Head vaheaega!

Hurraa! Lastel on vaheaeg! Kirjutasin nimelt „lastel“, sest siin on komme selline, et vaheaega peavad ka lastepäevahoiud, nii et Robertil on praegu tema elu esimene koolivaheaeg. Kui ma talle seda rõõmusõnumit eelmisel neljapäeval peale lasteaias käimist teatasin, siis hakkas ta vastupidiselt minu ootustele hoopis nutma ja ütles, et tema tahaks ikka lasteaias käia, mitte vaheajale jääda, nii et tundub, et talle on kohalik lasteaed kohe päris meeldima hakanud. Vaheaeg on tore, aga meie jaoks ikkagi veider, et lasteaiad vaheaega peavad. Mida peaks siis üks tööl käiv ema tegema? Varsti tuleb ju jõuluvaheaeg, mis kestab 2 nädalat, aprilli alguses on lausa 20-päevane vaheaeg. Ilmselt on arvestatud, et emad kas ei käi üldse tööl või siis on pere käsutuses pidevalt ka lapsehoidja, kes siis lastega vaheaega veedab. Ma pean taaskord ütlema, et mulle meeldib ikka meie lasteaedade süsteem rohkem.

Vaheaeg on praegu ka Eesti koolides. Sel puhul tulidki eelmisel reedel meile külla minu tädipoeg Raul oma perega, lihtsamalt öeldes Wipsid. Reede õhtul jätsime lapsed koju ja läksime pubisse. Mina ei olnudki veel siin oleku ajal pubisse jõudnud. Käisime ühes meile üsna lähedal asuvas ja eemalt vaadates väga popis pubis (seal on lihtsalt alati palju rahvast). Oli väga mõnus – rahvast parajalt palju, õlu hea ja koht õdus. Nii, et punkt on nüüd kirjas – pubis käidud :)
Laupäeva hommikul tutvusime kohaliku kaubandusega ja läksime seejärel Londoni Transpordimuuseumisse. Väljapanek algab aastaga 1800, kus on esitletud esimesed omnibussid jm selle aja ühissõidukid. Edasi tulevad esimesed trammid, metrood, bussid jne. Kõige lõpus on juba tänapäevased bussid. Põnev oli isegi tüdrukutel, nii et soovitan soojalt!
Pühapäeval võtsime suuna Windsorisse. Richmondist läheb sinna rong ja sõit kestab alla 40 minuti, nii et mõnusalt lähedal. Windsori loss on ikka väga võimas! Territoorium, millel loss asub, on tohutu suur ja kuna loss asub kõrgel mäe otsas, siis on vaated võrratud. Meeldiv üllatus oli see, et igale soovijale jagati tasuta audio-giide, mis nägid välja nagu telefonitorud ja kus said siis õige numbriga nupule vajutades kuulata mis ühes või teises lossi nurgas vaatamist väärib. Ekskurseerisime ka lossis sees, kus üks ruum oli uhkem, kui teine. Välja olid pandud relvad, imeilusad maalid kuninglikest perekonnaliikmetest, suured kogud nende imelistest nõudest jms. Lõpuks hakkas lausa pea ringi käima kogu sellest toredusest. Väga lahe oli ka kuninganna Mary nukumaja, mis oli kujundatud justkui miniatuurne loss – marmorist trepp viis ülemistele korrustele, kus olid peensusteni kujundatud magamistoad, söögitoad, raamatukogu jne. Kõik lühtrid, voodid, lauanõud (mis pidid olema tehtud hõbedast) ja muud asjad olid justkui päris, ainult et kordades väiksemad, kui päriselt. Selline nukumaja oleks iga tüdruku unistuseks. Windsor on aga ilma lossitagi tore ja armas koht. Seal on palju kohvikuid, poekesi ja armsaid väiksed tänavad. Jalutasime peale lossi külastust veidi ringi ja sõitsime vaaterattaga. Käisime ka Etonis, aga kuna selleks ajaks oli juba pime, siis erilist elamust me kuulsast kolledzist ei saanud. Aga no ära on see nüüd igatahes nähtud. Kokkuvõttes jäime oma päevaga väga rahule.
Esmaspäeval oli plaan minna Madam Tussaud muusemisse vahakujusid vaatama, aga tänu koolivaheajale oli see välja müüdud, nii et muutsime plaani ja läksime hoopis Teadusmuuseumisse. See on seitsmel korrusel asuv muuseum, mis on täis kõikvõimalikke väljapanekuid kõikvõimalikest teadust puudutavatest teemadest. Rahvast oli tohutu palju, nii et järjekord tundus meeletuna. Õnneks sisse saamine väga kaua aega ei võtnud. Piletit selles muuseumis pole, aga kui tahad seal mõnda ekstra asja vaadata või kogeda, siis tuleb selleks eraldi pilet osta. Meie läksime 3-D kinno dinosauruste teemalist filmi vaatama. Päris lahe film oli. Robert oleks võib olla veidi rohkem dinosauruseid oodanud. Selles filmis oli suur osa aega pühendatud dinosauruste luude otsijatele, keda töötamas näidati ja kes oma tööst rääkisid. Film kestis 40 minutit. Peale seda võtsime väikse eine (mis tänu suurele rahvamassile väga vähe aega ei võtnud) ja vaatasime veel muuseumis ringi. Robert oleks seal veel kaua aega tahtnud veeta, aga meil olid teised plaanid. Kuna Kalle oli eile tööl, siis tema ei saanud meie Teadusmuuseumi-ekskursiooniga liituda, aga ma arvan, et see on paras koht, kuhu Robi ja Kalle võiksid isa ja poja päeva veetma minna. See oli rohkem selline poiste muuseum. Kuna Marta (väike Wips) ei olnud veel BigBeni näinud, siis käisime veel seal ka ära, viskasime pilgu Thamesile ja Westminister Abbey’le ja mina tulin nooremate lastega koju, kuna nad olid juba otsi andmas suurest ringi jalutamisest. Vapramad meist, aga käisid veel shoppamas, nii et õhtuks olid kõik väsin’d ent õnnelikud.
Meie jäime igatahes Wipside külaskäiguga väga rahule, loodetavasti nemad ka :)

Täna oli nii ilus ilm, et nautisime Robiga oma aeda, riisusime lehti ja tegime muid sügistöid ja ei viitsinud kuhugi kodunt kaugemale minna. Mõnus!

Mõnusat olemist teilegi! Ikka päikseliselt tervitades!

Meie reisi pildid (tagurpidises järjekorras :)

Kõigile midagi!

Eelmisel nädalavahetusel sai teoks meie retk Inglismaa avarustesse. Algselt oli plaanis küll külastada ainult Somerseti piirkonda, aga see plaan muutus seoses meie hotelli asukohaga, nii et laupäeval käisime põhiliselt hoopis Gloucesterhire piirkonda avastamas. Kava oli tehtud meil nii, et oleks kõigile midagi!
Esimene elamus oli muidugi autosõit. Minul oli veider istuda „rooli“ ilma roolita ja Kallel oli „kõrvalistuaja“ pingil veel eriti imelik olla. Kui esimesed ringristmikud ilma viperusteta ületatud said, siis oli juba veidi kindlam tunne. Ostsime endile ka GPS-seadme, sest ilma selleta oleksime kindlasti Londonit ümbritsevas kiirteede rägastikus ära eksinud. Õnneks enamus teekonnast ei kulgenud mööda kiirteed, mille üle Kalle väga õnnelik polnud, vahepeal kulgesime ikka eriti kitsaid teid pidi ja harjumatut pidi liikluses ei ole see autojuhile just mee lakkumine. Meie Axi ja Robiga aga nautisime imelisi vaateid ja võrratuid külakesi ja linnakesi. Ilm oli ilus – päikesepaisteline, kuigi mitte väga soe.
Kõigepealt võtsime suuna Cheltenham’i poole, kus asub Gloucestershire Warwickshire Railway'le kuuluv Toddingtoni raudteejaam. Eriliseks teeb selle raudteejaama see, et sealt väljuvad vanaaegsed auruveduriga rongid. Raudtee on ehitatud aastatel 1900-1906 ja see kulges Birminghami ja Bristoli vahel. Liin suleti reisijatele 1960 aastal. Kuni 1976 aastani veeti seal veel kaupu, aga siis lõpetati ka see tegevus. 1981 aastal moodustasid vabatahtlikud ühenduse nimega „Warwickshire Steem Railway” ja selle ühenduse eesmärk oligi liin taas avada. 1984 aastaks oli suudetud raudteed niipalju taastada, et sai sõita juba ¼ miilisel lõigul. Tänaseks on taastamistööd jõudnud niikaugele, et rong sõidab 10 miili pikkusel teelõigul, alustades Toddingtonist ja lõpetades Cheltenhamis. Nii palju siis selle paiga ajaloost. Keda rohkem huvitab, siis infot leiab siit: http://www.gwsr.com/home.aspx
Jõudsime Toddingtoni jaama täpselt kümme minutit enne rongi väljumist. Jaam oli inimeste saginat täis, auruvedur tossutas ja rongisaatjad käisid tähtsate nägudega mööda perrooni ringi. Ostsime piletid ja läksime rongi. Piletiga, mis me ostsime, oleksime võinud terve päeva edasi-tagasi sõita (rong väljub igal täistunnil) ja paistis, et osad inimesed seda ka tegid. Nad olid ennast kupeedes mõnusalt sisse seadnud, söögi ja joogikraami kaasa võtnud ja nautisid sõitu. Vahva! Meie läksime alguses restoranvagunisse, ostsime teed ja kodus küpsetatud kooke ja sõit võis alata. Rong andis vilet ja asusimegi teele. Tundsin, et oleksin sattunud justkui mõnda Poirot’i filmi – veduri vilin ja popsutamine sõidu ajal olid täpselt nagu filmis, aknast mööduv vedurisuits ja ilus loodus lisasid veel oma osa. Robi oli alguses pettunud, sest ta lootis, et ta saab ise auruveduris sõita, aga pärast ta õnneks leebus. Sõit kestis 30 minutit. Rongisaatjad olid enamjaolt vanad inimesed, ikka nii 70 aastased. Nad nägid nii uhked oma vormiriietuses välja ja paistsid olevat väga õnnelikud – kohe näha, et omal vabal tahtel seda asja ajama tulnud. Tagasi sõitsime kupees, kus olid mugavad istmed ja lauakesed ja igati mõnus olemine. Vaated olid väga maalilised – lambad siin-seal põldudel, sügiseselt värviline loodus – super! Olime kõik vaimustuses!
Edasi läksime Sudeley lossi vaatama (Sudeley Castle). See asub Toddingtoni raudteejaamast 5 minuti autosõidu kaugusel. Loss on vana ja väärikas. Ajalugu ulatub tagasi aastasse 500. Viimased 150 aastat on loss olnud perekond Dent-Brocklehurst’ide käes ja nad elavad seal tänase päevani. Enamus lossist oligi külastajatele suletud, kuna pererahvas ei taha, et neid segatakse. Avatud oli väike kohvik ja lossis oli väljapanek Henry VIII’st ja tema arvukatest abikaasadest. Samuti oli palju ruumi pühendatud Emma Dent’ile, kes selles lossis palju aastaid perenaine oli. Lossi aed oli väga ilus ja hoolitsetud. Aias oli ka väike kirik – imeilus ja armas nii seest, kui väljast. Samuti oli seal „linnuaed“, ma ei leidnud hetkel paremat sõna kirjeldamaks suurtes puurides olevaid linde. No see oli justkui loomaaed, aga loomade asemel olid seal linnud ja neid oli ikka igasuguseid – pooltel ei teadnud me nimesidki. Väga uhked nägid välja. Paabulinnud ja mõned muud paabulinnu sarnased linnud jalutasid ka vabalt ringi.
Kui loss vaadatud, siis tundsime, et kõht on väga tühi ja otsustasime katsetada Inglismaa väikelinna kulinaaria võlusid. Me ei pidanud pettuma – ütlus, et Inglismaa toit ei kõlba kuhugi, peab täiesti paika. M.O.T.T :) Sõitsime väiksesse linna nimega Winchcombe. Linn oli armas, täpselt selline nagu minu ettekujutlustes üks väike Inglise linnake olema peab. Astusime sisse ühte pubi sarnasesse söögi-ja joogikohta. Kuna kellaaeg oli parasjagu selline, et lõunat enam ei pakutud ja õhtusööki veel ei pakutud, siis oli menüü üsna lühike. Robert võttis tavapärased friikad, Ax burgeri ja meie Kallega piirdusime õlle ja singi-juustu saiaga. Õlu oli küll hea, selle kohta ei saa ühtegi paha sõna öelda, aga no need söögid – Robi friikartulid olid praetud mingis eriti veidra maitsega õlis (õnneks Robit see ei heidutanud), Agnese burgeri vahel olev kotlett oli ilmatu suur ja kohutavalt jubeda maitsega ja peale selle olid seal sees veel imelikud krõmpstükid. Agnes oli vapper ja sõi ikka 1/3 sellest asjast ära, sest mis sa näljaga ikka teed. Meie saia vahele oli pandud minu meelest küll säilimisaja ületanud sink, mille maitset aitas leevendada vaid ohtra õllega loputamine. Olime pehmelt öeldes oma toitudes pettunud, aga ei lasknud tujul langeda ja võtsime seda kui eksootikat.
Peale seda kulinaarset eksperimenti võtsime suuna oma hotelli poole. Hotell asus Bradford on Avoni nimelise linna ääres. See linn oli võrratu! Pange „Bradford on Avon“ Google’sse ja näete isegi, kui ilus see on. Hotell oli väga romantiline, pitsikesed siin ja satsikesed seal. Tuba oli suur ja ehitatud vanasse talli. Väga kaua aega me seal aga ei veetnud, sest meil oli veel üks punkt kavast täitmata – tahtsime külastada linna nimega Bath. Bathi läksime rongiga. Rongijaam asus meie hotellist ca 20 minuti kõndimistee kaugusel (mitte jalutuskäigu kaugusel) ja rongiga tuli sõita veel ca 15 minutit. Jõudsime Bathi pimedas. Nägime põhilised atraktsioonid nagu Bath Abbey ja Pulteney sild ära. Abbey oli ilus ja sild huvitav, aga linn ise ei midagi väga erilist. Meil on endil ju nii vägev Tallinna vanalinn ja sellega võrreldes ei olnud Bathis küll midagi erilist vaadata. Bathi linna teeb eriliseks tegelikult seal asuv Rooma Spa, mis on seal juba iidsetest aegadest saadik ja kus on väga tervendav ja mineraalide rikas vesi, aga kuna me spad ei külastanud, siis oli Bath kerge pettumus. Võib olla oli asi ka hilises kellaajas ja meie kerges väsimuses. Käisime söömas ja seal oli söök küll väga hea. Kes tahab Inglise kööki oma „tuntud headuses“ proovida, peabki ilmselt kuhugi väiksesse linnakesse või külakesse minema.
Pühapäeval läksime Somerseti. Plaan oli minna Wookey koobastesse, kus reklaami järgi pidid olema ka dinosaurused (ehk siis midagi meie suurele dinosaurusefännist Robile). Tee kulges taaskord mööda kitsaid ja käänulisi Inglismaa teid ja meie Agnesega olime jälle sillas! Kallel hakkas juba kergelt siiber saama ja ta unistas kiirteest.
Koobas oli äge! Sisse lasti vaid giidi juhtimisel, nii et pidime alguses veidi aega ootama, enne kui sisse saime. Giid oli kerges pohmellis (nii vähemalt tundus) noormees, kes rääkis väga vaimukalt koobaste ajaloost. Koopad on ca 1,5 miljonit aastat vanad ja inimene on nende läheduses elanud viimased 50 000 aastat. Koopaid on arheoloogid palju uurinud. 1912 aastal leidis arheoloog Herbert Balch koopast peaaegu täieliku vana naise skeleti, mida ümbritsesid mõned kitse skeletid, pistoda ja mõned kodumajapidamises vajalikud esemed ning ka poleeritud alabsteri-muna. Arheoloogide hinnangul on need asjad ja skeletid pärit raua-ajast. Koobastes voolab jõgi, mille nimi on Ax. Jõgi oli imeilusa helerohelise veega, mille temperatuur pidi olema kogu aeg 9 kraadi ja mis pidi tänu sellele talvel koopaid soojendama. Koopad on olnud kogu aeg erakätes ja nii ka nüüd. Praegune omanik omab ka juustutööstust ja nii on koopasse sisse seatud sinihallitusjuustu laagerdamise riiulid. Riiulitel on tohutu suured juustukerad, kaetud paksu hallitusega. Kerade küljes on sildid, mis näitavad, millal juustud sinna laagerdama pandud on. Nägime seal aasta taguseid kuupäevi, mõned võisid olla isegi veel varajasemad. Hais oli päris võimas! :)
Kui koopast välja saime siis nägimegi dinosauruseid – neid oli küll igasuguseid, kõik elusuuruses. Tehtud paistsid nad olevat plastmassist. Dinosauruseid oli paigutatud igasugustesse erinevatesse kohtadesse – küll metsaserva, küll tiiki, mõni vaatas kuskilt põõsa alt vastu. Avastamist oli kuhjaga. Robert oli vaimustuses!
Atraktsioone oli seal aga veelgi – vanasse veskisse oli sisse seatud tsirkuse teemaline näitus, kuhu oli välja pandud vanu tsirkusekaarikuid (väga kiftid ja nikerdatud) ja topiseid kunagi tsirkuses näidatud veidratest ebard-loomadest (nt kahe peaga kitsetall või viie jalaga lammas), teises majas õpetati tegema paberit. Ühes ruumis olid kõverpeeglid, mille ees me kõvasti naerda saime. Seal oli ka teater, kus sellel päeval tsirkus pidi toimuma, aga mida me vaatama ei jäänud. Söökla oli samuti avatud, nii et tahtmise korral võiks seal veeta tõesti terve päeva. Meie piirdusime paari tunniga.
Siis asusimegi koduteele. Kalle rõõmuks mööda kiirteed :) Väike nali oli veel vahetult enne koju jõudmist – olime juba meile tuttaval teel, kui meie TomTom’i hääl Anne meid kodu poole juhatama asus. Imestasime, et miks ta meid selles suunas juhatab, et enda aruga oleksime hoopis teist teed läinud, aga leidsime, et ju siis läheb sealt mõni otsetee. Olime päris imestunud, kui mingi täiesti suvalise maja eest teatas Anne meile, et oleme oma sihtkohta jõudnud. Tuli välja, et siin kandis on palju tänavaid nimega Gainsborough Road, nii et peame oma aadressi kuidagi paremini defineerima või lihtsalt mõne muu lähedal asuva aadressi oma „koduaadressiks“ panema, et teinekord mitte jälle mõne võõra ukse taha sattuda.
Jäime oma reisiga väga rahule! Inglismaa on ikka väga ilus – siin on ilus loodus oma mägede ja metsade ja aasadega, mis on lambaid, nagu täppe, täis. Siin on võrratud väiksed külad ja uhked lossid ja siin leiab vaatamist ja uurimist igale maitsele. Oma piknikukorv hea ja parema söögikraamiga võiks muidugi igaks juhuks kaasas olla ;)

Rõõmsate tervitustega!

Teisipäevast teisipäevani

Nädal on möödunud nii kiiresti, et polegi jõudnud blogisse midagi kirjutada. Oma osa võib olla muidugi ka sellel, et mida rohkem me oma elu siin sisse seatud saame, seda vähem toimub igapäevaselt sündmusi mida oleks otsekohe teiega jagada. Poleks vist kuigi huvitav lugeda reportaaži stiilis – Kalle läks tööle ja Ax kooli ja mina panin pesu pesumasinasse :) Õnneks ei ole meie päevad päris nii igavad nagu eelmisest lausest mulje võis jääda, nii et nädala kohta leiab ikka midagi, millest kirjutada.

Eelmise nädala teisipäeval saabusid riburadapidi töömehed ja uskuge või mitte – kõik ripakil asjad said parandatud. Või no peaaegu, sest köögi laes olev auk tehti veel suuremaks, kui see enne oli, aga lekke koht sai igatahes parandatud. Kuid selleks, et saaks jälgida ega see uuesti lekkima ei hakka, siis jäeti auk „paariks päevaks“ veel lahti. Arvestades kohalike asjameeste „kiirust“, siis ma mõistsin kohe, et see paar päeva venib heal juhul paari nädalani, pigem vist küll kuuni. Nüüd on paarist päevast saanud juba nädal, aga ausalt öeldes olen ma selle auguga juba nii harjunud, et ei pane seda enam tähelegi. Küll see ükskord korda saab!

Kolmapäeval ja neljapäeval käis Robi jälle oma lastepäevahoius. Ta oli väga vapper! Natuke nuttis, aga mitte enam meeleheitlikult ja kui ma talle pärast järgi läksin, siis oli väga rõõmsas tujus ja kasvatajad ütlesid ka, et ta oli heas tujus ja tegus olnud. Kolmapäeval oli neil kokanduse tund ja nad meisterdasid seal endale sooja juustusaia – lõikasid piparkoogivormiga saiast viisnurga välja, siis juustust samasuguse viisnurga ja siis läks sai ahju. Robi oli oma kokakunsti üle väga uhke ja ütles, et tema tahab kodus dinosauruste kujulisi maiustusi teha. Läksingi siis järgmisel päeval otsima, et kas siin üldse piparkoogivorme leidub ja kujutage ette – oligi! Ja lausa dinosauruste kujulisi, nii et Robi oli õnnest segane! Tegime siis dinosauruste kujulis küpsiseid. Eile, s.t esmaspäeval, oli ka Robil lasteaiapäev ja ta oli juba nii tubli, et ei nutnud üldse! Jäi minust sinna multikat vaatama ja lehvitas rõõmsalt. Nii tore on niimoodi teda sinna jätta! Kui järgi läksin, siis nad tulid just õuest ja Robi oli väga elevuses ja ütles, et ta oli türannosaurust mänginud ja hirmsa häälega möiranud, nii et tüdrukud olid põõsasse jooksnud. Ta ise oli selle saavutuse üle väga õnnelik ja endagaga väga rahul. Küsisin, et kas kasvatajad ei pahandanud, kui ta niimoodi möirgas ja ta ütles, et ei pahandanud. Õnneks ma kirjutasin kasvatajatele ka Robertit tutvustavas jutukeses, et kui ta vahel möirgab, et siis ei tasu ära ehmuda, et ta on siis lihtsalt dinosaurus. :)
Robil üllatas meid ühel päeval – vaatas ühte autodega pilti ja hakkas omaette loendama: one, two, three, four, five! Nii, et mõned korrad lasteaias ja juba hakkab keel külge! Vahva!

Kuna Robi reedeti lasteaias ei käi, siis võtsime ette retke loodusmuuseumisse, et taaskord dinosaurustele pilk peale visata. Seekord olin targem, nii et alustasime oma ringkäiku poest, kus kõikvõimalikku dinosauruseid puudutavat kraami müüakse. Robi sai oma kohustusliku türannosauruse (sest täpselt SELLIST tal veel ju polnud ;) ja siis saime rahulikumalt ringi vaadata. Nüüd tegime tiiru peale enam-vähem kogu majale, nii et jõudsime ka putukate, lindude ja maakera puudutava väljapanekuni. Pärast käisime kohvikus. Kui kohvikust lahkuma hakkasime, siis jätsin ettekandja jaoks lauale jootraha. Robi tahtis seda endale võtta, sest ta on meil suur raha koguja ja niikui kuskil mõni penn vedeleb, nii ta paneb selle oma kassasse. Ütlesin, et ära võta, et see on ettekandjale. Robi küsis sellepeale, et kas tädil on siis ka kassa? :))

Laupäeva veetsime veekeskuses. Kalle küll sellel üritusel ei osalenud, sest ta lihtsalt ei viitsi nii kaua praktiliselt mitte midagi tehes vedeleda ja siirdus hoopis kaubandusse. Kuna Eesti veekeskused on kõik üsna hiljuti ehitatud ja väga ilusad, siis pidime natuke pettuma. Riietusruum oli veider, mehed ja naised koos. Dushiruumid olid küll eraldi, aga dushid olid paigutatud kabiinidesse, mis nägid välja nagu wc-d. Jätsime oma pesemisvahendid dushi-kabiinide juurde, et kui pärast basseinist tuleme, on kohe hea pessu minna. Hiljem selgus, et kellelgi oli neid asju enne vaja läinud, nii et saime kellelegi teene teha ja teda shampooni, palsami ja dushigeeliga varustada. Küll see heategevus on tore, kahju ainult, kui seda päris vabatahtlikult teha ei lasta. Aga me ei lasknud tujul langeda, sest need paar tundi, mis me basseinis veetsime, olid tegelikult päris toredad. Seal oli kaks basseini – ühes oli paar rada ujumiseks ja teine oli üsna suur ja enamjaolt üsna madal bassein, mis tagumisest otsast läks sügavaks. Bassein oli rahvast täis, enamasti olid seal isad oma lastega. Üsna palju oli penoplastsist lauakesi, mille peal lapsed aelesid ja nendega sõitsid. Aeg-ajalt lasti basseini lained, mis tekitasid palju elevust. Üks toru oli ka, aga kuna seal polnud foori, mille järgi orienteeruda, kas võib laskuda või mitte, siis pidi seal üleval olema üks noormees, kes siis laskumiseks loa andis. Kuna ta ilmselt kogu aeg seal olla ei viitsinud, siis pandi liurada aeg-ajalt kinni, nii et kogu aeg seal lõbutseda ei saanud. Tegime Robiga ka paar sõitu. Esimene kord meeldis talle tohutult, aga teisel korral ta naeris nii kõvasti, et lõpuks vette kukkudes tõmbas endale korraliku portsu vett kurku, mis kuigi lõbus polnud, nii et rohkem ta seal sõita ei tahtnud. Agnes sõitis torus muidugi rohkem kordi. Kui me olime juba kaks tundi vees ligunenud ja täiesti kortsus ja kui suutsime Robertile augu pähe rääkida, et ehk oleks aeg lahkuda, siis saimegi minema. Veekeskus on meie kodunt 10 minuti bussisõidu kaugusel, nii et väga lähedal. Ma ei tea, kas ma teine kord viitsiksin sinna uuesti minna. Ehk leidub siin ka lahedamaid veekeskusi.
Kalle poodlemine läks aga väga hästi – ta leidis endale teksad, mis (nagu ta ise ütleb), on vist elus esimest korda talle isegi veidi pikad! Nii, et igati edukas päev!

Laupäeval luusis meie õues jälle rebane. Seekord sai Kalle ta ka pildile, mille ma siia jutu juurde lisasin. Õnneks ei ole ta väga julge, sest kui Kalle läks õue, et teda veel paremini pildile saada, siis jooksis rebane minema. Mulle oli see kergenduseks. Kuidagi hirmus oleks olnud, kui ta poleks ära jooksnud.

Pühapäeval võtsime ette jalutuskäigu Richmondi parki. Me juba ükskord käisime seal, aga tookord sattus olema suur paadisõiduvõistlus, nii et asusime hoopis seda vaatama ja meie retk jäi lühikeseks. Seekord lähenesime pargile kaugemast nurgast ja me ei pidanud pettuma – kõigest paarsada meetrit jalutamist ja juba nägimegi suurt punti hirvi – Richmondi pargi uhkust! Kari oli üsna suur, oma 20 emast hirve, kelle eesotsas oli suurte ja uhkete sarvedega isane, kes tegi hirmsat häält, et noorematele isastele, kes neist veidi eemal viibisid ja suud vesistasid, hirmu nahka ajada. Nooremaid isaseid oli oma kümme tükki ja osad puksisid üksteist. Kohalikus lehes ka hoiatati, et hirvedele ei maksa väga lähedale minna, et neil on praegu paaritumise aeg ja et isased võivad olla üsna kurjad. Me väga lähedale ei läinudki, kuigi Robert ütles, et need on tema sõbrad hirved ja neid ei tasu karta! Robi on ikka suur loodusemees, tulevane Fred Jüssi vist :) Park ise on aga ikka tohutu suur. Täis igavesti vanu tammesid ja muid vanu ja mitte nii vanu puid. Väga lahe koht! Jalutasime seal umbes tund aega, aga kuna vihma hakkas sadama, siis otsustasime bussiga tagasi sõita ja kuhugi sööma minna.

Eile, sel ajal, kui Robi lasteaias oli, käisin ja registreerisin meid kohaliku perearsti juurde. Siin on sõltub perearsti valik elukoha postikoodist ja kuna meile kõige lähem asuvas perearstikeskuses oli just patsientidele vabu kohti, siis läks registreerimine kiiresti. Tuli ainult täita hunnik pabereid, esitada mõni kiri või arve, et tõestada, et sa ikka tõesti sellel aadressil elad, siis veel endal vererõhk ära mõõta (selleks puhuks oli seal spets aparaat) ja oligi tehtud! Lihtne!

Perearsti oli meil hetkel vaja selleks, et ma saaksin täita ära Agnese koolist saadetud ankeedi. Agnes läheb ülejärgmisel reedel klassiga Londoni loomaaeda ja selleks puhuks saadeti koju kaks A4 lehe täit ankeeti Agnese tervisliku seisundi kohta. Kohe algusesse tuli märkida perearsti nimi, mida meil seni ei olnud. Nüüd siis on! Aga see ankeet oli ikka täitsa absurd – tuli kirja panna lapse allergiad (no see on veel isegi natuke mõistetav), siis vaktsineerimise ajalugu, siis kirjutada, kas laps tohib füüsilist koormust saada, kas teda vajadusel võib arst läbi vaadata ja kõige tipp oli, et ma pidin oma allkirjaga kinnitama, kas vajadusel võib Agnesele anda Coldrexi sarnast ravimit või sügelemise vastast ravimit. Ausalt öeldes ei saanud ma alguses neist sõnadest arugi, sest need ravimid olid kirjutatud ilmselt ladina keeles. Õnneks on meil aga hea sugulane dr Riina, kes alati arstialastes küsimustes aidata oskab ja nii ma siis saingi teada, mida ma lubama või mitte lubama pean seal ankeedil.
Agnesel läheb koolis endiselt päris hästi. Ainuke probleem on praegu prantsuse keel. Kuna meie Kallega seda keelt ka ei oska, siis me ei saa Axi aidata ka. Nõme on see, et sõnade hääldusi kirja ei panda ja õpikut pole. Täiesti masendav! Võib olla on nad arvamusel, et küll see keel ükskord ise külge jääb, aga kuna Agnes on harjunud kõigest aru saama ja kõiges tubli olema, siis on tema joaks väga raske lihtsalt oodata, et ehk jääb keel külge. Mõtlesin, et pean vist paluma Eestist prantsuse keele õpiku saata, kus oleks kirjas ka hääldused. Olen siin poes vaadanud neid õpikud, aga seal ei ole ka hääldust kuskil märgitud. Ju see peab vist loomulikust intelligentsist tulema. Mul selle koha peal intelligents vist puudub, no ei tule kuidagi see hääldus! Agnes palus eile õpetajat, et ehk tal on mahti Axile peale tundi veidi seda hääldamise värki õpetada, aga õpetaja ütles, et tal pole aega ja lubas, et neljapäeval viib ta Axi kokku ühe häälduse-spetsiga. Ehk on abi?
Matemaatikaõpetajaga saab Agnes aga väga hästi läbi. Nad on juba kaks korda Axi algatusel peale tunde istunud, sest Ax tahab asja selgeks saada. Nüüd tegi õpetaja talle matemaatilise sõnaraamatu, et Agnes saaks aru, millest jutt käib. Tore! Hetkel tegelevad nad ümmardamisega, mis meil Axiga sai just mõni aeg tagasi Eesti kooliprogrammi õppides läbi võetud, nii et selles osas on Ax teistest ees. Muidu aga arvutavad nad praegu komadega, mida Ax pole veel õppinud ja samuti miinuse ja plussiga arvude liitmist ja lahutamist, mida Ax ka pole veel õppinud, aga mis tal imekombel selge on. Agnes kommenteeris, et õnneks Tõnn (Axi vanaisa) rääkis talle kunagi sellest. Hea, kui omad matemaatikust vanaisa :)

Kahjuks pean teid kurvastama, et seekord rubriiki „sõna on Kallel“ ei ole, aga Kalle lubas mulle eile, et ta ükskord võtab ennast kokku ja kirjutab siia loo sellest, kuidas tal tööl asjad käivad. Nii, et lootust vähemalt on!

Minul oli eile väike enesehinnangu tõstmise seik. Mulle kirjutas üks naine FOCUSest. Mäletate, kirjutasin kunagi FOCUSest – see organisatsioon on loodud inimestele, kes on UK-sse äsja tulnud ja pakub igakülgset abi siin kohanemiseks. Käisin kunagi septembris seal ühel hommikusel kohvi joomise ja lobisemise üritusel. Eile siis kirjutaski üks naine, kellega ma seal kohtusin, ja ütles, et olin oma positiivse olekuga talle meelde jäänud ja et FOCUS pidi korraldama novembri alguses ürituse naistele, kes on siia tulnud oma mehega, kuna mees on siin tööle asunud ja küsis, et kas ma oleksin nõus oma sisseelamise kogemusest neile rääkima. Nii äge! Ma olin nii meelitatud! Mulle sobiks see väga hästi, kui see toimuks päevasel ajal, sest Robert on siis lasteaias ja nii ma talle ka vastasin. Aga no ükskõik, lähen ma siis sinna rääkima või mitte, aga igatahes mõjus see kutse minu enesehinnangule väga positiivselt!

Kuna meile on nüüd saabunud juba esimesed arved, millega me saame tõendada, et me tõesti siin elame, siis sai Kalle registreerida ennast CityCar’i kasutajaks. Kes ei ole eelnevaid lugusid lugenud, siis ütlen lühidalt, et see on omamoodi autorent, kus süsteem käib nii, et registreerid ennast kasutajaks, tasud aastamaksu (mis on vist 60 naela) ja sulle saadetakse magnetkaart. Siis saad endale internetis broneerida auto, mis asub sinule kõige sobivamas paigas (autod seisavad tänavatel, erinevates kohtades), lähed broneeritud ajal auto juurde, avad magnetkaardiga ukse ja lähedki sõitu. Umbes nii see kuidagi igatahes käib. Maksad tunnitasu, mis on 4 naela tund ja kui võtad auto terveks nädalavahetuseks, siis on soodsam. Nüüd meil ongi plaan, et juhul, kui see magnetkaart sel nädalal peaks meieni jõudma, siis lähme nädalavahetusel väljasõidule. Plaan on minna paariks päevaks Somerseti kanti. Põnev! Loodetavasti saate järgmisel nädalal sellest käigust lugeda!

Kuulsin, et teil sajab seal lund! Uhh, hirmus! Meil oli ka täna hommikul külm – kõigest 8 kraadi sooja, päeval tuleb 16 ;) Mingi põõsas läheb meil maja ees just õitsema! Imestamist jagub endiselt kuhjaga!

Päikesest soojemate kallistustega!

Vihmase ilma mitte nii vihmane lugu

Tervitan teid vihmasest Londonist! Eile hakkas meil sadama ja on vahelduva eduga sadanud kuni tänaseni. Sooja on õnneks 20 kraadi, nii et selline mõnus soe „suvevihm“.

Kohe algatuseks pean vabandama kommenteerijate ees, et mul ei ole õnnestunud hetkel kommentaaridele vastukommentaare saata. Suur aitäh kõigile nii vahvate kommentaaride eest! Ilmselt on tegu taaskord meie nõmeda ajutise internetiga, mis ei lase mul kommentaare lisada. Täna on aga taaskord lootusrikas päev – ehk jõuab kohale meie püsiühendus. See on juba nagu mingi valge laev, mida muudkui ootad ja ootad. Õnneks pole mul vihmase ilmaga kodus olemise vastu midagi. Nagunii ei viitsiks kuhugi kondama minna. Peale selle on täna oodata veel hordide viisi töömehi. Ühed peaksid hakkama tegelema meie vannitoa põranda/köögi laega ja teised peaksid ära parandama meie nõudepesumasina, mis üle-eelmisel reedel sussid püsti viskas ja meid teenindamast keeldus. Ärge arvake, et ma nõudepesumasina katki minemisest kedagi koheselt ei teavitanud – helistasin kohe ja palusin, et töömees saadetaks, aga no see võtab siin aega. Tegelikult üks vend käis, aga see oli torudele spetsialiseerunud ja konstanteeris fakti, et torudes asi pole, sest kui oleks, siis ei läheks meil pesumasinast ka vesi ära. Nad oleksid võinud end vaevast säästa ja seda minult küsida, aga no hea küll. Sai jälle tükk tühja tööd ära tehtud. Tubli! Täna peaks siis masinate spetsialist saabuma. Ootan põnevusega!

Blogi lood on seni olnud kõik minu vaatevinklist ja Kalle töö kohta pole ma eriti rohkem kirjutanud, kui et kõik on super, töökaaslased on toredad, töö uus ja huvitav ja et Kalle on oma otsuse üle, siia tulla, endiselt õnnelik. Ma palun Kallet, et ehk ta viitsib natuke lähemalt ise kirjutada, et kuidas see elu-olu tal seal täpsemalt on (ma ei tea ju ka, kui palju ma siin kirjutada võin), nii et ehk järgmises postituses on ka rubriik: sõna on Kallel ;)

Nädalavahetusel oli meil alguses plaanis sõita linnast välja kuhugi väikesesse armsasse linnakesse. Minu suur unistus on jalutada neis väikestes linnakestes nagu on seriaalis „Midsomeri mõrvad“. Mõrvu ma küll näha ei igatse, aga neid väikseid linnakesi/külakesi küll. Juhtus aga nii, et magasime hommikul liiga kaua ja siis oleks olnud juba mõttetu hakata kuhugi kaugele minema. Pole hullu, küll lähme siis teine kord. Magada on ka mõnus! Läksime siis hoopis Briti Muuseumisse. No see on võimas! Keskendusime seekord põhiliselt Egiptusele, kuna Ax on meil suur Egiptuse fänn. Ta oli täiesti sillas, umbes sama vaimustuses, kui Robert Loodusmuuseumis „elus“ türannosaurust nähes. Kuna selles muuseumis aga dinosaurustele pole rõhku pandud, siis läbisime näituse üsna kiires tempos (kuna Robert tüdines üsna ruttu ära) ja lähemal ajal tahame sinna kindlasti tagasi minna. Ilmselt siis vähendatud koosseisus. Peale muuseumi külastust jalutasime Sohos. Oi, see oli ka elamus! Nii palju erinevaid inimesi ja nii palju igasuguseid baare/kohvikuid/restorane. Vaatamist jätkub seal igatahes küllaga.
Pühapäeval tutvusime kodu ümbrusega ja käisime siin lähedal asuvas linnaosas nimega Hammersmith. Täitsa tore koht! Saime kaardile ka päris mitmed head poed ;)

Agnesel läheb koolis endiselt hästi! Tema „padi“ teda küll enam eriti ei instrueeri, aga Ax on juba küllalt sõpru leidnud, kes teda aitavad ja kellega ta saab koos aega veeta. Agnese kooli juures on väga huvitav see, et neil pole õpikuid. Tegelikult õpikud küll on, aga need on koolis ja õpetaja jagab need vajadusel lastele tunnis kätte. Peale tundi korjatakse õpikud jälle kokku, nii et koolikotis on ainult vihikud või paberilehed, mida õpetajad lastele jagavad (kirjutusvahendid, joonlauad jms ikka ka). Me vaatasime juba enne, kui Ax kooli läks, et lapsed tulevad koolist ja kotid on pooltühjad. Eesti lapsed on ju nagu mingid koorma-eeslid, kui kooli lähevad. Hea, et selgroog ei murdu. Siis on huvitav, et tunnid on (vähemalt pealtnäha) üsna spontaansed. Näiteks eile oli Axil geograafia ja tunnis vaadati uudiseid viimasel ajal toimunud maavärinatest ja orkaanidest. Kas pole lahe? Ühest küljest klapib täiesti teemaga „geograafia“ ja teisest küljest hoiab lapsi kursis hetkel maailmas toimuvaga ja õpetab ennast uudistega kursis hoidma. Järgmiseks tunniks tulebki lõigata mingi uudisnupuke ajalehest välja ja see siis paberile kleepida ja kujundada. Väga huvitav! Üldse tundub, et kodutöödega neid eriti ei piinata, mis on tore, sest siis jõuame me Axiga ka Eesti kooli programmiga tegeleda. Eile anti Agnesele koolist ka nimekiri sellel õppeaastal toimuvate ekskursioonide kohta. Kavas on neli ekskursiooni – oktoobris minnakse Londoni loomaaeda, kevadel Cantebury, mis on üks igavesti vana ja ajaooline linn Londonist kagus. Juulis lähevad nad riigi lõunarannikule ja kõige lahedam on see, et juulis on kavas minna ka Prantsusmaale St Omer’i. Lugesin, et see on Põhja-Prantsusmaal asuv linn, mille asutasid 7 sajandil mungad, et koondada sinna kristlased. Sinna ehitati ka klooster, mis 13 sajandil uuesti üles ehitati ja millest 1561 aastal tehti katedraal. Kuna linn asub jõe ääres, siis oli see ka mitmete sajandite vältel oluline kaubasadam ja kuni tänapäevani pidid talumehed oma kaupu paatidega kohale tooma, et neid kohalikul turul müüja. Nii, et selline äärmiselt pika ajalooga ja põnev linn. Kõik ekskursioonid lähevad kokku maksma 100 naela, nii et minu meelest üldse mitte väga hull hind.

Kui juba hinnast juttu tuli, siis mulle meenus, et ma pole oma juttudes eriti siinseid hindu puudutanud. Tegelikult võib see ju täitsa huvi pakkuda, aga kellele ei paku, siis võib selle lõigu vahele jätta :)

Toiduhinnad on siin enam-vähem samad, mis Eestis. Võib olla veidi kallimad, aga ei midagi enneolematut. Igaks juhuks ütlen, et kurss on praegu 18/1 (EEK/Nael). Raha läheb meil aga poes rohkem ja seda just puuviljade/marjade ja heade mahlade pärast. Siin on puuviljad ja marjad lihtsalt kuidagi eriti maitsvad, eriti hästi välja pandud, nii et tekitavad suurt tahtmist neid osta. No ja me ostame ka! Näiteks maasikad on siin seniajani täiesti magusad, täpselt nagu Eestis keset suve ja need on kasvatatud Inglismaal. 500 grammi maasikate hind on 3 naela (s.o siis 1 kg ca 110 krooni), banaanid maksavad 0.95 penni kg, mis tuleb siis vist isegi odavam, kui Eestis. Poes on müügil vaarikad, põldmarjad ja mustikad. Kõik väga maitsvad! Kilo hind jääb kuskile 170-190 krooni vahele. Mahlad on siin ka superhead – kui Eestis olles jälgisime, et oleks ikka 100% mahl, siis nüüd jälgime, et oleks 100% mahl ja oleks veel lisaks sellele värskelt pressitud. 3 liitrit sellist mahla saad 4 naela eest. Liha osas ostame me põhiliselt kana-ja kalaliha. Kanafilee hind on ca 8 naela, nii et ikka veidi kallim, kui Eestis. Lõhefileed saab osta 13 naela/kg, mis on vist umbes sama hind, kui kodumaal. Samas tehakse siin igasuguseid sooduspakkumisi, näiteks et osta 3 tk ja saad odavamalt jne. Täitsa head veini saab juba 4-5 naelaga. Tihti on sooduspakkumisi, kus enne 10 naela maksnud veini saab osta 5-6 naelaga. Harrastan nüüd online-toidupoodi ja kui ma ostan kogu nädala söögi, paar veini, mõned majapisamistarbed, siis tuleb nädalane arve ca 120 naela. Polegi ju nii hirmus!
Meie maja üür on kuus 1800 naela. Sellest 1300 naela maksab Kalle töökoht kinni, nii et see on super. Lisaks üürile tuleb maksta ka vee, elektri ja gaasi eest ning ka kohalik maks, mis läheb siis Richmondi linnaisadele oma äranägemise järgi toimetamiseks. Selle sees on ka prügivedu, nii et otsene kasu on märgatav ka J Kõik need maksud peaksid olema ca 200-250 naela kuus, nii et elamise eest tuleb meil endil maksta umbes 750 naela kuus. Internet ja telekas veel lisaks, aga see pole mingi eriti märkimisväärne summa. Telekast rääkides, siis siin on kehtestatud telekamaks. Aastas on see 145 naela ja kui sa seda ei maksa, siis tehakse trahvi. Kontrollid pidid mööda maju käima ja tõepoolest trahvid välja kirjutama. See 145 naela on ühe teleka kohta, nii et kui tahad mitut telekat omada, siis maksad nii mitu korda 145 naela aastas, kui mitu telekat sul on. Meie ajame ühega läbi ;) Robi lastepäevahoid maksab 23 naela kord ja kuna ta käib seal 12 korda kuus, siis väike arvutus ja saame summaks 276 naela, mis kroonides on siis ca 5000 krooni, nii et see on üks igavesti kallis lõbu. Aga hilpe saab siit odavamalt, kui Eestis. Muidugi tuleb poodi valida, aga kuna poode on palju, siis on valikut ka palju ja kui veel jaanuaris allahindlused tulevad..... oh seda lõbu! Hea, et meil suur riidekapp on ;)

Lõpetuseks üks lõbus lugu ka – eile köögis askeldades ja korraks õue pilku visates, ei suutnud ma oma silmi uskuda – meie aias jalutas rebane! Paks, ilus ja koheva sabaga. Jalutas tähtsa näoga ringi ja vaatas, mida huvitavat meie aias ka näha on. Kahjuks ei saanud ma teda pildile, sest tulin liiga hilja sellepeale, et fotokas haarata. Kui keegi tõestust mu jutule tahab, siis küsigu Robi käest :)

Töömees saabus! Paistab olevat asjalikum, kui eelmised – tal on isegi tööriistakohver näpu otsas. Lähen ja tutvustan talle siis meie „laekaunistust“ :)

Kuhjaga tervitusi ja palju sooje kallistusi!

Kuu aega Londonis!

Oleme nüüd juba kuu aega Londoni elanikud olnud. Ma ei oskagi öelda, kas see aeg on läinud kiiresti või aeglaselt, pigem vist ikka kiiresti. Üldjoontes võiks öelda, et siin on tore! Inimesed on siin sõbralikud, autojuhid viisakad ja ilm on olnud lausa super! Tänagi paistab jälle päike, kuigi õhk on juba veidi sügisesem. Kui millegi kallal viriseda, siis on see asjaajamine. Kõik on väga abivalmid, lubavad probleemidele kohe lahenduse leida, aga siis takerdub asjaajamine millegi seletamatu taha ja miski ei liigu. Näiteks pole meie majas veel ükski parandamist vajav asi parandatud. Kohal on käinud küll kaks brigaadi mehi, et asjad üle vaadata, aga kukla kratsimisest ja konstanteerimisest, et asjad vajavad parandamist, pole kaugemale jõutud. Ega mul muud üle ei jää, kui taaskord võtta ühendust meie kinnisvara-mehega, kes peaks siis omakorda ühendust võtma remondimeestega. Olen juba kaks nädalat kuulnud rõõmsat lubadust, et järgmise nädala alguses lendavad mehed peale. Kui hakata asja sõna-sõnalt võtma, siis sobib see väljend ju tõesti iga reedel „aga me ju lubasime, et järgmise nädala alguses“ :) Teine asi, mis on häiriv, on kauba kojutoomise teenus. Siin ollakse arvamusel, et inimesel ei ole midagi muud teha, kui terve päev kodus passida ja oma pakke oodata. Väga abivalmilt teatatakse, et „teie saadetis saabub sellel ja sellel kuupäeval, ajavahemikus 09.00-18.00“. No kujutage ette? Niimoodi oled oma kodus justkui vang, ei saa ju kuhugi minna ka, sest sinule oluline pakk on teel. Eile oligi meil tõotatud päev, mil pidi saabuma interneti püsiühenduseks vajalik kraam. Passisin terve päeva kodus ja lõpuks ei toodudki neid asju millegipärast ära. Helistasin, et uurida, kuhu need asjad siis jäid. Noormehel, kes kõnele vastas, oli väga kahju, et selline lugu on juhtunud ja suunas mind lahkesti edasi spetsialistile, kes selle kohta rohkem oskaks öelda. Kui kõne oli edasi suunatud, teatas sensuaalne naishääl automaatvastajast, et minu kõne on neile äärmiselt oluline ja et juba 20 minuti jooksul on mul lootust liinile pääseda. Peale paari minutit meeleolumuusika kuulamist (mille jooksul minu telefoniarve muudkui jooksis) loobusin ma sellest üritusest. Helistan siis täna uuesti, ehk on rohkem õnne. Nii, et sellised „koduperenaise“ rõõmud. Aga lootust on, et varsti on kõik olulised asjaajamised elu mõnusaks sisseseadmiseks tehtud ja siis saab hakata kõike seda toredust nautima!

Eile oli meie peres aga suurpäev – Agnese esimene koolipäev! Koolivormiga oli väike jama, sest kuigi ma tellisin tüdrukute pintsaku, saadeti meile millegipärast poiste pintsak. Õnneks oli kaubaga kohe kaasas ka tagastamise vorm, nii et saame selle tagasi saata, aga no tüütu ikka. Uus pintsak jõuab kunagi järgmise nädala alguses, seni saab Ax käia koolis kooli poolt laenatud pintsakuga. Axi koolis on koolivorm äärmiselt oluline ja ilma selleta ei tohi kooli minna. Üldse on seal koolis kõik viimse kriipsuni ära reglementeeritud – koolis tohib kanda vaid tagasihoidlike kõrvarõngaid, ühte tagasihoidlikku sõrmust, kaelaketti ja käevõru. Juuksed ei tohi olla triibutatud ega värvitud eredate värvidega (lubatud on vaid tagasihoidlik ühetooniline värv), soeng ei tohi olla ekstravagantne, kingad peavad olema mustast nahast (või kunstnahast), ilma kaunistusteta ja äärmisel juhul väikse kontsaga. Sukapüksid või põlvikud peavad olema musta värvi, ilma igasuguse mustrita. Meikida võib, aga meik peab olema taaskord tagasihoidlik. Mütse või muid peakatteid ei tohi koolis kanda (v.a usulistel põhjustel), koolivormi peal ei tohi kanda jakke või muid riietusesemeid. Kõik on kindlalt must-valgel kirjas, nii et eksmist ei saa olla.
Saatsin Agnese hommikul bussipeatusesse ja sealt läks ta ise edasi. Oleme seal koolis paar korda juba käinud, nii et tee oli Axil selge. Kohale jõudes ootas teda Miss Stenner, see sama naisterahvas, kellega me eelmisel nädalal koolis kohtusime. Koos mindi klassi, kus lapsed Axi suurima rõõmuga vastu võtsid. Agnes käib nüüd 7.W klassis :) Äärmiselt andekas laps – jättis hoobilt kaks klassi vahele ;) (Eestis oleks Ax 5.klassi läinud). Agnes sai endale padjaks (s.t „buddy’ks“) tüdruku nimega Clowy. Ax ütles, et ta pidi olema päris tore tüdruk. Clowyl on ka palju sõpru, kellega ta Axi tutvustas, nii et Agnes sai päris paljudega eile sõbraks. Ikka väga hea süsteem, see padja-süsteem. Esimesed kaks tundi oli „Design“. See on vist midagi kunsti ja tööõpetuse vahepealset. Eile oli antud igale lapsele puutükk, millest igaüks pidi siis oma äranägemise järgi midagi praktilist tegema. Ax oli meisterdanud pastakahoidja. Kolmas tund oli „Open Minds“ – eesti keeles siis vist umbes nagu „avatud mõtlemine“ vms. See on segu ajaloost, inglise keelest, geograafiast ja ühiskonnaõpetusest. Päris põnev! Eile seda tundi aga ei toimunud, selle asemel oli hoopis pildistamine. Tund aega oli kõiki lapsi pildistatud. Ei tehtud grupipilti, nagu meie koolides kombeks on, vaid oli iga last eraldi pildistatud. Siis oli väike vahetund ja siis oli kehaline kasvatus. Ax sellest eile osa ei võtnud, sest tal polnud asju kaasas. Oli mängitud ragbit. Naljakas on see, et kehalise kasvatuse varustuse juurde kuuluvad siin ka hambakaitsmed. Neid pidi saama koolist osta. Peale kehalist oli muusika, kus oli õpitud erinevaid muusikastiile. Siis oli söögivahetund. Ax ütles, et oli valida, kas sööd võileibu või sooja toitu. Tema oli valinud sooja toidu, mis polnud väga maitsev. Viimane tund oli prantsuse keel. Vaene Ax, ta polnud mitte millestki aru saanud ja õps oli ka olnud üsna hirmuäratava välimusega - blondeeritud juustega, korpulentne daam, kähiseva ja kurja häälega. Õnneks oli prantsuse keele tunni ajal tehtud õppe eesmärgil paar tuletõrjehäiret, nii et eriti seda tundi pidada ei saanudki. Ax jäi oma esimese koolipäevaga väga rahule, keelega oli ta hästi hakkama saanud ja uusi sõpru oli ka leidnud. Koju jõudes oli ta muidugi rampväsinud. Koolipäev algab kell 8.25 ja lõppeb kell 15.00. Ax läheb kodunt välja 7.30 ja jõuab tagasi umbes 15.45, nii et ikka päris pikk päev. Tänaseks midagi õppida ei antud, nii et selles mõttes oli vähemalt õhtu vaba. Täna tähistatakse koolis õpetajatepäeva. Päris huvitav, kas siin ka õpilased tunde annavad ja õpetajad lapsi mängivad? Unustasin veel mainida, et igal hommikul kell 8.25-8.45 toimub klassis registreerimine. See tähendab, et lapsed kogunevad oma klassi ja kõik kohalolijad pannakse kirja. Ajaviiteks näitab õpetaja tahvlile uudiseid. Kell 8.45 algab esimene tund. Õhtul, kell 14.40.-14.55 kogunetakse taaskord klassi, kus siis jälle kõik kohalolijad kirja pannakse ja siis koju lubatakse. Kooli värav on tundide ajal kogu aeg lukus, nii et mingit sisse-välja jalutamise tundide ajal olla ei saa. Vahetundide ajal võib minna õue, kus on mänguväljak. Kooli territoorim on üsna suur, nii et jalutamise ruumi on palju. Koolimaja on suur ja sopiline, nii et selle selgeks saamisega läheb natuke aega. Axile anti ka kooliplaan, mille järgi orienteeruda, kui tema „padi“ peaks kuhugi kaduma.

Robertil läks kolmapäevane lasteaiaskäik väga hästi. Ta peaaegu ei nutnudki, kui sinna jäi ja kogu lasteaias oleku aja ei olnud ka pisaratki poetanud. Kolmapäeval oli neil söögitegemise tund, milles nad erinevaid puuvilju puust grillivarda otsa lükkisid. Vardad nägid nii vahvad välja! Neljapäeva hommikul ärkas Robi aga nutuga ja põhjus oli see, et ta ei tahtnud lasteaeda minna. Arutasime siis asja ja Robi lubas ikka vapper olla ja sinna jääda. Jalutasime lasteaia poole ja Robil tikkus ikka aeg-ajalt nutt peale. Vaene väike vapper mehike! Katsusin meeleolu postitiivsena hoida, aga kui lasteaeda jõudsime, siis puhkes Robi ikkagi nutma. Aga tal vedas! Kasvataja oli unustanud mulle mainida, et iga kuu esimesel kuupäeval toimub lasteaed kuskil teises majas. Kuna Robi oli niigi endast väljas, siis tundus mulle tema hoopis teise ja tema jaoks harjumatusse majja viimine alatu ja nii jäigi eile lasteaias käimata. Robi ei suutnud oma õnne uskuda ja oli veel tükk aega segaduses enne, kui aru sai, et ta selleks korraks pääses. Järgmine kord lähme lasteaeda esmaspäeval, siis toimub jälle karate tund, loodetavasti on see heaks peibutuseks.

Lähme nüüd Robiga õue tulbisibulaid mulda pistma. Nartsissid on meil juba pandud, need peaksid veebruaris õitsema hakkama. Nii vahva! Muide, siin laulavad linnud. Nagu oleks kevad! Võib olla tulevad mõned põhjamaised linnukesed siia talvituma või on nad siia lihtsalt vahepeatuseks tulnud. Mine võta kinni, aga igatahes on väga tore seda sädistamist kuulata.

Teid kõiki rõõmsalt tervitades!