Thursday, 3 October 2013

Elame rolli sisse


Olen püüdnud ikka sõnapidaja olla. Kevadel, oma viimases Londoni blogiloos, lubasin sügisel kirjutada sellest, kuidas meie perel Eestisse sisse elamine on läinud. Paistab, et paras aeg ongi käes, sest sügis tundub nüüd juba üsnagi kohal olevat. Ilmad läksid järsku ikka väga külmaks, nii et arutlesime isekeskis, et see on juba nagu Londoni talv. Aga ma ei kurda! Suvi oli lausa võrratu! Võiks isegi öelda, et suvi kestis kuni viimase hingetõmbeni – veel 21.septembril oli imeilus ja suviselt soe ilm, mis otsekui noaga lõigates 22.septembril otsa sai. Tundub, et inglaste kombest – alustuseks ikka ilmast rääkida – ei olegi ma lahti saanud ;)

Meie kojusõit Londonist kujunes äärmiselt mõnusaks. Me ei tulnud koju mitte otse vaid ringiga. Sõitsime autoga läbi Prantsusmaa, Belgia, Hollandi, Saksamaa, Taani ja Rootsi. Aega võttis see reis peaaegu nädala. Mõnus oli! Ma lausa soovitaks tagasi kodumaale kolimist niimoodi korraldada, et ei lenda kohe punktist A punkti B vaid kulged rahulikult. Teed ekskursiooni. Naudid protsessi. Siis on lõpuks koju jõudes tunne, et oledki kodus, sest eelmine kodu on juba kaugete mälestuste taga ja kõik teel kogetu on selle varjutanud. Meie vähemalt tundsime küll niimoodi.  

Agnes jõudis Eestisse saabudes veel paar nädalat kooliski käia. See oli jälle üks õnnestunud projekt, sest liitis Agnese jälle oma vanade klassikaaslastega (Axi õnn oli see, et ta sai jätkata oma vanas klassis) ja tuletas meelde, kuidas Eesti koolis elu-olu käib. Ax tegi isegi eesti keeles üleminekueksami ja sai selle kolme! Olime selle üle hiiglama rõõmsad. Robi nautis aga täiel rinnal äkitselt sülle sadanud vabadust ja hiiglama pikka koolivaheaega. Ax tegi oma Inglismaa sõpru kadedaks teatades juuni alguses, et tal algas nüüd suvevaheaeg. See on ikka Eesti kooli juures suur pluss, et pikk suvi on vaba. Ax veetis koolivaheaja hoolsalt vene keelt tudeerides, sest see on nende koolis kohustuslik, aga Axil polnud sellest seni veel eriti suuremat aimu. Tundub, et suvine õppimine kandis vilja, sest nüüd on Axil vene keeles vaid neljad ja viied. Eks ta pingutab ka palju ja õpib hoolega, aga ikkagi tore, et suvine õppimise aeg raisatud ei olnud. Matemaatikaga oleks aga pidanud suvel veidi rohkem tööd tegema. Nüüdseks on Ax juba järje peale saanud, aga alguses ehmatas matemaatika tohutu maht ja kiirus, millega edasi minnakse, Agnest küll ära. Inglismaal on idee pigem selles, et matemaatikas õpitakse ülesandeid lahendama ja matemaatikat praktiliselt kasutama ja asju võetakse üldiselt lihtsamalt. Siin rõhutakse teooriale, tehakse keerukamaid ülesandeid ja tugev tamp on peal. See praktikas kasutamise asi on üks, mis Axi siinse kooli juures veidi häirib. Agnes tahaks õppides teada, miks see asi, mida parajasti õpitakse, talle kasulik, kus seda teadmist praktikas kasutada ja miks seda üldse elus vaja on. Tundub, et siin ei vaevuta alati lastele asja tuuma seletama ja see ajab Axi närvi. Ta ei taha lihtsalt midagi pähe tuupida sellepärast, et õpetaja nii ütles.  Üks asi, mis Agnest veel kooli juures häirib on võrdõiguslikkuse puudumine. Axi pähe ei mahu, miks poisid ei kokka ja miks tüdrukud ei või puutööd teha. See on tema meelest nii vanamoodne ja tobe, et ta kirjutas sellest lausa enda blogisse loo 

Agnes saatis Roberti 1.septembril kooli aulasse
Tegelikult leiavad nii Ax, kui ka Robi, et Eesti kool on tore ja plusse võrreldes Inglismaa kooliga on palju. Eriti meeldib Agnesele, kui palju vabadust siin koolis lastele antakse. Hetkel korraldavad nad õpetajatepäeva üritust ja panevad programmi kokku. Kõik on õpilaste mõelda ja teha ja kuigi õpetajad annavad küll nõu, siis otsuseid langetavad siiski õpilased. Õpetajatepäev, kus Agnes Roberti klassis õpetajaks hakkab, on muidugi veel eriti elevust tekitav. Robert võrdleb Eesti kooli Inglismaa kooliga päris tihti. Üldiselt meeldib Robile Eesti kool palju rohkem. Talle meeldib, et siin tehakse lõbusaid asju (nagu ta ise ütleb). Näiteks toimub neil aeg-ajalt koolis, tundide ajal, mõni kontsert või minnakse õue loodusõpetuse tundi. Ujumistunnid, mis kord nädalas kooli ujulas toimuvad, on lahedad ja klassijuhataja väga armas. Tegelikult ongi ainult üks asi, mis Robertile Eesti kooli juures ei meeldi. See on see, et vahetunni ajal ei lubata õue minna. See oli paaril esimesel nädalal Robi jaoks ikka väga harjumatu. Samas, kui koolipäev kestab vaid 8.15-12.00, siis ei ole kooli siseruumides olek nii suur piin.  
Õppimine ei valmista Robile erilist raskust. Mul on hea meel, et nende kool on võtnud täies mahus üle uue õppekava. Selle järgi õppides ei veeta enam vihikusse kriipsukesi vaid alustatakse õppimisega päris hoogsalt. Korraga õpitakse kirjutama nii trüki-kui ka kirjatähti. Aabitsa lood on üsna pikad ja lugemine ei alga veerides AO AO AO, EI EI EI nagu alles hiljuti oli. Eile (vaid kuu aega peale kooli algust) jõuti juba kirjatähtede lugemiseni. Robert on oma aabitsast nii suures vaimustuses, et me sirvime seda Robi eestvõtmiselt vahel niisama, ajaviiteks. See on tõesti lõbus, ilusate piltide ja toredate lugudega raamat. Ma olen väga rahul! Ma ei kahetse, et me Roberti 1.klassi otsustasime panna. Paljud tuttavad avaldasid arvamust, et miks panna laps 1.klassi, kui ta on juba kolm aastat koolis käinud. Me leidsime, et kohe 2.klassi panemine pole mõttekas. Esiteks on teises klassis koduseid töid juba palju rohkem ja see võib noorele koolijütsile raske ja väsitav olla. Teiseks ei ole Robi veel eesti keele lugemises nii sorav, kui temast aasta vanemad ja kolmandaks, kuigi Robi on pikka kasvu, siis jääks ta ilmselt ikkagi 8-9 aastastele poistele füüsiliselt (ja ka sotsiaalselt) alla. Nii, et meie oleme oma otsusega igati rahul. Robi läheb kooli rõõmsana ja tuleb sealt rõõmsana ja päevik on kiitusi täis.  

Minu sisseelamine läks samuti väga sujuvalt. Ju oli asi selles, et sain vaid napilt kolm nädalat niisama logeleda, kui läksin juba tööle. Kuigi ma pean tunnistama, et olin veidi pettunud, et tööle minek nii ruttu tuli, siis tegelikult oli see väga hea. Niimoodi sain ma viis päeva nädalas, 9-17 tööl käimist nö harjutada enne, kui noored kooli läksid. Ma ei kujuta ette seda segadust ja pinget, mis oleks kodus olnud, kui me kõik oleks septembrist „tööl“ käimisega alustanud. Ma olin ikka esimese töönädala lõpus väga väsinud. Pole ju enam harjunud nii pikalt kontoris istuma. Kõige naljakam oli see, et just istumine, kui selline, valmistas mulle suurt raskust. Ma kõndisin Londonis elades nii palju, et polnud lihtsalt enam harjunud ühe koha peal istuma. See polnud sugugi kerge. Jalutasin vahel lihtsalt jalutamise pärast maja teise otsa wc-sse, et lihtsalt kõndida saaks.

Londonis kõndisime tõesti palju ja ei kasutanud autot peaaegu üldse. Enamus ajast, mis me seal elasime, ei olnudki meil üldse autot. Polnud lihtsalt vaja, sest ühistransport oli nii hästi korraldatud ja nii mugav kasutamiseks. Eestisse tagasi tulles avastasime ehmatusega, et ilma autota ei pääse me kuhugi. Me elame keskusest veidi eemal. Küll mitte väga kaugel ja ilusa ilmaga saab läbi metsatuka 30 minutiga keskusesse kõndida, aga siiski piisavalt kaugel, et mugavam (ja ajakulu arvestades ka mõistlikum) on autoga liigelda. Pealegi ei ole Eestis ilm ju alati ilus (võiks isegi öelda, et tihti on ilm suisa kole) ja raske koolikotiga oleks lastel ikka väga tüütu ca 4km pikkust ringi teha (ring tuleb teha, kui porise ilmaga ei taha lompidesse metsatuka sees uppuda). Sõpradele õhtul külla minnes tuleb arvestada sellega, et pead pimedas pika maa koju vantsima või siis peaks lapsevanem sulle järele tulema. Aga kui lapsevanem on õhtul veini joonud, siis ei tule ta kuhugi…. Suvel pidin mitu korda ennast hulluks muretsema, kui Agnes rattaga öises vihmas kodu poole veeres. Muudkui sülitasin üle õla ptuiptuiptui ja lootsin parimat, aga ega see ju väga kindel meetod õnnetuse ära hoidmiseks pole. Õnneks läks kõik hästi… Koolibuss käib, nii et selles mõttes ei ole hullu ja lapsed saavad ise kooli ja koju, aga kui tahad mõnes trennis käia (ja trenne on meie koolis meeletult palju – üks ägedam, kui teine), siis jääd bussist maha ja siis on kaks varianti, kas tuled kand ja varvas 3-4km raske kott koormaks seljas või ootad, kuni lapsevanemad su peale rabavad. Enne Londonit see autoga pidev tiirutamine ei seganud. See oli tavaline, see oli pigem norm. Peale selle töötasin ma koolile suhteliselt lähedal ja sain vahel Axi koju visata või sai ta oma koolikoti minu tööjuurde tuua. Nüüd töötan ma kaugel (ja Kalle ka) ja ongi jama majas. Kogu see situatsioon hakkas meid ikka sedavõrd häirima, et otsustasime kolida. Ostsime korteri otse kooli kõrvale ja kolime oktoobri lõpus sinna. Eks see üldtuntud standardite mõttes natuke tagasiminek on, et kolime ridaelamust korterisse, aga mul ei ole kahju. Korter on suur ja avar, seal on mitu rõdu, kus lilli kasvatada ja mis põhiline – kooli minek võtab 2 minutit! Rongi või bussi peale jõuame 10 minutiga. Mu hing hõiskab rõõmust, kui mõtlen, millise vabaduse see annab. Nii, et London muutis meie suhtumist. Ma ei tea, mida teha selleks, et eestlaste autolembust vähendada ja panna neid ühistransporti kasutama? Ei ole ju võimalik kõiki eestlasi neljaks aastaks Londonisse komandeerida, et nad oma mõtlemist muudaks? Eestisse saabunud uued elektrirongid on selles mõttes hea algus. Mugavad, kiired ja ilusad. Seal sõites tunned ennast inimesena. Hetkel sõidan ma autoga hommikul rongijaama, jätan auto parklasse ja sõidan rongiga tööle. Rõõmuga vaatan, et niimoodi teevad veel päris mitmed teisedki. Ehk polegi olukord nii lootusetu?

Kalle saabus Eestisse alles juuli lõpus ja sai siin kuni oktoobri alguseni puhata. Või mis ta nüüd nii väga puhkas, pigem oli ta Roberti meelelahutajaks ja hiljem isiklikuks autojuhiks marsruudil kodu-kool-trenn. Nii, et kui tööle minek terendama hakkas, siis oli ta kohe päris õnnelik ;)
 
Kõike eelnevat kokku võttes võib öelda, et oleme Eesti elusse väga sujuvalt ja isegi ootamatult lihtsalt sisse elanud. Mingit kultuurišokki pole me saanud, tohutut ängi pole tundnud ja ausalt öeldes polegi Inglismaad eriti igatseda jõudnud. Sügisesed külmad ilmad tulid muidugi ootamatult, aga ega sellega polegi midagi muud teha, kui paksemad vatid selga ajada ja ongi korras. Hommikud on pimedad, aga eks need on pimedad ka Londonis. Õhk on siin puhas ja loodus ilus, inimesed sõbralikud ja (üldiselt) lahked. Lastel on vabadus ise oma asju ajada ja nad õpivad iseseisvad olema. Meil on siin head sõbrad ja sugulased, keda me muidugi jätkuvalt nii tihti ei kohta, kui tahaks, aga vähemalt on meil teadmine, et nad on siin samas lähedal.

On ainult üks asi, mida ma siin harjutama pean ja millega ma veel väga hästi toime ei tule. Harjutan endiselt ennast väikese palgaga hakkama saama. Ma ei ole viimase nelja aasta jooksul mitte kunagi nii palju raha peale mõelnud, kui siin. Mõtted on stiilis – kas jagub. Kogu aeg tuleb arvestada ja kalkuleerida ja mõelda, kas üks või teine ost on ikka mõistlik. Ma ei räägi siin järjekordse paari kingade või kaelakee või kosmeetika ostust. Ma räägin toidust. Kilohinna uurimine on mul juba väga hästi selgeks saanud. Allahindluse silti ei tasu usaldada. Jälgida tuleb kilo või liitri hinda, sest vahel on allahindlused petlikud. Selles mõttes on Eestis ikka väga raske. Meil on veel hea, sest meil mõlemal Kallega on töö ja mis seal salata, ka varud Inglismaal elamise ajast. Püüan siiski palgaga hakkama saada, aga see on kurjavaimu raske.
 
Tahes või tahtmata tuleb meelde Andrus Kivirähki kirjutatud kolumn pealkirjaga: „Kulukas roll – eestlane“, kus ta arutleb selle üle, et Eestis elamine ja eestlaseks jäämine on puhtpragmaatiliselt võttes ikka olnud pigem aateline kui praktiline otsus. Kivirähk leiab, et eestlane ollakse paljuski missioonist, see olla omamoodi roll. Eks see vist nii kipub olema jah. Oleme uhked, et oleme eestlased. Mujal oleks majanduslikus ja kindlasti ka kilmaatilises mõttes parem, aga ikkagi oleme siin. Käime ära, aga tuleme ikkagi tagasi. Sest siin on kodu.
Mulle meeldib mu eestlase roll ja mulle meeldib, et meil on oma väike Eesti, kus on maailma puhtaim õhk, kus on palju ruumi, kus pole looduskatastroofe ega mürgimadusid ja kus ma saan oma lapsi kasvatada rahuliku südamega. Mulle meeldib, et ma saan eesti keeles rääkida ja et mu lapsed õpivad eesti keeles. Mulle meeldib, et asju saab ajada interneti teel ja et asjaajamine võtab vähe aega. On veel hiiglama palju asju, mis mulle Eesti juures meeldivad ja mul on jätkuvalt hea meel, et me siin elame.  London ja Inglismaa olid toredaks vahelduseks ja jäävad alati meie südamesse erilise paigana, aga päris kodu on ikkagi siin.

 

Teid hästi kõvasti kallistades!

 

13 comments:

mäemamma said...

Nii armas postitus :-)
Aitähh, Eva, et võtsid aja ja jagasid.
Kallid vastu

Tikker said...

Jaa, tõesti tore, et sa kirjutasid. Ja asjad ongi täpselt nii, nagu ütlesid.

Mina hindan ka autovabadust, Pärnu kodu asukoht sai väga hoolikalt valitud :)

Anonymous said...

Ilus lugu.
Hea, et siiski on missioonitundelisi inimesi! Küllap see missioon asub hinges,mida ei saa käega katsuda,kõrvadega kuulata, ega sõnadega seletada.
Kõike head!
Eva sõber

Alice said...

No see postitus tuli küll lausa kui tellimise peale :)

Mul on hea meel, et te olete oma KODUS tagasi ja sellega nii rahul. Sellised toredad eestlased, nagu teie, peavadki Eestimaal elama ja väikest Eestit elus hoidma.

Palju jõudu ja kordaminekut teile kõigile ning suured kallistused Inglismaalt!

Eva ja CO said...

mäemamma - aitäh! Sinu kommentaarid teevad alati tuju heaks!
Kallistaaaan!

Tikker - aitäh! Nii tore, et minu mõtteid jagad.
Te olete küll siis väga tublid, et oskasite kodu asukoha nii hästi valida, et ühistranspordiga mugavalt liikuda saaks. Me õppisime selle selgeks oma vigadest :)
Tervitan palavalt!

Eva sõber - on tõesti tore, et kõik eestlased ikka ilma mööda laiali ei jookse. Ju see missioon ikka meis pesitseb. Kaugel olles kasvab see veel suuremakski :)
Parimate tervitustega!

Alice - oh, kui armas Sa oled! Aitäh!
Eks me püüame oma panuse Eestile anda. Nii hästi kui oskame. Ei ole ju ka välistatud, et kunagi veel kuhugi ära kolime, aga siis ikka vaid ajutiselt. Mitte päriseks.
Palun tervita meie kallist Inglismaad meie poolt! Just ükspäev vaatasin seal tehtud fotosid (Robil oli koolitöö jaoks vaja) ja igatsus tuli peale. Ma loodan, et ükskord tehakse võimalikuks teleporteerumine. Siis läheks küll mõnel mõnusal pealelõunal Richmondi parki piknikule ja lehtedesse sahistama ja käiks ära oma lemmik kohvikutes ja jalutaks tuttavatel tänavatel... Teil on ilmselt samad tunded seoses Eestiga. Nii hea, kui saaks korraks - supsti - ära käia.
Hästi palju tervitusi ja miljon kallistust!

Tikker said...

Ma mõtlen, et meid ei mõjutanud küll vist niivõrd Londonis elatud aeg, kuivõrd fakt, et mul polnud tol hetkel veel juhilube ja kuna ma olen üldiselt ka sellise rohelise maailmavaatega ja lihtsalt mugav :D Siis oli asukoht üks tähtsamaid faktoreid.

Otsisime kodu kesklinna ja meie vanemate vahelisse piirkonda - nüüd ongi nii, et kesklinna on 2 km, nii minu kui abikaasa ema juurde ca 1,5 km, abikaasa vanaema juurde 300 m. Mu tulevane töö on ka 300 m kaugusel, suured toidupoed 450 m, lasteaed 850 m. Seega isegi ühistransporti kasutame väga harva (pean ju uhkeldama, eks) - peamiselt liigun jala ja rattaga, lastega vahel harva linnas käies sõidame bussiga või laename emalt autot (sest load ma tegin nüüd aasta tagasi lõpuks ikkagi ära, homme on ARKi eksamist läbi saamise aastapäev :D).

Nii et sa võid ette kujutada, kui rahul ma oma elukorraldusega olen, eks :) Elame suurele maanteele üsna lähedal, aga väga vaiksel kõrvaltänaval, meil on aed, kus lastel on oma väike mängumajake, liumägi, liivakast, kiiged... Lisaks asub üks linna mänguväljak praktiliselt maja kõrval.

Aga kõigest sellest hoolimata on ikka vahel kiusatus korterisse kolida, kui remondiga kuidagi ühele poole ei saa :D

Eva ja CO said...

Tikker - no teil on ikka tõesti eriti hästi elu korraldatud. See, et jala või rattaga liigeldes kõik olulised käigud ära tehtud saad, on ikka täielik ideaalmaailm. Ja küll te selle remondiga ka ükskord valmis saate. Kaua tehtud kaunikene :)
Tuhat tervitust!

Juc said...

OI mis mina siit leidsin. Nii armas postitus. Kuigi ma selle sisu praktilist poolt kõike juba teadsin, oli ikka nii mõnus südamlik, aus ja vahetu lugemine. Tore, et te tagasi olete. Kolumni paikapidavuse osas olen ma nõus Sinuga. Eestlased on ikka pagana osav rahvas! Tuhat tervitust Tartust.

Eva ja CO said...

Juc - nii tore, et Sa meie blogisse sattusid ja eriti tore, et Sulle lugu meeldis.
Mul on ka jätkuvalt hea meel, et me tagasi oleme. Ma olen mitu korda ebamugavustundega meenutanud seda rõskust ja külma, mis meie Londoni majas sügisest kevadeni valitses. Eestis võib ilm küll kehvem ja talv pikem ja pimedam olla, aga majad on meil siin soojad ja mõnusad.
Miljon tervitust vastu!

EESTIMAA BLOGI said...

Ilusasti kirjutatud!
Kuidas asju paremaks teha, ma kohati tean. Aga muutused on rasked tulema. Isegi needsamad parklad rongipeatustes. Aga edu!
Eestimaa Blogi.

Eva ja CO said...

Eestimaa blogi - aitäh kiituse eest!
Seda on suur rõõm kuulda, et Sul on ideid, kuidas Eesti elu paremaks muuta. See on selge, et iga muutus võtab aega, aga küll see ükskord tuleb. Ma olen täiesti kindel!
Edu Sullegi!

Fotostuudio Tallinnas said...

Edu ja jaksu :)

Andreas Alt said...

https://www.youtube.com/watch?v=3OtRt2pwrBI