Robi kontserdist osa saada. (Nüüd on põhjus olemas.)
Teile mõnusat reisi ja toredat puhkust ja ärge fotokat maha unustage!
Muidugi nael kummi jne!
Eva sõber

Juc said...

No minu meelest ka on tuuletallaja koos tallatavaga suurepäraselt tabatud. Oled ikka endiselt väga hea fotograaf. Teil jälle tegemist kuhjaga. Mulle ka see katsete tegemine ja läbi selle õppimine väga meeldib, nii jääb kõik palju paremini meelde. Mannil oli ka koolis science week ja seal tehti kümnete kaupa katseid, pärast tegi Mann meile mõningaid kodus järgi. Imetoredat Cornwalli reisi teile ja hästi palju päikest kaasa! Ootame muljeid ja pilte! Juc ja co

Juc said...

Nii, nüüd turgatas pähe, et pooled asjad jäid kommenteerimata, aga niimoodi ju ometigi ei saa. Esiteks, Robi näeb fotol välja nagu tõeline Eesti poiss, kuskilt kommikarbi kaanelt :). Suvine, blond ja päikseline! Teiseks muidugi restoranikülastus. Eriti high-tech, kas toidu väljanägemine ka kuidagi übermodernsusega kaasas käis? Kuidas te sinna üldse sattusite? See on ikka väga naljakas, et lähed kaaslasega restorani ja asud siis mänge mängima :). Aga ega see vist tänapäeval haruldane pole - tihtipeale vaaad restoranis, et noored istuvad küll ühe laua taga, aga igaühe nina on oma Iphones :). Tore, et teie siiski teineteise seltskonda nautisite :).

Anonymous said...

Mul jäi restorani arvamus avaldamata (äärmiselt oluline). Ma kujutan ette, et see on nagu teatri etendus, korra tasub ikka vaadata. Minu meelest on see kiirsöögi kohaks sobilik. Sageli loob õige restoranimeeleolu just ettekandja oma lahke oleku ja soovitustega. Ise vaatad inimesi, igavled natuke ja otsid kaaslasega jututeemat ja kui nälg on peaaegu väljakannatamatu, tuuakse söök...
Aga interaktiivne restoran on muidugi põnev.Loodan kogu hingest, et see moodi ei lähe.
Ikka Eva sõber

Eva ja CO said...

Eva sõber - no minu vastamine võttis seekord ikka kohutavalt kaua aega. Kõigepealt olime reisil ja siis tuli kodusesse ellu sisse elada. Ei tea, miks see küll alati nii raske on. Kohvri lahtipakkimine on üks asi, aga hakata uuesti süüa tegema ja muud kodust elu korraldama, see tundub esimese hooga väga võimatu :)
Nii tore, et tuuletallajat National Geographics'i vääriliseks pead. Robi oli agaralt valmis poseerima, aga pildi blogisse panemiseks pidin natuke ikka läbirääkimisi pidama. Tee jah võililleveini! Hea, et sain seda Sulle kogemata meelde tuletada :)
See on lausa super, et Ax ja Robi nii hästi omavahel läbi saavad, kuigi vanusevahe on ju üsna suur.
Tulge jah juunis Londonisse! Peale Robi peo on siin muidki vahvaid asju toimumas :)
See restoran oli tõesti nagu mingi etendus, et korra on lahe, aga rohkem ei tahaks. Sul on täitsa õigus. On jah nii, et tore ettekandja ja hea suhtlus temaga lisab restoranikülastusele väga palju juurde. Ma ei usu, et selline restoranivorm moodi läheb. Välja sööma minnakse ikka ju selleks, et suhelda.

Juc - suur tänu tuuletallajat kiitmast! Ma ise arvan, et olen hea fotograaf olemiseks ikka liiga kärsitu. See, et ma selle tuuletallaja niimoodi tabasin, oli puhas õnn :)
Nii armsalt ütlesid Robi kohta, et ta on nagu poiss kommikarbi kaanelt :) Ütlen talle edasi!
Jube lahe, et Mannil selline teadusnädal koolis oli. Sellised asjad tekitavad lastes huvi ja põnevust ja kes teab, võib olla just tänu sellele saab nii mõnestki Manni sõbrast (või temast endast) tulevikus keemik või füüsik?
Selle restoraniga oli selline lugu, et ma lugesin sellest juba mõni aeg tagasi ajalehest ja juba siis tundus see maru põnev, aga siis me minekuni ei jõudnud. Meil on siin aga üks firma, kes tegutseb umbes nagu Eesti Cherry.ee, kus iga päev saadetakse sooduspakkumisi meilile. No ja siis tuligi ükspäev pakkumine, et maksad vautšeri eest 20 naela, aga sööd 40 eest. See tundus hea võimalusena, nii et proovisime ära.
Naljakas jah, et lähed kaaslasega restorani ja siis hakkad vestlemise asemel hoopis arvutimängu mängima. Samas, tänapäeva noored varsti vist ei oskagi enam rääkida vaid ainult sõnumeid toksida. Vaatan vahel Agnestki. Selle asemel, et helistada ja kohtumine sõbraga kokku leppida, saadavad nemad omavahel sada sõnumit ja siis lõpuks ei saa ise ka aru, mida nad kokku on leppinud. Mind ajab see alati naerma :)
Cornwalli muljed ja pildid jõuavad blogisse juba teisipäeval!