Friday, 2 October 2009

Kuu aega Londonis!

Oleme nüüd juba kuu aega Londoni elanikud olnud. Ma ei oskagi öelda, kas see aeg on läinud kiiresti või aeglaselt, pigem vist ikka kiiresti. Üldjoontes võiks öelda, et siin on tore! Inimesed on siin sõbralikud, autojuhid viisakad ja ilm on olnud lausa super! Tänagi paistab jälle päike, kuigi õhk on juba veidi sügisesem. Kui millegi kallal viriseda, siis on see asjaajamine. Kõik on väga abivalmid, lubavad probleemidele kohe lahenduse leida, aga siis takerdub asjaajamine millegi seletamatu taha ja miski ei liigu. Näiteks pole meie majas veel ükski parandamist vajav asi parandatud. Kohal on käinud küll kaks brigaadi mehi, et asjad üle vaadata, aga kukla kratsimisest ja konstanteerimisest, et asjad vajavad parandamist, pole kaugemale jõutud. Ega mul muud üle ei jää, kui taaskord võtta ühendust meie kinnisvara-mehega, kes peaks siis omakorda ühendust võtma remondimeestega. Olen juba kaks nädalat kuulnud rõõmsat lubadust, et järgmise nädala alguses lendavad mehed peale. Kui hakata asja sõna-sõnalt võtma, siis sobib see väljend ju tõesti iga reedel „aga me ju lubasime, et järgmise nädala alguses“ :) Teine asi, mis on häiriv, on kauba kojutoomise teenus. Siin ollakse arvamusel, et inimesel ei ole midagi muud teha, kui terve päev kodus passida ja oma pakke oodata. Väga abivalmilt teatatakse, et „teie saadetis saabub sellel ja sellel kuupäeval, ajavahemikus 09.00-18.00“. No kujutage ette? Niimoodi oled oma kodus justkui vang, ei saa ju kuhugi minna ka, sest sinule oluline pakk on teel. Eile oligi meil tõotatud päev, mil pidi saabuma interneti püsiühenduseks vajalik kraam. Passisin terve päeva kodus ja lõpuks ei toodudki neid asju millegipärast ära. Helistasin, et uurida, kuhu need asjad siis jäid. Noormehel, kes kõnele vastas, oli väga kahju, et selline lugu on juhtunud ja suunas mind lahkesti edasi spetsialistile, kes selle kohta rohkem oskaks öelda. Kui kõne oli edasi suunatud, teatas sensuaalne naishääl automaatvastajast, et minu kõne on neile äärmiselt oluline ja et juba 20 minuti jooksul on mul lootust liinile pääseda. Peale paari minutit meeleolumuusika kuulamist (mille jooksul minu telefoniarve muudkui jooksis) loobusin ma sellest üritusest. Helistan siis täna uuesti, ehk on rohkem õnne. Nii, et sellised „koduperenaise“ rõõmud. Aga lootust on, et varsti on kõik olulised asjaajamised elu mõnusaks sisseseadmiseks tehtud ja siis saab hakata kõike seda toredust nautima!

Eile oli meie peres aga suurpäev – Agnese esimene koolipäev! Koolivormiga oli väike jama, sest kuigi ma tellisin tüdrukute pintsaku, saadeti meile millegipärast poiste pintsak. Õnneks oli kaubaga kohe kaasas ka tagastamise vorm, nii et saame selle tagasi saata, aga no tüütu ikka. Uus pintsak jõuab kunagi järgmise nädala alguses, seni saab Ax käia koolis kooli poolt laenatud pintsakuga. Axi koolis on koolivorm äärmiselt oluline ja ilma selleta ei tohi kooli minna. Üldse on seal koolis kõik viimse kriipsuni ära reglementeeritud – koolis tohib kanda vaid tagasihoidlike kõrvarõngaid, ühte tagasihoidlikku sõrmust, kaelaketti ja käevõru. Juuksed ei tohi olla triibutatud ega värvitud eredate värvidega (lubatud on vaid tagasihoidlik ühetooniline värv), soeng ei tohi olla ekstravagantne, kingad peavad olema mustast nahast (või kunstnahast), ilma kaunistusteta ja äärmisel juhul väikse kontsaga. Sukapüksid või põlvikud peavad olema musta värvi, ilma igasuguse mustrita. Meikida võib, aga meik peab olema taaskord tagasihoidlik. Mütse või muid peakatteid ei tohi koolis kanda (v.a usulistel põhjustel), koolivormi peal ei tohi kanda jakke või muid riietusesemeid. Kõik on kindlalt must-valgel kirjas, nii et eksmist ei saa olla.
Saatsin Agnese hommikul bussipeatusesse ja sealt läks ta ise edasi. Oleme seal koolis paar korda juba käinud, nii et tee oli Axil selge. Kohale jõudes ootas teda Miss Stenner, see sama naisterahvas, kellega me eelmisel nädalal koolis kohtusime. Koos mindi klassi, kus lapsed Axi suurima rõõmuga vastu võtsid. Agnes käib nüüd 7.W klassis :) Äärmiselt andekas laps – jättis hoobilt kaks klassi vahele ;) (Eestis oleks Ax 5.klassi läinud). Agnes sai endale padjaks (s.t „buddy’ks“) tüdruku nimega Clowy. Ax ütles, et ta pidi olema päris tore tüdruk. Clowyl on ka palju sõpru, kellega ta Axi tutvustas, nii et Agnes sai päris paljudega eile sõbraks. Ikka väga hea süsteem, see padja-süsteem. Esimesed kaks tundi oli „Design“. See on vist midagi kunsti ja tööõpetuse vahepealset. Eile oli antud igale lapsele puutükk, millest igaüks pidi siis oma äranägemise järgi midagi praktilist tegema. Ax oli meisterdanud pastakahoidja. Kolmas tund oli „Open Minds“ – eesti keeles siis vist umbes nagu „avatud mõtlemine“ vms. See on segu ajaloost, inglise keelest, geograafiast ja ühiskonnaõpetusest. Päris põnev! Eile seda tundi aga ei toimunud, selle asemel oli hoopis pildistamine. Tund aega oli kõiki lapsi pildistatud. Ei tehtud grupipilti, nagu meie koolides kombeks on, vaid oli iga last eraldi pildistatud. Siis oli väike vahetund ja siis oli kehaline kasvatus. Ax sellest eile osa ei võtnud, sest tal polnud asju kaasas. Oli mängitud ragbit. Naljakas on see, et kehalise kasvatuse varustuse juurde kuuluvad siin ka hambakaitsmed. Neid pidi saama koolist osta. Peale kehalist oli muusika, kus oli õpitud erinevaid muusikastiile. Siis oli söögivahetund. Ax ütles, et oli valida, kas sööd võileibu või sooja toitu. Tema oli valinud sooja toidu, mis polnud väga maitsev. Viimane tund oli prantsuse keel. Vaene Ax, ta polnud mitte millestki aru saanud ja õps oli ka olnud üsna hirmuäratava välimusega - blondeeritud juustega, korpulentne daam, kähiseva ja kurja häälega. Õnneks oli prantsuse keele tunni ajal tehtud õppe eesmärgil paar tuletõrjehäiret, nii et eriti seda tundi pidada ei saanudki. Ax jäi oma esimese koolipäevaga väga rahule, keelega oli ta hästi hakkama saanud ja uusi sõpru oli ka leidnud. Koju jõudes oli ta muidugi rampväsinud. Koolipäev algab kell 8.25 ja lõppeb kell 15.00. Ax läheb kodunt välja 7.30 ja jõuab tagasi umbes 15.45, nii et ikka päris pikk päev. Tänaseks midagi õppida ei antud, nii et selles mõttes oli vähemalt õhtu vaba. Täna tähistatakse koolis õpetajatepäeva. Päris huvitav, kas siin ka õpilased tunde annavad ja õpetajad lapsi mängivad? Unustasin veel mainida, et igal hommikul kell 8.25-8.45 toimub klassis registreerimine. See tähendab, et lapsed kogunevad oma klassi ja kõik kohalolijad pannakse kirja. Ajaviiteks näitab õpetaja tahvlile uudiseid. Kell 8.45 algab esimene tund. Õhtul, kell 14.40.-14.55 kogunetakse taaskord klassi, kus siis jälle kõik kohalolijad kirja pannakse ja siis koju lubatakse. Kooli värav on tundide ajal kogu aeg lukus, nii et mingit sisse-välja jalutamise tundide ajal olla ei saa. Vahetundide ajal võib minna õue, kus on mänguväljak. Kooli territoorim on üsna suur, nii et jalutamise ruumi on palju. Koolimaja on suur ja sopiline, nii et selle selgeks saamisega läheb natuke aega. Axile anti ka kooliplaan, mille järgi orienteeruda, kui tema „padi“ peaks kuhugi kaduma.

Robertil läks kolmapäevane lasteaiaskäik väga hästi. Ta peaaegu ei nutnudki, kui sinna jäi ja kogu lasteaias oleku aja ei olnud ka pisaratki poetanud. Kolmapäeval oli neil söögitegemise tund, milles nad erinevaid puuvilju puust grillivarda otsa lükkisid. Vardad nägid nii vahvad välja! Neljapäeva hommikul ärkas Robi aga nutuga ja põhjus oli see, et ta ei tahtnud lasteaeda minna. Arutasime siis asja ja Robi lubas ikka vapper olla ja sinna jääda. Jalutasime lasteaia poole ja Robil tikkus ikka aeg-ajalt nutt peale. Vaene väike vapper mehike! Katsusin meeleolu postitiivsena hoida, aga kui lasteaeda jõudsime, siis puhkes Robi ikkagi nutma. Aga tal vedas! Kasvataja oli unustanud mulle mainida, et iga kuu esimesel kuupäeval toimub lasteaed kuskil teises majas. Kuna Robi oli niigi endast väljas, siis tundus mulle tema hoopis teise ja tema jaoks harjumatusse majja viimine alatu ja nii jäigi eile lasteaias käimata. Robi ei suutnud oma õnne uskuda ja oli veel tükk aega segaduses enne, kui aru sai, et ta selleks korraks pääses. Järgmine kord lähme lasteaeda esmaspäeval, siis toimub jälle karate tund, loodetavasti on see heaks peibutuseks.

Lähme nüüd Robiga õue tulbisibulaid mulda pistma. Nartsissid on meil juba pandud, need peaksid veebruaris õitsema hakkama. Nii vahva! Muide, siin laulavad linnud. Nagu oleks kevad! Võib olla tulevad mõned põhjamaised linnukesed siia talvituma või on nad siia lihtsalt vahepeatuseks tulnud. Mine võta kinni, aga igatahes on väga tore seda sädistamist kuulata.
Teid kõiki rõõmsalt tervitades!




5 comments:

Anonymous said...

Küll Teil on ikka vaprad lapsed ja Sina nii tubli asjataja...oleks ise pooltki nii tubli. Vend on mul ikka hea naise saanud;)
Terv,Emma-Liis ja Triinu

Anonymous said...

Küll on tore, et viitsid ikka kõik tähtsamad asjad kirja panna. Nii huvitav lugeda, kui kokku saame, siis lihtsam arutada.Tervitusi kõigile!Eva sõber abikaasaga.

Juc said...

Issake kui tublid need Ax ja Robi on. Ax uues koolis, prantsuse keel... huuh!:) Aga mulle need tunnid meeldisid väga, jube lahe selline laiem haare! Robist muidugi jube kahju, ja sinust ka. Nii kurb on niimoodi last lastekasse viia. Ma vist helistasin iga kord sulle või emmele kohe, kui Mann nutuga jäi:).

wips said...

hoips, kuule, kui nendest kohalikest kuklakratsijatest asja pole, siis me tuleme paneme ise sellele vannitoa põrandaluugile prunni ette.
Mõtlesime siin, et koolivaheajal võiks kuhugi lennata.. siis nagu rohkem põhjust :)
Kõige selle asjatamise juures vist tõeliselt positiivne on see, et igavuse hirmu ei ole. Ja Sa veel viitsid kõik selle detailselt kirja panna. Kalle võiks ka pajatada, kuidas tal tööl läheb. Kas seal ka kukalt kratsitakse ja milline see töökultuur seal üldse on?
Jõudu Axile ja julgust Robile!
Terv, wips

Eva & CO said...

Triinu - aitäh! Sinu kommentaar tegi tuju kohe nii heaks!

Eva sõber abikaasaga - ma katsun jah ikka kõik enam-vähem tähtsamad asjad kirja panna või vähemalt need asjad, mis hetkel tähtsad tunduvad. Ühest küljest on hea teid kõiki meie tegemistega kursis hoida, aga teisest küljest on kunagi kolme aasta pärast lahe meenutada, et mis me siin tegime ja kuidas kõik oli.

Juc - Ax ja Robi on tõesti tublid ega neil muidugi kahjuks või õnneks muud üle ei jää ka, kui tubli olla :) See on tõesti väga südantlõhestav, kui pean Robi nukrana lasteaeda jätma. Õnneks on ta viimasel ajal vapper ja ei nuta enam nii palju.

Wips - pean Sind kurvastama, auk põrandas sai punni ette, aga külla olete oodatud sellegipoolest :) Katsun Kalle nii kaugele saada, et ta ka paar sõna oma töö kohta siia blogisse poetaks. Praegu on tõesti kõik lood väga minu vaatevinklist olnud.