Tuesday 9 October 2012

Kaks keelt



Ma olen oma töökoha üle tõeliselt õnnelik. Lisaks sellele, et meil on seal tore seltskond, kellega koos töötada, toimub seal ka palju huvitavaid seminare, millest mul on vaba voli osa võtta. 
Eile toimuski väga huvitav seminar teemal, kuidas kasvatada kahte (või enamat) keelt rääkivat last. Teema oli üsna hiljuti päevakorral ka Eestis, kus paljud võtsid sõna teemal, kas on ikka õige last vene keelega lasteaeda panna. Ühed leidsid, et selline käitumine ei kõlba kuhugi ja teised, et see tuleb ainult kasuks. Väiksel lapsel on tegelikult üsna ükskõik, mis keeles ta uusi sõnu õpib, sest uusi sõnu saab ta iga päeva teada nagunii ka oma emakeeles. Selline lasteaias keele „õppimine“ ei olegi ju tegelikult õppimine vaid see jääb nö iseenesest külge. Tõsi on see, et kui lapsevanemad tahavad oma võsukest panna mõnda eliitkooli, siis ei tasu last kahe keelega segadusse ajada, sest juba ainuüksi etteütluse tegemisel jääb ta hätta. Räägime Robertiga ju kogu aeg eesti keeles, aga kui ma lasin tal ükskord poenimekirja koostada, siis sain täiesti šoki, sest kõik k-d olid c-d ja kõik a-d olid u-d. Siis hakkasimegi usinalt eesti keelseid raamatuid uurima, sest üks asi on keelt rääkida, aga hoopis teine asi on seda kirjutada ja pole paremat viisi sõnade kirjapildi õppimiseks, kui lugemine. Kui aga eilse seminari juurde tagasi tulla, siis seal jagati palju kasulikke näpunäiteid ja ma pean ütlema, et ma olen täiesti kogemata paljusid asju õigesti teinud. Kõige tähtsam on see, et lapsevanem peab alati rääkima oma lapsega oma emakeeles (välja arvatud muidugi juhul, kui mõni sõber on külla tulnud, kes su emakeelest aru ei saa. Siis tuleb kasutada ikkagi sellist keelt, mida kõik mõistavad). Võib ju olla, et isa on näiteks prantslane ja ema hispaanlanna, aga pere elab hoopis Inglismaal. Siis olekski nii, et isa räägiks lapsega ainult prantsuse keeles, ema hispaania keeles ja kuna kogu ülejäänud ühiskond räägib inglise keeles, siis laps suhtleb väljaspool kodu inglise keeles. On loomulik, et mingil hetkel võtab inglise keel muud keeled üle, aga sellest ei tohi lasta ennast heituda. Isegi, kui laps vastab sinu küsimustele inglise keeles, tuleb sul ikkagi oma keele juurde jääda. Mitte mingil juhul ei tohiks teha seda, et sa nõuad lapselt, et ta sulle eesti keeles vastaks. Kuulad rahulikult tema inglise keelse vastuse ära ja vastad talle ikkagi eesti keeles. Kui laps sinult midagi inglise keeles küsib, siis tuleks see lause uuesti eesti keeles sõnastada ja siis vastata. No näiteks on täiesti tavaline, et Robi ütleb mulle:„Can I have a glass of milk, please?“ Mina peaksin siis ütlema: „Sa tahaksid klaasi piima? Ma kohe toon sulle“. Äärmiselt kasulik on lapsele emakeelsete raamatute ette lugemine, sest raamatute tekst on palju mahlakam ja rikkam, kui igapäevane kõne. Raamatute sisu, mida kooli jaoks lugeda tuleb, oleks kasulik emakeeles üle arutada. Paljud lapsed käivad nädalavahetustel veel eraldi koolis oma emakeelt õppimas. Selle kohta öeldi, et seda tasuks teha ainult seni, kuni laps sellest rõõmu tunneb. Juhul, kui see muutub lapse jaoks ebameeldivaks kohustuseks, tuleks eriprogramm lõpetada, sest vastasel juhul hakkab see keel lapse jaoks seostuma ainult negatiivsete emotsioonidega ja ta ei tahagi seda rääkida. Kõige hirmsam, mida mitut keelt kõneleva lapse vanem võiks teha oleks kasutada ühes lauses mitut keelt. See tekitab lapses suurt segadust ja peale selle näeb ta, et niimoodi rääkida on normaalne. Robert räägib meil alalõpmata nii, et pooled sõnad lauses on eesti keelsed ja pooled inglise keelsed või mis veel segasem, ta mõtleb välja uusi sõnu, mis algavad ühes keeles ja lõppevad teises keeles. Näiteks ütles ta hiljuti, et ta tahaks süüa „spuuniga“ – inglise keeles on „spoon“ lusikas, mida Robi käänas eesti keele reeglite kohaselt. Lapsega ei tohi pahandada, kui ta selliseid vigu teeb vaid lihtsalt rahulikult lause uuesti õigesti öelda. Hea soovitusena soovitati need naljakad sõnad üles kirjutada, sest need kipuvad ju meelest ära minema. Kunagi hiljem on neid väga lõbus lugeda. Toon näiteid muudkui Robi kohta ja mitte üks sõna Axist. Asi lihtsalt selles, et Agnesel ei ole eesti keele ja inglise keele sassi ajamisega probleeme. Ilmselt on põhjuseks see, et ta oli lihtsalt vanem, kui me siia kolisime ja ka selles et Ax on suur Eesti fänn ja lihtsalt ei lase inglise keelel võimust võtta. Kuigi ma pean ütlema, et tema inglise keel on lausa suurepärane ja kui ta räägib, siis ei arva keegi, et ta pole sündinud inglane. Lapsed on ikka maru lahedad, et niimoodi justkui õhust keele ära õpivad. Minu aktsent on ja jääb ja pinguta kuidas tahad, inglaseks ei pea mind keegi. Ega pole ju vaja ka :)
Kokkuvõte seminaril kuuldust aga oleks, et jääge alati enda keelele kindlaks, sest eriti elades teises keelekeskkonnas, kuuleb ja õpib laps nagunii selle teise keele selgeks ja pealegi ümbritsevad teda inimesed, kelle jaoks see teine keel on emakeel ja kes seda ideaalselt räägivad. Pole vaja hakata oma mitte nii perfektse (sinu jaoks) võõrkeelega lapsele segadust tekitama. 


Ax käis pühapäeval koos oma sõbrannadega ülilahedal üritusel. Tegemist oli kontserdiga, kus esinesid paljud teismeliste lemmikud, seal hulgas ka One Direction. Kuna mind seal kontserdil kohal polnud ja et Agnes ise kirjutas sellest elamusest oma blogis siis ma ei hakkagi siin asja ümber jutustama. Usun, et saate Axi blogi lugedes vahetuma elamuse :)

Meil on ilus sügis! Päike särab ja puud hakkavad värvi muutma! Nagu ma ikka sügiseti soovitan – minge sahistage lehtedes!


Kallistan teid kõiki!

9 comments:

Anonymous said...

Aitäh, nii õpetlik jutt! Sina oled tõesti omadega õigel rajal olnud. Aga on suur rõõm, kui sptsialistid seda kinnitavad. Mulle tulevad meelde meie tuttavad väliseestlased, kes rääkisid, et nemad hakkasid kohalikku keelt ka alles koolis õppima.Ei tea, kas nende vanemad olid omaenese tarkusest nii nutikad?
Robi vaimukused on sul vist juba ammu üles kirjutatud?
Ilusa sügise jätku! Meil sajab iga natukese aja tagant vihma, nii et saab ainult lärtsutada.
Toasoojad tervitused kõigile!
Eva sõber

Eva ja CO said...

Eva sõber - seekordne blogilugu sai tõesti väga õpetlik :) Loodetavasti on sellest kellelgi kasu! Mul oli väga hea meel kuulda, et me oleme nö õigel teel. Paistab, et tuttavad väliseestlased tegutsesid loomulikust intelligentsist õigesti. Ma ei tahaks uskuda, et keegi neile õpetust jagas.
Robi vaimukusi olen ma usinalt üles kirjutanud, aga tema naljakaid segakeelseid sõnu mitte. Ma ei oleks selle peale ise tulnudki, nii et see näpunäide oli väga asjaks.
Sa oled nii vaimukas! Lehtedes lärtsutada pole kuigi meeldiv. Mõnus, et tuba soe on :)
Palju päikselisi tervitusi!

Alice said...

Wow, Agnesel on igati äge blogi. Kirjutab nii mõnusasti. Ma kõike ei ole veel jõudnud lugeda aga kohe kui vaba hetk tulemas siis sukeldun sellesse :)

Tore lugeda seda kahe keele juttu ja veenduda, et olen õigel teel. Meil laps räägib puhtalt inglise keelt aga kui minuga eesti keeles räägib siis tuleb tihti seda segakeelt ette. Kui vaja midagi keerulisemat öelda siis ega ta tõesti kõiki eesti keelseid sõnu ei tea ja ütleb siis inglise keeles aga vahest kui vaja millestki kiiresti rääkida siis kiiruga ütleb selles keeles mis kiiremini keelele tuleb kuigi teab vastavat sõna ka eesti keeles.
Meil on näiteks selline sõna nagu STREPS (steps ja trepp segamini).
Seda 'Palun leiba cheesega' esineb meil üsna tihti. Selliste vigade üle mul on tegelikult väga hea meel kuna see näitab mulle, et tal vähemalt on aimu eesti keele grammatikast :)
Veel ütleb ta meil näiteks HOBUNED kuna on ju auto ja autod ning maja ja majad siis miks mitte ka hobune ja hobuned :)

Eva ja CO said...

Alice - Agnes oli ülimalt rõõmus, et Sulle tema blogi nii meeldis :) Aitäh! Tegid tal kohe päeva ilusaks!
Sul on ikka palju keerulisem eesti keelt kodus elus hoida, kui meil, kes me siin kõik eesti keelt räägime. Maru tubli oled! Streps on lahe sõna :) Lapsed on andekad, pole midagi öelda.
Palju tervitusi!

Juc said...

Tere sahistajad. Mina olen sel nädalal eriti hiline kommenteerija! Sinu seminar oli jälle väga põnev ja asjakohane. Küll on hea, et meie probleemiks on mõned lausetesse lipsavad ingl keelsed sõnad, mitte pere kolmkeelsus, kas pole? :) Suur aitäh ka Axi uuele blogiloole viitamast, lähen nüüd seda lugema! Miljon tervituuust!

Eva ja CO said...

Juc - ma olen 100% nõus, et need väiksed keelevääratused, mis meie lastel ette tulevad, pole võrreldavadki selle segadusega, mida võib tulla ette peredes, kus igapäevases vestluses kasutatakse vähemalt kolme keelt. Oleme lausa õnnega koos!
Tore, et Axi blogilugu sain promoda. Minu meelest kirjutab ta täitsa lahedalt.
Kallistan!

enetimm said...

Kirjutan kahe käega sellele emakeeles rääkimisele alla. Olen siin näinud kaasmaalasi, kes lastega proovivad lonkavas inglise keeles rääkida ja see teeb kõrvale nii väga haiget. Ning siis need vanemad eestlased, kes pole oma lastele eesti keelt õpetanud, aga vanemas eas avastavad, et inglise keel on kuidagi kokku kuivanud ning siis nad on hädas oma lastega suhtlemisel... Kurb!!!
Kohaliku maa keel haarab lapsed niikuinii enda sisse ning enamasti muutub see ka tugevamks. Nii et tasub anda endast parim, õieti lihtsalt rääkida emakeelt. Oleme seda oma lastega kogu aeg teinud, mõni isegi arvab, et nad on kindlasti Eestis sündinud, kui ei osanud inglise keelt enne kooli minekut :) On täiesti võimalik oma lapsed neljaseks kasvatada ilma inglise keeleta, kui peres kaks eesti keelt kõnelevat vanemat.

Näitasin oma tüdrukutele Agnese blogi ja kuulasime juttu. Hästi tore! Huvitav on aga neidude esimene lõbus reaktsioon inglise keele kohta, st briti inglise keele kohta :) Ja mitte halvas mõttes. Eks see ole, kui nad siin "kanada" inglise keelt räägivad :) Olen neile seletanud, et Eestis õpetati ka ikka brittide keelt, minul on see aastatega kindlasti pehmemaks läinud - mu õde ütles kord, et räägin nagu ameeriklene, aga eesti aktsendist (mida me tudengitena kunagi naljatledes tartu inglise keele dialektiks nimetasime) pole ma ka sugugi lahti saanud. Mida varem ikka keele sisse sattuda, seda kergemalt võetakse see üle. Või ehk kui ma oleks ainult inglise keele sees, siis pikapeale muutuks asi paremaks. Olen seda mõne seas märganud, kes elavad teistest eestlastest kaugel.

Reine said...

Tere! Ka minul on kaks väikest rüblikut kasvamas kolmkeelsuse maailmas ning siiani on tulemused ainult positiivsed olnud! Võib-olla tuleb kasuks ka minu põikpäisus....sest räägin lastega AINULT eesti keeles. Kui oleme segaseltskonnas, siis ütlen lastele eesti keeles ja siis teistele inglise keeles. Õnneks pole mul selliseid sõpru või tuttavaid, kes sellise asja peale nina krimpsutaks! Ja kui olekski, siis poleks me sõbrad :) hahaaaaa

Eva ja CO said...

killuke - teie pere on küll kiitust väärt, et eestlane olemist seal kaugel maal nii kõrgelt au sees hoiate. Lapsed on tõesti maru osavad keele omandajad ja sellest pole tõesti mitte midagi, kui laps kooli minnes kohalikku keelt ei oska.
Sinu näide vanainimestest, kes oma lastega keelebarjääri tõttu enam vestelda ei saa, on küll nukker.
Nii tore, et Agnese blogi teile meeldis. Tema aktsent on tõesti väga britilik. Siia kolides (Ax oli siis 11.aastane) oli tal pigem ameerika aktsent. Eesti koolides õpetatakse küll briti inglise keelt, kuid kuna kõik filmid, laulud jms on peamiselt ameerika inglise keeles, siis kipub nii olema, et aktsent, milles inglise keelt räägitakse, on pigem ameerikalik. Kanada aktsent on ilmselt veel midagi nende kahe vahepealset? Ma ise räägin aga kohe kindlasti tartu inglise keele dialekti :)
Palju tervitusi kogu teie kambale!

Reine - on rõõm kohata järjekordset tublit eesti keele hoidjat. Mul on tõesti hea meel! Kolmkeelsus on veel omaette ooper ja nõuab veel eriti suurt pingutust. Müts maha, et sellega hakkama saad!