Wednesday, 20 June 2012

La Dolce Vita

Mul on rõõm teatada, et vähemalt mõnel pool maailmas on soe. Saabusime eile õhtul Kallega suurest suvest ja tundub, et meil õnnestus sellest natuke isegi kaasa rabada, sest täna on Londonis üle hulga aja jälle suvekleidi-ilm. Alustan aga otsast ja sellest, et meil tekkis Kallega juba talvel plaan minna minu sünnipäeva paiku Itaaliasse, et minu vananemist ikka väärikalt tähistada. Lastega reisida on vahva, aga vahel on pagana lahe käia kuskil ka lihtsalt kaksi. Sellepärast küpseski meil teine plaan, lennutada minu kallid vanemad selleks ajaks siia, kuni meie Itaaliasse päikest otsima lähme. Mõeldud, tehtud! Ma pean siinkohal oma lahedaid vanemaid tänama, kes meie plaaniga kohe nõus olid ja ilma silmagi pilgutamata olid nõus pea nädalaks ajaks lastele seltsiks jääma. Ega neil lihtne polnud. Päevaplaanid olid tihedad, sest Robert tuleb ju igal hommikul kooli saata ja pärast talle täpsel kellaajal jälle järgi minna (Ax saab nende ülesannetega õnneks ise hakkama ;), vaadata, et kõik trenniasjad oleksid kotis, et raamatud loetud ja sõnad õpitud (jutt käib ikka Robertist, sest Ax on meil juba suhteliselt iseseisev inimene). Laupäeval oli kohustus minna ka Roberti koolis toimunud igaaastasele laadale. See on vägev üritus, kus toimub palju loteriisid, mänge, kontserte, saab põrkeautodega sõita ja head ja paremat süüa. Kogu tulu läheb koolile. Mul oli natuke piinlik, et ma sellest üritusest nüüd nö kõrvale hiilisin, sest seda laata aitavad läbi viia põhiliselt lapsevanemad, aga lohutasin ennast sellega, et olen olnud muul ajal aktiivne emme. Meie seltskond jäi laadaga väga rahule. Robert võitis loteriis hõbeauhinna, mis oli ainult veidi kehvem variant, kui peaauhind ehk kuldauhind. Kingituse valik oli olnud lai ja kuigi mängu korraldaja oli mu isale soovitanud, et ehk ta tahaks suurt pudelit Šoti viskit ja kuigi kiusatus sellist auhinda vastu võtta oli suur, siis leidis mu isa džentelmenina ikkagi, et kuna Robert õnneratast oli veeretanud ja kuna ta viskist veel väga ei hooli, siis las ta valib ikkagi midagi ise. Robert oli pika mõtlemise peale valinudki välja ilmatu suure paki jäätist. Auhinna oli välja pannud Richmondis tegutsev Itaalia jäätistega kauplev kohvik. Jäätisele tuli mõnel järgneval päeval järele minna. Valida sai suure hulga jäätiste hulgast lausa kolm sorti, mis kõik siis ühte suurde karpi pandi. Kõik olid Robi õnne üle väga õnnelikud. Pühapäeval käis nende rõõmus seltskond Kew Gardensi botaanikaaias. Neil vedas hullumoodi, sest just täpselt enne seda, kui nad hakkasid pileteid ostma, oli arvutisüsteem omadega sassi läinud ja nad said botaanikaaeda külastada puhta muidu. Võit rahas lausa 36 naela. Lilleilu nautlemine pole teps mitte odav lõbu.

Samal ajal nautisime meie Kallega Itaaliat. No küll oli mõnus! Ilm oli super. Viimasel päeval isegi liiga super, sest sooja oli lausa 39 kraadi. Pean tunnistama, et seda oli veidi liiga palju. Õnneks on Itaalias lisaks võrratutele veinidele ka hea õlu, mis läks kuuma ilmaga nagu soojale kerisele. Ma ei hakkagi siin pikalt kroonikat kirjutama, et kuidas kõik oli ja mis me kõik tegime. Ma arvan, et pildid räägivad enda eest. Seda pean küll aga ütlema, et itaallased on üks äraütlemata sõbralik ja tore rahvas. Mis siis, et nad inglise keelt ei räägi, käte ja žestide abil said kõik asjad aetud. Peale mõningast veini manustamist tundsin, et olen juba itaalia keele algkursuse läbinud, nii et rääkisin juba (enda meelest) üsna soravalt ;) Maandusime Milanos ja rentisime sealt auto. Sihtpunkt kõigi poolt armastatud Toskaana, kuhu me sõitsime Genova kaudu. Minu jaoks oli suureks üllatuseks, et Milano kandis kasvatatakse palju riisi. Ma ei olnud Itaalia riisikasvatusest mitte midagi kuulnud, nii et neid suuri ja laiu riisipõlde näha oli väga üllatav. Teine suur avastus oli minu jaoks Liguria. See on piirkond, mis jääb Genova linna ümbrusse. See kant oli minu jaoks täiesti tundmatu. Suur oli minu üllatus, kui ma nägin, millised mõnusad liivarannad seal kandis asuvad, kusjuures piirkond on ise on kaljune. Mööda rannajoont sõites läbisime hulgaliselt imearmsaid linnakesi ja külakesi, mis olid pikitud piki rannajoont, sinisinine meri loksumas randa. Võrratu! Liguria rannad tegid Toskaana omadele 1:0 ära. Vähemalt minu meelest küll. Toskaana oli aga võrratu! Mulle nii meeldivad need mäetipul asuvad elamised, mida ümbritsevad viinamarjaistandused ja oliivisalud, tee ääri piiramas küpressid. Oleksime me paar nädalat hiljem läinud, siis oleks meil õnnestunud näha ka kuulsaid Toskaana õitemeres päevalillepõlde. Hetkel olid lilled alles nupus ja vaid siin-seal oli mõni eriti varajane lill oma õie lahti teinud. Ma tahtsin kindlasti ära käia ka väikeses linnas imega Certaldo. Käisin seal 17 aastat tagasi ja mälestused olid head, aga üsna hägusad. Tahtsin näha, kas mul tuleb see kant meelde, kui ma seda uuesti näen. Mitmel korral tekkiski mul deja vu tunne. Saabusime linna päevasel ajal (täpselt nagu ka 17-aastat tagasi). Linn oli justkui välja surnud, ainult vanamehed istusid puu all pargipingil ja parandasid maailma. Itaalia vanamehed on üldse nalajakad. Istuvad koos kobaras pingil ja üks on justkui eestkõneleja, kes teistele oma seisukohti mingi eriti olulise küsimuse osas selgitab. Teised kuulavad, vahepeal vahele segades ja vaieldes. Mulle tundub, et see on nende põhiline meelelahutus. Pühapäeva hommikul ühe väikse linna peaväljakul cappuccinot juues saime lausa elamuse neid mehi vaadates. Iga puu all istus oma „grupeering“, kes siis häälekalt maailma asju arutas. Väga lõbus. Certaldo linna juurde tagasi tulles, siis ma ei suutnud uskuda, kuidas ma sain olla ära unustanud, et selle linna kohal kõrguvate kindlusmüüride vahel paikneb nii lahe linnake. Ma mäletasin, et oli kindlus, aga pisiasjad olid kõik ära ununenud. Kui ma seda lahedat, keskaegset ja väga hästi sälinud majade ja tänavatega kindluslinna nägin, siis tuli muidugi kõik meelde. Linna peatänaval oli parajasti käimas pulmapeo ettevalmistus. Piki tänavat olid üles seatud kaks pikka lauda. Need lauad olid ca 200m pikad ja parajasti askeldati suure vaibarulli suuruse riiderulliga ja veeretati lina lauale. Sellest tuli kindlasti vägev pidu. Meid kahjuks peole kutsutud polnud ja kontvõõraks hakata me ka ei söendanud. Vaatasime pruudi üle (väga ilus!) ja lahkusime jäätist limpsides linnast. Jäätisega on Itaalias naljakas lugu. Terve maailm teab, et itaallased teevad parimat jäätist, aga mida ma ei teadnud on see, et nad ka armastavad hullupööra seda süüa. Mul jäi mulje, et itaallaste jaoks ei ole mitte kunagi liiga vara või liiga hilja süüa üks mõnusalt suur ports jäätist. Öösel, kui me hotelli poole vantsisime ja pidasime plaani veel tee pealt ühe veini ühes võtta, sabatasid kohalikud hoopis jäätiseputka juures. Minu meelest nii tore ja armas komme. Sulandusime massidesse ja sõime kohe iga päev vähemalt ühe, vahel ka mitu, jäätist. Oli ikka hea küll. Lisaks jäätiselettidele ajasid suu vett jooksma ka lihtsad köögiviljaputkad. Ma ei imesta, et itaallased nii hästi süüa teevad, sest kui toorained, millest sa oma toidu valmistad, on juba nii isuäratavad, siis see ju lihtsalt kutsub kokkama. Kujutate pilti, et mul hakkas suu vett jooksma, kui ma nägin köögiviljaletil müügil olevaid punaseid sibulaid. Need olid lihtsalt nii võrratud, rohelised sabad küljes tilpnemas, et löö või kohe hambad sisse ;) Seal samas kõrval ilusti rivis suure mehe pöidla jämedused suvikõrvitsad, õienupp küljes. Ilmselt süüakse see õis ka ära. Kalad, kartulid ja isegi toores liha – kõik tekitas isu. Kokkama ma siiski ei hakanud vaid nautisin teiste tehtud toitu. No küll oli hea! Kahju oli, et magu ei ole kummist. Kaalule minek tundub hetkel väga jubeda ettevõtmisena. Õnneks mind keegi sinna peale astuma ei sunni ka ja vabatahtlikult ma sinna ei lähe. Tehke või tina! Itaaliasse tagasi läheks aga iga kell! 

Genova tänavad on üsna kitsad

Lillepood Genova linnas

Genova linna peaväljak

Pesu  kuivab kõrgustes hästi

Genova jahisadam

Rannamõnusid saab nautida otse linnas. Meie üks lemmik linn Lerici.

Liguria rannad on mõnusalt liivased ja vesi sinisinine
Lerici - meie vaieldamatu lemmik!

Selline vaade avanes meie hotellist Livornos.

Veneetsia kvartal Livorno linnas

Männilinn Castiglioncello

Mina meenutusterajal Certaldos

Certaldos toimub kibe pulmapeo ettevalmistus.

Sellisesse postkasti lendab kiri linnutiivul

Certaldo kindluselinna tänav

Certaldo all-linn

Magasime nagu kuningakassid. Meie hotell San Gimignanos.

Vaade meie San Gimignano hotelli aknast. Elasime keset melu :)

Parajasti olid käimas San Gimingnano pidustused. Linn oli selliseid tegelasi täis.



Veini ja toitu teevad itaallased võrratult! Menüü on muide käsitsi kirjutatud.

Sellised naljakad masinad kimasid tänavatel ja teedel ringi. Kalle mahuks vaevu kasti :)

Külamehed arutavad asja...

Toskaana päikese all

Colle Val d'Elsa - siin tehti juba vanal ajal kristalli.


Mõlgiparandus Itaalia moodi :)

Mina ja maailm :)

On see nüüd mõrv või armurõõm? Võta nüüd kinni...

Firenze peakatedraal. No ei mahu pildile...

...ja ikka ei mahu

Katedraal pungitab

Firenze kuulus poodlemise sild



Soojade soovide ja parimate tervitustega!

6 comments:

katrinliias said...

Hei! No on teil alles tore pere! Juc kkokkab Eestis Põhjakal, vanemad tegelevad lastehoiuga Londonis ja Sina `´vananed`´ säravalt Itaalias!Muide ei saa mainimata jätta et sellel Focuse peo postitusel näed ikka imekaunis välja, nagu alati. Ma endamisi just arutlesin enne et kas olete Itaalias koos lasete ja vanematega, et kuidas siis autosse mahute jne igasugu variante. Aga sellist peent kombinatsiooni ei tulnud pähegi. Pildid on küll väga paljukõnelevad, ja õige ta on et Itaalia lummab alati sellega mis tal pakkuda on. Gelato on seal tõesti väga maitsev ja minu arvates pannakse tuutusse hästi suur portsjon, mida annab maiustada. Siin sõuab rahvas Jaanipäeva lainetel, aina autod lüüakse toitu, lapsi ja koeri täis ja kaovad linnast mökkidesse. Toredat Jaanikut teilegi sinna Londonisse, ja et ilm ikka vihmata püsiks!

Anonymous said...

Oh, kui tore, et päikese kaasa tõite!
Nüüd jätkub seda Eestisegi.
Fotod on imelised ja just sellise suure sumeda Itaalia valgusega. Minu kogemuste järgi on itaallsed tõesti äärmiselt sõbralikud ja rõõmsameelsed.
Samad kogemused on mul ka londonlastest.
Ilusat Suve!
Eva sõber

Juc said...

Imeilus! aitäh lugejaid Itaaliasse lennutamast :), virtuaalselt vähemalt. Minu lemmik pilt on see piinia-allee, Seal tahaks jalutada, isegi ligi 40 kraadise kuumaga vist! Minu meelest nii lahe, et teie sõite Itaalias gelatot ja Robi võitis Londonis ka kastitäie gelatot! :) Pane ta eurolotot mängima, seal oleks teine auhind päris kobe saak! Igatahes nii vahva, et reis teil hästi läks ja et emme-issi külaskäik hästi läks ja et me nüüd nad endale saime :)! Varsti näemeeeee!

Eva ja CO said...

Katrin - aitäh! Meil on tõesti tore ja tegus pere.
Tänud ka FOCUSE peo fotot kiitmast :) Eks ma püüdsin ikka ennast natuke üles lüüa sellise peo puhuks. Rõõm kuulda, et see hästi välja kukkus.
Itaalia osas olen Sinuga 100% nõus. Kui ühe sõnaga kokku võtta, siis sobiks vist kõige paremini sõna "rõõmsameelne" kogu nende elu-olu ja ellusuhtumist kirjeldama.
Jäätise portsud on seal tõesti metsikult suured. Juba väikest jäätist annab süüa.
Mõnusat jaanipäevatamist! Ole siis üle lõkke hüppamisega ettevaatlik ja hoia jaaniõie tarbeks silmad lahti!

Eva sõber - vahva, et päike ka Eestisse jõudis! Meil täna juba jälle sadas, aga hetkel piilub jälle päike pilve tagant. Inglise ilm on ikka veider.
Suured tänud fotosid kiitmast. Sinu tähelepanek Itaalia valguse kohta on huvitav. On tõesti kuidagi mõnusalt sume ja soe.
Mul on hea meel, et Sul londonlastest sama hea arvamus on kui itaallastest. Olen kohe uhke!
Suur tänu veelkord Sulle ja Tõnnile, et te meile sellise reisi võimalikuks tegite!
Sooja suve ja rõõmsat olemist!
Kallistan!

Juc - tore, et meiega "reisida" said. Piinia allee oli tõesti väga mõnus, aga kui päris aus olla, siis hakkas lõpuks ikka nii palav, et päris tee lõpuni me kõndida ei viitsinud :)
Naljakas jah, et sel ajal, kui meie Itaalias jäätist sõime, võitis Robi seda siin suure portsu. Hea mõte! Peaks ta jah eurolotot mängima panema.
Emme ja issi külaskäik oli super! Tore, et nad said kohe kauemaks tulla, siis saime koos ka asju ette võtta ja nad ei olnud siin ainult nö "ametis". Ja see on ka tore, et teie nad nüüd endale saite :) Meil käib lausa rebimine ;)
Mõnusat suve ja peatselt saabuvat jaanipäeva!

killuke said...

Seda soojust jagaks ma siit Torontost nii Eestisse kui Inglismaale, kõigile, kes aga soovivad :) Niiskusega koos oli sel nädalal kuumatunne kusagil üle 43 kraadi, termomeeter näitas 36. Nüüd ootan, et läheks jahedamaks.

Nii tore on teises riigis läbi blogi ära käia :) Mu töökaaslane vaatas täna mingeid pakkumisi Itaalia kohta, kus saab terveks nädalaks villa üürida. Lubas meid kõik sinna viia, kui ta loteriil võidab :) Aga eks me või ju unistada ja teiste reisilugusid kuulata/lugeda.

Mõnusat jaani!

Eva ja CO said...

killuke - jeerum! 43-kraadi on ikka juba natuke liiga palju. Lausa 20 kraadi liiga palju. Võiksid vabalt 10 kraadi siia ja 10 kraadi Eesti poole teele panna :)
Mulle ka meeldib läbi teiste blogide reisidel käia. Siis nagu oleksidki ise kohal olnud. Hoian pöialt, et Su töökaaslane lotoga võidaks! Nädal aega Itaalia villas peesitamist oleks super!
Palju tervitusi!