Toimekas nädal

Tere kõigile!

See nädal on olnud äraütlemata toimekas. Esmaspäevasest pangaskäigust ma juba kirjutasin, teisipäeval oli imeilus ilm (+27 kraadi) ja otsustasime Axi ja Robiga selle tähistamiseks minna Kew Gardenisse (botaanika-aed) jalutama. Kalle oli siis esimest päeva tööl, nii et tema meiega liituda ei saanud. Botaanikaaed on lihtsalt võrratu - 250 aasta jooksul, mis see siin asunud on, on siia istutatud lugematul hulgal erinevaid puid ja muid taimi. Kirjade järgi peaks siin olema 30 000 taimest koosnev taimekogu. Siin on suur palmimaja ja troopikamaja, roosiaed ja tiigikesed, ringi jalutavad paabulinnud, luiged, haned, pardid ja lisaks veel meie jaoks tundmatud linnud, kes näevad välja natuke tiirude moodi. Kogu aeda me ei jõudnudki 3 tunni jooksul läbi võtta, see on lihtsalt nii suur. Tore on see, et aias on tohutu palju istepinke, kus on mõnus jalgu puhata ja vaadet imetleda. Iga pink on kellelegi pühendatud - pingil on väike metallist plaadike, kuhu on kirjutatud näiteks "John Smith´ile 1900-1980, kes armastas neid aedu". Kõik pühendused on meie hulgast lahkunud inimestele, nii et neil endil ei ole enam kahjuks võimalik oma pinki nautida. Meie lemmik atraktsiooniks on selles botaanika-aias jalutusrada, mis on kõrgel puude kohal (18 m kõrgusel) - see on suur metallkonstruktsioon, kus saad trepist üles ronida (lift on vist ka tegelikult) ja siis seal kõrgel teha umbes 200 m pikkuse ringikujulise jalutuskäigu ja imetleda kõike seda ilu ülevalt poolt. Väga andekas idee minu meelest. Mööda botaanika-aeda sõidab ringi ka ekskursioonibuss, kuhu saad igal hetkel peale minna ja maha tulla, kui soovi peaks olema, aga meie pole veel seda jõudnud tabada (käisime juba ühel päeval varem koos Kalle ja Robiga aeda imetlemas).

Kalle esimene tööpäev teisipäeval oli väga huvitav. Tegelikult pidi Kalle tööle minema alles alates kolmapäevast, kuid kuna teisipäeval oli suur juhatuse koosolek, siis ta otsustas sellest osa võtta. Kohal oli ligi 50 inimest kõikvõimalikest riikidest. Teemad olid huvitavad ja inimesed sõbralikud ja toredad, nii et kuigi see koosolek kestis terve päeva, siis oli Kalle ikkagi koju jõudes heas tujus ja rahulolev. Kalle töökoht on meile täiesti harjumatult inimsõbralik - neil on oma söökla (inetu sõna, aga paremat ma ei leidnud), kus on lai valik roogasid imetillukeste hindadega. Maitsema pidid väga hästi, nii et kvaliteedis nad alla ei anna, kuigi hind on väike. Peale selle asub otse tema töökoha kõrval (või pigem all) ilmatu suur spordihoone, kus pidi olema tõsiselt suur bassein ja nii vägev jõusaal, millist Kalle enne pole näinud. Samuti saab seal harrastada joogat. Kalle sekretär pidigi iga päev lõuna ajal joogas käima, oligi kohe öelnud, et tema lahkub peale kella 12-st ja enne 13.30 ta tagasi ei jõua, sest ta käib joogas. Kas pole lahe? Mulle õudselt meeldib selline suhtumine. Hommikul jõuavad inimesed tööle kella 09.-09.30 (jälle mõnus aeg) ajal. Õhtuti pidid küll kauem tööl olema, nii et sellega teevad hommikuse hilise tööle jõudmise tasa. Kallel läheb tööle jõudmiseks uksest ukseni ca 1 tund. Võib olla saaks ka natuke kiiremini, kui ta läheks alguses metroo ja pärast rongiga, aga Kalle leiab, et on mõnusam teha üks pikk sõit ja siis veidi jalutada. Siin on metroodes iga päev tasuta ajaleht nimega Metro, kus on ära toodud kõik olulisemad uudised ja natuke klatsi ka (midagi SL-õhtulehe sarnast, aga mitte päris) ja see on üsna paks leht. Kalle ütles, et ta jõuab täpselt tööle sõitmise ajaga selle lehe korralikult läbi lugeda. Hea, sest siis ei tundu sõitmine nii tüütu, kui on midagi lugeda.

Kolmapäeval käisime lastega Buckinghami paleed vaatamas. Sättisime ennast kella 11-ks kohale, sest siis pidi toimuma vahtkonnavahetus ja meie Londonit tutvustavas raamatukeses soovitati seda vaadata. Jõudsime kohale, loss oli täpselt selline nagu ma piltidel olen näinud, minu meelest mitte väga uhkeldav (Parlamendihoone ja Big Ben meeldivad mulle igatahes rohkem ;) Seisime siis ja ootasime, et vahtkond ennast hakkaks vahetama. Midagi ei toimunud! Need punaste kuubede ja mustade mütsidega vennikesed liigutasid ennast vahepeal, aga muud ei juhtunud. Robi oli juba üsna tüdinenud, õiendas ja kippus ära kaduma. Kui kell oli juba 11.30 ja endiselt polnud keegi kedagi välja vahetanud, siis otsustasime minna hoopis lossi ennast vaatama. Ma ei saanudki aru, miks vahetust ei toimunud (äkki läks neil meelest ära ;) Lossikülastuseni me tegelikult aga ei jõudnudki - rahast hakkas kahju. Pilet oli nii üüratu, et meile oleks see Eesti rahas maksma läinud 800 krooni ja otsustasime, et lähme hoopis Roberti rõõmuks SeaLife mere-elukaid vaatama. Ega see ka mingi odav lõbu ei ole, aga vähemalt oli kindel, et pakub kogu meie seltskonnale elamuse. Lossi külastame siis mõni teine kord (siis, kui rahakott on rohkem pungil :) Oleme käinud Helsinki SeaLifes, mis on väga tore, aga nüüd, nähes Londoni oma, ei saa neid isegi võrrelda. Siin on ikka tohutult palju rohkem igasuguseid kalu, muid mereloomi ja muidugi haid - SUURED haid (Helsinkis on ainult väiksed)! Robert on ju teada-tuntud haide fänn. Neid oli seal ikka oma 5 ilmatu suurt haid - ujusid ringi, hambad irevil ja nägid hirmuäratavad välja. Robi teatas meile: "näete, need on siin siis need minu sõbrad haid!" :) Vahva on see, et näitus (imelik öelda näitus, aga kuidas selle kohta siis ikka teisiti öelda) asub mitmel korrusel ja nii on võimalik suuremaid akvaariume vaadata mitmelt erinevalt korruselt. Kõige kõrgemal korrusel oli tehtud atraktsioon, kus said klaasist põrandaga ruumis kõndida haide kohal. Ausalt öeldes, väga mugav ei olnud seal olla, kui mingi irevhambuline hai sinu alla ujus. Õnnetuseks teadis aga Robi juba Helsinki kogemusele tuginedes, et peale näituse lõppu peab olema pood, kus müüakse igasugust kaladega seotud nänni ja tegi meil seal hirmsat tempot. Meie Axiga oleksime tahtnud rahulikumalt kõiki neid kalu uurida, aga Robil oli tuli takus ja muudkui tormas edasi. Lõpuks ma pidin teda politseiga ähvardama, et kui ta üksi niimoodi seal ringi hulgub, siis viib politsei ta ära. See taltsutas teda natuke. Robil oli aga muidugi tuline õigus - peale näituse lõppu OLIGI nännipood, nii et Robi hai-pere on nüüd ühe liikme võrra jälle rikkam :)

Eile oli minul väga põnev hommikupoolik. Eelinfoks pean ütlema, et siin on sisse seatud organisatsioon nimega FOCUS, mis on abiks neile, kes UKsse kolivad. Nad aitavad sind kõiges, olgu tegemist siis arstidega, lapsehoidjatega, autorendiga, maja üürimise, töökoha leidmise vms. Ühesõnaga, nad jagavad sinuga oma kogemusi. Meie jaoks on see teenus tasuta, aga ma ei ole kindel, kas see teistele ka on. Kalle töökohast soovitati meid sinna liikmeks. Liige saab olla ühe aasta, siis pead ise hakkama saama :) Eile hommikul toimuski siis seal FOCUSes hommikukohvi joomine. See nägi välja nii, et kari naisi (ca 15 naist) tulid kokku. Pakuti kohv, teed, vett ja suupisteid. Kõigile pandi nimesildid rinda ja siis lihtsalt jalutati ühe juurest teise juurde ja vesteldi. Seal oli päris mitu naist USAst, siis Rootsist ja üks naine Jamaikalt. Muidugi ka kohalikke, kes seda asja veavad. Kindlasti oli seal veel rahvusi esindatud, aga ma ei jõudnud kõigiga vestelda. Meeleolu oli äärmiselt tore ja positiivne. Sain seal palju tuttavaid ja häid soovitusi ja kui ma sealt lahkusin (olin seal 1,5 tundi, mis läks lausa lennates), siis olin nii positiivselt meelestatud ja nii rõõmus, et pidin lendu tõusma. Ühest küljest tegi mind rõõmsaks see, et sain inimestega suhelda ja teisest küljest see, et nüüd on mul koht, kuhu vahel minna. Neil toimub seal igal nädalal midagi. 23.septembril lähen karjäärinõustamise üritusele. Põnev! Ma küll veel kohe ei kavatse tööle minna, aga hiljem tahaksin kindlasti kuskil töötada, nii et arvan, et see saab igati kasulik üritus olema.

Ja nagu kombeks on saanud, siis lõpus räägin Agnese kooli-saagast. Sellega on nüüd jälle natuke kehvasti. Asi on nimelt selles, et meie konsultant, kes meil aitab (varsti tundub, et hoopis segab ;) kooli otsida, ajas Agnese sünnipäeva segi. Ehk see oli ka veidi minu viga, et ma ei taibanud Axi sünnipäeva sõnadega kirjutada ja kirjutasin numbrites 09.01.1998. Konsultant aga keeras 09. ja 01. tagurpidi ja sai tulemuseks, et Ax on sündinud 01.septembril 1998. Tänu sellele kulutasime hulk head aega sellele, et otsida Axile kooli Primary schoolis, mis on meie mõistes algkool. Nüüd aga selgus, et Ax peab minema hoopis Secondary schooli, mis on siis justkui põhikool. Täielik segadus! Eile siis selgus, et paaris koolis on veel vaba koht Axi jaoks. Valisime siis meile sobivama välja. Nüüd on vaja teha avaldus kooli minemiseks, aga hetkel pole veel selge, kas avaldus tuleb esitada otse koolile või mingile muule ametkonnale. Seda siis nüüd uuritakse. Kuid ega ainult avaldusest ei piisa - siis tuleb läbida veel vestlusvoor ja ega siis ka päris kindel ei ole, et see koht sinu on. Kõik see protseduur pidi võtma aega umbes 4 nädalat. Täielik tsirkus! Anname siis siin kõvasti Eesti kooliprogrammile pihta. Ma ei jõua ära tänada, et me need Eesti õpikud ja töövihikud kaasa ostsime. Poleks arvanudki, et meil õnnestub nii kaua kodukooli mängida. Loodetavasti jõuab Ax ikka enne jõule kooli.

Toredat saabuvat nädalavahetust teile kõigile ja tuhat tulist tervitust ka!