Tuesday, 4 September 2012

Nagu päris

Teel Olümpiale!
Head uut kooliaasta algust, kallid sõbrad! Agnes ja Robert läksid täna esimest päeva kooli. Robert lausa ootas seda minekut. Tõsi küll, hommikul läks meel hetkeks nukraks, aga nähes sõpru oli kurb meel nagu niuhti pühitud. Põhi mure oli Robertil, et kas tema klassiõde, brasiillannast Rosa, on ikka endiselt tema “girlfriend”. “Pruut” pole õige sõna. Robi sõnul tuleb öelda just girlfriend. Eile, kui poes käisime, siis ostis ta Rosale lausa väikse kingituse (roosa tuti ja diskopalliga pastaka), aga seda ei saavat koolis kinkida, sest teised näevad. Roberti korraldusel tuleb Rosa nüüd külla kutsuda ja siis see talle kinkida. Minu meelest kohutavalt armas.

Sel ajal, kui Londonis Olümpiamängud toimusid, olime meie Eestis. Nüüd on käimas Paraolümpia. Saime sellest osa eelmise reede õhtul, kui me Olümpia Staadionile kergejõustikut vaatama läksime. Ausalt öeldes läksime sinna rohkem staadioni enda ja kogu selle olümpiapargi pärast, kui võistluste pärast ja ei kujutanud üldse ette, et see kogemus võib nii meeletult lahe olla.
Elevus algas juba metroojaamas, kus vabatahtlikena Olümpiale tööle läinud inimesed meid ülimalt rõõmsalt tervitasid ja nalja viskasid. Robil oli seljas Chelsea jalgpalliklubi särk ja kui üks vabatahtlik, kes ilmselgelt polnud Chelsea fänn, seda nägi, ütles, et ei, ei! Chelsea fännidele pole sisenemine lubatud! Robi sai muidugi naljast aru ja lõbu oli laialt. Kui me pärast võistlusi tagasi kodu poole kõndisime, siis tundis see mees Robi jälle ära ja ütles, et kuidas sa nüüd sealt poolt tuled? Kas ma siis ei öelnud sulle, et ei tohi minna ;) Sellepeale lõid nad Robiga sõbralikult patsu. Tõesti tuleb vabatahtlike ees müts maha võtta, sest nad suutsid teekonna staadionile nii lõbusaks teha, et kui kohale jõudsid, siis olid juba justkui üles köetud ja valmis staadionil täiest kõrist kõigile kaasa elama. 

Olümpiaparki sisenemiseks tuli läbida turvakontroll, mis oli umbes nagu lennukile minnes. Kaasas ei tohtinud olla üle 100ml pudelites olevaid vedelikke ega terariistu. Olime valmis juba pikaks järjekorras seismiseks, aga tegelikult sujus kõik väga libedalt, nii et meil ei tulnud üldse oodata. Taaskord olid kõik asjamehed, kes kontrolli läbi viisid, naerusuised ja lõbusad, nii et jäi mulje nagu nad oleks terve päeva just meie saabumist oodanud.

Ma ei saa sellest paraolümpia süsteemist eriti aru, aga see polnudki tegelikult oluline. Kogu aeg toimusid erinevate gruppide finaalid, sest olenevalt vigastuse astmest võisteldi erinevates gruppides. Staadion oli puupüsti rahvast täis ja tundus, et enamus olid kohalikud, kes võistlusi vaatama olid tulnud, sest iga kord, kui mõni britt võistles, oli staadionil selline üüratu kisa ja rahvas karjus täiest kõrist ja vehkis lippudega, et kõrvad tahtsid peast kukkuda. Äge oli! Me hakkasime Agnesega ühel hetkel eriti jaburate häältega röökima, kord kiljudes ja kord möirates, sest nagunii oli lärm kõrvulukustav. Nalja sai meeletult! Varsti liitusid meie taga istujad meie tobedate möiretega. Paistis, et meie jaburad hääled oli lähinaabritele vist siiski kuulda ;) Tegelikult ei karjutud muidugi ainult brittidele vaid kõigile, kes võistlesid. Kui oli käimas ratastoolide 5000m „jooks“, siis jäi üks võistleja teistest poole ringiga maha ja kogu selle aja, mis ta seal üksi sõitis oma viimast ringi, karjuti talle täiest kõrist julgustavaid hüüdeid. Meeleolu oli lihtsalt midagi enneolematut! Iga kord enne starti tuli ekraanile kiri, et palume vaikust, start. Selle peale käis läbi staadioni vali ššššš ja kõik jäidki vaikseks. Aeg-ajalt näidati ekraanil pealtvaatajaid ja kui ühel hetkel ilmus ekraanile imetilluke, kõige rohkem paari nädalane magav beebipoiss, siis kostus üle terve staadioni armastusest tulvil hüüe „aaaaaa“, mille peale kommentaator ütles, et oi, ei tohi vist enam beebit näidata, ta ärkab ju sellise reaktsiooni peale üles ;) See „aaaaa“ oli muidugi võrreldes muu kisaga, mis seal oli, nagu õrn suvebriis sügistormiga võrreldes.
Jälgisime võistlusi umbes paar tundi. Siis väsis Robi ära ja me läksime koju. Pileteid müüdigi kas konkreetseteks kellaaegadeks või siis terveks päevaks. Meie ostsimegi ainult õhtuse seansi piletid ja ma arvan, et see oli parim valik, sest juba ainuüksi tuledesäras Olümpiastaadion oli vaatamist väärt. Kogu kompleks on ilmatu suur. Lisaks staadionile on seal veel olümpiaujula, maailma suurimad McDonaldsi „restoranid“ (vaatasime neid vaid väljast, tung oli sinna suur), meeletu nännipood ja erinevate maade toite pakkuvad toidukohad. Rahvast oli palju, aga mitte nii palju, et liikuda poleks saanud. Tunnet, et tegemist on Paraolümpia ja mitte päris Olümpiaga, küll ei tekkinud. Ma pole muidugi päris Olümpial käinud ja sellepärast ei oska kogemusi võrrelda, aga minu meelest olid korraldajad teinud küll kõik endast oleneva, et see oleks täpselt nii nagu päris. See pidi olema muide ajaloo esimene Paraolümpia, kus kõik piletid on välja müüdud. Müts maha korraldajate ees! Vägev!

Ma ei olegi täna tööl, sest mul on täna vaba päev. Alates septembrist töötan ma vaid kolmel päeval nädalas ja olen selle üle hiiglama õnnelik. Kui te ehk mäletate, siis kui ma oma uued tööülesanded vastu võtsin (peaaegu 1,5 aastat tagasi), siis kaotasin palgas, aga sain terve hulga kohustusi juurde. Meil oli kokkulepe, et mu palka tõstetakse mõne kuu jooksul, aga no muidugi oli see pealikul kuidagi ära ununenud. Miks ma sellest üldse kirjutan on see, et ehk on kellelgi kasu sellest mida ma nüüd kavatsen öelda. Te ei tule ilmaski selle peale, miks mu palka ei tõstetud. Ma saan oma tööülesannetega väga hästi hakkama, teen tihti isegi rohkem, kui ma peaks, nii et selles asi ei olnud. Põhjus oli  see, et ma ei virise! Kujutate pilti?!!! Mu otsene ülemus oli kõige suurema ülemuse käest küsinud, et kas ta kavatseb mu palka tõsta, mille peale oli suur pealik küsinud, aga kas Eva on virisenud? Mina muidugi ei ole. Ma lihtsalt ei ole viriseja tüüp ja minu meelest on nii, et kui midagi on kokku lepitud, siis nii ka tehakse, aga tuleb välja et ikka ei ole küll. Tuleb hädaldada, õiendada, karjuda üle terve maja, et sa kohe sured maha, sest sul on nii palju tööd ja siis sa saad lubatud palgakõrgenduse. Ma ei ole sellist tüüpi ja ma arvan, et eestlased üldiselt ei ole sellised. Igal juhul läksin ma siis uuesti oma suure pealikuga rääkima ja me leidsime kompromissi, et kuna ta mu palka tõsta ei saa (sest ta pole seda eelarvesse sisse kirjutanud!), siis hakkan ma sama palga eest vähem tunde tööl käima ja saan oma palgatõusu niimoodi kätte. Siit siis kasulik nõuanne tublidele ja töökatele eestlastele – tehke tublilt oma tööd, aga ärge unustage vinguda ja viriseda, sest siis teie panust märgatakse! Ma pean seda veel  harjutama. Õnneks on mul kreelkannast töökaaslase näol õppematerjal käepärast võtta ;)


Soojade soovidega!

5 comments:

Juc said...

Jeerum, kui armas see Robi teil on oma girlfriendiga! :) No mina üldse ei kahtlegi, et Rosa tahab endiselt seda austavat tiitlit kanda :). Toredat kooliaastat Robile-Axile siis ka siitkaudu ja ootame muljeid esimestest päevadest. Sulle palju õnne unistuste töönädala puhul, tavaliselt tähendab 1 tööpäev vähem ka palga vähenemist, aga Sinu variant on ikka eriti peen! Ja olümpia kõlas tõeliselt lahedalt, eriti hea meelelagutus. Ma millegipärast arvan, et päris OM ei olnudki nii lõbus ja meeleolukas! Tervitameeee

Anonymous said...

Head kooliaastat ja palju õnne omapärase palgatõusu puhul! Õpime virisema...
Olümpia on teil tõesti lõbus. Väga huvitav, kas mujal maailmas ka sellised lustlikud vabatahtlikud tegutsevad? Mul on küll tunne, et igal võimalusel naljatamine on inglaste eripära.
Tervitsed kõigile! Eva sõber

Eva ja CO said...

Juc - Sul oli täiesti õigus! Armulõõm Robi ja Rosa vahel pole kustunud, nii et kõik on hästi :)
Aitäh head kooliaasta algust soovimast! Meie poolt teie Mannile ka eriti palju õnne uueks kooliaastaks! Et oleks ikka põnev ja lahe!
Minu meelest on ka kolmepäevane töönädal ideaalne, nii et olen ülimalt rõõmus. See on tõesti tore, et ma sellise vangerduse käigus raha ka veel ei kaotanud.
Olümpiakogemus oli vägev! Võib olla tõesti, et see oli meelelahutuslikum, kui päris olümpia ja et rahvas suhtus sellesse suurema poolehoiuga, sest inimesed, kes seal võistlesid, olid kõik võitjad või nagu mu töökaaslane ütles "üli-inimesed"!
Meie ka tervitameeeee!

Eva sõber - aitäh kõigi heade soovide eest!
Tuleb välja jah, et virisemisel on omad head küljed ka. Ja mina veel õiendan Axi ja Robiga, et ärge vinguge ;)
Kahju, et ei ole kogemust mõne muu olümpiaga. Muidu saaks võrrelda, et kas enne on ka nii lõbusaid vabatahtlikke seal nähtud. Inglaste huumorimeelega on raske muul maailmal rinda pista. Selles olen ma küll kindel :)
Palju palavaid tervitusi!

katrinliias said...

Heihei! Üllatus oli suur, kui Tartust puhkuselt tagasi jõudes arvutit näppima asusin ja ise mõtlesin, et varsti august läbi ja Eva taas blogimas. Ja rõõm oli uskumatu, kui leidsin et vahepeal oligi ilmunud mitu meeleolukat kirjeldust toredast Euroopa-reisist ja meeleolukast eesti suvest. Lisaka Hampton Court, millega meil kevadel oli kogu aeg ilma pärast tõrge, nii et me sinna ei jõudnudki. Nimelt hakkas mitmel päeval juba hommikul sadama, aga ka meie tahtsime just väljas jalutada ja pargiga tutvuda. No nüüd ongi põhjust uuesti minna Londonisse.
Olümpia tundus küll väga võimas, mina olin ju 80ndatel Moskvas giidiks soome turistidele. Giide tasuta staadionile ei lubatud, aga kuna siis jäi palju rahvast boikoti tõttu tulemata, oli vabu kohti ja paaril korral õnnestus koos turistidega sisse saada. Kahjuks mitte sel korral, kui endine klassivend Jaak Uudmäe kullale hüppas.
Virisemise asi minule ei meeldi. Ei meeldi viriseda ja ei meeldiks ka sel viisil palka lunida. Mul endal oli siin palgatõusuga vastupidine nali - pidime mingile ankeedile oma palga suuruse märkima ja mu paariline pani tähele et kirjutasin sinna tegelikust väiksema palganumbri. Hahaa, selgus et iga 2 aasta järel tõuseb meil palk automaatselt! No mitte palju, aga siiski arvestatavalt nt. aasta lõikes. Ma polnud seda märganudki, kuna palgaleht on mitu lehekülge pikk ja mind tavaliselt huvitab ainult kättesaadav osa ja mahaarvamised.
Aga sinu enesepremeerimine on jälle midagi sellist millest ehk teistel midagi õppida! Hahaa, ei tea kui Eestis, kus väikesed palgad, mõni samamoodi käituks.
Sügiskargeid tervitusi siitmaalt, täna esimest päeva kinnastes...

Eva ja CO said...

Katrin - tore, et sain Sulle oma blogilugudega üllatuse valmistada :)
Ma mäletan ka, et teil oli selle Hampton Courti minemisel nagu mingi ilmaneedus kohe peal. Teinekord veab ehk paremini.
See on küll lahe, et Sul õnnestus Moskva olümpia melust osa saada. Ma kujutan ette, et staadionil valitsev elvus on olenemata riigikorrast ja ajast, ikka ühesugune ja lahe.
Oi, mulle ka ei meeldi viriseda, ma kohe lausa ei salli seda. Eks sellepärast oligi mul palk nii kaua tõstmata :) Sinu palga lugu on küll lõbus. Mõnus, kui palka juurde pannakse ilma küsimata. Sellisel teemal ülemusega rääkimine nõuab kõvasti eneseületamist. Võtsin ikka kõvasti hoogu, et rääkima minna. Õnneks läks kõik hästi :)
Uskumatu, et Soomes juba kindailm on. Prrrr! Meil oli alles pühapäeval 30 kraadi sooja. Saadan Sulle sooje tervitusi!