Wednesday, 1 May 2013

Peen tee

Head kevadpüha ja rõõmsat alanud maikuud, kallid sõbrad! Meil siin 1.mai vaba päev ei ole, kui see just ei juhtu olema esmaspäevane päev. Siin on nimelt vaba hoopis iga esimene (ja ka viimane) mai esmaspäev. Minu meelest on selline esmaspäevane vaba päeva komme väga tore ja mul poleks ausalt öeldes midagi selle vastu, kui ka Eestis kevadpüha selliselt liikuv oleks.




Pühapäeval käisime väljasõidul. Sedapuhku läksime külla Kalle töökaaslasele, kes elab imearmsas linnas nimega St Albans. See on üks hiiglama vana linn, kus inimesed on elanud juba õige ammustest aegadest peale. Praegusel hetkel elab umbes 140 tuhat elanikku. St Albans oli tähtis linn Rooma ajal, olles siis suuruselt neljas linn Inglismaal. Väljakaevamistel on leitud tohutul hulgal rooma-aegseid esemeid, suuri mosaiike jms, millest suur osa oli välja pandud St Albans’i muuseumis, kus ka meil oli au käia. Väljapanek oli muljetavaldav ja just täpselt paraja suurusega, et jõudis kõike vaadata ja imetleda ja mitte seal juures ära väsida. Mind panid kõige rohkem imestama mündid, mis olid nii perfektsed, et oleksid vabalt võinud olla tänapäevalgi kasutusel. Mõnel mündil oli peal mõne looma või linnu kujutis, teistel jälle mõne inimese pea. No täpselt nagu praegugi! Uskumatu, et ligi 2000 aastat tagasi sellised mündid kasutusel olid. Vaadates nende tööriistu ja toidutegemiseks kasutatud nõusid, siis ega polegi eriti suurt võrreldes selle kauge ajaga muutunud. Kasutame ikka samasuguset lusikat, et suppi süüa ja samasugust kirvest, et puid lõhkuda. Muuseumis oli vaatamiseks välja pandud ka tohutu suured mosaiigid, mis kunagi olid kaunistanud roomlaste paleede põrandaid. Olid ikka vägevad küll. Võrratu, et sellised asjad tänapäeni säilinud on ja et me neid endiselt imetleda saame.
St Albans'i katedraal
St Albansis on peale ägeda muuseumi ka väga uhke katedraal. Alguses oli see klooster, mis sai nurgakivi kunagi 11.sajandi paiku. Katedraali staatusesse tõusis see alles 1877 aastal. St Albansi katedraali kirikulööv on kuulu järgi kõige pikem Inglismaal, olles lausa 84m pikk. Meil selles löövis jalutada ei õnnestunud, sest sel ajal kui meie seal ringi käisime, toimus katedraalis parajasti noorte muusikute kontsert ja see osa katedraalist oli lihtsurelikele suletud. Meil polnud tegelikult sellest kahju, sest muusika kostus üle kogu katedraali ja niimoodi oli hoopis toredam seal ringi jalutada. Mõned lood oleksid muidugi pigem kuhugi suvisele paraadile sobinud, aga no mis seal ikka. Tore oli ikkagi ja lisas meie rõõmsa seltskonna sammu mõnusat reipust. Katedraal ise on üsna huvitava arhitektuuriga ja jätab veidi lipp-lipi-lapp-lapi peal mulje, nii et on kohe näha, et aegade jooksul on seda suuremaks ja uhkemaks ehitatud.
Tegelikult aga ei peitu St Albansi võlu ei muuseumis ega ka katedraalis vaid hoopis seal asuvates mõnusates tänavakestes, vana-aegsetes majades, kohvikutes, pubides ja võrratutes parkides, kus on palju jalutusradu, mis kulgevad tiigikeste ja ojade kallastel. Oleks olnud sooojem, siis me oleks kindlasti seal ühe mõnusa pikniku lahti löönud. Kahjuks puhus kange ja külm tuul, nii et läksime hoopis kohvikusse teed ja kooki sööma.

Teed ja kooki sõin ma ka eile, aga seda hoopis suurejoonelisemal kujul, kui pisikeses St Albansi kohvikus. Olen juba varem ka kirjutanud, et inglaste kõnepruugis ei tähenda „tee“ mitte niivõrd seda jooki vaid väiksemat sorti einet, mida võetakse päeval kella 16-18  vahel. Suuremad hotellid ja mõned restoranid korraldavad spetsiaalseid sööminguid nimega „Afternoon Tea“ (e.k pealelõunane tee). Ma olin kuulnud, et see on üks eriline kogemus, aga ma ei olnud kunagi veel ühelgi korralikul pealelõunasel teel käinud. Nüüd tundus olevat viimane aeg seda teha ja et ikka asi tõeline oleks, siis võtsin sõbranna Ana-Beatrizi kaasa ja suundusime uhkesse hotelli nimega The Ritz. Ritz on 5 tärni hotell, mis avati 1906 aastal. Sisustuses on kasutatud Louis XVI stiilis neoklassitsismi. Ühesõnaga maru uhke värk! Laud tuli kindlasti ette broneerida, sest muidu poleks lihtsalt löögile pääsenud.
Juba uksest sisse astudes jäi mul suu vaimustusest ammuli. See hotell on ikka midagi erilist. Nagu mingi loss! Igal pool kaunistused ja nikerdused, kuld ja kard ja tohutud lilleseaded. Meil paluti oma jakid lahkesti garderoobi panna, sest saalis pidi olema üsna soe ja siis paluti lauda. Uhkes ruumis oli umbes 20 erineva suurusega laudkonda. Enamasti oli tuldud nelja-viiekesi ja enamus laudkondadest olid vanuselt üle keskea. Riietus oli kõigil pigem pidulik. Lauda broneerides oli kohe öeldud, et teksades ei ole sobilik sinna minna. Vaadates seda toredust, mis meid ümbritses, siis oleks igaüks ennast teksades ikka väga halvasti tundnud. Mul oli hea meel, et ma kleidi kasuks otsustasin. 
The Ritz oma uhkuses

Hotell nagu loss

Kõigepealt tuli meil valida tee. Valik oli suur ja rikkalik. Tellisime ka klaasi šampust, et asjale veel pidulikkust lisada. Tee toodi uhketes hõbedast kannudes lauale ja seda oli nii palju, et mina küll seda ära ei jõudnud juua. Siis toodi lauale hõbedast kolmekordne kandik, kus olid võisaiad ja koogid. Võisaiad olid üsna väiksed ja maitsvad, aga samas ei midagi erilist. Valikus oli kurgisai, lõhesai, munavõisai, juustusai ja siis veel sai kanaga ja pasteediga.  Koogid olid üks ilusam, kui teine ja maitsesid ka väga hästi. Poole söömingu ajal toodi lisaks ka väiksed rosinatega kuklikesed (siin kutsutakse neid scone). Neid süüakse nii, et need lõigatakse pooleks ja siis määritakse sinna peale peaegu võiks vahustatud vahukoort ja moosi.
Kuulsin just hiljuti, et pidi olema kaks koolkonda – ühed määrivad enne moosi ja alles siis vahukoort ja teised teevad vastupidi. Mina avastasin, et kuulun sinna teise klanni ;) Uskumatul kombel ei tundnud ma ennast seda pealelõunast teed nautides üldse halvasti. Võiks ju arvata, et sellises lossis ja ülipeenes õhkkonnas süües tunned ennast ebamugavalt, aga seda tunnet mul tõesti ei tekkinud. Pianist mängis klaveril saateks ja kõik oli kuidagi nii kerge ja mõnus ja mul oli tunne, et ma olen just õigel ajal õiges kohas. Meie eest hoolitseti piisavalt, aga mitte liiga pealetükkivalt. 
Kui eine algusest oli möödas umbes tund, siis tuli viis või kuus kelnerit väikeste tortidega, millel põles küünal ja pianist mängis „Happy Birthday“. Tuli välja, et paljud olid tulnud sinna oma sünnipäeva tähistama. Koogid viidi sünnipäevalastele laudadesse ja kõik plaksutsid. Minu meelest nii tore idee! Siis hakatigi vaikselt ennast minekule asutama. Enne lahkumist käisime veel läbi puudritoast ;) See oli küll kõige luksuslikum kemps, kus ma iialgi käinud olen. Seal oli isegi diivan ja ajakirjad! Ja muidugi veel lilleseadeid ja kaunistusi ja seinamaalinguid...Ma oleks tahtnud sellest pilti teha, aga tundus kuidagi kohatu seda teha, kui peened daamid ennast seal korrastasid ja nina puuderdasid. Nii, et ei olnud midagi muud teha, kui kogu see toredus lihtsalt meelde jätta :) 

Kuna meie kõhud olid võileibadest ja kookidest väga täis, siis tegime veel enne koju minemist Ana-Beatriziga väikse jalutuskäigu ja läksime imetlema poode, mis asuvad The Burlington Arcade’l. See on kaarkäik, kus asub umbes 40 väikest poodi, kus enamasti müüakse juveele, kellasid, aga ka kingi, käekotte, kübaraid ja eriti kvaliteetseid ja kalleid riideid. Burlington Arcade avati juba 1819 aastal ja see on tõesti vaatamist väärt koht. Jalutasin seal ringi nagu muuseumis, sest sellist mõtet, et sealt midagi osta, ei tule isegi mitte pähe.

Meil paistab päike! Asjad tahavad sorteerimist, aga ma arvan, et ma vist hoopis lähen ja niidan muru. See on palju toredam töö päikselisel päeval!


Kuhi kallistusi!

6 comments:

Anonymous said...

Ilusat kevadet! Meil on tänaseks ka kena ilmake eraldatud, eile seevastu oli päris õudus ruudus,külm, vihmane ja tuuline. Minu meelest on ka vaba esmaspäev ikka palju etem kui suvaline esimene mai.Aga arvestades meie kasinaid pühi, asi seegi.
Te panete ikka samas kiirtempos edasi.
Huvitav see roomlaste linn!Ongi uskumatu, kui vähe elu maapeal sellest ajast muutunud on. Ja kui mõelda eetikale, siis on kõik sama.
Mul on nii hea meel, et te just Ritzis pärastlõuna teel käisite. See on ju nii palju äramainitud koht! Ega vist Londonis midagi kuulsamat polegi?
Ilusat päeva jätku! Eva sõber

Eva ja CO said...

Eva sõber - ilusat kevadet Sullegi! Küll on tore, et teil ilm ilusaks läks. Kahju muidugi, et volbriöö külm ja tuuline oli.
Kui ma ei eksi, siis tegid lätlased kunagi seaduses muudatuse, et kui püha langeb nädalavahetusele, siis saab vabaks hoopis esmaspäev. See oleks ka väga tore idee minu meelest, aga vaevalt, et Eestis läbi läheb. Me oleme ju hiiglama tublid ja iga tööpäev on kallis :)
Meil on veel nii palju plaane enne ära minemist, et ma ei tea, kuidas me kõike jõuame. Ilmselt ei jõuagi. Selle üle, et ma Ritzis teel käisin, on mul endal ka tohutu hea meel. Vaevalt, et ma sinna hotelli ööbima kunagi satun ja niisama kolama ju ei lähe. Nüüd on aga käidud ja nähtud ja kui mõnes raamatus jälle Ritzi mainitakse, siis on kohe silme ees. Hotellidest on Ritz küll Londonis vist üks kuulsamaid (kui mitte kõige kuulsam). Igati äge!
See on küll tõsi, et elu maal pole võrreldes vanade aegadega eriti muutunud. Nüüd on meil lihtsalt palju vidinaid, kiireid autosid ja internet jms, aga põhiväärtused on ikka samad.
Rõõmsat päeva ja tuhat tervitust!

Juc said...

ohsaraks, kui lahe. Minul on ka üks peen afternoon tea juba ammu mõttes olnud! kõlab ikka eriti peenelt! nii lahe, et saate Inglismaast veel viimast võtta! Tuhat tervitust! Juc

Eva ja CO said...

Juc - no tõesti oli lahe! Mul oli isegi kahju, et kui teie siin käisite, et me siis teel ei käinud, aga no ega kõike ju ei jõua ka. Sellist teepidu saaks kodus ka väga hästi korraldada tegelikult :) Äkki oleks see lausa idee mõneks sünnipäevaks?
Miljon tervitust kogu teie kambale!

Ana Beatriz Alencar said...

Splendid, my dear!
I will miss you! Xxab

Eva ja CO said...

Ana Beatriz - oh, thank you, my love! We had a marvellous time at The Ritz! I will miss you, too! I already do...
E.xxxoxoxox