Olümpia

Ma tean, et ma lubasin, et ma sellel suvel enam blogilugusid ei kirjuta, aga no kuidas ma saan siis mitte kirjutada, kui olümpiatuli otse õuele toodi. Alates nädalavahetusest rändab olümpialeek mööda Londoni linnaosasid ja täna hommikul jõudis see Richmondisse. Mul vedas, et ma teisipäeviti kodus töötan. Jätsin toimetused, kus seda ja teist ja läksin ka asja kaema. 

Rahvast oli tänavale kogunenud palju. Mehed mootorratastel jagasid kõigile täispuhutavaid torusid, mis kokku lüües helehäälset trummipõrinat teevad. Lipud olid inimestel endil kaasas. Õnneks jagati Twitteri kaudu kogu aeg infot, kui kaugel tuli liigub, nii ei tulnud mõttetult raja ääres seista ja sai rahulikult veidi enne õiget aega lihtsalt kohale minna.

Kõigepealt saabusid eriti sõbralikud, rahvale lehvitavad, politseinikud. Siis suured sponsorite bussid kõva muusika ja tantsijatega, et rahva elevust veelgi tõsta. Mööda sõitsid masinad, mille akendest vaatasid välja Olümpia maskotid. Elevus kasvas...

Ja siis see tuligi! Olümpiatuli! Otse minu silmade ees! Poleks arvanudki, et mind selline meeleliigutus tabab. Pisar just põsele ei langenud, aga kuidagi eriti uhke tunne oli küll. Kahju oli ainult, et ma ei saanud seda elevust Agnese, Roberti ja Kallega jagada. Ax ja Robi mõnulevad juba Pärnu kandis, varbad merevees ja Kalle peab veel viimast päeva tööl olema. No mis seal ikka. Õnneks on olemas see blogi, nii et jagan oma rõõmu siin :)

Olümpia alguseni on jäänud vaid kolm päeva! Ootame põnevusega!

Sõjalaevad ja suvi

HMS Victory

Trotsides vihma, mis justkui oavarrest alla tuli, sõitsime laupäeval Portsmouthi. See on tore mereäärne linn, kus olime varemgi käinud. Eelmisel korral käisime vaateid nautimas Spinnakeri tornis ja sattusime suurde vaimustusse Portsmouthis asuvatest outleti poodidest, nii et selleks ajaks, kui olime valmis minema uudistama vanu sõjalaevu, mis sadamas seisavad, oli kellaaeg juba liiga hiline ja laevale minek jäi ära. Seekord aga teadsime juba poelõkse vältida ja läksime kohe laevadega tutvust tegema. Kõigepealt läksime laevale, mis kannab nime HMS Warrior. Valmis sai see laev aastal 1861 ja oli sel hetkel maailma suurim, kiireim ja kõige relvasatum laev. Viimases tiitlis ei tule hetkeksi kahelda, sest see laev oli otsast otsani täis kahureid, püstoleid ja püsse. Kahur asetses isegi kapteni kabinetis ja iga ca 20m tagant olid püsti postamendid, kus püstolid justkui vaagnal valmis olid, et neid oleks mugav jooksu pealt haarata. Kuigi sõjalaev, oli pealikute „korteris“ kena söögisaal, pika laua, mugavate toolide ja lühtria laes. Tavaliste madruste elu muidugi nii mõnus polnud. Nemad elasid pisikestes vaevu voodit mahutavates kajutites ja sõid söögisaalis, mis esimesel hetkel söögisaali tegelikult ei meenutanudki, sest lauad olid otse kahurite vahele paigutatud. Järgmiseks läksime vaatama kuulsat laeva nimega HMS Victory. See laev on kuulus selle poolest, et see oli Admiral Nelsoni lipulaev, millega ta võitles ka kuulsas Trafalgari lahingus Hispaanias. Just selles laevas, 21.oktoobril 1805 aastal, suri Admiral Nelson Trafalgari lahingus saadud haavadesse. Peale seda, kui Lord Nelson suri, pandi tema surnukeha puust tünni, mis täideti brändiga, et keha roiskuma ei läheks. Kui laev lõpuks Inglismaale jõudis, oli keha täiesti ideaalses seisukorras. Admiral Nelson maeti 09.jaanuaril 1806 aastal St Pauli Katedraali Londonis. HMS Victory valmis 1765 aastal ja oli teenistuses 34 aastat. See on ainus tänapäevni säilinud laev, mis on võidelnud Ameerika Iseseisvussõjas, võtnud osa Prantsuse revolutsioonist ja Napoleoni sõdadest. Laev oli võrreldes HMS Warrioriga palju väiksem, mis on ka mõistetav, sest see on ju palju vanem. Kalle pidi enamuses ruumidest käima kummargil, sest laed olid lihtsalt nii madalad. Eriti uhke oli admirali eluruum. Ikka siid ja samet ja uhke tumedast puidust mööbel, mis kuulus kunagi Admiral Nelsonile. Mulle meeldisid eriti admirali ja kapteni voodid, mis olid justkui lapsehällid, mis rippusid laest alla. Väga kaval idee, sest tormiga oli niimoodi ju palju parem magada. Voodist oleks võinud alla kukkuda. Kahureid oli selleski laevas hullu moodi ja püssirohu jaoks oli eraldatud kogu laeva põhi. Ma pean ütlema, et kuigi ma sõjandusest suurt ei hooli, siis oli isegi minul seal laevas huvitav ringi käia.

Robert sai eile koolist tunnistuse. Tunnistus on tegelikult raport Roberti edusammude kohta. Õpetaja on üksikasjalikult kirjutanud, kuidas Robertil koolis läheb, mis on tema tugevad ja mis nõrgemad küljed ja kuidas ta on aasta jooksul arenenud. Matemaatika ja kunst on õpetaja hinnangul Robi lemmik ained. Lugemine ja õigekiri tahab veel veidi harjutamist, mis on ka loomulik, aga üldiselt olid kõik hinnangud väga positiivsed! Igati tubli poiss! Eriti uhke olen ma selle üle, et õpetaja kirjutas, et Robert on väga heasüdamlik, teistega arvestav ja tore kaaslane ja et tal on koolis palju sõpru ja et on suur rõõm, et selline tore poiss selles klassis käib. No mis sa hing veel oskad tahta! Iga aine juures on hinnang Roberti pingutusele ja ma pean uhkusega ütlema, et kõigis ainetes hinnati Robertit „väga heaga“, mis on parim võimalik hinnang. Oleme uhked!

Meie blogi läheb nüüd suvepuhkusele. Reedel lähme Agnese ja Robertiga Eestisse, aga et ma pean veel veidi tööl käima, siis jätan lapsed minu vanemate juurde suve nautima ja tulen veel ise paariks nädalaks tagasi Londonisse, et siis Kallega koos augusti alguses pikemaks ajaks Eestisse sõita.

Mõnusat, toredat, vahvat ja päikselist suve! Kohtumiseni augusti lõpus!  

Magus nagu Eesti maasikas

Maasikad, maasikad, maasikad! Mulle hakkas ühel hetkel tunduma, et armsad Eesti sõbrad muust enam ei räägigi, kui peenralt korjatud, värsketest, magusatest, päikesesoojadest maasikatest, mida on nii mõnus põske pista ja mis maitsevad nagu soe suvepäev. Tundsin, kuidas väike kadeduseuss minus pead tõstis ja hüüdis klassikute sõnu laenates „ma olen täiesti terve mees ja tahan seda kõike saada!“ Olin kuskilt kuulnud, et siin on olemas farmid, mis pakuvad teenust „Pick Your Own“, mis eesti keelde tõlgituna võiks tähendada „Korja Endale Ise“. Minu suureks rõõmuks leidsingi Google abiga pika nimekirja sellistest farmidest, mis kõik lähemal või kaugemal Londonist sellist teenust pakuvad. Farme oli erinevaid. Mõned olid spetsialiseerunud vaid paarile marja- või köögiviljasordile, teistes oli valik laiem. Valisime välja Weybridge lähedal asuva farmi, mis jääb ca 30 minutilise autosõidu kaugusele meie kodust ja kus saab korjata nii maasikaid, tikreid, vaarikaid jm marju, kui ka porgandeid, ube ja teisi köögivilju. Ilm oli päikseline ja mõnus, aga mitte liiga palav, nii et just mõnus väikse korilusega tegelemiseks. Parkla servas seisis teenindusputka, kust said võtta endale korjamiseks vajalikud anumad ja pärast korjatud marjade/köögiviljade eest maksta. Ei saa ka mainimata jätta, et kilo hind oli peaaegu poole odavam, kui poest ostes. Valisime endile sobilikud anumad. Maasikate jaoks suuremad, 3kg mahutavad papist korvikesed ja vaarikate ja tikrite jaoks väiksemad, plastmassist karbikesed ja läksime otsima, kus need peenrad siis asuvad. Imestusel polnud piire, kui meie ees laiusid sajad meetrid peenraid maasikate, vaarikate ja tikritega! Ma ei ole elu seeski nii palju maasikaid näinud. Peenrad lausa punasid punastest marjadest. Peale meie oli seal endale magusat kraami korjamas veel nii mõnigi pere. Paistis, et see ongi lastega perede atraktsioon. Armas oli vaadata, kuidas lapsed olid suurde korvi korjanud umbes viis maasikat ja ühe rabarberi ja kuidas siis vanemad täiesti rahulikult nende eest maksid mõned sendid ja rõõmsalt lahkusid. Ei mingit higimull otsa ees korilust ja nõuet, et korv tuleb täis korjata. Meie muidugi nii tagasihoidlikult ei esinenud ja korjasime oma korvidele ikka kuhjad peale. Kui olime saagi eest tasunud, siis tegime seal samas pikniku, pikutasime heinamaal ja sõime äsja nopitud marju. Maasikad olid võrratud! Täpselt nagu Eestis! Ka vaarikad olid head, aga kõige üllatavamad olid tikrid, mis olid nii magusad, et ei tulnud mõttessegi neist lihtsalt sisu välja imeda ja kest minema sülitada. Need lausa sulasid suus. Peale marjapiknikut korjasime veel natuke porgandeid ja põldube ja siis sõitsime koju. Kogu sellest käigust jäi äärmiselt hea mulje ja ma olen kindel, et lähme veel teinegi kord sinna tagasi. Mõtlesin, et ei tea, kas Eestis oleks sellisel äril mõtet? Järjest rohkem on ju neid inimesi, kellel ei ole enam maal vanaema ja vanaisa, kellel pikad maasikapõllud maja taga laiumas. Ehk oleks isegi huvilisi, kes tahaksid endale head kraami ise noppimas käia? Põllumehele see erilist kulutust juurde ei tooks ja põld saaks nagu võluväel marjadest poole puhtamaks.

Agnese koolis oli eile selline päev, kus lapsed, kes sügisest 7.klassi tulevad (Eesti mõttes 5.klassi), tulid kooliga tutvuma ja veetsid terve päeva erinevates tundides. Agnes ja teised tublid noored hakkavad neile alates sügisest olema mentoriks ja veetsid ka eilse päeva lastele seltsiks olles. Agnes ütles, et neist oli isegi päris palju abi olnud, sest mõnel väiksel lapsel (10.-11.aastased) oli meel härdaks läinud, nii et Agnes sai kohe kevadel toimunud mentorluse kursustel õpitud nippe ära proovida ja lastega vesteldes neil tuju tõsta. Mõtled küll, et 10.aastane laps on juba suur ja asjalik, aga kui ta on terve elu käinud pisikeses koolis, kus on vaid 300 last, kus tal on olnud oma klassiruum ja oma armas mänguväljak kõik need 6 aastat, mis ta koolis on käinud ja kui ta siis äkitselt satub mammutkooli, kus juba ainuüksi ühes aastagrupis on 200 last, siis võib ikka kõhedaks võtta küll. Nii tore, et neil lapsukestel sügisel suured sõbrad ees ootamas on. Niimoodi on ju hoopis kindlam uues koolis alustada.

Ma ei saatnudki täna Robertit kooli. Tegin talle lihtsalt popipäeva. Ta käib küll rõõmsalt koolis, aga ma näen, et ta on pikast kooliaastast väsinud ja mõtlesin, et las parem mõnuleb ühe päeva. Magab kaua ja kui minu tööpäev läbi saab, siis lähme kalamuuseumisse (Londoni Akvaariumisse) ja võib olla ka London Eye’ga sõitma. Oleneb sellest, kui pikk järjekord seal on. Ma arvan, et mitte väga pikk, sest täna sajab vihma. Milline üllatus, kas pole?  Ilmamehed tegid juunist kokkuvõtteid ja leidsid, et selle aasta juuni oli kõigi aegade vihmaseim, s.o 250 aasta kõige vihmasem. Just nii kaua on ilmavaatlusi kirja pandud. Põud on nüüd lõpuks läbi ja ma võiksin voolikuga aeda kasta, aga sellel pole vajadust, sest aed on niigi kastetud. Võiks isegi öelda, et üle ujutatud. Õnneks paistab päike aeg-ajalt pilve vahelt, nii et olukord ei ole vaatamata kõigele siiski lootusetu :)

Kallid, musid, pikad paid!