Tuesday, 29 September 2009

Teisipäevased tervitused!


Teen teid nüüd ilmselt kadedaks, aga meil on siin jätkuvalt suvi. Laupäeval käisimegi selle tähistamiseks Brightonis. See on mereäärne linn, mis kunagi oli hipide lemmikpaigaks ja veel palju aastaid enne hipisid oli see prints George’i, kellest sai hiljem kuningas George IV, lemmik pidutsemise paik. 1787 aastal lasi ta sinna ehitada oma isikliku „naudingute palee“ (pleasure palace), kus ta siis arvuka seltskonnaga lõbutsemas käis. Kui prints George isa, kuningas Georg III, 1810 aastal ametlikult hullumeelseks kuulutati, saigi printsist kuningas George IV. Ta armastas väga kõike idamaist ja nii lasigi ta 1815 aastal oma naudingute palee ümber ehitada, nii et sellest sai India-stiilis ehitis, mis seest on kujundatud hiinapäraseks. Ma pean etteruttavalt ütlema, et kõike seda toredust nägime me ainult väga pealiskaudselt. Meil oli plaan, et kõigepealt käime mere ääres, siis sööme kuskil ja siis lähme seda paleed uudistama, aga nagu ikka vahel juhtub, ei lähe kõik plaanid nii nagu alguses mõeldud oli.
Alustasimegi siis oma Brightoni külastust lühikese sõiduga kahekordses bussis. Oli juba päris piinlik, et oleme siin juba ligi kuu aega elanud, aga endiselt pole olnud juhust sellise bussiga sõita. Hea vaade oli küll sealt ülevalt, Ax ja Robi olid eriti vaimustuses. Peale seda väikest atraktsiooni siirdusime mere äärde. Ilm oli võrratu! Sooja oli 25 kraadi kindlasti, võib olla isegi rohkem. Robi silkas rannas ujumispükste väel ringi ja osad inimesed isegi ujusid. Vesi oli üsna soe, umbes nagu meie meri juuli keskel. Rand oli täiesti kivine, aga kivid olid sellised ümarad ja pehmed, nii et neil polnud üldse valus astuda. Robi jaoks täielik paradiis, sest üks tema lemmik tegevusi on kivide vette loopimine. Peale rannas mõnulemist läksime SeaLife. See meil küll algselt plaanis ei olnud, aga kuna meie teravsilm Robi oli SeaLife sildi juba ära näinud ja nõudis selle külastamist ja kuna tundus mõttetu temaga vaielda, siis seadsimegi sammud sinnapoole. Ma ei oodanud sellest erilist elamust, sest üldiselt on need SeaLifed üsna ühesugused. See paik oli aga üllatav ja seda heas mõttes! Selle sisekujundus oli hoopis midagi muud, kui tavaline SeaLife, kus akvaariumid on sätitud justkui koopa sisemusse, nii et kogu üldpilt on hästi tume ja madal ja veidi isegi rõhuv. Siin oli ruum suur, avar ja hele, kõrgete lagedega. Akvaariumid olid hästi vanad, metallist ääred nikerdustega. Nägime päris mitut sellist elukat, keda veel kunagi enne näinud ei olnud. Üks oli eriti kole – suur ja roheline, justkui mao keha ja kala peaga elukas, umbes 2 meetrit pikk. Väga hirmuäratav. Päris huvitav oli troopika kalade osakond, mis oli kujundatud nagu vihmamets, seal oli hämar ja äike müristas. Seintele olid sätitud peeglid, mis tegid seal liikumise päris keeruliseks, aga samas põnevaks. Edasi läksime Auditooriumisse. Auditooriumis oli suur bassein, mille ääres olid istmete read. Basseinis ujusid haid, mitmesugused muud kalad ja ilmatu suur kilpkonn, keda tutvustav üritus just parajasti käiski. Auditoorium oli ehitatud aastal 1872. Täiesti uskumatu number! Muidugi oli ka selles SeaLifes pood (Robi rõõmuks), nii et kohustuslik hai ostetud, võisime minna ülejäänud Brightonit avastama. Rannapromenaad on seal kilomeetreid pikk. Jalutasimegi mööda promenaadi ja otsisime mõnda söögikohta. Neid oli seal palju, aga kõik olid rahvast pungil täis. Peale pikka jalutamist leidsime lõpuks ühe väga ilusa söögikoha, otse rannal. Toidud olid väga maitsvad (ja vein ka), nii et meelolu oli ülev. Edasi oligi plaan minna paleed vaatama, aga kuidagi õnnestus meil teelt eksida, nii et jalutasime hea tüki maad vales suunas. Tagasi õigel teel sattus meile ette suur kaubanduskeskus, mis tundus ka olevat päris huvitav koht mida lähemalt uurida ja nii see aeg lendas, kuni juba hakkas pimedaks minema ja enam polnud lootustki paleesse sisse saada, nii et otsustasime selle järgmiseks korraks jätta. Kindlasti lähme Brightonisse veel tagasi. See on hästi mõnus linn ja meile kõige lähemal asuv mereäärne koht. Kodunt sõitsime sinna umbes 1,5 tundi, nii et väga lähedal :) Naljakas, kuidas siin olles mõiste „hästi lähedal“ on muutunud.
Pühapäeval käisime Kensingtoni pargis pikniku pidamas. Ei ole vist vaja enam mainidagi, et ilm oli jälle ilus. Kampsuneid või jopesid ei võtnud me isegi mitte kaasa. Park oli rahvast täis – enamus pidasid piknikut, mõni päevitas, mõni jalutas niisama. Pargis on suur tiik, mille kaldale on sätitud lamamistoolid. Need on tasulised. Kui palju need maksavad, ma ei tea, sest need kõik olid hõivatud, nii et meie lebasime niisama murul. Pargis asub ka mänguväljak, mis on aga nii populaarne, et sinna oli pikk saba. Süsteem oli selline, et üks inimene välja, üks sisse jne. Mõnes mõttes asjalik, sest mis lõbu on olla mänguväljakul, kui seal liikudagi ei saa, aga samas oli see järjekord nii pikk, et meil oleks vähemalt tund aega tulnud seal seista, enne kui oleksime sisse pääsenud. Õnneks Robi ei pahandanud, et me sinna ei lähe ja Ax enam ei hooligi mänguväljakutest.

Esmaspäeval oli meil aga igavesti tegus päev. See oli Roberti esimene päev lastepäevahoius. Läksime kella 12-ks kohale, kaasas väike söögikotike, sest siin peavad lapsed endale ise söögipoolise lasteaeda kaasa võtma. Jäin umbes pooleks tunniks sinna, et Robit mitte kohe ära ehmatada võõras seltskonnas. Seal on kord selline, et osad lapsed on lasteaias 9-12 ja teised siis 12-15. Robert on õhtuses rühmas, mis ongi parem, sest õhtuti on vähem lapsi, kui hommikuti. Viisin kasvatajale ka nö „Robi juhendi“, kus kirjutasin lühidalt, mida Robile meeldib teha, mida mitte ja siis mõned eestikeelsed väljendid, mida Robi tõenäoliselt lasteaias kasutab, koos inglise keelse tõlkega. Kui Robile sai selgeks, et ta peab sinna üksi jääma, hakkas ta väga haledalt nutma ja ütles, et ta ei taha sinna jääda. Oi, kui kurb oli seda vaadata! Tegin aga südame kõvaks ja läksin ära. Endal klomp kurgus. Oh, kui rasked olid need 2,5 tundi. Tegelesime sellel ajal Axi õppetööga, mis oli super, sest muidu oleksin vist küll murest hulluks läinud. Aga minu muretsemine oli tegelikult täiesti asjatu! Kui me Robile koos Axiga järgi läksime, siis Robi moe pärast korraks nuttis, aga kasvatajad ütlesid, et kõik oli olnud super. Robi oli peale minu äraminemist ainult mõned minutid nutnud ja siis rahunenud. Neil oli karate tund olnud. Robi küll kaasa ei olnud teinud, aga oli väga suure huvi ja lõbuga vaadanud, kuidas teised karated teevad. Kodus näitas Robi meile kõik võtted ette, nii et meil on nüüd personaalne karate-treener ;) Kasvataja arvas, et nädala lõpuks on juba kõik korras. Eks näis! Homme lähme jälle! Ma pean ennast hästi rahulikuks sundima ja mitte muretsema, siis läheb kõik hästi. Robi Tallinna lasteaia kasvataja Juta ütles sellepeale, kui ma küsisin, et kuidas neil nüüd uute väikeste sõimerühma põnnidega läheb, et nüüd pidi juba parem olema, et vanemad ei ole enam närvis, et seni kuni lapsevanemad närvitsevad, on lapsed ka nutused ja virilad.

Sellega aga meie põnev esmaspäev veel ei lõppenud. Meid oli Kallega kutsutud Kalle ülemuse juurde õhtusöögile. Kuna see toimus õhtul, siis palkasime selleks ajaks lapsehoidja. Kell 17 saabuski Manon. Hästi rõõmsa olemisega, umbes 25 aastane neiu, kes on pärit Saksamaalt. Agnesel klappis temaga kohe väga hästi, Robi ei teinud temast alguses suurt välja, aga pärast võitis Manon Robi südame. Ta hakkas joonistama ja välja lõikama erinevaid loomi, nii et Robi esitas tellimuse ja Manon joonistas. Isegi ühe vulkaani oli ta valmis meisterdanud. Kui me kell kümme koju jõudsime, siis oli Robert täiesti sillas ja Ax ka väga heas tujus, et sai kellegagi inglise keelt praktiseerida. Nii, et lapsehoidmise osas läks kõik superhästi! Kutsuksime Manonit veel teinegi kord meie lapsi hoidma, aga ma ei tea, kas me raatsime. Leidsin ta agentuuri kaudu, aga agentuur tahab hirmsalt suurt tasu – 25 naela iga kord, pluss siis veel 9 naela lapsehoidjale tunni eest. Päris kallis lõbu! Mul on küll Manoni telefoninumber, aga vist ei oleks eriti viisakas agentuurist mööda hiilida ja ta nö „mustalt“ meile lapsi hoidma kutsuda.
Meie õhtusöök Kalle töökaaslastega läks ka väga hästi. Kutsutud oli kogu nende väike punt, mis koosneb Kalle bossist Svenist, spetsialist Evast, kes läheb kohe lapsepuhkusele ja keda tuleb asendama teine Ewa ja kes oli ka eilsel õhtusöögil, siis veel nende sekretär Trishast ja Kallest. Peale töökaaslaste oli seltskonnas muidugi ka Sveni abikaasa Solveig ja mina ka. Nii, et seitsmest inimesest kolm olid Evad, väga lõbus! Sven oma abikaasaga ja Evad, on rootslased, Trisha on inglanna. Svenil ja Solveigil oli väga ilus korter. See asus kahel korrusel, millest esimene asus nö maa all. Võib olla olete näinud osasid maju, kus tuleb justkui maa alla minna trepist, et siis korterisse pääseda. Ma olen alati mõelnud, et need on jubedad kohad, aga tegelikult oli kõik väga kena. Ei olnud üldse pime. Neil on isegi aiake ja talveaed, kus asub elutuba. Väga hubane ja mõnus. Sissejuhatuseks jõime shampust ja sõime snäkke. Edasi paluti kõigil köögist läbi astuda ja endale toitu serveerida, kuna söögituba on üsna pisike ja liuad ei mahu lauale. Kuidagi nii armas ja kodune see köögist toidu võtmine. Mulle meeldis, et polnud mingit peenutsemist. Toiduks pakuti lammast, ahjukartuleid ja salatit. Mulle meeldis eriti salat, kuhu oli kokku pandud kõikvõimalikud erinevad köögiviljad ja mille tegi eriti maitsvaks avokaado. Ma polegi siin veel avokaadot ostnud, peaks proovima. Eestis on need tavaliselt vastikud ja kõvad ja täiesti maitsetud. Magustoiduks oli tort, mille Solveig ja Sven Trishale kinkisid, sest Trishal oli sünnipäev. Õnneks kõiki Trisha kingitusi me ära ei söönud, peale tordi kingiti talle ka üks hästi ilus klaasikunstniku tehtud klaaskuul. Kalle boss Sven on äärmiselt mõnusa olemisega mees. Vanuselt umbes 60, nii et meile nagu isa eest :) Meie olimegi Kallega seltskonnas kõige nooremad. Sven pidi olema suur purjetaja ja muidu meremees, võib olla sellepärast ta ongi selline mõnus ja muheda olekuga. Ma täitsa kujutaks teda triibulise särgi ja piibuga ette :) Solveig tundub olevat suur vastuvõttude korraldaja ja sekeldaja. Lapsed on neil juba suured, nii et nüüd naudivad elu. Nad on Londonis elanud juba 6,5 aastat ja arvavad, et poole aasta pärast lähevad tagasi Stockholmi, sest siis lõppeb Svenil tööleping. Enne tahaks nad kindlasti külla kutsuda, nad on tõesti toredad inimesed. Aeg kulus õhtusöögil kiiresti, lobisime maast ja ilmast, nii et väga mõnus vaheldus minu suhteliselt kodusele elule. Koju jõudsime täpselt kell 22 nagu olimegi lapsehoidjale lubanud.

Täna lähme Agnesele koolipluusi, koolikotti ja muid kooliks vajalikke asju ostma. Kuna koolivormi pintsak ja muud koolivormi kuuluvad riietusesemed, peale pluusi ja seeliku, pidid täna-homme saabuma (need tuli eraldi tellida), siis on lootust, et hiljemalt neljapäeval-reedel saab Axist ametlikult koolilaps! Küll on põnev!

Pikad paid ja kõvad kallistused kõigile!
P.S kahjuks ma täna illustreerivat pilti jutu juurde panna ei saanud. Meil on hetkel arvuti nii sätitud, et see fotosid ei näitaks ega neid üles laadida ei laseks. Põhjus lihtsalt meie endiselt ajutine internet. Loodetavasti saab alates 01.oktoobrist meil olema kiire ja püsiv nett. Praegu aga kujutage lihtsalt ette sellist pilti, kus Robi seisab ujumispükste väel mere ääres, kivisel rannal ja naeratab. Tema seljataga kükitab Kalle. Taevas on sinisinine! :)

6 comments:

Anonymous said...

Väga armas üle kuulata, lugeda.Ilmselt homme tööl teen seda jälle.Tervitused kõigile! Eva sõber

Julia said...

Tsau teile seal!!
Kui mu mälu ei peta siis Kensingtoni pargi lamamistoolide rent oli 1,5 naela tükk. Istu palju jaksad :)
Huviga ootan uusi postitusi.

riina.tammiku said...

Terekest!
Nii vahva on su lugusid lugeda!Nii mõnigi Inglismaa veidrus oli juba meelest läinud!
Minu teada on Brightoni Sealife vanim tegutsev akvaarium.
Uusi lugusi oodates, naabrimutt

Anne said...

Tere,

lahe, et te seda Brightonis käiku nii võtsite, et ei kiirustanud lõpuks paleesse. Jube kallis küll see lapsehoidja, aga uskumatu, et nii hästi läks. Robi paistab ses ingliskeelses keskkonnas nagu kala vees. Mina poleks kindlasti suutnud Aadet nutma jätta. Tore, et käik laabus sel karateässal. Kallel veab, et tore boss. Kuidas ta muidu tööga rahul on? Ma juba närveerin Agnese koolialguse pärast, hoiame pöialt. pole kahtlustki, et on kui kala vees, aga võõras ikkagi.

Kallid-kallid Hiirtelt

Anonymous said...

Tere!
No üks on kindel - kirjanikusoont juba teie peres jagub... jõuate rohkem kirjutada kui ma korra nädalas lugeda :)
Aga tervitused teile ja on rõõm teada, et kõik sujub hästi ja põnev on vist küll pidevalt.
Kalli-musi,
Riina ja Co

Eva & CO said...

Eva sõber - räägitakse, et kordamine pidi olema tarkuse ema ;) Esimese hooga ei jõuagi võib olla kõike ära lugeda, sest nagu näha, ma ei suuda lühikesi jutte kirjutada ;)

Julia - rõõm Sind siin "näha" :) Aitäh vihje eest Kensingtoni pargi toolihinna osas. Teinekord teame arvestada.

Hei naabrimutt ;) - see Brightoni Sealife tundus tõesti väga vana olevat, aga et kohe kõige vanem tegutsev, seda on eriti hea teada. Tore, et saad tänu meile Inglismaa veidrusi jälle meelde tuletada.

Hiired - no mul on tegelikult sellest Brightoni palees mitte käimisest nats kahju, aga loodetavasti jõuame sinna kunagi ikka tagasi, kuigi siin UK-s on neid kohti, mida vaadata, kaugelt rohkem, kui kolme aasta jagu, mis meie siin veedame. Ei tea, kas mitu korda ühte paika sattumegi. Robit on tõesti maru kurb niimoodi lasteaeda nutma jätta. Ma ise ka peaaegu pillisin, kui koju jalutasin. Kolmapäeval läks aga juba palju paremini, nii et Robi peaaegu ei nutnudki, kui ma ära läksin. Kallel tõesti veab, et tore boss. Nii on ju hoopis lahedam tööl käia. Tööga on Kalle endiselt väga rahul ja kõik on uus ja huvitav ja inimesed toredad. Super! Axil oli eile esimene koolipäev. Kirjutan sellest oma järgmises loos, aga lühidalt ja ette ruttavalt võin öelda, et kõik läks väga hästi!

Riina ja Co - aitäh "kirjanikusoone" eest :) Oleme vist lihtsalt lobamokad ja ei saa kuidagi kokkuvõtvalt oma jutte ära räägitud ;) Ikka on vaja pikalt muljetada. Põnev on tõesti peaaegu kogu aeg. Minul on vahel nats tüütu ka - alguse asi, tuleb erinevate vajalike saadetiste koju transportimist kodus oodata, remondimehi taga ajada, Robit lasteaiaga harjutada jms asju teha. Varsti peaksid asjad juba olema paika loksnud, siis hakkab vahel võib olla isegi igav ;)