Londoni loo lõpp

Te ei kujuta ette, kui mitu korda ma olen mõttes seda lugu alustanud või kui mitu korda viimase aasta jooksul sellele jutule pealkirja mõeldud. Ja nüüd on see päev käes ja ma olen täiesti segaduses. Eks segadus valitseb ka meie elamises, sest eile asusime kõike eriti suure hooga pakkima, aga asi pole selles. Ma olen segaduses oma tunnete pärast. Ma arvasin, et mind valdab sel päeval ainult puhas rõõm, elevus ja pääsemise tunne, aga see pole nii. Mingil salajasel viisil on London ja siinne elu mulle nii kavalalt hinge pugenud, et härdus tuleb lausa peale. Ma olen tabanud ennast mööda tuttavaid tänavaid kõndides silmadega „filmi“ tegemas, et kõik ikka eriti hästi meelde jääks ja et ma kõike jälle märkaks nii nagu siis, kui me siia kolisime ja kui ma seda kõike esimest korda nägin. Tegin pilte Richmondi peatänavast, mida ma pole vist iialgi pildistanud, sest see on nii tavaline. Pildistasin meie sama tavalist ja isegi igavat kodutänavat ja viimasel päeval Robile kooli vastu minnes puistasin mõttes nagu Hans ja Greteke herneid maha, et oskaks tagasi tulla. Kuidas see siis juhtus, et mõte ära kolimisest polegi ainult puhas rõõm? Isegi pisar tükib silma. Ma ei saa aru...Eile, kui me kodunt ära olime, oli kinnisvarafirma meie aia külge löönud sildi kirjaga „välja rentida“. No ei olnud meeldiv seda silti vaadata. Kriipis hinge. Eks pea nelja aastaga saab iga koht armsaks ja koduseks ja kuna meie lahkumine on jäädav, siis ongi hinges kurbus. Tuleme kindlasti Londonit külastama. Planeerime reisi juba selle aasta oktoobriks, aga see pole ikkagi enam see. See pole siis enam kodu. Eestist siia kolides olime suures ja rõõmsas elevuses, sest kõik jäi ju alles ja ootele. Meil oli see õnn, et saime isegi oma enda kodus Eestis olles elada ja tulla koju justkui mõnelt reisilt. Eks ma võtsingi seda Londoni-elu tükk aega nagu pikka reisi. Tegelikult ma arvasin, et ma võtsin seda niimoodi kuni siiani, aga näed siis.  Puges hinge, kurinahk või kurivant nagu meie keeleuuendajast Robi hiljaaegu ütles.

Terve eelmise nädala käisid meil vahelduva eduga head-aega ütlemiste üritused. Finaali neile pidudele pani Agnes reedel. Kõigepealt mindi suurema kambaga välja sööma ja siis tuldi väiksema seltskonnaga meile ööbima. Terve õhtu käis üks suur möll ja tants. Meil on selline lahe telekamäng, kus muusika  mängib ja ekraanil tehakse tantsuliigutusi ette. Sinu ülesanne on siis võimalikult hästi ja sarnaselt ekraani-tantsijaga kaasa vehkida. Lõpuks antakse sulle soorituse eest punkte. On tantse, mida tantsitakse üksi ja ka neid, kus lausa neli sõpra saab koos kaasa tantsida. Meie elutuba pole just hiiglaslik, nii et mööbel lükati nurka ja pidu käis täie hooga. Ma kartsin küll, et naabrid tulevad koputama, aga kuna me tavaliselt sellist möllu ei korralda, siis tundus, et nad elasid selle ühe korra üle. Mul oli hea meel, et Ax ja ta sõbrad Robi ka kampa võtsid. Robi oli täiesti sillas ja kui kell oli 00.30 tuli minu käest küsima, et kuule emme, mis kell on. Ma siis ütlesin ja Robi küsis, et oot, kas sa mõtled öösel? Et kas hommik hakkab varsti tulema? Kui ma kinnitsin, et nii kipub olema küll, siis ta arvas, et no siis ta peab küll vist magama minema. Ja läkski! Robi on meil uskumatu magama jääja. Ta lihtsalt otsutab, et nüüd peaks magama minema ja siis läheb ja jääbki. Mõnus! Axi kamp sai aga magama alles varavalges. Hea, et pidu reedel oli, siis jõuavad kõik ennast esmaspäevaks välja magada.

Tegelikult tuleks mul vist selle looga mingi kokkuvõte teha? Kinnitada või ümber lükata esimeses loos öeldud väide? Millest ma seal üldse kirjutasin? Vaatasin järele – kirjutasin sellest, et me leidsime kodu. Ja selles samas kodus me elasimegi kõik need aastad. Ma ei saa öelda, et ma seda maja alati armastanud oleks. Selles mõttes oleks talvel lahkuda olnud lihtsam, et talvel ma lausa vihkasin seda maja. Selle tuult läbi laskvaid seinu, selle rõskust ja seda, et pidevalt luuras kuskil mingi hallitus, millega tuli võidelda. Praegu on suvine ja tuba on päikest täis. Aed hakkab just oma parimasse vormi tõusma ja kõik halb on ununenud. Kirjutasin ka Agnese koolist. Sellest sai alguses ikka õige palju kirjutatud, sest kooli saamisega oli meil siin igavene jama. Nüüd tuli aga välja, et Agnes sattus täiesti suurepärasesse kooli. Sel ajal, kui Ax sinna läks, ei olnud see veel nii heas kirjas, aga just kuu aega tagasi tehtud inspektsiooni tulemusena leiti, et Agnese kool on saavutanud võimalikest kõige kõrgema hinnangu, mis koolidele üldse antakse – Outstanding, mis eesti keeles tähendab silmapaistev. Nende direktor on väga kõva mutt ja ma üldse ei imesta, et ta kooli nii heale tasemele on viinud. Roberti kool oli juba algusest saadik silmapaistev ja hetkel tundub küll, et nii see ka jääb. Robi kool oli tõesti tore. Roberti õpetajad ja lapsed olid teinud talle hiiglama armsa kaardi lahkumise puhul. Selle peal on klassipilt, mis on tehtud ühel päeval, kui nad kõik võisid koolivormivabalt koolis olla ja kanda riideid, mis neile meeldivad. Kaardi sisse olid kõik lapsed midagi kirjutanud. Nüüd on kindel, et vähemalt 30 väikest inimest teavad, et on olemas selline riik nagu Eesti, sest kõik olid kirjutanud mingi väikse pühenduse Robile ja soovisid talle õnne tema uues koolis Eestis. Hiiglama armas mälestus. Robert oli nii liigutatud ja ei suutnud ära arvata, kuidas nad said seda niimoodi salaja teha, sest ta oli ju kogu aeg koolis. Sellest, et aeg lendab, ei saagi muud moodi aru, kui lapsi vaadates. Õnneks kortsud enda näkku sellise hooga ei tule, et enda pealt ajalendu nii täpselt näeks. Tegime nii Axist kui ka Robist nende esimesel koolipäeval pilti ja nüüd, kui oli viimane koolipäev, siis tegime samas positsioonis uue võtte. Muutus on märgatav ;) 

Agnes esimesel koolipäeval, okt 2009 ja viimasel, mai 2013

Robi esimesel koolipäeval, sept 2010 ja viimasel, mai 2013

Ma arvan, et London muutis meid kõiki ja seda mitte ainult välimiselt. Ma usun, et me oleme nüüd palju tolerantsemad, palju avatumad, palju viisakamad ja palju varmamad kiitust jagama. Ma loodan, et see ei muutu. Me oleme kohtunud nii paljude toredate inimestega ja leidnud sõpru, keda me muidu poleks ilmaski kohanud. Võrratu on omada sellist hulka mõnusaid inimesi oma sõprade pagasis.

Tagasi mõeldes on need aastad olnud väga head. Muidugi oli vahel raskem ja vahel ajas hulluks. Kalle räägib siiani, milline hull eit ma olin jaanuaris 2010 ;) See oli neli kuud peale siia kolimist. Kõigil oli oma koht, omad tegemised, ainult minul polnud midagi peale kodu ja ühel hetkel sellest enam ei piisanud. Ma vajasin suhtlemist ja mingit oma asja. Lihtsalt uskumatult võrratu, et on olemas selline organisatsioon nagu FOCUS, milles ma leidsin oma seltskonna, tegevuse ja lõpuks ka töö. Ilma nendeta oleks mu siinne elu olnud ikka palju vaesem. Kui palju toredaid üritusi ja kui palju huvitavaid seminare ma tänu neile olen saanud kogeda ja kui mõnus seltskond seal oli. Tööle minna oli lausa lust! Käisin just neljapäeval neil veel korra korra külas. Täiesti selline tunne oli nagu läheks koju. Nii mõnus!

London on mõnus, aga tegelikult ma ei tahaks siin tervet elu elada. Ma igatsen Eesti õhku ja avarust ja seda, et ma ei pea kogu aeg trügima. Kui ma kevadel olin nädal aega Eestis olnud ja siis kohe Šotimaale läinud ja siis peale sellist kahenädalast puhkust inimhordidest jälle tagasi Londonis olin, siis ma olin šokeeritud, kui palju inimesi siin oli. Ma ei saanud korralikult kõndida, keegi oli kogu aeg ees, nad nühkisid mu vastu ja mul oli tunne, et ma lämbun. Ma ei saanud üldse aru, mis toimub? Et mingi pidu või? Miks siin nii palju inimesi on, kuigi on ju tööpäev? Ja siis ma sain aru, et olin jõudnud juba selle kahe nädalaga unustada KUI palju siin rahvast on. Naer tuli peale, kui ma selle avastuse tegin.

Mul on hea meel, et ma seda blogi pidasin, kuigi see polnud alati kerge. Ma ikka pole hingelt blogija. Kirjutasin pigem kohustusest kui tungist. Kuigi, kui otsa lahti sain, siis ei saanud pidama ;) No nagu nüüdki. Ma vist võikski heietama jääda. Eks see on natuke nagu asendustegevus ka praegu, sest ma peaksin hakkama jälle asju pakkima. Päeval läheb Robert veel ühele sünnipäevale, nii et pidu jätkub. Ja õhtuks panime kinni koha meie lemmik tai restoranis, et seal oma lahkumist ja ka emadepäeva tähistada.

Homme hommikul on start. Me lähme Eestisse autoga ja ei sõida sinna otse vaid võtame asja mõnuga ja teeme veel enne tiiru läbi Euroopa. Ma arvan, et selline puhver aeg „võõrastes vetes“ enne koju jõudmist on hea. Päris võõrad need veed muidugi pole, sest me ööbime nii mõneski kohas oma sõprade juures. Küll on ikka tore, kui sõpru jagub üle terve maailma. Aga eriti tore on see, et Eestis ootab meid ees eriliselt suur hulk häid ja armsaid sõpru, kellega kohtumist ei jõua ära oodata. Tegelikult ju ongi nii, et veel rohkem kui Eesti õhku ja avarust ja valgeid suveöid, igatsed ikkagi kalleid inimesi. Sellele mõeldes tuli mul nüüd mineku elevus sisse. Küll on ikka lahe, et me koju tuleme! Hurraaa! Süda hakkas lausa kiiresti lööma ja põsed hakkasid õnnest õhetama!

Eesti – siit me tulemeeeeee!!!!!!!!!!

Kallistan teid kõiki! Te olete imearmsad, et kõik need aastad meiega siin vastu pidasite ja meie toimetustele kaasa elasite! Soovin teile kõike kõige paremat! Olgu õnn teiega!

Õlleprillid ja kingasilmad

Istun aias.  Päike paistab ja linnud laulavad nii kõrvulukustavalt, et summutavad vaat, et lennukite müra. Tegelikult lennukid mind ei häiri. Olen nende müraga juba nii ära harjunud, et ei pane seda enam tähelegi. See on Richmondis elamise miinus, et Heathrow lennujaam on üsna lähedal ja olenevalt tuule suunast lendavad lennukid kas otse üle pea või siis veidi eemal, aga päris müratu pole siin ükski päev. Õnneks öösiti lennukid ei lenda ja õnneks on nad maandumas, mitte õhku tõusmas. Käisime kunagi ühes loomaaias, mis asus samuti Heathrow lähedal, aga erinevalt Richmondist, asus see paik kohas, kust lennukid õhku tõusid. See müra, mida seal kuulsime, oli ikkagi nii kõrvulukustav, et ma ei kujuta ette, kuidas seal kandis üldse elada saab. Ilmselt muidugi harjutakse ka sellega ära. Nüüd arutataksegi, kas teha Heathrowle veel kolmaski stardirada. Kohalik elanikkond pole sellest eriti suures vaimustuses. Lennujaama seisukohalt ja reisijate heaolu arvestades oleks kolmas rada muidugi hädavajalik, sest praegu toimetatakse võimete piiril. Lugesin ühel õhtul huvi pärast lennukite saabumise ajal sekundeid ja tulemus oli, et lennuk tuli iga 30 sekundi tagant.

Meie eelmine nädal oli nagu vaikus enne tormi. Kuigi päris vaikne see nädal polnud, siis

Meie rikkalikud kingitused

kuskil kaugel ekskurseerimas me ei käinud ja toimetasime rohkem kodu kandis. Noored käisid võidu sünnipäevadel ja muidu pidustustel. Ja täiesti ootamatult sattusin minagi ühele peole. Meil toimub ikka aeg-ajalt Robi klassi emadega kokkusaamisi, kus süüakse kooki ja juuakse kohvi ja aetakse niisama juttu. Reedel oli kavas järjekordne kokkusaamine ja ma arvasin, et see saab olema midagi sarnast eelpool kirjeldatule. Ma ei suutnud ära imestada, kui tuli välja, et tegemist oli uhke pidusööminguga. Lisaks söömingule ja väiksele napsule, kingiti mulle/meile veel terve hulk kingitusi, mis kõik olid Londoni ja Inglismaaga seotud. Ma olin tõesti väga liigutatud, sest see oli nii ootamatu ja hiiglama armas. Saime mitu Londoni kruusi ja inglise teed ja isegi kahekordse bussi mudeli, mida meil muide polnudki, siis veel Londoni temaatilisi poekotte jpm. Rivistasin meie kingitused lausa üles ja tegin neist pildi, mida siin teiegagi rõõmsalt jagan.

Eile, kui meil oli siin vaba päev ja ilm oli aasta kõige ilusam ja soojem, tulid meile külla sõbrad Alice & CO. Tutvusime nendega tänu blogimisele ja käisime ise neil veebruaris külas. Küll leidub ikka ilmas toredaid inimesi! Grillisime ja nautisime ilma ja olemine oli äärmiselt mõnus. Nii tore, et veel enne meie ärasõitu leidsime aega, et kokku saada. See pole sugugi lihtne, kui mõlemad seltskonnad nii suured reisihullud on ;)

Agnes käis reedel veel viimast korda oma siinse nahaarsti juures. Ma pean kolm korda üle õla sülitades ütlema, et Agnese nahk on endiselt ilus! Tuleb välja, et range rutiini ja tohutu kreemitamisega ongi võimalik oma nahka kaunina hoida. Isegi siis, kui diagnoosiks on atoopiline dermatiit ehk ekseem. Tuleb ainult iga päev vannis käia (vannivette tuleb panna spets ainet, mis vee pehmeks teeks) ja kaks korda päevas korralikult kreemitada (ainult ülevalt alla liigutustega) ja ongi korras! Uskumatu! Hormoonkreemi kasutab Ax nüüd ainult üliharva, sest seda pole lihtsalt vaja. Seda on vaja läinud ainult juhul, kui Ax on veidi laisem olnud ja pole oma rutiinist kinni pidanud. Kreemi kulub tal muidugi tohutult ja ma peangi nüüd uurima, kas Eestis üldse selliseid niisutavaid kreeme müüakse või tuleb meil seda siit koormaga kaasa osta. Ainuke mure, mis Axi veel vahel kimbutab, on tema aeg-ajalt punetav peanahk. Olen ostnud orgaanilisi ja väga looduslikke šampoone, mis aga erilist efekti pole andnud. Ax uuris oma arsti käest, et mida võiks selleks teha, et peanahk kaunis püsiks. Arst oli kohe uurinud, et mis šampooni Ax kasutab ja Ax siis ütles, et ikka looduslikke ja häsi orgaanilisi. Sellepeale teatas arst, et seda ei tasuks küll teha, et kuna Agnesele kemikaalide osas allergiat poole ja allergia on pigem taimset sorti, siis tasuks kõik need looduslikud/orgaanilised šampoonid ära unustada ja hakata katsetama nende kõige tavalisemate, poes müüdavate, odavate šampoonidega. Need pidid olema kõige lollikindlam valik sellisel puhul. Ma poleks ise sellepeale iialgi tulnud. Nii, et elagu Loreal, Garnier ja muud tavalised tooted. Minu rahakott rõõmustab ja loodetavasti Agnese peanahk ka.

Kirjutasin kunagi, et hakkasin umbes paar aastat tagasi huvitavaid inglise keelseid väljendeid üles kirjutama. Olen neid kirja pannud siis, kui olen neid kuskil kuulnud või lugenud. Ma ei ole neid googeldanud või raamatutest spetsiaalselt otsinud. Need on mulle lihtsalt silma ja kõrva jäänud. Jagan nüüd oma „avastusi“ ka teiega. Lisan ka tõlke, sest vahel on see väga naljakas. Nimekiri sai selline:

• ·         not my cup of tea – otsetõlge: pole minu tassike teed – tähendus: pole minu maitse

• ·         his bark was worse than his bite – otsetõlge: tema haugatus oli hullem, kui tema hammustus – tähendus: ta paistis hirmsam, kui tegelikult oli

• ·         they get along like house on fire – otsetõlge: nad said läbi nagu põlev maja – tähendus/eesti keelne vaste: nad said läbi nagu sukk ja saabas

• ·         clothes horse – otsetõlge: riiete hobune – tähendus: pesukuivatusrest

• ·         brain wave – otsetõlge: ajulaine – tähendus: öeldakse, kui järsku tuleb mingi eriti hea idee pähe

• ·         see-saw of the mind – otsetõlge: mõtte-kiik – tähendus: kahevahel olema

• ·         dead simple – otsetõlge: lihtne nagu surm – tähendus: imelihtne

• ·         clear as a mud – otsetõlge: selge nagu  muda – tähendus/eesti keelne vaste: selge nagu seebivesi

• ·         her legs turned to a water – otsetõlge: tema jalad muutusid veeks - tähendus/eesti keelne vaste : tal läksid jalad nõrgaks

• ·         we wet the baby’s head – otsetõlge: tegime beebi pea märjaks - tähendus/eesti keelne vaste:  kastsime lapse varbaid (sünni tähistamine)

• ·         pig-headed – otsetõlge: seapealine – tähendus: põikpäine

• ·         dog-eared card – otsetõlge: koerakõvaline kaart – tähendus: paberi ääred on nö närtsinud või päevi näinud

• ·         no skin off her nose – otsetõlge: ei võta nahka tema ninalt - tähendus/eesti keelne vaste: ei võta temal tükki küljest

• ·         butt cheeks – otsetõlge: pepu põsed – tähendus: kannikad

• ·         I’ll cross that bridge when I get to it – otsetõlge: ületan selle silla siis, kui ma selleni jõuan – tähendus: pole mõtet ette muretseda või tegelen selle asjaga siis, kui on õige aeg

• ·         my heart was in my mouth – otsetõlge: mu süda oli minu suus – tähendus: mul oli klomp kurgus.

• ·         I’ll scratch your back if you’ll scratch mine – otsetõlge: ma sügan sinu selga, kui sina sügad minu oma - tähendus/eesti keelne vaste: käsi peseb kätt

• ·         I toyed with the idea – tähendus: ma mängisin selle mõttega

• ·         a bookworm – otsetõlge: raamatu-uss - tähendus/eesti keelne vaste: raamatukoi

• ·         the apple never falls far from a tree – otsetõlge: õun ei kuku kunagi puust kaugele – tähendus/eesti keelne vaste: käbi ei kuku kännust kaugele

• ·         I’m in a jam – otsetõlge: ma olen moosi sees - tähendus/eesti keelne vaste: olen omadega supi sees

• ·         see the world through rosy spectacles – tähendus: vaata maailma läbi roosade prillide

• ·         where you born in a tent? – otsetõlge: oled sea telgis sündinud? - tähendus/eesti keelne vaste: oled sa trammis sündinud? (küsitkse siis, kui keegi jätab alalõpmanta uksi enda järel lahti)

• ·         piece of cake – otsetõlge: tükk kooki - tähendus/eesti keelne vaste: käkitegu

• ·         let your hair down – otsetõlge: lase oma juuksed alla – tähendus: lase ennast lõdvaks/pidutse

• ·         I smell the rat – otsetõlge: ma tunnen roti lõhna - tähendus/eesti keelne vaste: midagi on mäda

• ·         to turn a blind eye – otsetõlge: pimedat silma ette pöörma - tähendus/eesti keelne vaste: silma kinni pigistama (millegi suhtes)

• ·         keep your hair on – otsetõlge: hoia oma juuksed peas – tähendus: ära mine närvi

• ·         you got too big for your boots – otsetõlge: sa muutusid oma saabaste jaoks liiga suureks – tähendus: sa läksid ennast täis

• ·         take the bull by his horns – tähendus: haara härjal sarvist

• ·         beer goggles – otsetõlge: õlleprillid – tähendus: öeldakse siis, kui keegi on kellegi nö ilusaks joonud

• ·         a heavy heart – otsetõlge: raske süda - tähendus/eesti keelne vaste: kivi on südamel

• ·         I survived only by the skin of my teeth – otsetõlge: pääsesin ainult naharibaga oma hammastelt - tähendus/eesti keelne vaste: mu elu rippus juuksekarva otsas

• ·         eyes of the shoe – otsetõlge: kingasilmad – tähendus: kingapaela augud

• ·         hairy situation – otsetõlge: karvane situatsioon – tähendus: ohtlik olukord

• ·         pulling my leg – otsetõlge: tõmbab mu jalga - tähendus/eesti keelne vaste: tõmbab mind haneks.

• ·         do you need a hand? – otsetõlge: kas sul oleks kätt vaja? – tähendus: on sul abi vaja?

• ·         fools gold – otsetõlge: rumala kuld - tähendus/eesti keelne vaste: kassikuld

• ·         save the money for rainy days – otsetõlge: hoia raha vihmasteks päevadeks - tähendus/eesti keelne vaste: hoia raha mustadeks päevadeks

• ·         sleuths on the doorstep rather suggest bombs in the attic – otsetõlge: salapolitseinikud uksel viitavad pommidele pööningul - tähendus/eesti keelne vaste: kus suitsu, seal tuld

Ja siia lõppu lisan ma ühe mõttetera, mis ei sobi küll minu loendisse, aga on minu meelest väga hästi öeldud. See kõlab nii: the happiest people do not have everything, they just make the best of everything. Tõlge oleks umbes nii:  õnnelikud pole mitte need, kellel on kõik olemas vaid need, kes sellest, mis neil on, võtavad parima!

Olge õnnelikud!

Peen tee

Head kevadpüha ja rõõmsat alanud maikuud, kallid sõbrad! Meil siin 1.mai vaba päev ei ole, kui see just ei juhtu olema esmaspäevane päev. Siin on nimelt vaba hoopis iga esimene (ja ka viimane) mai esmaspäev. Minu meelest on selline esmaspäevane vaba päeva komme väga tore ja mul poleks ausalt öeldes midagi selle vastu, kui ka Eestis kevadpüha selliselt liikuv oleks.

Pühapäeval käisime väljasõidul. Sedapuhku läksime külla Kalle töökaaslasele, kes elab imearmsas linnas nimega St Albans. See on üks hiiglama vana linn, kus inimesed on elanud juba õige ammustest aegadest peale. Praegusel hetkel elab umbes 140 tuhat elanikku. St Albans oli tähtis linn Rooma ajal, olles siis suuruselt neljas linn Inglismaal. Väljakaevamistel on leitud tohutul hulgal rooma-aegseid esemeid, suuri mosaiike jms, millest suur osa oli välja pandud St Albans’i muuseumis, kus ka meil oli au käia. Väljapanek oli muljetavaldav ja just täpselt paraja suurusega, et jõudis kõike vaadata ja imetleda ja mitte seal juures ära väsida. Mind panid kõige rohkem imestama mündid, mis olid nii perfektsed, et oleksid vabalt võinud olla tänapäevalgi kasutusel. Mõnel mündil oli peal mõne looma või linnu kujutis, teistel jälle mõne inimese pea. No täpselt nagu praegugi! Uskumatu, et ligi 2000 aastat tagasi sellised mündid kasutusel olid. Vaadates nende tööriistu ja toidutegemiseks kasutatud nõusid, siis ega polegi eriti suurt võrreldes selle kauge ajaga muutunud. Kasutame ikka samasuguset lusikat, et suppi süüa ja samasugust kirvest, et puid lõhkuda. Muuseumis oli vaatamiseks välja pandud ka tohutu suured mosaiigid, mis kunagi olid kaunistanud roomlaste paleede põrandaid. Olid ikka vägevad küll. Võrratu, et sellised asjad tänapäeni säilinud on ja et me neid endiselt imetleda saame.

St Albans'i katedraal

St Albansis on peale ägeda muuseumi ka väga uhke katedraal. Alguses oli see klooster, mis sai nurgakivi kunagi 11.sajandi paiku. Katedraali staatusesse tõusis see alles 1877 aastal. St Albansi katedraali kirikulööv on kuulu järgi kõige pikem Inglismaal, olles lausa 84m pikk. Meil selles löövis jalutada ei õnnestunud, sest sel ajal kui meie seal ringi käisime, toimus katedraalis parajasti noorte muusikute kontsert ja see osa katedraalist oli lihtsurelikele suletud. Meil polnud tegelikult sellest kahju, sest muusika kostus üle kogu katedraali ja niimoodi oli hoopis toredam seal ringi jalutada. Mõned lood oleksid muidugi pigem kuhugi suvisele paraadile sobinud, aga no mis seal ikka. Tore oli ikkagi ja lisas meie rõõmsa seltskonna sammu mõnusat reipust. Katedraal ise on üsna huvitava arhitektuuriga ja jätab veidi lipp-lipi-lapp-lapi peal mulje, nii et on kohe näha, et aegade jooksul on seda suuremaks ja uhkemaks ehitatud.

Tegelikult aga ei peitu St Albansi võlu ei muuseumis ega ka katedraalis vaid hoopis seal asuvates mõnusates tänavakestes, vana-aegsetes majades, kohvikutes, pubides ja võrratutes parkides, kus on palju jalutusradu, mis kulgevad tiigikeste ja ojade kallastel. Oleks olnud sooojem, siis me oleks kindlasti seal ühe mõnusa pikniku lahti löönud. Kahjuks puhus kange ja külm tuul, nii et läksime hoopis kohvikusse teed ja kooki sööma.

Teed ja kooki sõin ma ka eile, aga seda hoopis suurejoonelisemal kujul, kui pisikeses St Albansi kohvikus. Olen juba varem ka kirjutanud, et inglaste kõnepruugis ei tähenda „tee“ mitte niivõrd seda jooki vaid väiksemat sorti einet, mida võetakse päeval kella 16-18  vahel. Suuremad hotellid ja mõned restoranid korraldavad spetsiaalseid sööminguid nimega „Afternoon Tea“ (e.k pealelõunane tee). Ma olin kuulnud, et see on üks eriline kogemus, aga ma ei olnud kunagi veel ühelgi korralikul pealelõunasel teel käinud. Nüüd tundus olevat viimane aeg seda teha ja et ikka asi tõeline oleks, siis võtsin sõbranna Ana-Beatrizi kaasa ja suundusime uhkesse hotelli nimega The Ritz. Ritz on 5 tärni hotell, mis avati 1906 aastal. Sisustuses on kasutatud Louis XVI stiilis neoklassitsismi. Ühesõnaga maru uhke värk! Laud tuli kindlasti ette broneerida, sest muidu poleks lihtsalt löögile pääsenud.

Juba uksest sisse astudes jäi mul suu vaimustusest ammuli. See hotell on ikka midagi erilist. Nagu mingi loss! Igal pool kaunistused ja nikerdused, kuld ja kard ja tohutud lilleseaded. Meil paluti oma jakid lahkesti garderoobi panna, sest saalis pidi olema üsna soe ja siis paluti lauda. Uhkes ruumis oli umbes 20 erineva suurusega laudkonda. Enamasti oli tuldud nelja-viiekesi ja enamus laudkondadest olid vanuselt üle keskea. Riietus oli kõigil pigem pidulik. Lauda broneerides oli kohe öeldud, et teksades ei ole sobilik sinna minna. Vaadates seda toredust, mis meid ümbritses, siis oleks igaüks ennast teksades ikka väga halvasti tundnud. Mul oli hea meel, et ma kleidi kasuks otsustasin. 

The Ritz oma uhkuses

Hotell nagu loss

Kõigepealt tuli meil valida tee. Valik oli suur ja rikkalik. Tellisime ka klaasi šampust, et asjale veel pidulikkust lisada. Tee toodi uhketes hõbedast kannudes lauale ja seda oli nii palju, et mina küll seda ära ei jõudnud juua. Siis toodi lauale hõbedast kolmekordne kandik, kus olid võisaiad ja koogid. Võisaiad olid üsna väiksed ja maitsvad, aga samas ei midagi erilist. Valikus oli kurgisai, lõhesai, munavõisai, juustusai ja siis veel sai kanaga ja pasteediga.  Koogid olid üks ilusam, kui teine ja maitsesid ka väga hästi. Poole söömingu ajal toodi lisaks ka väiksed rosinatega kuklikesed (siin kutsutakse neid scone). Neid süüakse nii, et need lõigatakse pooleks ja siis määritakse sinna peale peaegu võiks vahustatud vahukoort ja moosi.

Kuulsin just hiljuti, et pidi olema kaks koolkonda – ühed määrivad enne moosi ja alles siis vahukoort ja teised teevad vastupidi. Mina avastasin, et kuulun sinna teise klanni ;) Uskumatul kombel ei tundnud ma ennast seda pealelõunast teed nautides üldse halvasti. Võiks ju arvata, et sellises lossis ja ülipeenes õhkkonnas süües tunned ennast ebamugavalt, aga seda tunnet mul tõesti ei tekkinud. Pianist mängis klaveril saateks ja kõik oli kuidagi nii kerge ja mõnus ja mul oli tunne, et ma olen just õigel ajal õiges kohas. Meie eest hoolitseti piisavalt, aga mitte liiga pealetükkivalt. 

Kui eine algusest oli möödas umbes tund, siis tuli viis või kuus kelnerit väikeste tortidega, millel põles küünal ja pianist mängis „Happy Birthday“. Tuli välja, et paljud olid tulnud sinna oma sünnipäeva tähistama. Koogid viidi sünnipäevalastele laudadesse ja kõik plaksutsid. Minu meelest nii tore idee! Siis hakatigi vaikselt ennast minekule asutama. Enne lahkumist käisime veel läbi puudritoast ;) See oli küll kõige luksuslikum kemps, kus ma iialgi käinud olen. Seal oli isegi diivan ja ajakirjad! Ja muidugi veel lilleseadeid ja kaunistusi ja seinamaalinguid...Ma oleks tahtnud sellest pilti teha, aga tundus kuidagi kohatu seda teha, kui peened daamid ennast seal korrastasid ja nina puuderdasid. Nii, et ei olnud midagi muud teha, kui kogu see toredus lihtsalt meelde jätta :) 

Kuna meie kõhud olid võileibadest ja kookidest väga täis, siis tegime veel enne koju minemist Ana-Beatriziga väikse jalutuskäigu ja läksime imetlema poode, mis asuvad The Burlington Arcade’l. See on kaarkäik, kus asub umbes 40 väikest poodi, kus enamasti müüakse juveele, kellasid, aga ka kingi, käekotte, kübaraid ja eriti kvaliteetseid ja kalleid riideid. Burlington Arcade avati juba 1819 aastal ja see on tõesti vaatamist väärt koht. Jalutasin seal ringi nagu muuseumis, sest sellist mõtet, et sealt midagi osta, ei tule isegi mitte pähe.

Meil paistab päike! Asjad tahavad sorteerimist, aga ma arvan, et ma vist hoopis lähen ja niidan muru. See on palju toredam töö päikselisel päeval!

Kuhi kallistusi!