Kõigile midagi!

Eelmisel nädalavahetusel sai teoks meie retk Inglismaa avarustesse. Algselt oli plaanis küll külastada ainult Somerseti piirkonda, aga see plaan muutus seoses meie hotelli asukohaga, nii et laupäeval käisime põhiliselt hoopis Gloucesterhire piirkonda avastamas. Kava oli tehtud meil nii, et oleks kõigile midagi!
Esimene elamus oli muidugi autosõit. Minul oli veider istuda „rooli“ ilma roolita ja Kallel oli „kõrvalistuaja“ pingil veel eriti imelik olla. Kui esimesed ringristmikud ilma viperusteta ületatud said, siis oli juba veidi kindlam tunne. Ostsime endile ka GPS-seadme, sest ilma selleta oleksime kindlasti Londonit ümbritsevas kiirteede rägastikus ära eksinud. Õnneks enamus teekonnast ei kulgenud mööda kiirteed, mille üle Kalle väga õnnelik polnud, vahepeal kulgesime ikka eriti kitsaid teid pidi ja harjumatut pidi liikluses ei ole see autojuhile just mee lakkumine. Meie Axi ja Robiga aga nautisime imelisi vaateid ja võrratuid külakesi ja linnakesi. Ilm oli ilus – päikesepaisteline, kuigi mitte väga soe.
Kõigepealt võtsime suuna Cheltenham’i poole, kus asub Gloucestershire Warwickshire Railway'le kuuluv Toddingtoni raudteejaam. Eriliseks teeb selle raudteejaama see, et sealt väljuvad vanaaegsed auruveduriga rongid. Raudtee on ehitatud aastatel 1900-1906 ja see kulges Birminghami ja Bristoli vahel. Liin suleti reisijatele 1960 aastal. Kuni 1976 aastani veeti seal veel kaupu, aga siis lõpetati ka see tegevus. 1981 aastal moodustasid vabatahtlikud ühenduse nimega „Warwickshire Steem Railway” ja selle ühenduse eesmärk oligi liin taas avada. 1984 aastaks oli suudetud raudteed niipalju taastada, et sai sõita juba ¼ miilisel lõigul. Tänaseks on taastamistööd jõudnud niikaugele, et rong sõidab 10 miili pikkusel teelõigul, alustades Toddingtonist ja lõpetades Cheltenhamis. Nii palju siis selle paiga ajaloost. Keda rohkem huvitab, siis infot leiab siit: http://www.gwsr.com/home.aspx
Jõudsime Toddingtoni jaama täpselt kümme minutit enne rongi väljumist. Jaam oli inimeste saginat täis, auruvedur tossutas ja rongisaatjad käisid tähtsate nägudega mööda perrooni ringi. Ostsime piletid ja läksime rongi. Piletiga, mis me ostsime, oleksime võinud terve päeva edasi-tagasi sõita (rong väljub igal täistunnil) ja paistis, et osad inimesed seda ka tegid. Nad olid ennast kupeedes mõnusalt sisse seadnud, söögi ja joogikraami kaasa võtnud ja nautisid sõitu. Vahva! Meie läksime alguses restoranvagunisse, ostsime teed ja kodus küpsetatud kooke ja sõit võis alata. Rong andis vilet ja asusimegi teele. Tundsin, et oleksin sattunud justkui mõnda Poirot’i filmi – veduri vilin ja popsutamine sõidu ajal olid täpselt nagu filmis, aknast mööduv vedurisuits ja ilus loodus lisasid veel oma osa. Robi oli alguses pettunud, sest ta lootis, et ta saab ise auruveduris sõita, aga pärast ta õnneks leebus. Sõit kestis 30 minutit. Rongisaatjad olid enamjaolt vanad inimesed, ikka nii 70 aastased. Nad nägid nii uhked oma vormiriietuses välja ja paistsid olevat väga õnnelikud – kohe näha, et omal vabal tahtel seda asja ajama tulnud. Tagasi sõitsime kupees, kus olid mugavad istmed ja lauakesed ja igati mõnus olemine. Vaated olid väga maalilised – lambad siin-seal põldudel, sügiseselt värviline loodus – super! Olime kõik vaimustuses!
Edasi läksime Sudeley lossi vaatama (Sudeley Castle). See asub Toddingtoni raudteejaamast 5 minuti autosõidu kaugusel. Loss on vana ja väärikas. Ajalugu ulatub tagasi aastasse 500. Viimased 150 aastat on loss olnud perekond Dent-Brocklehurst’ide käes ja nad elavad seal tänase päevani. Enamus lossist oligi külastajatele suletud, kuna pererahvas ei taha, et neid segatakse. Avatud oli väike kohvik ja lossis oli väljapanek Henry VIII’st ja tema arvukatest abikaasadest. Samuti oli palju ruumi pühendatud Emma Dent’ile, kes selles lossis palju aastaid perenaine oli. Lossi aed oli väga ilus ja hoolitsetud. Aias oli ka väike kirik – imeilus ja armas nii seest, kui väljast. Samuti oli seal „linnuaed“, ma ei leidnud hetkel paremat sõna kirjeldamaks suurtes puurides olevaid linde. No see oli justkui loomaaed, aga loomade asemel olid seal linnud ja neid oli ikka igasuguseid – pooltel ei teadnud me nimesidki. Väga uhked nägid välja. Paabulinnud ja mõned muud paabulinnu sarnased linnud jalutasid ka vabalt ringi.
Kui loss vaadatud, siis tundsime, et kõht on väga tühi ja otsustasime katsetada Inglismaa väikelinna kulinaaria võlusid. Me ei pidanud pettuma – ütlus, et Inglismaa toit ei kõlba kuhugi, peab täiesti paika. M.O.T.T :) Sõitsime väiksesse linna nimega Winchcombe. Linn oli armas, täpselt selline nagu minu ettekujutlustes üks väike Inglise linnake olema peab. Astusime sisse ühte pubi sarnasesse söögi-ja joogikohta. Kuna kellaaeg oli parasjagu selline, et lõunat enam ei pakutud ja õhtusööki veel ei pakutud, siis oli menüü üsna lühike. Robert võttis tavapärased friikad, Ax burgeri ja meie Kallega piirdusime õlle ja singi-juustu saiaga. Õlu oli küll hea, selle kohta ei saa ühtegi paha sõna öelda, aga no need söögid – Robi friikartulid olid praetud mingis eriti veidra maitsega õlis (õnneks Robit see ei heidutanud), Agnese burgeri vahel olev kotlett oli ilmatu suur ja kohutavalt jubeda maitsega ja peale selle olid seal sees veel imelikud krõmpstükid. Agnes oli vapper ja sõi ikka 1/3 sellest asjast ära, sest mis sa näljaga ikka teed. Meie saia vahele oli pandud minu meelest küll säilimisaja ületanud sink, mille maitset aitas leevendada vaid ohtra õllega loputamine. Olime pehmelt öeldes oma toitudes pettunud, aga ei lasknud tujul langeda ja võtsime seda kui eksootikat.
Peale seda kulinaarset eksperimenti võtsime suuna oma hotelli poole. Hotell asus Bradford on Avoni nimelise linna ääres. See linn oli võrratu! Pange „Bradford on Avon“ Google’sse ja näete isegi, kui ilus see on. Hotell oli väga romantiline, pitsikesed siin ja satsikesed seal. Tuba oli suur ja ehitatud vanasse talli. Väga kaua aega me seal aga ei veetnud, sest meil oli veel üks punkt kavast täitmata – tahtsime külastada linna nimega Bath. Bathi läksime rongiga. Rongijaam asus meie hotellist ca 20 minuti kõndimistee kaugusel (mitte jalutuskäigu kaugusel) ja rongiga tuli sõita veel ca 15 minutit. Jõudsime Bathi pimedas. Nägime põhilised atraktsioonid nagu Bath Abbey ja Pulteney sild ära. Abbey oli ilus ja sild huvitav, aga linn ise ei midagi väga erilist. Meil on endil ju nii vägev Tallinna vanalinn ja sellega võrreldes ei olnud Bathis küll midagi erilist vaadata. Bathi linna teeb eriliseks tegelikult seal asuv Rooma Spa, mis on seal juba iidsetest aegadest saadik ja kus on väga tervendav ja mineraalide rikas vesi, aga kuna me spad ei külastanud, siis oli Bath kerge pettumus. Võib olla oli asi ka hilises kellaajas ja meie kerges väsimuses. Käisime söömas ja seal oli söök küll väga hea. Kes tahab Inglise kööki oma „tuntud headuses“ proovida, peabki ilmselt kuhugi väiksesse linnakesse või külakesse minema.
Pühapäeval läksime Somerseti. Plaan oli minna Wookey koobastesse, kus reklaami järgi pidid olema ka dinosaurused (ehk siis midagi meie suurele dinosaurusefännist Robile). Tee kulges taaskord mööda kitsaid ja käänulisi Inglismaa teid ja meie Agnesega olime jälle sillas! Kallel hakkas juba kergelt siiber saama ja ta unistas kiirteest.
Koobas oli äge! Sisse lasti vaid giidi juhtimisel, nii et pidime alguses veidi aega ootama, enne kui sisse saime. Giid oli kerges pohmellis (nii vähemalt tundus) noormees, kes rääkis väga vaimukalt koobaste ajaloost. Koopad on ca 1,5 miljonit aastat vanad ja inimene on nende läheduses elanud viimased 50 000 aastat. Koopaid on arheoloogid palju uurinud. 1912 aastal leidis arheoloog Herbert Balch koopast peaaegu täieliku vana naise skeleti, mida ümbritsesid mõned kitse skeletid, pistoda ja mõned kodumajapidamises vajalikud esemed ning ka poleeritud alabsteri-muna. Arheoloogide hinnangul on need asjad ja skeletid pärit raua-ajast. Koobastes voolab jõgi, mille nimi on Ax. Jõgi oli imeilusa helerohelise veega, mille temperatuur pidi olema kogu aeg 9 kraadi ja mis pidi tänu sellele talvel koopaid soojendama. Koopad on olnud kogu aeg erakätes ja nii ka nüüd. Praegune omanik omab ka juustutööstust ja nii on koopasse sisse seatud sinihallitusjuustu laagerdamise riiulid. Riiulitel on tohutu suured juustukerad, kaetud paksu hallitusega. Kerade küljes on sildid, mis näitavad, millal juustud sinna laagerdama pandud on. Nägime seal aasta taguseid kuupäevi, mõned võisid olla isegi veel varajasemad. Hais oli päris võimas! :)
Kui koopast välja saime siis nägimegi dinosauruseid – neid oli küll igasuguseid, kõik elusuuruses. Tehtud paistsid nad olevat plastmassist. Dinosauruseid oli paigutatud igasugustesse erinevatesse kohtadesse – küll metsaserva, küll tiiki, mõni vaatas kuskilt põõsa alt vastu. Avastamist oli kuhjaga. Robert oli vaimustuses!
Atraktsioone oli seal aga veelgi – vanasse veskisse oli sisse seatud tsirkuse teemaline näitus, kuhu oli välja pandud vanu tsirkusekaarikuid (väga kiftid ja nikerdatud) ja topiseid kunagi tsirkuses näidatud veidratest ebard-loomadest (nt kahe peaga kitsetall või viie jalaga lammas), teises majas õpetati tegema paberit. Ühes ruumis olid kõverpeeglid, mille ees me kõvasti naerda saime. Seal oli ka teater, kus sellel päeval tsirkus pidi toimuma, aga mida me vaatama ei jäänud. Söökla oli samuti avatud, nii et tahtmise korral võiks seal veeta tõesti terve päeva. Meie piirdusime paari tunniga.
Siis asusimegi koduteele. Kalle rõõmuks mööda kiirteed :) Väike nali oli veel vahetult enne koju jõudmist – olime juba meile tuttaval teel, kui meie TomTom’i hääl Anne meid kodu poole juhatama asus. Imestasime, et miks ta meid selles suunas juhatab, et enda aruga oleksime hoopis teist teed läinud, aga leidsime, et ju siis läheb sealt mõni otsetee. Olime päris imestunud, kui mingi täiesti suvalise maja eest teatas Anne meile, et oleme oma sihtkohta jõudnud. Tuli välja, et siin kandis on palju tänavaid nimega Gainsborough Road, nii et peame oma aadressi kuidagi paremini defineerima või lihtsalt mõne muu lähedal asuva aadressi oma „koduaadressiks“ panema, et teinekord mitte jälle mõne võõra ukse taha sattuda.
Jäime oma reisiga väga rahule! Inglismaa on ikka väga ilus – siin on ilus loodus oma mägede ja metsade ja aasadega, mis on lambaid, nagu täppe, täis. Siin on võrratud väiksed külad ja uhked lossid ja siin leiab vaatamist ja uurimist igale maitsele. Oma piknikukorv hea ja parema söögikraamiga võiks muidugi igaks juhuks kaasas olla ;)

Rõõmsate tervitustega!